← Eesti

1-16-11193/12

Obsah (10)§ 66§ 238§ 175§ 3051§ 312§ 61§ 7§ 45§ 185§ 337

1-16-11193 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-11193 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pav

§ 66lg-s 3 sätestatud kohustust rääkida tõtt.

Sellega pani XX toime tunnistaja poolt väärteomenetluses teadvalt vale ütluse andmise, s.o KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus

  1. Harju Maakohtu
  2. jaanuari 2016.a. otsusega tunnistati XX süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 120 päevamäära ulatuses, arvestades päevamäära suuruseks 10 eurot, kokku 1200 eurot. Vähendati

§ 238

lg 2 kohaselt mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks rahalise karistuse 80 päevamäära suuruse summas, s.o. 800 eurot, arvestades päevamäära suuruseks 10 eurot. Määrati, et vastavalt KarS § 73 lg 1 ja 3 rahaline karistus summas 800 eurot täielikult ei pöörata täitmisele, kui XX 1-aastase kasteaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestatatakse kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 06.01.2017.a.

§ 175

; § 179; § 180 alusel mõisteti XX-lt välja menetluskulud: sundraha 705 eurot, kaitsjatasu 168 eurot. 2.1. Oma otsuses maakohus on asunud seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on XX’i süü KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud ning kohtueelses menetlus kvalifitseeritud õigesti. Kohus ei nõustunud kaitsja käsitlusega, et kuna YY väärteoasjas tegi maakohus üksnes otsuse resolutiivosa, sellest ei või järeldada, et maakohus tuvastas, et roolis oli YY ja mitte mingi tundmatu isik. Vastavalt VTMS § 123 lg 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest on Harju Maakohus 20.07.2016.a. oma otsuses väärteoasjas nr: X-XX-XXXX juhindunud VTMS § 132 p 1 ning jätnud YY kaebuse rahuldamata. / toim. lk. 102-103/. 2

