← Eesti

4-20-312/11

Obsah (5)§ 204§ 123§ 30§ 74§ 132

4-20-312 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Väärteoasi Kaebuse esitanud isik (menetlusalune isik) Kaitsja Kohtuväline

) § 132 p 2 ja §-dest 133-135 maakohus otsustas:

  1. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 09.01.2020 otsus väärteoasjas nr 2302,19,020139, millega T.L-i karistati LS § 224 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, osaliselt, s.o põhikaristuse (rahatrahvi) määra osas.
  2. Teha uus otsus, millega T.L-i karistada LS § 224 lg 1 alusel rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot.
  3. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 1 4-20-312
  4. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
  5. 5.

§ 204

lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadetakse vastavalt

§-le 202 lahendi koopia kümne päeva jooksul kohtutäiturile, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

  1. Kohtuvälise menetleja määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.
  2. Vastavalt LS § 127 sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.
  3. Menetlusaluse isiku T.L-i kaebus rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav Harju Maakohtu kantseleis
  4. veebruaril
  5. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. VÄÄRTEOETTEHEIDE T.L juhtis 23.12.2019 kell 10.48 Tallinnas, Harju maakonnas, Ehitajate tee (E.Vilde tee ja Ehitajate tee 76 vahel) suunaga maja nr 76 poole mootorsõidukit xxx (xxx) juhile keelatud seisundis, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,15 mg (tõendusliku alkomeetri tulemus 0,2 mg/l +/- 0,05 mg/l) ning kiirusega 75 km/h +/-3 km/h, millega ületas sellel teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 22 km/h. Oma tegevusega rikkus T.L LS § 69 lg 3 ja § 15 lg 1 p 2 nõudeid ning väärteod on kvalifitseeritud LS § 224 lg 1 ja § 227 lg 2 järgi. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus tuvastas 09.01.2020 otsusega väärteoasjas nr 2302,19,020139, et T.L on toime pannud LS § 224 lg 1 ja LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteod. Kuna väärteod olid toimepandud ühe teoga, määrati karistus KarS § 63 lõike 1 alusel LS § 224 lg 1 järgi. T.L-i karistati LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot ning LS § 224 lg 3 p 2 alusel võeti temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks.
  7. 27.01.2020 esitas T.L kaitsja vahendusel kaebuse, milles taotles kohtult kohtuvälise menetleja 09.01.2020 otsuse tühistamist väärteoasjas nr 2302,19,020139 LS § 224 lg 1 järgi, sh määratud lisakaristuse osas ja LS § 224 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo menetluse lõpetamist

§-de 30 lg 1 p 3 ja 107 lg 1 p 2 alustel; samuti menetlusaluse isiku kohustamist läbida rehabilitatsiooniprogramm „Korralik juht“ (KOJU).

  1. Kaebuse kohaselt tarbis T.L 22.12.2019 õhtul madala alkoholisisaldusega jooke ja ei tajunud hommikul ärgates enesel alkoholijoovet. Ta tundis ennast hästi ning arvas ekslikult, et võib istuda autorooli. Isiklikku alkomeetrit tal alkoholijoobe kontrollimiseks ei 2 4-20-312 olnud ega kasutanud, kuid soetas selle endale paar päeva hiljem. Kiiruse ületamine toimus üldise liiklusvooluga kaasa minnes tähelepanematusest, mitte soovist kihutada. Liiklusõnnetust või selle ohtu ta ei põhjustanud ning juhtunut kahetseb sügavalt. Kaebaja arvates ei arvestanud kohtuväline menetleja tema tausta ja varasemaid rikkumisi, mis tingivad teistsuguste mõjutusmeetmete – trahvi asemel näiteks liikluspsühholoogilise koolituse – läbimist. Talle on määratud ebaproportsionaalselt range karistus ning kohtuvälise menetleja otsuses ei ole karistuse määramist ja rehabilitatsiooniprogrammi suunamata jätmist piisavalt põhjendatud. Kuna teda on varem samasuguse liiklusrikkumise eest karistatud ja see ei mõjunud, siis see kinnitab vajadust läbida rehabilitatsiooniprogramm. Kaebuse järgi märgiti kohtuvälise menetleja otsuses, et etteheidetavate rikkumiste eest määratakse karistus KarS § 63 lõike 1 kohaselt LS § 224 lg 1 järgi. Kohtuväline menetleja otsustas menetlusalust isikut karistada LS § 224 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.
  2. Kohtuistungil jäid menetlusalune isik ja tema kaitsja kaebuse juurde.
  3. Kohtuväline menetleja palus jätta otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata. MAAKOHTU SEISUKOHT 6.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

