4-18-439/13

(3)4-18-439 Karistust kergendavaks asjaoluks luges maakohus süü tunnistamist. Nähtuvalt karistusregistrist on D.D väärteokorras korduvalt karistatud, viimati 2017.aastal LS § 227 lg 3 ja 201 lg 2 alusel rahatrahviga 420 ja 400 eurot. Karistusregistriandmetel on varasemalt mõistetud rahatrahvid D.D kõik tasumata. Samuti on isikule määratud varasemalt juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest ka korduvalt arest, mis on kantud. Asjaolu, et D.D ei ole talle 2017 aasta augustis ja ka varasemalt määratud rahatrahve siiani tasunud, näitab maakohtu hinnangul isiku hoolimatut ja ükskõikset suhtumist talle varasemalt määratud rahatrahvidesse. Hoolimata varasematest karistustes on D.D jätkanud liiklusalaste väärtegude toimepanemist, mis kinnitab, et eelnevad karistused ei ole D.D-le mõju avaldanud ning hoidnud teda uue väärteo toimepanemisest. Samuti on D.D lisaks juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimisele põhjustanud ka liiklusõnnetuse, mis näitab, et tema väärteod on muutnud järjest raskemaks. Juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine on ohtlik ja seab ohtu lisaks D.D-le endale ka temaga koos autos viibinud isiku ja teiste kaasliiklejate elu. Kõigest eelnevast johtuvalt ja arvestades isiku süü suurust (toime on pandud 2 väärtegu) ja asjaolu, et D.D puudub töökoht, mistõttu ei ole tal ilmselgelt ka rahalisi vahendeid rahatrahvi tasumiseks (ka varasemad trahvid on tasumata), ei pidanud maakohus menetlusaluse isiku puhul otstarbekaks ega põhjendatuks määrata uuesti karistuseks rahatrahv. Arvestades, et D.D on liiklusalasete väärtegude eest ka varasemalt karistatud raskema sanktsiooni liigiga s.o arestiga, mis ei ole siiski piisavat mõju avaldanud, leidis maakohus, et teda tuleb karistada arestiga sanktsiooni keskmises määras, s.o 15 päeva. Maakohus märkis, et KarS § 69 lg 1 tulenevalt on kohtul võimalik määratud arest asendada üldkasuliku tööga ainult isiku enda nõusolekul. Kuna D.D ei ole vastavasisulist taotlust esitanud, puudus maakohtul ka võimalus asendada D.D-le määratud arest üldkasuliku tööga. Arvestades, et isik oli kohtuistungi ajast teadlik, kuid ei ilmunud kohtuistungile, ei olnud D.D ilmselt huvitatud, et kohus võiks tema suhtes võimaliku määratava aresti asendada üldkasuliku tööga. 2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik D.D , kes palub asendada arest üldkasuliku tööga. Ta selgitas, et ei olnud teadlik, et kui ta kohtuistungile ei ilmu, siis saab karistuseks mõista vaid aresti. Apellant on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. 3. Vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 saatis ringkonnakohus apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale, et selgitada välja kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse suhtes. Kohtuväline menetleja teatas, et ei soovi kohtuistungist osa võtta ja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. 4. Kohtuväline menetleja ei nõustu apellatsioonis esitatuga ja leiab, et selles esitatud väited on põhjendamatud. Kohtumenetluses on leidnud tõendamist D.D poolt LS § 201 lg 1 ja LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemine ja seega on menetlusaluse isiku karistamine põhjendatud. Maakohus on vastavalt VTMS § 123 lg 2 sätetest tulenevalt arutanud väärteoasja täies ulatuses, kontrollides toimepandud teo faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis, on leidnud, et menetlusalusele isikule inkrimineeritavad rikkumised on õigesti kvalifitseeritud ja täielikult tõendatud. Maakohus on oma otsuses selgitanud, miks on põhjendatud menetlusaluse isiku karistamine just arestiga. Kohtu siseveendumus on otsuse lugemisel jälgitav. Samuti ei ole maakohus otsuse tegemisel rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. 2

(3)4-18-439 Tuginedes eeltoodule asub kohtuväline menetleja seisukohale, et Harju Maakohtu 15.02.

1. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-18-439 on seaduslik ja põhjendatud ning alused selle muutmiseks või tühistamiseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, olles tutvunud väärteoasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooniga ja apellatsiooni vastusega leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
3. Ringkonnakohus selgitab, et karistuse mõistmisel tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada isiku süüd, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades D.D varasemat karistatust, väärtegude jätkuvat toimepanemist ning varasemalt mõistetud karistuste täitmata jätmist (tasumata rahatrahvid), leiab ringkonnakohus, et aresti asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks karistuse eesmärke. Nagu maakohus märkis, on D.D mitmel korral karistatud LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta D.D varasemat käitumismustrit, nimelt nähtub väärteoasja materjalidest, et
4. aastal on D.D süstemaatiliselt juhtinud mootorsõidukit omamata juhtimisõigust. Selle eest on teda korduvalt karistatud arestiga. 2014 kuni 2016 aastal ei ole D.D küll samalaadseid väärtegusid toime pannud, kuid arvestada tuleb sellega, et 12.11.2013 kuni 08.06.2016 viibis ta vangistuses. 13.07.2017 on D.D taas pannud toime LS § 201 lg 2 ja 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo, mille eest karistati teda rahatrahviga. Uus väärtegu on toime pandud 30.12.
5. Seega nähtub D.D senisest käitumisest, et ta ei suuda vabaduses viibides hoiduda väärtegude toimepanemisest. Võttes arvesse kõike eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et aresti asendamine üldkasuliku tööga ei ole käesoleval juhul eesmärgipärane ega sobiv.
6. Eelnevast lähtudes ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3