(11)Harju Maakohus asja arutamisel pidi tuvastama, kas YY poolt esitatud kaebus on põhjendatud ning jõudnud järeldusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Ja nimelt on tõendiks 04.05.2016.a väärteoprotokolli koopia /toim. lk.14-15/, mille kohaselt heidetakse menetlusalusele isikule YY-le ette liiklusseaduse § 69 lg 3 rikkumist, mis seisnes selles, et tema, 03.05.
  1. a kell 23.03 Tallinnas Piiskopi tänaval Kohtu tn ja Pikk jalg tn vahel suunaga Lossi plats 10 suunas juhtis mootorsõidukit seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,75 mg/l, laiendmääramatus kuni 0,05 mg/l. Oma tegevusega pani YY toime LS § 224 lg-s 2 kirjeldatud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Samuti tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koopia / toim. lk 19/, millest nähtub alkoholi piirmäära ületava seisundi 0,70 mg/l esinemine YY-l 03.05.
  2. a kell 23.
  3. Seega on kohtuväline menetleja oma 06.06.2016.a. otsuses väärteoasjas 2316,16,004856 tuvastanud, et YY juhtis 03.05.2016.a kella 23:03 ajal Tallinnas Piiskopi tn Kohtu tn ja Pikk jalg vahel suunaga Lossiplats 10 poole mootorsõidukit Lexus LS430 reg.märk XXXXXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70 milligrammi ning teda karistati Liiklusseaduse § 224 lg. 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, s.o. 1000.00 eurot ja Liiklusseaduse § 224 lg. 3 p. 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisga 10 (kümneks) kuuks. / toim. lk. 8-11/. Seda, et sõidukit juhtis YY tõendab ka asitõend – DVD plaat, millel on kaks politsei pardakaamera ja üks Lossi platsile suunatud kaamera 03.05.2016.a videosalvestis – vaatlusprotokoll / toim.lk 104112/, millest nähtub, et tumedat tooni sõiduauto seisab hoone vasakul küljel oleval tänaval, kustutab tuled, juht väljub sõidukist ning istub juhi taga asuva ukse avamise järel tagumisele istmele. Asjaolu, et mitte keegi sõidukist minema ei jooksnud, kinnitas id ka väärteoasjas ütlusi andnud tunnistajad politseiametnik MO / toim.lk 21-24/ ja AL/ toim. lk. 92-95/ Maakohus leidis, et seetõttu ei saa rääkida asjaolust, et kohus on kaebuse jätnud rahuldamata muudel kaalutlustel. Muud kaalutlused tulenevad üksnes VTMS §§ 29 ja
  4. Harju Maakohtu 20.07.2016.a. otsus tugineb VTMS§ 132 p 1, mis ilma kohtuotsuse tervikteksti lugematagi annab selge arusaama, et kohus on jätnud kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ning lugenud tuvastatuks YY süü. Nimetatud kohtuotsust ei vaidlustatud ning kohtuotsus on jõustunud. Siit johtuvalt järeldaski maakohus, et XX, kes oli kaebaja taotlusel kohtus ülekuulatud, andis kohtuistungil teadvalt valeütlusi. 2.
  5. XX oli 13.07.2016.a. kohtuistungil ülekuulatud tunnistajana. Nimetatut kinnitab ka Harju Maakohtu kohtuniku poolt tunnistajale kohtuistungil tehtud hoiatuse koopia / toim.lk 73/, millega hoiatati XX, et tunnistajana ütluste andmisest aluseta keeldumisel või teadvalt valeütluste andmisel järgneb kriminaalvastutus KarS § 318 või § 320 järgi. Kohtuistungil andis XX kokkuvõtvalt alljärgnevaid ütlusi, et autot juhtis tundmatu noormees ning nendega liitus veel üks noormees, hüüdnimega C, kes istus juhi kõrvale. Kohtuvälise menetleja korduva küsimuse peale, kus istus YY, vastas tunnistaja uuesti- minu kõrval taga.. Mingil hetkel sõiduki juht sõnagi lausumata pani plehku ja tunnistaja meelest läks YY vaatama, kuhu see „hull“ jooksis. Kui nad märkasid politseipatrulli nende poole lähenemas, istus YY tema kõrval tagaistmel, Seda, et politseipatrull oleks ka teda tuvastanud, tunnistaja ei mäletanud. / toim. lk. 84- 89/. Maakohus sedastas, et XX ütlusest nähtub üheselt, et ta täiesti teadlikult on andud valeütlusi selle kohta, et YY sõidukit ei juhtinud, vaid viibis algusest peale sõidukis tagaistmel süüdistatava kõrval ning sõidukit juhtis keegi tundmatu noormees, kes ühel hetkel ära jooksis. XX sellised ütlused täielikult ümberlükatud politseiametnike poolt antud ütlustega, samuti tõendab XX poolt valeütluste andmist jõustunud kohtuotsus, millega YY kaebus jäeti rahuldamata VTMS§ 132 p 1 alusel. Maakohus osundas, et käesolevat kriminaalmenetlust alustati 04.08.2016.a. Harju Maakohtu kohtunik Aulike Salo avaldusega selle kohta, et XX andis tunnistajana teadvalt vale ütluse Harju Maakohtus väärteoasjas nr: X-XX-XXXX. Kuivõrd avalduse tegijaks oli väärteoasjas lahendi 3
(11)teinud kohtunik, viitab see jällegi veenvalt, et kohtuotsuse resolutsioon ei saanud tuleneda mitte mingist muust asjaolust, vaid kohus jõudis kindlale veendumusele YY süüs. Olenemata, kui lünklik oli XX mälupilt kahtlustatavana ülekuulamisel, tunnistajana oli ta hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest ning kohtuistungil antud ütlustes sellist mälulünklikust ei nähtu. Tõsi, ka sellel istungil XX detailides oli kidakeelne, kuid mida ta kindlasti mäletas oli kaks fakti –sõidukit juhtis mingi tundmatu noormees ning YY istus tema kõrval tagaistmel. Valeütlus seisneb tõendamiseseme tähtsate asjaolude moonutamises. Maakohus leidis, et XX pani nimetatud kuriteo toime kavatsetusega, ta teadis, et hakkab asjaolude moonutamiseks andma tõele mittevastavaid ütlusi. Kuigi kaitsja hinnangul on vaieldamatu, et 13.07.2016.a. kohtuistungil XX-le esitatud küsimuste vastuseks antud ütlustest ei saa teha järeldust, et XX ütluste sisuks oli väide, et sõiduautot Lexus ei juhtinud 03.05.2016.a. kella 23.03 ajal menetlusalune isik ning sel ajal oli roolis tundmatu isik, asub kohus vastupidisele seisukohale. Nimetatud kuupäeval toimunud kohtuistungil on süüdistatav korduvalt kinnitanud, et istus YY-ga algusest peale sõiduki tagaistmel ning rääkinud tundmatust noormehest, kes sõidukit juhtis ja ühel hetkel arusaamatul põhjusel jooksu pani. Kohtu jaoks on ilmselge, et sõidukit juhtist YY, nimetatu on ka tuvastatud Harju Maakohtu jõustunud kohtuotsusega ja XX ainus eesmärk oli tulla kohtusse ning anda teadvalt tegeliku tõe moonutamiseks valeütlusi ning seega on tema tegu KarS § 320 lg1 järgi õigesti kvalifitseeritud ning kõigi ülaltoodud tõenditega ka tõendamist leidnud. ESITATUD APELLATSIOON
