Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka koostas 06.05.2019.a väärteoasjas nr 2302,19,005369 väärteootsuse eelmärgitud rikkumise osas ja karistas N.U LS §
järgi kvalifitseeritava rikkumise toimepanemises LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsus tühistada mõistetud karistuse, s.o. juhtimisõiguse äravõtmise osas ja asendada see rahalise karistusega 200 eurot. Kaebaja põhiargumentidena on välja toodud, et tema pere elab xxx väljas, autot ja juhtimisõigust on vaja perele sissetuleku teenimiseks ja naise ja vastsündinud lapse eest hoolitsemiseks. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta andis ütlusi selle kohta, et tema võis kiirust ületada kuni 80 km/h, kuid mitte 99 km/h. Tema sõnul ei saanud ta mõõteseadmest pilti teha, talle näidati suvalist seadet ja suvalist dokumenti, mis võinuks olla ka pesumasina operatiivdokument. Politseiauto oli ka nähtamatu, politseinikul polnud helkurvesti. Mõõtmine ei olnud reeglitekohane, kuna ta on paljudes riikides sõitnud ja elanud, siis ta teab, kuidas asjad korrektselt peaksid olema. Antud autot tal hetke seisuga enam ei ole, tööl ta ei käi, teda toetab materiaalselt isa. Lapsest ja lapse emast elab ta lahus, hetkel elab xxx, kuid plaanib tagasi xxx minna lähiajal. 2 Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebus on põhjendamatu. Menetleja leidis, et mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja poolt ja kõiki nõudeid järgides. Isiku süü on tõendatud ja juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena põhjendatud. KOHTU SEISUKOHT Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et N.U süü LS §
Kohtuasjas puudub vaidlus selles, et N.U 16.04.2019.a kell 10:39 Tallinnas, xxx, xxx ja xxx vahel, suunaga xxx poole mootorsõidukit xxx riikliku registreerimismärgiga xxx, teelõigul, kus suurim lubatud kiirus on 70 km/h ja ta peeti kinni politsei poolt. N.U on vaidlustanud enda juhitud mootorsõiduki sõidukiiruse. Tema ütluste kohaselt võis tema sõidukiirus olla 78 km/h, vähem kui 80 km/h, kuid mitte 99 km/h. Selle seisukoha juurde jäi kaebaja ka peale kiirusemõõtmise videosalvestisega tutvumist. Kohus leiab, et kaebaja sellekohane väide on väärteoasjas kogutud teiste objektiivsete tõenditega ümber lükatud. Keskse tõendusliku tähendusega on praeguses asjas kiirusemõõtmise tulemus 99 km/h. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kiirust mõõtis välijuht V. Küttner seadmega LaserCam 4, töörežiimil käsitsi kiiruse salvestamine. Fikseeritud maksimaalne kiirus on 99 km/h (tl 3). Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt oli V. Küttner pädev kiirust mõõtma, st läbinud vastava koolituse (ktl 46) ning seade oli taadeldud (ktl 45) ja testitud samal hommikul. Viimast kinnitavad tunnistaja V. Küttneri kohtus antud ütlused (ktl 40-42). Samuti uuris kohus vahetult kohtuistungil lisatud fototabelit (tl 3) ja videosalvestist, millelt on selgelt näha sõiduauto xxx registreerimismärgiga xxx liikumine ja kiirus, maksimaalselt mõõdetud sõidukiirusega 99 km/h. Sealjuures on näha kiiruse mõõtmise protsess kuni auto kinnipidamiseni. Salvestuselt nähtub selgelt, et kiir on suunatud kaebaja autole, mis tähendab, et see mõõtis kaebaja auto kiirust. Teisi autosid kaebaja autost eespool või otse kõrval ega muid segavaid faktoreid näha ei ole, kaebaja auto liigub selgelt teistest autodest kiiremini. Kaebaja auto kiirus on kooskõlas ka videol nähtavaga, st kiirendus ja aeglustumine politsei poolt kinnipidamisel. Objektiivsete tõenditega kooskõlas olevaid ütlusi on andnud ka tunnistajana kohtus üle kuulatud V. Küttner, kes kinnitab N.U poolt juhitud sõiduki kiiruse mõõtmist, fikseerimist ja vastavust esitatud andmetele. Samuti enda pädevust kiirust mõõta ning seadme taatlusandmeid ja korrasolekut. