Obsah (11)

§ 238§ 2618§ 261§ 190§ 2612§ 1902§ 1092§ 80§ 341§ 2§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märtsil 2019 Tartu kohtumajas Väärteoasja number 4-18-6460 Kohtukoosseis kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Mariann Rei

§ 238

ja

§ 2618järgi ning karistuse määramises Kar

S § 63 lg 1 alusel. 2. Lõpetada menetlus

§ 238

ja

§ 2618järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel B.B teos väärteotunnuste puudumise tõttu.

2 lg 1 järgi 3. Teha asjas uus otsus ja karistada B.B

§ 261rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o 160 (ükssada kuuskümmend) eurot.

1. Menetlusaluse isiku B.B kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirgi kaebus rahuldada osaliselt.
2. Mõista Eesti Vabariigilt B.B kasuks välja 500 (viissada) eurot, sh käibemaks, valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Ülejäänud menetluskulud jätta B.B kanda. Edasikaebamise kord 1 Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. I. MENETLUSE KÄIK
3. Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse liikluspolitseinik K.R. koostas 01.11.2018 väärteoprotokolli (tl 30) selle kohta, et B.B juhtis 01.11.2018 kell 15.30 Tartu maakonnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 182 km-l Tartu suunas mootorsõidukit, kraana, omamata liiklusseaduse § 341 sätestatud eriluba. Mootorsõiduki tegelik mass oli 26 135 kg, lubatud suurim registrimass on 24 000 kg. I-telje tegelik teljekoormus oli 12 563 kg, lubatud suurim registriteljekoormus on 12 000 kg ning II-telje tegelik teljekoormus oli 13 572 kg, lubatud suurim registriteljekoormus on 12 000 kg. Ta juhtis avalikult kasutataval teel teekasutustasu kohustusega veoautot, mille eest ei olnud tasutud teekasutustasu. 4 lg-s 2
4. Sellega rikkus B.B liiklusseaduse (

) § 80 lg-s 1 ja 2 ning

§ 190

sätestatut ning pani toime

§ 2612

lg 1,

§ 238

ja

§ 2618järgi kvalifitseeritavad väärteod.

2

1. Lõuna prefektuuri 03.12.
2. a otsusega (tl 28-29) karistati B.B

§ 261

lg 8 1,

§ 238

ja

§ 261järgi Kar

S § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

1. Menetlusaluse isiku B.B kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas 14.12.2018 Tartu Maakohtule kaebuse, milles palub tühistada väärteoasjas tehtud otsuse ja lõpetada menetluse väärteotunnuste puudumise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, hüvitada menetlusalusele isikule õigusabikulud.
2. Kaebuse esitaja on seisukohal, et B.B ei teostanud ei sõitjate- ega veosevedu, mistõttu on selline etteheide põhjendamatu. Väärteoprotokolli kirjeldusest ei nähtu, milliseid sõitjate- või veoseveo nõudeid menetlusalune isik on rikkunud.

§ 238

on blanketne õigusnorm, mis eeldab viidet konkreetsele normile, mille vastu menetlusalune isik eksis või mis sätestab konkreetse tegutsemiskohustuse. VTMS § 87 nõuetest tulenevalt ei saa väljuda väärteoprotokollis esitatud teokirjelduse piiridest, seega puudub võimalus menetlusaluse isiku karistamiseks

§ 238alusel.

6. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et massipiirangu rikkumine ei ole tõendatud ja luba eriveoks oli olemas. Menetlusaluse isiku sõiduki tegelik mass ja teljekoormused ületasid registreerimistunnistusele märgitud suuruseid. Kuna tegemist on kraanaga, mis on komplektne sõiduk ja sellele ei saa lisada veost, siis on sõiduki omanik võtnud

§-s 341 kehtestatud korras sõiduki kasutamiseks eriloa. Eriloa annab välja tee omanik ning B.B esitas Tartu Linnavalitsuse poolt 02.01.2018 väljastatud eriveoloa XXXX. Mõõteprotokoll kinnitab et sellest kaalupiirangust pidas sõiduk kinni. Eriveoloa andmetel kehtib luba Tartu linna administratiivpiirides. Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee

1. kilomeeter asub uue haldusjaotuse järgi Tartu linnas. 2
2. Mõõtmistulemused ei ole usaldusväärsed, kuna erinevad kaalud on näidanud täiesti erinevaid suuruseid. Esimese vasaku ratta kaal näitas 5760 kg, parema ratta oma 7300 kg, vahe on 1240 kg (20%) ning tagumisel teljel vasaku ratta kaal 8300 kg ja parema oma 5800 kg, vahe 2500 kg (üle 30%). Kui erinevate telgede kaalud saavad olla veidi erinevad, siis ühele teljele jaotub koormus enam-vähem võrdselt. Ebaloogiline on, et diagonaalis asuvad sõiduki rattad on suurema kaaluga, kui teised rattad. Mõõtmistingimused ei ole fikseeritud ning puudub sõidukijuhi allkiri.
3. Kuna mõõtmistulemused ei ole usaldusväärsed ja eriluba oli Tartu linnas olemas, puuduvad 2 B.B käitumises

§-s 261 sätestatud väärteotunnused. Kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse KrMS § 7 lg 3 kohaselt isiku kasuks. 9. Autokraanale ei ei kohaldu teekasutustasu tasumise kohustus.