  1. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver, kes vaidlustab kohtuotsuse täies ulatuses. Apellant on seisukohal, et maakohus on tõendamiseseme asjaolud ebaõigesti tuvastanud ning kohtuotsus ei vasta asjas kogutud tõenditele. Süüdistatav on temale inkrimineeritud kuriteos alusetult süüdi mõistetud. XX ei ole toime pannud süüdistuse esemeks olevat kuritegu ning kaitsja palub ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. 3.
  2. KarS § 320 lg 1 sätestatud kuritegu seisneb tunnistaja poolt ülekuulamise käigus vale ütluse andmises. Selleks, et teha süüdimõistev kohtuotsus nimetatud karistusnormi alusel, tuleb süüteokoosseisu objektiivse tunnusena tuvastada süüdistatava poolt antud ütlus, mille sisu ei vasta tegelikkusele (ehk on teisiti öeldes väär või vale). Süüteokoosseisu realiseerimiseks peab süüdistatav andma ütlusi, mis talle teadaolevalt erinesid tegelikest asjaoludest (vt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-100-15 p 12.2). Kohtupraktikas on süüteokoosseisu tuvastamise osas leitud, et kuriteo objektiivne koosseis on tuvastatav läbi selle, et tehakse kindlaks (a) s üüdistatava antud ütlused ja (b) nende erinevus teistest kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõenditest (vt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-100-07, p 8). Eeltoodu kontekstis kaitsja leiab, et: 1) maakohus ei tuvastanud süüdistatava antud ütlust, mida oleks alust kvalifitseerida valeväiteks; 2) maakohus ei tuvastanud erinevust ehk vastuolu süüdistatava poolt antud ütluste ja teiste kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõendite vahel. Maakohtu otsuse põhjendavast osast ei selgu, milline süüdistatava poolt tunnistajana antud ütlus oli maakohtu arvates vale. Maakohus on süüdistatava ütlusi kirjeldanud otsuse lk 6 alt teises lõigus, kusjuures seda on tehtud üldistatud ja kokkuvõtliku refereeringu vormis, milles on üksikud fraasid kohtu poolt alla joonitud. Seda, millised refereeritud ütlused kvalifitseeruvad valeväideteks, otsuses välja toodud ei ole. Kaitsja hinnangul on vaieldamatu, et refereeritud väiteid tervikuna, st kõiki neis sisalduvaid üksikuid faktiväiteid, ei ole alust valeks lugeda ja maakohus pole seda ka teinud (näiteks ei ole ühelgi hetkel olnud vaidlust selle üle, et 03.05.2016.a. õhtupoolikul oli süüdistatav koos YY-ga Tallinnas vanalinnas ja jõi õlut). Seega on põhjendatud alus eeldada, et maakohus luges valeväideteks süüdistatava ütluste seda osa, mis on maakohtu otsuse põhjendava 4
(11)osa eelviidatud lõigus allajoonimise läbi tähistatud, s.t. valena käsitletakse (
  1. a)viidet tundmatule noormehele ning (
  2. b)väidet YY istumise kohta süüdistatava kõrval tagaistmel. Sellisel viisil valeütluste tuvastamine on kaitsja arvates lubamatult ebamäärane, arvestades käesoleva kaasuse faktilisi asjaolusid. 3.2. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta selle, millise ajaga, täpsemalt öeldes kellaajaga, apellatsiooni p 3.1 nimetatud ütlused seonduvad. Viimane on aga äärmiselt oluline, sest teised tõendid, mille usaldusväärsust kahtluse alla seotud ei ole, on tegelikkuses aset leidnud sündmuse osas väga täpselt ajaliselt piiritletud: - 04.05.2016.a. väärteoprotokolli koopia (t lk 14-15) määratleb väärteosündmuse toimumise ajana 03.05.2016.a. kell 23.03; - kohtuvälise menetleja 06.06.2016.a. otsuses (t lk 8-11) on väärteosündmuse toimumise ajana märgitud 03.05.2016.a. kell 23.03; - asitõendiks olevale DVD-plaadile salvestatud videosalvestised ja nende vaatlusprotokoll (t lk 104112) kajastavad salvestiste (3
  3. tk)algusaegadena 03.05.2016 kell 23:03:07, 03.05.2016.a. kell 23:03:54 ja 03.05.2016 kell 23:04 ning kestusena vastavalt 52 sek, 50 sek ja 41 sek; - MO ütlused väärteoasjas (t lk 21-24) kajastavad seda, et tunnistaja märkas sõiduautot Lexus 03.05.2016.a. kella 23.03 ajal; - QQ ütlused väärteoasjas (t lk 25-26) kajastavad seda, et tunnistaja märkas sõiduautot Lexus 03.05.2016.a. kella 23.03 ajal. Eeltoodust tuleneb, et kõik teised kriminaalasjas kogutud tõendid, mille usaldusväärsuses pole alust kahelda, kajastavad tegelikult aset leidnud sündmusi alates 03.05.2016.a. kell 23.03. Selle kohta, mis toimus sõiduautos Lexus enne kella 23.03, nimetatud usaldusväärsed tõendid mitte mingisugust teavet ei sisalda. 3.3. Kaitsja arvates on vaieldamatu, et kui usaldusväärsed tõendid kajastavad tegelikkust ehk tõde alates 03.05.2016.a. kell 23.03 ning nimetatud ajahetkest varasemal perioodil toimunu kohta tõendeid ei ole, siis on süüdistatava ütluste valeks kvalifitseerimise eeltingimus see, et asjassepuutuvad ütlused oleks antud sama ajaperioodi kohta, mille kohta on olemas teised tõendid (s.o. 03.05.2016.a. alates kell 23.03). Viimatinimetatud asjaolu ehk süüdistatava ütluste seotust asjassepuutuva ajaperioodiga, maakohus tuvastanud ei ole. Seega on maakohus jätnud asjas olulist tähtsust omava asjaolu otsuses tuvastamata. Süüteokoosseisu täidetuse konstateerimine puudulikult tuvastatud asjaolude pinnalt on

