Väärteoasi nr 4-19-4186 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 03. detsember 2019. a Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Kohtunik Anneli Tanum T.A. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 25. juuli

) § 262 lg 1 järgi rahatrahviga 80 eurot, s.o 20 trahviühikut. Otsuse kohaselt rikkus T.A.

1. juulil
2. a kell 04.34 Tartu linnas X avalikus kohas käitumise nõudeid, kuna urineeris tänaval ning reostas sellega linnaruumi. Oma tegevusega rikkus T.A. korrakaitseseaduse (KorS) § 55 lg 1 p 7 sätestatud nõuet ning pani toime

§ 262lg 1 sätestatud väärteo.

1. augustil
2. a saabus Tartu Maakohtusse T.A .kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri
3. juuli
4. a otsusele väärteoasjas nr 2780,19,
5. Kaebuse esitaja leiab, et temale määratud karistus on liialt karm ning palub selle asendada hoiatusega. Varasemalt ei ole ta samalaadset rikkumist toime pannud ning mõistab, et tema tegu on taunitav. Ta on mittetöötav inimene ja elatub juhutöödest, kahetseb rikkumist ning lubab rohkem mitte samalaadseid rikkumisi toime panna. Kaebuse esitaja on nõus asja kirjaliku menetlemisega. Kohtuväline menetleja kirjalikus seisukohas nõustub asja kirjaliku menetlemisega ning leiab, et T.A .kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht Väärteootsusest ja isikusamasuse tuvastamise protokollist nähtuvalt urineeris T.A.
6. juulil
7. a kell 04.34 Tartu linnas X juures, kusjuures T.A. ise nimetatud tegevust kohtule esitatud kaebuses ei eita. Seega loeb kohus nimetatud faktilise asjaolu tõendatuks. Väärteootsuse kohaselt reostas ta sellise tegevusega linnaruumi, rikkudes KorS § 55 lg 1 p 7 sätestatud nõuet ning pannes toime

§ 262

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

§ 262lg 1 näeb ette vastutuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest.

Avalikus kohas käitumise üldnõuded on sätestatud KorS § 55 ning KorS § 55 lg 1 p 7 kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige reostada, rikkuda, hävitada või ümber paigutada avalikus kasutuses olevat asja või kasutada seda muul kui ettenähtud otstarbel, sealhulgas panna jäätmeid mujale kui selleks ettenähtud kohta, reostada veekogu või purskkaevu. Kohus on eelnevalt lugenud tõendatuks, et T.A. urineeris väärteootsuses toodud ajal Tartu linnas X juures, millist kohta tuleb kahtlemata lugeda avalikuks kohaks. Tegemist on Tartu kesklinna tihedalt liigeldava tänavaga, mis on avalikult kasutatav kõigile isikutele. Kohtu hinnangul on ilmne ka see, et linnatänavale urineerimine reostab linnaruumi - selle tänavat ning on paljudele isikutele häiriv. Seega tuleb järeldada, et oma tegevusega täitis T.A.

§ 262

lg 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsed tunnused ning kuivõrd isik pidi ka ilmselgelt aru saama, et selline tegevus võib olla teistele isikutele häiriv ja kujutada endast väärtegu, tuleb järeldada, et täidetud on ka väärteo subjektiivne koosseisutunnus, s.o tegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist ei ole kohus tuvastanud.

§ 262lg 1 järgi on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või arest.

Rahatrahvi alammäär on

§ 47lg 1 kohaselt 3 trahviühikut ning trahviühiku suuruseks on 4 eurot.

Kohtuväline menetleja on määranud T.A.karistuseks

§ 262lg 1 järgi rahatrahvi 80 eurot, s.o 20 trahviühikut.