§ 1902

järgi tasutakse teekasutustasu üle 3500 kg täismassiga veoauto ja selle haagise eest. Väärteoprotokollis on nimetatud kraanat veoautoks, milline käsitlus jääb arusaamatuks. Menetlusaluse isiku kraana Liebherr registreerimismärgiga XXX ei ole ettenähtud veose veoks, mida kinnitab asjaolu, et auto tühimass on 23 840 kg ning kandevõime 160 kg. Tegemist on N3 kategooria sõidukiga, mis on tulenevalt Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) 13.06.2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 5 punkt A kohaselt üksnes kategooria tähis. Hindamaks sõiduki tegelikku kasutusala, tuleb pöörduda sama õigusakti punkti C juurde, mis sätestab, et eriotstarbelise sõiduki. Eri tüüpi eriotstarbelised sõidukid on määratletud ja loetletud direktiivi 70/156 II lisa A-osa punktis 5 või direktiivi 2007/46 II lisa A osa punktis

1. Euroopa parlamendi ja nõukogu 05.09.2007 direktiivi 2007/46 II lisa punkt 5 sätestab eriotstarbelisesõiduki mõiste: „Eriotstarbeline sõiduk” — sõiduk, mis on ette nähtud funktsioonitäitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt kohandatud keret ja/või varustust. Direktiivi II lisa punkt 5.
2. sätestab liikurkraana mõiste: „Liikurkraanad” — N3kategooria eriotstarbelised sõidukid, mis ei ole kohandatud kaubaveoks, vaid on varustatud vähemalt 400 kNm tõstemomendiga kraanaga.
3. Seega käsitlevad lisaks liiklusseadusele ka muud Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktid, et kraana ei ole ette nähtud veose veoks. Seetõttu ei laiene sellele ka teekasutustasu. Autokraana teeliikluses kasutamise ulatus on võrreldes veoste veoks ettenähtud sõidukitega oluliselt teistugune. Veoauto kasutamise eesmärk on vedada kaupa mööda teid. Autokraana eesmärk on toimetada kraana ühelt objektilt teisele. Väga piiratud ulatuses teeliikluses kasutamist tõendab ka väike läbisõit – registreerimisandmete väljatrükilt nähtub, et viimastel aastatel on kraanaga 8 sõidetud 1000 kuni 3000 km aastas. Seega puuduvad B.B käitumises ka

§ 261

väärteo tunnused ning menetlus selle koosseisu järgi kuulub lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

1. Kohtuväline menetleja esitas 16.01.2019 kohtule kirjaliku seisukoha, milles taotles jätta väärteoasjas tehtud otsus tühistamata.
2. Menetleja leiab, et Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa on põhimaantee, mis on riigitee. Selle omaniku ülesandeid täidab Maanteeamet, kes väljastab ka eriveoload. Maanteeamet väljastas B.B-le eriveoloa piiranguga kuni 24 tonni, kuid kraana kaalumisel oli mootorsõiduki tegelik mass 26 135 kg. B.B võib sellise kraanaga liigelda Tartu linna piirides, kuid ainult Tartu linna hallatavatel teedel, kuna tal oli Tartu Linnavalitsuse eriveoluba. Seega on rikutud Maanteeameti poolt väljastatud eriveoloa tingimusi.
3. Kraana kaalumise protsess ja mõõtetulemus on vastavuses mõõtmisele kehtestatud 3 tingimusega ning kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Mõõtmist viidi läbi taadeldud kaaludega, mõõtmise toimetas vastava pädevusega politseiametnik. Kraana ei ole kunagi võrreldav tavalise raskeveokiga, kuna on seade, mille osad on liikuvad ja kaalujaotus ei pruugi alati olla standardne. Kraana põhiline kaal tuleneb tema tõstemehhanismist, vastukaaludest ja muust lisavarustusest. Kaalu jaotus sõltub sellest, kuhu on lisavarustus ehituslikult paigaldatud, kraana tõstemasti asendist transpordiasendis.
4. Teekasutustasu osas leidis kohtuväline menetleja, et neil puudub alus tõlgendada kraanat, mis on liiklusregistri andmetel registreeritud N3 kategooria sõidukina ehk veoautona, mõne muu erandina. Teekasutustasu kohustuse väljaselgitamisel lähtutakse alati liiklusregistri andmetest. Seadusandja on seletuskirjas selgitanud, et teekasutustasu tuleks kohaldada ka sihtotstarbelistele veoautodele. Rikkumise toimepanemisel kasutati N3 kategooria sõidukit.