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et antud heli- ja videosalvestus (kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli asendamisel), vastab VTMS § 314 ja § 31 lg 11 sätetele, mistõttu on tegemist väärteomenetluses lubatava tõendiga. Kohus leiab, et puudub igasugune alus kahelda seadme näidus ja politseiametniku ütlustes, samuti veendus kohus vahetult kohtusaalis videosalvestust uurides N.U juhitud sõiduki kiiruses ning leiab, et see kajastab objektiivselt N.U kiiruse mõõtetulemust. Eesti Liikluskindlustuse Fondi registriväljatrükist (tl 4) nähtuvalt ei omanud xxx registreerimismärgiga xxx 16.04.2019.a kehtivat liikluskindlustust. Registri väljavõtte kohaselt oli kindlustuspoliisi lõpp 16.03.2019.a. Kaebuses märkis kaebaja ise, et tema e-posti tuli meeldetuletus liikluskindlustuse lõppemise kohta, mis sattus rämpsposti hulka ja ta unustas selle (ktl 3, 20). Kaebaja uuendas liikluskindlustuse peale rikkumise avastamist politsei poolt. Seega on objektiivselt tuvastatud, et 16.04.2019.a liikluses osaledes ei olnud N.U poolt juhitud sõidukil xxx registreerimismärgiga xxx kehtivat liikluskindlustust. 3 Puutvalt kaebaja etteheidetesse menetlusnormide rikkumisega seoses, märgib kohus, et midagi sellist kohus ei tuvastanud. Kaebaja selgitab, et talle näidati seadet, kuid tema ei saanud aru, mis seade see on. Samuti näidati talle dokumente, kuid ta ei saanud aru, mis need on. Politseiametnikul, kes mõõtis kiirust, et olnud seljas helkurvesti. Kaebaja vaidles vastu sellele, et talle ei lubatud teha fotot seadmel olevast taatluskuupäevast. Välijuht V. Küttner selgitas kohtus, et kaebajale väljastatakse soovi korral taatlustunnistusest koopia, mida selgitati kohapeal ka kaebajale. Lisaks kinnitab kohtu hinnangul kaudselt mõõteseadme ja taatlustunnistuse isikule näitamist ka tema enda selgitus, et isiku selgituse kohaselt „mulle näidati mingit suvalist masinat ja suvalist dokumenti, mis võinuks olla ka pesumasina operatiivdokument“ (ktl 34). Samuti, et temal kui teeääres seisval mõõtjal ei peagi helkurvesti seljas olema ning kaebajaga suhtles tema inglise keeles. Kohus, kuulanud ära kaebaja ja tunnistaja, tutvunud väärteotoimikuga, ei ole tuvastanud väärteomenetluses menetlusnormide rikkumisi. Väärteoasja kirjalikest materjalidest nähtuvalt on kaebaja väärteokirjelduse rikkumise osa tõlgitud itaalia keelde. Kuigi sellel ei ole tõlgi allkirja, ei nähtu ei kaebusest ega vastulausetest, et kaebaja ei oleks aru saanud, millist rikkumis talle ette heideti. Samuti on kaebaja ise omakäeliselt saanud kirjutada seletuse, millise ta on kirjutanud inglise keeles. Kaebuse tekstist nähtuvalt sai kaebaja selgelt aru, millises rikkumises teda süüdistatakse. Asjaolu, et kohtueelses menetluses ei osalenud tõlki, ei ole kohtu hinnangul käesolevas asjas hinnatav olulise menetlusnormide rikkumisena. Esiteks, ilmselgelt on kaebaja aru saanud toimunud vestlustest ja etteheidetud tegevusest, samuti väärteoprotokollist ja -otsusest. Viimane nähtub selgelt esitatud kaebuse sisust, milles kaebaja vaidlustab mõõdetud otsuse kiiruse mõõtmise ja mõistetud põhikaristuse osas. Teiseks on maakohus väärteoasja arutanud , tõlgi juuresolekul ja kaebaja ei ole väljendanud, et ta ei saaks keeleliselt aru, mis menetluses toimub. Samuti on väärteoprotokollis kajastatud konkreetse rikkumise asjaolud (lk 1) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (lk 9, 10). Antud juhul nähtub väärteoprotokollist, et sellesse on kantud ka tegelikkusele vastav, kiiruse mõõtmisel saadud tulemus. Väärteoprotokollile on menetlusalune isik keeldunud alla kirjutamast, mida on kinnitanud menetleja oma allkirjaga, samas on sellele lisatud