Tegemist on kergema karistusliigiga ning karistuse suurus jääb sanktsioonivahemiku esimese kolmandiku keskele. Seega ei ole kohtuväline menetleja hinnanud isiku süü suurust ja karistusvajadust märkimisväärselt suureks ning on arvestanud ka kergendavat asjaolu, s.o puhtsüdamlikku kahetsust. Samas ei ole kohtuväline menetleja pidanud menetlusaluse isiku tegevust sedavõrd vähetähtsaks, et piirduda tema hoiatamisega ning kohus peab sellist lahendust ka põhjendatuks. On ilmne, et linnaruumi korrasoleku kaitse on kõigi ühiskonnaliikmete huvides ja peaks olema täidetav kõigi ühiskonnaliikmete poolt. Selle reostamine urineerimisega ei ole kahjuks aga väga erakordne probleem ja just seetõttu tuleb sellisesse tegevusse ka resoluutselt suhtuda. Seda enam, et käesoleval ajal on vähemalt Tartu kesklinnas olemas ka ööpäevaringne võimalus avalike käimlate kasutamiseks. Oma käitumisega näitas T.A.üles äärmist hoolimatust ja ebaviisakust teiste linnakodanike suhtes. Seetõttu oli kohtu hinnangul menetlusaluse isiku tegevuse menetlemiseks olemas ka selge avalik menetlushuvi, kohtuväline menetleja on põhjendatult alustanud väärteomenetlust ning ei ole piirdunud vaid isiku hoiatamisega. Samadel põhjustel ei pea ka kohus põhjendatuks menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. T.A.süü suuruse hindamisel on oluline arvestada, et tegu on toime pandud linnatänaval, mida kasutavad igapäevaselt paljud jalakäijad, sealhulgas lapsed ning seega võib eeldada ka seda, et urineerimisest tekkiv iseloomulik lõhn ja määrdumus võivad potentsiaalselt häirida suurel hulgal inimesi. Samuti on alust arvata, et urineerimise hetkel võis peale T.A.tänaval liigelda veel mitmeid inimesi, arvestades urineerimise koha lähedust mitmele meelelahutusasutustele, mistõttu oli ilmselt häiriv juba ka urineerimise tegevus iseenesest. Samas ei ole tegemist ilmselt märkimisväärselt pikaajaliste tagajärgedega teoga ning sellega ei põhjustatud kellelegi olulist kahju, mistõttu ei saa ka isiku süüd pidada väga suureks. Arvestades isiku süüle lisaks ka tema kahetsust ning karistuse mõistmise eesmärke üldiselt, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on põhjendatud ja õiglase suurusega. Kuigi kaebuses viitab menetlusalune isik sellele, et tal puudub kindel töökoht, ta elatub juhutöödest ning seega seab rahatrahvi tasumine ta raskesse olukorda, leiab kohus, et tegemist ei ole sedavõrd suure trahvisummaga, mille põhjal võiks ilmselgelt eeldada, et selle tasumine on isikule märkimisväärselt koormav. Kohus küll möönab, et teatud juhtudel võib ka sellise trahvisumma tasumine seada isiku majanduslikult väga raskesse olukorda ning seega võib isiku karistustundlikkus olla sellest tulenevalt ka keskmisest suurem, kuid vastavad asjaolud peaks isik kohtule esitatud kaebuses sel juhul ise siiski konkreetselt ka välja tooma ning võimalusel lisama oma sissetulekuid ja kulutusi tõendavad dokumendid. Kuna käesoleval juhul on kaebuse esitaja T.A. nentinud üksnes seda, et tal puudub ametlik töökoht ning ta elatub juhutöödest, jättes täpsemalt oma majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed lahti selgitamata ning lisamata selle kohta ka ühtegi dokumenti, ei saa kohus pelgalt kaebuse esitaja üldsõnalise väite põhjal järeldada, et tema karistustundlikkus oleks keskmisest oluliselt suurem ning seega oleks põhjendatud ka temale määratud rahatrahvi vähendada. Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta tühistamata ning T.A.kaebus rahuldamata. Otsuse tegemisel juhindus kohus VTMS § 132–135. Kohtunik Anneli Tanum