§ 3051lg 1 ja § 306 lg 1 p 1 rikkumine.

3.

  1. Kaitsja põhiväide kohtumenetluses oli, et 13.07.2016.a. kohtuistungil süüdistatava poolt antud ütlustest (t lk 84-89) ei saa teha järeldust, et XX ütluste sisuks oli väide, et sõiduautot Lexus ei juhtinud 03.05.2016.a. kella 23.03 ajal menetlusalune isik ning sel ajal oli roolis tundmatu isik. Kaitseversioon oli rajatud tõsiasjale, et süüdistatava väited tundmatu isiku poolt auto juhtimise ja tema autost lahkumise kohta ei ole ajaliselt seotud süüdistuses viidatud ajahetkega (kell 23.03) ning süüdistatava väidetud sündmused võisid järelikult olla toimunud juba varem. Maakohus on asunud otsuses seisukohale, et "kohtu hinnangul on sellise väite esitamine läbinisti väär ja kohut eksitav" (maakohtu otsuse lk 6, viimane lõik). Kaitsja leiab, et maakohtu selline hinnang on alusetu ega rajane asjas kogutud tõenditele. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole kaitseversiooni veenvalt kummutanud. 3.
  2. Maakohtule esitatud kirjalikus arvamuses süüdistuse põhjendatuse kohta kaitsja analüüsis süüdistatava poolt väärteoasja kohtulikul arutamisel antud ütlusi ja osundas, et ütlused ei ole üheselt seostatud ajaperioodiga, mis algas 03.05.2016.a. kell 23.
  3. Seda järeldust maakohus ümber lükanud ei ole, rääkimata teistsugusele järeldusele jõudmise põhjendamisest (ainuüksi kaitseversiooni lugemine läbinisti vääraks ja kohtu eksitamiseks ei ole kaitsja arvates käsitletav 5

(11)vaidlusaluse asjaolu põhjendatud ümberlükkamisena). KarS § 320 lg 1 kohaldamise kontekstis tuleb analüüsida konkreetseid süüdistatava poolt antud ütlusi, mitte kellegi teise poolt nendest ütlustest tuletatud järeldusi ehk ütlustele antavat tõlgendust. Süüdistatava poolt antud ütluste sisu kajastab kohtuistungi protokoll (t lk 84-89). Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes viidatud kohtuistungi protokollile väidab kaitsja, et süüdistatav ei ole tunnistajana kohtus ütlusi andes esitanud väidet, et 03.05.2016.a. kella 23.03 ajal oli Lexuse roolis tundmatu isik. Samuti ei ole süüdistatav tunnistajana kohtus ütlusi andes esitanud väidet, et 03.05.2016.a. kella 23.03 ajal istus YY autos tema kõrval tagaistmel. Järelikult ei ole süüdistatav kohtus andnud ütlust, mille andmist talle süüdistuse kohaselt ette heidetakse. 3.
  1. Kohtuistungi protokollis (t lk 84-89) kajastatud ütluste analüüsimisel peab kaitsja vajalikuks eraldi juhtida tähelepanu järgnevale. Maakohtu otsuses (vt lk 6, alt
  2. lõik) on maakohus mh refereerinud järgmist süüdistatava ütlust: "Kui nad märkasid politseipatrulli nende poole lähenemas, istus YY tema kõrval tagaistmel." Lauseosa allajoonimine viitab sellele, et sellisele ütlusele on maakohus omistanud erilise tähtsuse. Kui aga pöörduda ütluste üldistatud refereeringu asemel vahetult kohtuotsuse protokollis fikseeritud konkreetsete ütluste juurde, siis ilmnevad järgmised asjaolud. Tmk lk 88 on protokollitud järgmised küsimused ja vastused: "Millal te esimest korda märkasite patrullsõidukit? Siis märkasingi, kui politsei jooksis auto poole. Kui politsei jooksis auto poole, kus teie siis olite? Taga. Kus sellel ajal istus YY? Minu kõrval taga. Millal ta tuli teie kõrvale taha istuma? Ei mäleta." Tsiteeritud ütlused on täielikus kooskõlas asjaoludega, mis nähtuvad asitõendiks olevale DVD plaadile salvestatud videosalvestistest ja selle vaatlusprotokollist (t lk 104-112) -- ajal, mil politsei patrullsõiduk oli Lexuse juures peatunud, politseiametnikud väljusid patrullsõidukist ja läksid Lexuse juurde, oli eelnevalt Lexuse roolis olnud isik juba istunud Lexuse tagaistmele ja ukse sulgenud. Seega kinnitavad salvestised, et süüdistatava väide vastab täielikult tõele - ajal, mil politseinikud jalgsi Lexuse poole liikusid, istus YY Lexuse tagaistmel. Seega on maakohus oma otsuses allajoonimisega rõhutanud süüdistatava ütlust, mis vastab tegelikkusele ja mille tõelevastavust kinnitab videosalvestis. 3.
  3. Süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütluste uurimisel on kaitsja arvates vaieldamatu, et need ei ole üheselt seostatavad ajaperioodiga alates 03.05.2016 kell 23.
  4. Järelikult tuleb möönda, et on vähemalt võimalik, et süüdistatav pidas oma ütluste andmisel silmas sündmusi, mis leidsid aset enne kella 23.
  5. Asjaolusid, mis sellise järelduse kas välistaksid või võimaldaks selle lugeda eluliselt ebausutavaks, ei eksisteeri. Selline seisukoht on põhjendatud sõltumata sellest, kas lugeda süüdistatava poolt käesoleva kriminaalasja eeluurimisel antud ütlused usaldusväärseks või mitte -ka juhul, kui jätta süüdistatava ütlused (t lk 113-115) tõendina kõrvale, ei võimalda teised tõendid sisustada süüdistatava poolt väärteomenetluses antud ütlusi selliselt, et need olid kindlalt seotud ajaperioodiga 03.05.2016.a. alates kell 23.
  6. Kaitsja leiab, et ainuüksi kõrvaldamata kahtlus selles osas, et süüdistatav võis väärteomenetluses auto juhtimise ja YY autos viibimise koha kohta antud ütlustes silmas pidada varasemat ajaperioodi kui 03.05.2016.a. alates kell 23.03, välistab süüdimõistva kohtuotsuse langetamise. 3.
  7. Kaitsja rõhutab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber või seaks kahtluse alla nende süüdistatava ütluste tõelevastavuse, mis käsitlevad ajaperioodi enne 03.05.2016.a. kella 23.
  8. Väärteoasjas ei ole ei kohtuväline menetleja ega kohus tuvastanud ühtegi faktilist asjaolu, mis oleks aset leidnud enne 03.05.2016.a. kella 23.
  9. Järelikult puudub alus lugeda valeks ühtegi süüdistatava ütlust, mille sisuks on või võib olla enne nimetatud kellaaega aset leidnud sündmus. 3.
  10. KarS § 320 lg 1 kohaldamise kontekstis on oluline märkida ka seda, et puudub alus tuvastada vastuolu süüdistatava poolt väärteoasjas kohtus antud ütluste ja teiste asjas kogutud tõendite vahel. 6
(11)Arvestades asjaolu, et süüdistatav võis oma ütlustes silmas pidada varasemat ajaperioodi kui 03.05.2016.a. kell 23.03 ja sellele järgnenu, on süüdistatava ütlused vastuoludeta ühitatavad kõigi asjas kogutud teiste tõenditega, sh tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike ütluste ja videosalvestistega. Kuivõrd alus vastuolu tuvastamiseks puudub, siis ei saa ka süüdistatava ütlusi põhjendatult tegelikkusele mittevastavaks ehk valeütluseks lugeda. 3.10 Maakohus on lugenud süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused tõendina ebausaldusväärseks (vt kohtuotsuse lk 7, ülalt 4. lõik). Seejuures puudub kohtuotsusest põhjendus, millest tulenevalt on kohus tõendile sellise hinnangu andnud. Maakohus on siinkohal ilmselgelt rikkunud