  1. Poolte vahel puudus kohtuistungil vaidlus väärteo toimepanemise asjaolude osas. T.L nõustus talle etteheidetud rikkumistega täielikult ning andis kohtuistungil rikkumisi selgitavaid ütlusi. Kokkuvõtvalt tõi ta esile, et tarvitas rikkumise toimepanemise päevale eelneval õhtul kuni uue päeva esimeste tundideni enam kui pudeli veini ja hõõgveini. Hommikul sõitma asudes tundis ta ennast hästi. Alkomeeter on tal olemas, kuid see oli taatlemata, ei näita õigesti ning seda ta hommikul ei kasutanud. Kiiruse ületamise osas ütles ta, et ajas valgusfoori tagant startides kaasistujaga juttu, ei jälginud spidomeetrit, vajutas harjumuspärasest rohkem gaasi ja suhteliselt võimsa mootoriga auto kiirendas hästi. Vastuolu kohtuistungil antud ütlustes ja kaebuses kirjeldatud kiiruse ületamise asjaoludes ning koduse alkomeetri kasutamata jätmise osas selgitas T.L sellega, et kaitsja esitas kaebuse hetkel, mil ta ei olnud sellega veel tutvunud. Kohus peab T.L-i kohtus antud ütlusi usaldusväärseks.
  2. T.L-i poolt sõiduki xxx (xxx) juhtimist 23.12.209 kella 10.48 ajal Tallinnas Ehitajate teel, mille käigus ületati lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 22 km/h (LS § 227 lg 2 etteheide) tõendab lisaks kohtus antud menetlusaluse isiku ütlustele liiklusjärelevalve teostamisel kasutatud kiirusemõõturi salvestuse andmete väljatrükk koos fotodega kontrolliobjektiks olnud sõidukist ning mõõteseadme asukohast. Kohus peab neid tõendeid usaldusväärseks, kuna taatlustunnistusest nähtuvalt taadeldi kiirusmõõturit 31.10.2019 ning lubatud veapiir on seadmel +/-1 km/h. Neist tõenditest on näha, et seadmega LaserCam 4 teostati 23.12.2019 kell 10.48 sõiduki xxx, registreerimismärgiga xxx käsitsi kiiruse salvestamine. Mõõteseadme asukoht oli Tallinnas, Ehitajate teel. Lubatud piirkiirus oli selles kohas 50 km/h. Kontrollitud sõiduk liikus enam kui 237 meetri vältel kiirusega üle 68 km/h ning maksimaalne saavutatud kiirus oli 75 km/h. Tulenevalt LS § 15 lg 1 p 2 on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Kiirusemõõturi 3 4-20-312 salvestuse andmete väljatrükk koos fotodega tõendavad otseselt, et T.L-i juhitud sõiduk liikus väärteoetteheites näidatud ajal ja kohas suurema kiirusega, kui § 15 lg 1 p 2 kohaselt lubatud.
  3. Juhile keelatud seisundis (LS § 224 lg 1 etteheide) mootorsõiduki xxx (xxx) juhtimist T.L-i poolt 23.12.209 kella 10.48 ajal Tallinnas Ehitajate teel tõendavad lisaks kohtus antud menetlusaluse isiku ütlustele tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest 9510EE väljatrükk, millest nähtuvalt 23.12.2019 kell 11.05-11.09 teostati T.L-ile kaks mõõtmist ning mõõtevahendi mõõtetulemus oli 0,15 mg/l (lõplik lugem 0,20 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l). Tulenevalt LS § 69 lg 3 ei tohi mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus olla alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki andmed tõendavad otseselt, et T.L-i hingeõhus oli alkoholi koguses, mis vastab LS § 69 lg 3 sätestatud keelule. Tõendusliku alkomeetri väljatrükil ja korrakaitseseaduse § 38 alusel õiguste tutvustamise dokumendil on olemas T.L-i allkirjad. Seega oli ta kohapeal teadlik mõõtmise tulemusest ning enda õigustest joobeseisundi kontrollimisel. Samas suurusjärgus alkoholisisaldust (0,240 mg/l, tulemus sõnadega „positiivne“) T.L-i hingeõhus näitab ka indikaatorvahendi kasutamise protokoll, mis koostati 23.12.2019 kell 10.49 ehk vahetult pärast T.L-i juhitud sõiduki kinnipidamist. Kaudselt tõendab nii lubatud sõidukiiruse ületamist, kui ka juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimist 23.12.2019 T.L-i suhtes koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest on näha sõiduki juht, sõiduki mark, registreerimismärgi number, juhtimise aeg, koht ja põhjus (kattuvad väärteoprotokollis esitatuga) ning millega on menetlusalune isik tutvunud, märkides, et tal ei ole avaldusi.