tema omakäeliselt kirjutatud ütlused (lk 2), millele isik samuti allkirja ei ole pannud ja mis on menetleja märkusena fikseeritud nõuetekohaselt (tl 2). Oma õigustest väärteomenetluses oli isik teadlik (lk 1pö), seejuures vaatamata sellele, et isik keeldus alla kirjutamast, on ta neid ka kasutanud, esitades politseile oma vastuväited ütlustes, ka koostanud vastulause, samuti esitanud kohtule kaebuse, milles samuti möönab rikkumist ( ktl 3, 4, 20). Heli- ja videosalvestis kiiruse mõõtmise fikseerimise osas on VTMS § 314 ja § 31 lg 11 sätete kohane. Eeltoodu alusel leiab kohus, et politsei teostas mõõtmise ja kaebaja auto kinnipidamise kooskõlas LS § 199-ga, kiirusemõõtja LaserCam4 oli kehtiva taatlustunnistusega, mõõtmist teostas pädev politseiametnik ning objektiivsete tõenditega (videosalvestus, LaserCam4 salvestuse väljatrükiandmed koos fototabeliga) ja tunnistaja V. Küttneri ütlustega on täielikult tõendatud, et 16.04.2019.a kell 10:39 Tallinnas, xxx, xxx ja xxx vahel suunaga xxx poole xxx riikliku registreerimismärgiga xxx, (kaugusel 176, 9- 185, 1 m kiirusemõõtjast). Suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul 70 km/h. Selliselt ületas kaebaja lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h, rikkudes selliselt LS § 50 lg 5 p 3. Samuti juhtis kaebaja mootorsõidukit, rikkudes sellega LKindlS § 3 lg 2 nõudeid. Selliselt on N.U toime pannud LS §
VTMS §-st 29 tulenevaid väärtoemenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest süüd ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 rikkumine on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi ning samuti on õigesti kvalifitseeritud LKindlS § 3 rikkumine LKindlS § 81 järgi. Kohus leiab, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise on N.U toime pannud kavatsetult. Isik 4 paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks . Antud juhul on N.U ise möönnud, et tal oli kiire sõbra lennujaama viimisega ja kinnitanud, et ta ületas lubatud sõidukiirust (ktl 34). Seega isik on kinnitanud oma teadlikkust lubatud suurima sõidukiiruse ületamisest ning märkinud ka selle põhjuse, mis kinnitab tema tegevuse eesmärki, mis viitab tema teo kavatsetusele. Lisaks, kohtu hinnangul pidanuks N.U tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema, et ka varem teisele isikule kuulunud mootorsõiduki juhina lasub tal kohustus kontrollida, et sõidukil oleks sõites olemas kehtiv kohustuslik liikluskindlustus. Kaebuse esitaja rikkus seega hoolsuskohustust, mida on ka ise möönnud, viidates selle nõude kontrollimata jätmisele (ktl 34 pö). Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et N.U on LKindlS 81 järgi kvalifitseeritava väärteo toime pannud vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohtuväline menetleja on leidnud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, leides, et esitatud selgitustest ja vastulausest ei nähtu kahetsust rikkumise osas. Samuti on kohtuvälise menetleja esindaja leidnud, et sellises määras ja olukorras rikkumist toime pannes on vajalik kohaldada põhikaristusena eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks. Arvestatud on veel asjaolu, et kaebajal on kaks kehtivat karistust liiklusalaste rikkumiste osas, sh LS § 227 lg 2 järgi. Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis näeb LS § 227 lg 2 karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega mõistetud karistuse osas. Karistuse mõistmisel arvestab kohus KarS § 56 sätestatud, sh toimepandud väärteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohus osundab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kohus leiab, et kaebaja süü on keskmisest suurem. Nimelt liikudes asulas kiirusel 99 km/h +/- 3 km/h ehk vähemalt 26 km/h lubatust kiiremini seadis kaebaja ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kiiruse ületamise fikseerimise videosalvestusest nähtuvalt sõitis kaebaja liiklusega teel teistest liiklejatest selgelt kiiremini. Sellise rikkumisega on kaebaja üles näidanud vastutustundetut suhtumist kaasliiklejatesse ja liikluskorda. LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo mõttes ületas kaebaja kiirust sanktsiooni keskmäärale vastavas suuruses (26 km/h). Karistusregistri väljavõttest (tl 15) nähtuvalt on N.U karistatud 02.10.2018.a ja 08.11.2018.a, vastavalt LS § 227 lg 2 ja LS § 239 lg 1 p 1 alusel rahatrahvidega (12.11.2017.a rikkumist kohus ei arvesta, sest see on praeguseks ajaks kustunud), millised on tasutud. Sellele vaatamata on kaebaja aga uuesti kiiruseületamise toimepannud. Nimetatu väljendab aga üheselt kaebaja suhtumist liikluskorda ja näitab, et mõistetud rahalised karistused ei ole teda suunanud õiguskuulekale käitumisele. Ilmselgelt ei ole määratud rahatrahv mõjutanud isikut samalaadse teo toimepanemisest hoiduma, vaatamata sellele, et kaebaja on trahvi tasunud. Kohus leiab, et sellises määras kiiruse ületamisel, asulasisesel teel, käitus kaebaja äärmiselt vastutustundetult ning temale karistuse mõistmisel tuleb seetõttu arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid ja eripreventiivseid mõjutusviise, andmaks inimesele kindla signaali, et selline teguviis on lubamatu. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja esindajaga selles, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Nimelt on KarS § 57 p 3 kohaselt karistust kergendavad asjaolud: süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Kaebaja on tunnistanud oma süüd osaliselt, leides, et võis kiirust ületada, sõites 5 kuni 80 km/h. Puhtsüdamlikku kahetsust, mille siiruses kohus veenduda oleks saanud, kaebaja esitanud ei ole. Kaebaja kinnitas, et kiirustas. Kohus leiab, et sellises määras kiiruse ületamine pidi kaebajale olema tajutav, sh see, et ta ületas kiirust rohkem, kui ta ise tunnistas. Sellises olukorras osaliselt süü tunnistamist ei saa lugeda KarS § 57 mõttes puhtsüdamlikuks kahetsuseks ja kohus jätab selle arvestamata. Kaebajal ei ole varasemaid kehtivaid karistusi juhtimisõiguse äravõtmisega seoses. Kõike eelnevat arvestades peab kohus põhjendatuks kohtuvälise esindaja poolt valitud karistuse liiki, s.o juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus leiab, et kaeba suhtes ei ole võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust kõigil eelmärgitud põhjustel (teo ohtlikkus, varasem karistatus, kiiruse ületamise määr). Samuti rahatrahv ei avaldaks kaebajale mõju ega oleks proportsionaalne toimepandud rikkumist arvestades õiguskorra kaitsmise huvidega. Samas olukorras, kus isik omab küll üht kehtivat karistust samalaadsete rikkumiste eest (trahvid tasutud), on kohtu hinnangul põhjendatud mõista karistus sanktsiooni alammääras. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus karistuse osas ja teha uus otsus, millega kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga üks kuu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st 2 tulenevat juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Kohtu hinnangul pidi N.U ka ette nägema, et raskemate liiklusalaste rikkumiste puhul võib temalt juhtimisõiguse karistusena ära võtta, seda eriti juhul, kui isikul oli eelnevalt kehtiv karistus samalaadse rikkumise eest. DVD-plaat salvestistega on dokumentaalne asitõend KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning see tuleb jätta väärteoasja materjalide juurde. Kohus juhindub VTMS § 2, § 38 lg 1, § 109-111, § 132 p 2, § 133-135, § 155-156; KrMS § 126. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.