§ 312p 2 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust.

Kaitsja leiab, et kuivõrd puudub alus tuvastada süüdistatava poolt väärteomenetluses antud ütluste vastuolu teiste tõenditega ning ka kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus antud ütlused ei ole ei tegelikkusele mittevastavad, ebaloogilised ega ebausutavad, siis puudub põhjendatud alus süüdistava ütluste tõendina arvestamata jätmiseks nende ebausaldusväärsusele viidates. Kohtuotsuse lk 6 ülalt 4. lõigus on maakohus järeldanud, et süüdistatav oli kohtus üle kuulatud kaebaja [YY] taotlusel. Selline järeldus on ekslik ega rajane asjas kogutud tõenditele. Ühestki käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendist ei nähtu, et süüdistava ülekuulamine väärteoasjas toimus YY taotlusel. Kohtuotsuse lk 6 viimases lõigus on maakohus asunud seisukohale, et " XX ütlustest nähtub üheselt, et ta on täiesti teadlikult andnud valeütlusi selle kohta, et YY sõidukit ei juhtinud, vaid viibis algusest peale sõidukis tagaistmel süüdistatava kõrval ning sõidukit juhtis keegi tundmatu noormees, kes ühel hetkel ära jooksis". Tsiteeritud seisukohta ei ole kohus mitte millegagi põhjendanud ning mh ei nähtu otsusest, millele on rajatud kohtu järeldus, et süüdistatav andis valeütlusi teadlikult. Kaitsja leiab, et vastavas osas ei ole maakohus otsust

§ 312

p 1 nõuete kohaselt põhjendatud ning otsus ei vasta

§ 3051lg 1 nõudele.

Maakohtu seisukoht on ekslik, s.t. süüdistatava ütlustest ei saa põhjendatult teha järeldust, mida kohus on antud juhul teinud. 3.