  4. Kohus leiab, et mõlemad etteheidetavad rikkumised on T.L toime pannud kaudse tahtlusega. T.L-i kohtus antud ütlusi arvestades teadis ta 23.12.2019 hommikul sõidukit juhtima asudes, et tarbis eelmisel õhtul alates ligikaudu kella 20.00-21.00 kuni 23.12.2019 esimeste öötundideni enam kui pudeli veini ja hõõgveini. T.L-i sõnul oli tema subjektiivne enesetunne 23.12.2019 hommikul hea, ta ei tundnud enesel olevat joovet. Kohtus uuritud karistusregistri väljavõte näitab, et T.L-i on varasemalt karistatud samasuguse rikkumise eest (LS § 244 lg 2) ning varasem rikkumine leidis aset
  5. aasta aprillis. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus isik on varem saanud karistada mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades ja ta teab hommikul mootorsõidukit juhtima asudes, et on eelmisest õhtust kuni sama päeva esimeste öötundideni tarvitanud kokku enam kui pudeli veini ja hõõgveini, siis ta peab võimalikuks, et tema organismis võib olla mingi kogus alkoholi. Kui sellises olukorras isik ei võta ette midagi selleks, et objektiivse faktori toel veenduda organismis alkoholi puudumises, usaldab üksnes enda head enesetunnet, siis sisuliselt ta mitte millelegi tuginedes loodab, et alkoholi organismis ei ole. T.L ei kontrollinud ennast kodus olemasoleva alkomeetriga, sest see oli taatlemata ja näitas valesti. Ta ei kasutanud ka talle teadaolevaid internetipõhiseid alkoholi kalkulaatoreid põhjusel, et tema puhul näitavad need valesti. Ehk teisisõnu, otsustades 23.12.2019 hommikul sõidukit juhtima asuda ainuüksi subjektiivselt hea enesetunde põhjal ja lootes ainuüksi kaasreisija heale haistmisele, möönas T.L , et tema organismis võib olla säilinud mingi hulk alkoholi ja esineda võib LS § 224 lg 1 koosseisule vastav asjaolu - lubatud alkoholi piirmäära ületamine tema hingeõhus. T.L on tema ütlusi arvestades pikaajalise staaži ja sõidukogemusega juht. Tema ütlustest nähtuvalt ta sai aru, et ületas kinnipidamise eelselt lubatavat sõidukiirust. Ta oli ühtlasi teadlik enda juhitava sõiduki suhteliselt võimsast mootorist, järelikult sellest teadmisest tulenevalt ka teadlik sõiduki heast kiirendusvõimest. Nendele teadmistele vaatamata kiirendas ta kogenud juhina Ehitajate teel mitusada meetrit üksnes teed jälgides 4 4-20-312 ja kaasreisijaga juttu rääkides. Ta ei kontrollinud enda juhitava sõiduki liikumiskiirust objektiivselt, s.o spidomeetrile pilku heites, st möönas, et võib ületada teelõigul lubatud sõidukiirust.
  6. Seega on kohtuistungil uuritud tõenditega kinnitust leidnud, et T.L rikkus väärteoprotokollis kirjeldatud viisil LS § 69 lg 3 ja § 15 lg 1 p 2 nõudeid ning tema teod on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 1 ja § 227 lg 2 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastatud.
  7. Kaebuses on märgitud, et kohtuväline menetleja otsustas etteheidetavate rikkumiste eest määrata karistuse KarS § 63 lõike 1 kohaselt LS § 224 lg 1 järgi, kuid karistas menetlusalust isikut kahe karistusega, s.o LS § 224 lg 1 alusel rahatrahviga ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohus on seisukohal KarS § 63 lg 1 kohaldamisel valitakse esmalt välja raskeimat karistust ette nägev seadusesäte. Selleks võrreldakse konkureerivate tegude eest ette nähtud põhikaristusi. Samas KarS § 63 lg 1 tähenduses mõistetav üks karistus hõlmab eneses nii põhikaristuse kui ka lisakaristuse mõistmise või määramise võimalust. Seega on kohtuväline õigesti leidnud, et LS § 224 lg 1 ja LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod on toime pandud ühe teoga ning nende eest tuleb määrata karistus KarS § 63 lõike 1 kohaselt lähtudes LS § 224 lg
