lg 2 p 9- 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Kaitsja B.H ik: XXX, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud. Kinni peetud 25.11.
HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas B.H süüdi
MS § 238 lg 2 kohaselt B.H-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 4 (neli) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva. Kohaldas B.H suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning karistuse algust arvas alates kinnipidamisest 25.11.2015.a. APELLATSIOON: 3. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu otsus ei ole põhjendatud B.H-le mõistetud karistuse osas. Maakohtu seisukohti karistuse liigi osas kaitsja ei vaidlusta. Samuti nõustub maakohtu seisukohaga, et B.H-le mõistetava vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel või asendamisel üldkasuliku tööga ei ole võimalik tagada karistuse eesmärkide saavutamist. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga mõistetud karistuse määra osas. Leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus.
puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on B.H süüdi tunnistatud ühes kuriteoepisoodis, tegemist on katsestaadiumisse jäänud kauplusevargusega, kannatanule kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. Ka maakohus arvestas asjaolu, et B.H poolt toime pandud vargus ei olnud lõpule viidud ning kahju ei tekitatud. B.H poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike - 10,91 eurot.
lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Seega B.H tegevus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on ka maakohtu hinnangul asjaoluga, mis viitab väiksele süüle. Süüdistatav varastas toiduaineid, kuna tal ei olnud raha. Ilmselgelt oli süüdistataval vahetult pärast vanglast vabanemist vara ja sissetuleku puudumisel keeruline tagada oma igapäevaste vajaduste katmine. Eeltoodust nähtuvalt leiab, et süüdistatava väited varguse toimepanemise asjaolude ja põhjuste kohta on tõepärased ja usutavad. Kohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohtu hinnangul B.H puhul esineb karistust kergendav asjaolu
lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandud varguse katse osas kohtueelses menetluses. Kohtul ei olnud alust kahelda B.H poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Kohtu hinnangul karistust raskendavaid asjaolusid
B.H käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtueelses menetluses ja kohtuistungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Tuleb silmas pidada, et vangistus on kõige raskem karistusliik ja ka kõige kahjulikum karistus, mis avaldub muuhulgas süüdlase kohanemises passiivse vanglaelu stiiliga. B.H puhul on ilmne, et vanglast vabanemisel tekivad tal raskused toimetulekuga vabaduses. Võib eeldada, et mida pikem on B.H vangistusaeg, seda problemaatilisemaks võib osutuda tema resotsialiseerumine pärast karistuse ärakandmist. Samas ei välista B.H-le minimaalmäära lähedase vangistuse mõistmist ka karistuse eripreventiivsete eesmärkide silmaspidamine, kuna süüdistatav on viimasel ajal toime pannud üksnes kergemaid süütegusid – väga väikese väärtusega vara vargusi. Eeltoodu alusel ja seotuna süüdistatava positsiooniga ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et B.H suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 6 kuu pikkuse reaalse vangistuse. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4 palub tühistada Harju Maakohtu
lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 7 kuulise vangistusega. Nii nagu on maakohus otsuses selgitanud võetakse kohtupraktika kohaselt karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11).
lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 2 aasta 6 kuuline vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on kaugelt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel juba arvestanud süü suurust. Apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi asjaolu, mis oleks jäänud maakohtu poolt karistuse mõistmisel arvestamata. Juba süüdistuses on ära näidatud varastada püütud kauba väärtus ning asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumisse. Nagu ka kaitsja apellatsioonis märgib on nimetatud asjaolusid maakohus juba arvestanud. Samuti on maakohus karistuse mõistmisel arvestanud karistust raskendavate asjaolude puudumisega ning kergendava asjaoluga. Nende uuesti ja teistkordseks arvestamiseks seaduslikud alused puuduvad. Just eelnimetatu on kohtule andnud aluse süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikule, keda ei ole eelnevad karistused mõjutanud õiguskuulekusele, mõista karistuseks vaid 7 kuuline vangistus. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on selline karistus, arvestades eelkõige süüdistatava isikut, minimaalne ning karistusmäära vähendamise taotlus on perspektiivitu. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõikide asjaoludega, millised on apellatsioonis esile toodud. Maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas seadusega, mistõttu selles osas otsuse tühistamiseks alused puuduvad. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. 7. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist seotuna apellatsiooni koostamisega kokku 1 tunni eest, summas koos käibemaksuga 48 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletud summat saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks. KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Antud juhul oli kaitsja poolt esitatud apellatsioon B.H huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu B.H kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.