  1. Kohtuotsuse lk 7 alt
  2. lõigus on maakohus mh asunud seisukohale, et väärteoasjas kohtuistungil antud ütlustest ei nähtu mälulünklikkust, millele süüdistatav viitas oma kahtlustatavana antud ütlustes. Selline kohtu järeldus on ilmselgelt alusetu ja väär. Väärteoasjas toimunud kohtuistungi protokollist (t lk 84-89) nähtub, et süüdistatav on paljudele küsimustele vastanud "ei tea", "ei meenu", "ei mäleta", "ei oska öelda", "ei mäleta täpselt" jne. Samades ütlustes on süüdistatav ka avaldanud, et ta jõi õlut ega jälginud tema ümber toimuvat. Seega ei esine nn mälulünklikkuse küsimuses vastuolu süüdistava poolt kohtuistungil antud ütluste ja kriminaalasjas kahtlustavana antud ütluste vahel. Maakohtu otsuse lk 8 ülalt
  3. lõigus on maakohus asunud seisukohale, et süüdistatav pani kuriteo toime kavatsetusega ning et ta teadis, et hakkab asjaolude moonutamiseks andma tõele mittevastavaid ütlusi. Samas lõigus on kohus järeldanud veel, et " XX ainus eesmärk oli tulla kohtusse ning anda teadvalt tegeliku tõe moonutamiseks valeütlusi". Maakohus ei ole tsiteeritud seisukohti põhjendanud, sh puuduvad viited tõenditele, millele maakohus on oma järeldused rajanud, ning puudub selle arutluskäigu kirjeldus, mille abil oleks võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist. Süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamise osas ei vasta maakohtu otsus

§ 3051lg 1 ja § 312 p 1 nõuetele.

Kaitsja hinnangul ei ole käesolevas asjas kogutud tõendeid, mis annaksid aluse tuvastada süüdistatava mistahes vormis tahtluse KarS § 320 lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. 3.12. Eeltoodust tulenevaltkaitsja leiab, et maakohus on alusetult tuvastanud kuriteokoosseisu tunnused süüdistatava teos. Maakohtu järeldused süüdistatava teos kuriteo tunnuste ilmnemise kohta ei ole rajatud kõigi tõendite kogumis igakülgsele ja objektiivsele analüüsile ja seeläbi on rikutud

§ 61lg 2 nõudeid. Maakohus on kaitseversiooni sisulisi põhjendusi esitamata kõrvale 7

(11)jätnud, kvalifitseerides selle kohtu eksitamiseks, kusjuures tegelikult oli kaitseversioon rajatud mitte üksnes põhimõttele, vaid täiesti konkreetsele tõenditest nähtuvatele asjaoludele, mis kaitseversiooni kinnitasid. Otsusest ei ole jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine süüteokoosseisu tunnuste tuvastamisel. Kaitsja leiab, et süüdistatav ei ole talle süüks pandud tegu toime pannud ning ta tuleb esitatud süüdistuses täielikult õigeks mõista. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 06.01.2017.a. otsus; ja 2) teha asjas uus otsus, millega mõista XX talle esitatud süüdistuses õigeks; 3) määrata, et menetluskulud jäävad riigi kanda ja et riik peab XX-le menetluskuluna hüvitama lepingulisele kaitsjale makstud tasu. PROKURÖRI VASTUS KAITSJA APELLATSIOONILE
  1. Ringkonnakohtule esitatud vastuses prokurör ei nõustu apellatsioonkaebustes esitatud argumentidega ning märgib järgmist. Prokuratuur leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ning selles toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus leidis õigesti, et XX on YY väärteokaebuse kohtulikul arutamisel väärteoasjas nr X-XX-XXXX andnud tunnistajana teadvalt valeütlusi, st oma ütlustega moonutanud tõendamiseseme asjaolusid, tehes seda kavatsetult. Kriminaalmenetluse käigus leidis kinnitust, et XX tunnistajana antud ütlused ei vasta tõele, nimetatud mittevastavus on tuvastatud väärteomenetluses kogutud tõenditega ja jõustunud kohtuotsusega nr X-XX-XXXX. Jõustunud on ka kohtuotsus kriminaalasjas nr Q-QQ-QQQQQ, millega mõisteti süüdi kohtus YY kaitseversiooni kinnitamisel sarnaselt valeütlusi andnud tunnistaja WW. Nõustuda ei saa apellatsiooni kriitikaga selle kohta, et kohtu kokkuvõtlik käsitlus XX valeütlustest on lubamatult ebamäärane. Ei saa nõustuda ka mõttekäiguga, et kuivõrd käesolevas kriminaalasjas pole tõendeid, mis võimaldaks kindlaks määrata sündmuste käigu enne 03.05.
  2. a kell 23.03, tuleb

§ 7lg-st 3 tulenevalt XX temale esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Nimelt ei ole eluliselt usutav, et