  8. Kuivõrd kõnealuse sätte puhul on tulenevalt LS § 224 lg 3 p 2 võimalik lisakaristuse määramine, oli kohtuväline menetleja õigustatud ka sellest sättest lähtuma. Eeltoodust nähtub, et kaebaja etteheide talle ühe teo eest kahe karistuse määramise kohta ei ole põhjendatud.
  9. Kaebuse kohaselt on T.L-ile määratud ebaproportsionaalselt range karistus, mis ei ole kooskõlas otsuses esile toodud asjaoludega. Kohus on seisukohal, et kohtuväline menetleja on õigesti määranud põhikaristuseks rahatrahvi ja lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise. Küll aga leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsuses määratud maksimaalne rahatrahvi määr ei ole vastavuses T.L-i süü suurusega.
  10. Kohus viitab, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks vastava süüteokoosseisu sanktsiooni keskmine määr. Edasi tuleb tuvastada isiku süü suurus, mis on KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise aluseks. Isiku süü suuruse hindamisel lähtutakse teo toimepanemise asjaoludest. Tuvastada tuleb ka isiku karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Nende põhjal saadakse konkreetne süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr, mis võib jääda sanktsiooni keskmisest määrast ülesvõi allapoole. Isiku süüle vastavat karistuse määra korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. LS § 224 lg 1 sanktsioonis ettenähtava rahatrahvi maksimaalne määr on 100 trahviühikut. Järelikult keskmine määr on ligikaudu 50 trahviühikut. Väärteoasjas leidis tuvastamist, et T.L-i käitumises esines kaks väärteokoosseisu, kuid 09.01.2020 otsusest ei nähtu üheselt arusaadavalt, kuidas mõjutas see asjaolu kohtuvälise menetleja hinnangut T.L-i süüle ja sellele vastavalt karistuse valikut.
  11. Kohus leiab, et T.L-i süü on keskmisest mõnevõrra suurem. Sellisele süü suurusele viitab esiteks see, et T.L-i väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,15 mg/l kohta, mis vastab LS § 224 lg 1 sätestatud vahemiku (0,10 mg/l kohta kuni 0,24 mg/l kohta) keskpaika küündivale määrale. Teiseks kõneleb keskmisest mõnevõrra suuremast süüst see, et T.L juhtis sellises seisundis viibides sõidukit üsna pikka aega – ca 45 minutit. Kolmandaks ületas ta sellises seisundis viibides mootorsõidukit juhtides ka lubatud sõidukiirust 22 km/h, mis vastab LS § 227 lg 2 sätestatud vahemiku (21–40 km/h) alumisele määrale. Lubatud sõidukiiruse ületamine toimus mitmesaja meetri vältel. Kohus leiab, kui 5 4-20-312 isik juhib sõidukit seisundis, kus tema organismis on alkoholi märgatavalt rohkem, kui lubatud, teeb seda pikema aja vältel ja ühtlasi eirab sellises seisundis viibides ka teisi liiklusnõudeid, siis tuleb tema süüd hinnata keskmisest suuremaks. Samas arvestab kohus karistust kergendava asjaoluna kaebaja kahetsust ning seda, et karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Kohus arvestab eripreventiivsest aspektist seda, et T.L tabati möödunud aastal juba teist korda sõiduki juhtimiselt alkoholi tarvitamise tunnustega. Nii näitab karistusregister, et teda karistati 16.05.2019 LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 