  1. mai
  2. a õhtul võis veel vähemalt üks YY kaitseversioonis kirjeldatud stsenaarium aset leida. Teisisõnu, on vähem kui kaduvväike võimalus, et enne, kui tundmatu juht sõitis autoga kell 23.03 Tallinna vanalinnas ning kohtus politseipatrulli sõidukiga, leidus sama päeva õhtul veel teinegi samalaadne sündmuste jada. Kirjeldatud stsenaariumi tõeväärtust aitab tuvastada asjaolu, et menetlusaluse isiku YY süüküsimuse arutamisel väärteomenetluses korduvatele tundmatu juhi osavõtul aset leidnud sündmustele menetlusalune isik ega tunnistajad ei viidanud. Kokkuvõtvalt on prokuratuur seisukohal, et kohus on hinnanud kõiki XX väiteid tervikuna, laskmata XX süüd hinnates end arusaadavalt eksitada kaitseväidetest, mille kohaselt võis tundmatu juht samadel asjaoludel autost ära joosta ka sama päeva varasemal kellaajal. Kohus on välja selgitanud kõik asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud ning on tõenditele tuginedes kummutanud tõstatatud kaitseversiooni. Kohtuotsus on põhjendatud, kohtuotsuse lõpposa järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning kohtulikul arutamisel ei ole rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtteid. XX teod on õigesti kvalifitseeritud KarS § 320 lg 1 järgi, mõistetud karistus on kooskõlas XX teosüü suurusega ja individualiseeritud kohaselt. Harju Maakohtu 06.01.
  3. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni väited ei anna alust selle muutmiseks ega tühistamiseks. Prokuratuur palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonis ning prokuratuuri vastuses toodud väidetega, leiab, et kaitsja apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. 8