600 eurot. Lisaks karistati karistusregistri andmete järgi T.L-i 22.10.2019 LS § 223 lg 1 järgi samuti rahalise karistusega. Kohtu arvates ei ole T.L mootorsõiduki juhina varasematest liiklusalastest rikkumistest ja nende eest määratud karistusest enese jaoks õigeid järeldusi teinud, sest pani toime uuesti mootorsõiduki juhtimise lubatud alkoholi piirmäära ületades ning lisaks ületas lubatud sõidukiirust 22 km/h spidomeetrile pilkugi heitmata. Järelikult ei ole üksnes rahatrahvi määramine T.L-ile piisavalt mõjus karistus käitumist soovitavas suunas muutma. Kohus leiab, et kuigi õigusaktid ei kasuta terminit enamohtlik väärtegu, on kohtuväline menetleja siiski asjakohaselt leidnud, et 23.12.2019 T.L-i poolt toimepandud rikkumised olid sellised, mis võivad mõjutada teiste kaasliiklejate elu, tervis ja vara, milliste näol on tegemist isikute jaoks vägagi kaalukate põhiseaduslike huvidega. Kohus leiab, et üldisi huve arvestades on ühiskonnas ootus, et juhte, kes istuvad rooli alkoholi tarvitanult ning ületavad lubatud sõidukiirust, karistataks sellise teo eest mõjusalt.
  12. Kohus selgitab, et juhtimisõigus äravõtmine teenib eeskätt isikut mõjutavaid eesmärke. See peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. T.L-i süü etteheidetavates rikkumistes on keskmisest mõnevõrra suurem. Seejuures tuvastati, et T.L juhtis sõidukit alkoholi piirmäära ületades
  13. aasta jooksul juba teist korda ning viimasel korral lisandus sellele ka lubatud sõidukiiruse ületamine. Seega on sarnase rikkumise toimepanemise prognoos piisavalt tõenäoline ning tuvastatud asjaolusid arvestades oli uute rikkumiste ärahoidmiseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni minimaalses määras õigustatud ja proportsionaalne.
  14. Eelnevat arvestades on kohus on seisukohal, et T.L-i keskmisest mõnevõrra suuremale süüle vastav rahatrahvi määr on 70 trahviühikut ehk 280 eurot ning kohtuvälise menetleja poolt T.L-ilt lisakaristuseks 3 kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine oli põhjendatud. Kohtu hinnangul minimaalses määras lisakaristus ja sanktsiooni keskmist mõnevõrra ületav rahatrahv ei ületa kogumis T.L-i süü suurust.
  15. Kohus juhib tähelepanu, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.03.2017 kohtuotsuses nr 31-1-6-17 on selgitanud, et liiklussüüteo toimepannud isikutelt juhtimisõiguse äravõtmine ei ole midagi erandlikku, seda ei kohaldada üksnes isiku suhtes, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu (p 17). Kohtuistungil ei tuvastatud, et T.L oleks liikumispuue ning juhtimisõiguse äravõtmine võiks takistada teda sel põhjusel ühiskonnaelus osalemisel. T.L selgitas kohtuistungil, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kaotab ta aega ja see põhjustab talle ebamugavusi igapäevaste tegevuste korraldamisel. Kohus märgib, et isikliku sõiduki asemel ühistranspordi kasutamine võib olla tülikas ja ajakulukas ning taksosõit rahalist väljaminekut põhjustav, kuid karistus ei peagi olema isikule mugav kanda. Küll aga aitab selline karistus süüdlasel tunnetada, et mootorsõiduki juht ei tohi liiklusseaduse nõuetesse suhtuda ükskõikselt ning varasemat taunitavat liikluskäitumist ei tohi korrata. 6 4-20-312
  16. Kaebaja kaitsja arvates pidanuks kohtuväline menetleja T.L-i mitte karistama, vaid menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetama ning suunama isiku KOJU-programmi. Leitakse, et kohtuvälise menetleja otsuses ei ole rehabilitatsiooniprogrammi suunamata jätmist piisavalt põhjendatud. Kohus on seisukohal, et otstarbekuse kaalutlusel

§ 30

sätete alusel menetluse lõpetamine on menetleja kaalutlusotsustus, mitte kohustus. Sellise kaalutlusotsuse tegemine eeldab, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja puudub avalik menetlushuvi väärteomenetluse jätkamiseks (

§ 30lg 1 p 1).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt hindas kohtuväline menetleja T.L-i süü suureks ning tõi esile eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused, miks on vaja isikut karistada. Tuvastatud asjaolud viitasid avaliku huvi olemasolule, mis välistavad otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamise.

§ 74on toodud nõuded kohtuvälise menetleja otsuse sisule.

Nendes ei nähtu kohtuvälisele menetlejale kohustust kajastada, kas kaalumisel on olnud

§ 30lg 1 alusel menetluse lõpetamine.

Kohus leiab, et tehes isiku karistamisotsuse, ei pea menetleja otsuses põhjendama, miks ta jätab kasutamata

§ 30sätete alusel menetluse lõpetamise võimaluse.

Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-146-03 märkinud, et menetlejal on reeglina süüteoasjaolude ilmnemisel menetlemise kohustus, millest

§ 30näeb ette erandid.

Seega ei ole menetlusalusel isikul õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlustel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni (p 7).

  1. Kaebaja kaitsja viitas kohtuistungil MKM 27.06.2011 määruse nr 60 § 41 lg 3 p 1 kirjeldatud järelkoolituse võimalusele, leides, et T.L tuleks suunata määruses näidatud järelkoolitusele, kuivõrd ta vastab määruses toodud sihtgrupi tingimustele. Kohus selgitab, et nimetatud määrus on välja antud LS § 100 lg 6 alusel mootorsõidukijuhi ettevalmistamiseks. Määruse § 41 lg 3 p 1 kirjeldatud järelkoolituse sihtgrupiks on esmast juhiluba omavad juhid. See ilmneb sõnaselgelt määruse § 41 lg 1, mille kohaselt järelkoolituse eesmärk on esmast juhiluba omava juhi seaduskuuleka liikluskäitumise kujundamine läbi nõustamise protsessi kaasliiklejaid arvestava ja ohutu liikluskäitumise taastamiseks. T.L ei ole selle määruse sihtgrupp, kuna ta on oma sõnul juht, kellel on load aastast 1992 või
  2. Lisaks välistab tema puhul

§ 30

sätete kohaldamise käesoleva otsuse punktis 15 tuvastatud süü suurus ning tuvastatud avalik huvi väärteoasja lõpuni menetlemiseks.

  1. Kaebaja kaitsja heitis kohtuvaidlustes kohtuvälisele menetlejale ette võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kuna teab vähemalt ühte joobes juhtimise juhtumit, kus isik, keda oli varem karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega, määrati rehabilitatsiooniprogrammi. T.L-i sellisesse programmi ei määratud. Kaitsja ei konkretiseerinud vaidlustes, kelle juhtumi puhul selline menetluslik lahendus tehti, samuti ei esitanud enne kohtuliku arutamise lõppu selles osas ühtegi tõendit ega taotlenud vastava tõendi väljanõudmist kohtu poolt. Seega on kaitsja väited isikute ebavõrdsest kohtlemisest paljasõnalised.
  2. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 132

p-st 2 tühistab kohus kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt, s.o põhikaristuse (rahatrahvi) määra osas ning teeb selles osas uue otsuse, millega karistab T.L-i LS § 224 lg 1 alusel rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot. Muus osas jääb kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Menetlusaluse isiku kaebus rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) Katrin Mikenberg Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.