(11)
  1. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 320 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kaitsja leiab, et maakohus ei tuvastanud süüdistatava antud ütlust, mida oleks alust kvalifitseerida valeväiteks; maakohus ei tuvastanud erinevust ehk vastuolu süüdistatava poolt antud ütluste ja teiste kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõendite vahel. Kaitsja põhiväide maakohtus kui ka esitatud apellatsioonis on, et 13.07.2016.a. kohtuistungil süüdistatava poolt antud ütlustest (tmk lk 84-89) ei saa teha järeldust, et XX ütluste sisuks oli väide, et sõiduautot Lexus ei juhtinud 03.05.2016.a. kella 23.03 ajal menetlusalune isik ning sel ajal oli roolis tundmatu isik. Kaitseversioon oli rajatud tõsiasjale, et süüdistatava väited tundmatu isiku poolt auto juhtimise ja tema autost lahkumise kohta ei ole ajaliselt seotud süüdistuses viidatud ajahetkega (kell 23.03) ning süüdistatava väidetud sündmused võisid järelikult olla toimunud juba varem. Kaitsja osundab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber või seaks kahtluse alla nende süüdistatava ütluste tõelevastavuse, mis käsitlevad ajaperioodi enne 03.05.2016.a. kella 23.
  2. Väärteoasjas ei ole ei kohtuväline menetleja ega kohus tuvastanud ühtegi faktilist asjaolu, mis oleks aset leidnud enne 03.05.2016.a. kella 23.
  3. Järelikult puudub alus lugeda valeks ühtegi süüdistatava ütlust, mille sisuks on või võib olla enne nimetatud kellaaega aset leidnud sündmus. Kohtukolleegium kaitsja sellise argumendiga ei nõustu ning esmalt osundab, et esitatud apellatsioonis kaitsja ise tunnistab, et samasugust seisukohta on ta esitanud ka maakohtus. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on oma otsuse kaitsja argumentidele põhjalikult vastanud, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi ning lisab vastuseks apellatsioonile järgmist.
  4. Kohtukolleegium kordab kohtupraktikas kinnistunud põhimõtet, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muu hulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära. Kohtuotsusest peab sõnaselgelt tulenema, et kohus on arvestanud kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ja mis võivad mõjutada tõendite hindamist. (3-1-1-16-04; 3-1-1-92-11). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja põhiargument, et XX ütluste sisuks võis olla väide, et sõiduautot Lexus juhtis 03.05.2016.a. kunagi enne kella 23.03 (ehk politsei poolt kinnipidamist) keegi tundmatu isik ning ei juhtinud menetlusalune isik, on uuritud tõenditega vastuolus ning ei riimu nendest tuleneva üldise kontekstiga. Esmalt väärib märkimist asjaolu, et tunnistajana ülekuulamisel väitis XX väärteoasjas ise järgmist: „Kui politsei jooksis auto poole, kus teie siis olite? Taga. Kus sellel ajal istus YY? Minu kõrval taga. (…) Mis momendil kadus ära see juht? Mis mõttes, mis momendil? Millal ta ära kadus? Kuidas ma kirjeldan momenti? Kuidas see lahkumine käis? Pani plehku. Kuhu? Ei tea, uksest välja kiirustas minema. Ma ei tea mis tal hakkas. (…) Kas sel momendil, kui auto jäi seisma, kas Y käis autost väljas? Ma ei tea, võib olla käis. Minu arust ta käis vaatamas, et kuhu see hull jooksis“ (t lk 88-89). 9
(11)Kohtukolleegium leiab, et viidatud ütlusi ei ole võimalik teistmoodi tõlgendada, kui seda on teinud oma otsuses maakohus. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et XX ütlusest nähtub üheselt, et just politsei poolt kinnipidamise hetkel (ehk 23.03) YY sõidukit ei juhtinud, vaid viibis algusest peale sõidukis tagaistmel süüdistatava kõrval ning sõidukit juhtis keegi tundmatu noormees, kes ühel hetkel ära jooksis. Kohtukolleegium märgib, et kuigi tunnistajana ülekuulatud XX üritas anda kohtule võimalikult ebamääraseid vastuseid tundmatu isiku rooli tagant ärajooksmise asjaolude ja täpse hetke osas, tuleneb tema ütlustest siiski üheselt, et tundmatu isiku ärajooksmine oli seotud just sõiduki peatamisega politsei poolt kell 23.
  1. Sel hetkel XX ütluste kohaselt juhtis autot tundmatu meesterahvas ning YY istus tema kõrval tagaistmel. Ei ole eluliselt usutav, et väärteoasjas maakohtus tunnistajana ülekuulatud XX ei saanud aru talle esitatavate küsimuste iseloomust ning vastuseks küsimusele tundmatu mehe rooli tagant ärajooksmise täpsete asjaolude osas hakkas kirjeldama kunagi varem aset leidnud sündmust. XX-le esitatud küsimuste kontekstist tuleneb üheselt, et teda paluti kirjeldada kõigi autos viibinud isikute tegevusi ja asukohti just politsei poolt kinnipidamise hetke seisuga. Väärteoasjas nr X-XX-XXXX puudusid andmed sellest, et politsei oleks nimetatud sõidukit 03.05.2016 õhtul peatanud rohkem kui 1 korral ning seda pole tunnistaja XX kohtule ise väitnud. Väärib märkimist ka see, et väärteomenetluse nr X-XX-XXXX tõendamiseseme asjaoludeks vastavalt koostatud väärteoprotokollile oli tuvastada, et sõiduautot Lexus (reg nr. XXXXXX) 03.05.2016 kell 23.03 Tallinna linnas Kohtu ja Pikkjalg tn vahel juhtis joobeseisundis YY. Sellest tulenevalt ei tegelenud väärteoasja menetlev kohus asjaolude väljaselgitamisega, mis jäävad koostatud protokollist väljapoole, seega ka tunnistaja XX-le esitati maakohtus küsimusi, mis puudutavad üksnes tõendamiseseme asjaolusid. Kohtukolleegium seega leiab, et on põhjendamatu kaitsja apellatsioonis esitatud etteheide, et väärteoasjas ei ole ei kohtuväline menetleja ega kohus tuvastanud ühtegi faktilist asjaolu, mis oleks aset leidnud enne 03.05.2016.a. kella 23.
  2. Kohtukolleegium rõhutab, et see ei olnud väärteoasja menetleva kohtu ülesanne. Sellest tulenevalt on alusetu ka kaitsja argument, et käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber või seaks kahtluse alla süüdistatava ütluste tõelevastavuse, mis käsitlevad ajaperioodi enne 03.05.2016.a. kella 23.
  3. Puudub mõistlik seletus, miks XX võis hakata rääkima asjaoludest, mis toimusid enne kella 23.03 ning ei olnud väärteoasja kohtuliku arutamise esemeks. Neid selgitusi ei ole XX eeluurimisel ega maakohtus käesoleva kriminaalasja raames esitanud ega tema kaitsja oma apellatsioonis välja toonud, seega väide, et XX võis rääkida sündmustest, mis leidsid aset enne kella 23.03, jääb paljasõnaliseks. Nagu kohtukolleegium eespool juba märkis XX poolt väärteoasjas kohtus antud ütlusi ei saagi tõlgendada selliselt, et ta võis rääkida hoopis varasemalt toimunud sündmusest, mis jääb väärteoprotokollist väljapoole.
  4. Kaitsja õigustatult viitab oma apellatsioonis kohtupraktikas kujunenud seisukohale, et KarS § 320 lg 1 sätestatud süüteokoosseisu realiseerimiseks peab süüdistatav andma ütlusi, mis talle teadaolevalt erinesid tegelikest asjaoludest (vt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-100-15 p 12.2). Kohtupraktikas on süüteokoosseisu tuvastamise osas leitud, et kuriteo objektiivne koosseis on tuvastatav läbi selle, et tehakse kindlaks (a) süüdistatava antud ütlused ja (b) nende erinevus teistest kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõenditest (vt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-100-07, p 8). Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja XX väärteoasjas antud ütlustest üheselt nähtub järgmine tõendusteave: 03.05.2016.a. kella 23.03 ajal oli Lexuse roolis tundmatu isik; 03.05.2016.a. kella 23.03 ajal istus YY autos tema kõrval tagaistmel. See kohtus esitatud versioon on aga teiste tõenditega (tunnistajate MO’i, AL’i ning DVD salvestusega) üheselt ümber lükatud ning nende asjaolude osas vaidlus puudub. Väärib märkimist, et otsus väärteoasjas nr X-XX-XXXX millest tuleneb, et 03.05.2016 kell 23.03 sõiduautot Lexus juhtis YY, jõustus edasi kaebamata. 10
(11)Kohtukolleegium on seega sarnaselt maakohtuga seisukohal, et XX andis maakohtus teadvalt tegeliku tõe moonutamiseks valeütlusi ning seega on tema tegu KarS § 320 lg1 järgi õigesti kvalifitseeritud ning ka tõendamist leidnud. 9.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

XX’i kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver taotles maakohtu analüüsi ja apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 900,00 eurot.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse XX’i suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 10. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 6. jaanuari 2017 otsuse XX’i suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.