§ 1092

järgi on teekasutustasu kohustusega hõlmatud üle 3500 kg täismassiga veoauto ja selle haagis, millede hulka kuuluvad ka N3 kategooria sõidukid. MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 5 sätestab, et N kategooria (veoauto) sõidukid on vähemalt neljarattalised veoseveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõidukid, mh sõiduk, mille täismass on üle 12 tonni. Sama õigusakti lisa nr 5 kirjeldab, et eriotstarbeline sõiduk võib kuuluda ka N kategooria sõidukite hulka ehk kinnitatakse, et eriotstarbeline sõiduk võib olla ka veoauto. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei oma tähtsust, kas sõiduk on ette nähtud veose veoks või mitte. 24 tonnine N3 kategooria kraana on sõiduk, mis vastab kõigile neile omadustele ja tingimustele, millega Eesti Vabariigis teekasutustasu kohustusega sõidukeid hõlmatakse. Tegemist on raske sõidukiga, mille mõju teeseisundile on äravahetamiseni sarnane veost vedavate sõidukitega. 15. Kohtuistungil jäid menetlusalune isik ja tema kaitsja kaebuses esitatud seisukohtade juurde. 16. Kohtuvälise menetleja ametnik jäi kirjalikult esitatud seisukoha juurde. II. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 17. TMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. 1. B.B-le

§ 261

2 lg 1 järgi süüks arvatud tegu 18.

§ 2612

lg 1 sätestab vastutuse sõiduki, autorongi või masinrongi juhtimise eest, mis ei vasta lubatud mõõtmetele, massile või teljekoormusele või mis muul viisil ohustab tee püsivust või liiklusohutust, samuti sõiduki, autorongi või masinrongi juhi poolt eriveo tingimuste rikkumise eest või sõiduki, autorongi või masinrongi juhtimise eest liiklemiseks suletud teel või liiklemiseks mitteettenähtud teerajatisel.

1. Menetlusalune isik B.B andis ütlusi selle kohta, et väärteoprotokollis ja –otsuses märgitud kuupäeval liikus ta kraanaga Tiksoja kaudu Tallinna poolt Tartu poole. Tipptund oli tulemas, liiklus oli tihe, mistõttu ei sõitnud ta läbi linna. Ta peeti kinni enne Aardla tänava pikendust, juhiti kõrvale suure tee pealt. Kaalumine toimus Aardla tänava pikendusel. Tema oli kabiinis. Mõõtjad panid kaalud rataste alla ja tema sõitis kraanaga kaalude peale, mille järel teostati kaalumine. Kaalumise kohta tekkisid tal küsimused siis, kui ta kutsuti allkirju andma ja kuulis tulemusi. Kaalud olid nii erinevad. See segab sõitmist, kui auto on tasakaalust väljas, mis 4 ei ole mõeldav. Kui auto tuleb tehasest, siis on silla koormused enam-vähem võrdsed. Aardla pikenduse pinnakate on asfalt, mis oli keskelt jääs. Jää sisse oli sool augud sulatanud.
2. Menetlusaluse isiku sõnul ta teadis, et auto kaal on 26 tonni ning sõita võib sellega ainult eriloaga. Tal on olemas Tartu Linnavalitsuse poolt antud luba, samuti Maanteeameti luba, mille võttis igaks juhuks. Lubadel on sõiduki tehnilised andmed erinevad, sest Eesti Vabariigis saab võtta kraana arvele sillakoormusega 12 tonni silla kohta. Seda luba, kus massiks on märgitud 24 tonni, ta kasutada ei saa, kuna kraana tegelik mass on 26 tonni ja teljekoormused 13 tonni. Ta on taotlenud Maanteeametilt 26 tonni jaoks luba, kuid taotlused on tagasi lükatud. Maanteeameti luba ei puutu asjasse, kuna ta töötab ainult Tartu linna piires ja riigimaanteedel ei sõida.
3. Tunnistaja, liikluspolitseinik K.R.i ütlused tõendavad, et Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa
4. kilomeetril tuli Tallinna poolt sõiduk kraana, mille nad peatasid ja suunasid Aardla tänava pikendusele kontrolli. Tegemist oli ühes tükis oleva kraanaga – ees on juhikabiin ja taga kraanakabiin. Nad panid Evocar kaalud alla, kaalusid tasasel asfaltpinnal, kus ei olnud kallet. Ülekaal oli, kuid ta ei mäleta, kui palju. Kaalumise teostas tema ise. Autojuht näeb, mida mõõdetakse. Juhil oli olemas eriveoluba, mille esitas kohapeal, kuid see kehtis Tartu linnas. Nad peatasid sõiduki Tallinn-Tartu maanteel, kus ei olnud Tartu linn.
5. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et B.B peeti kinni 01.11.2018 kella 15.30 ajal Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
6. kilomeetril, kui ta juhtis mootorsõidukit Liebherr UTM 625 registreerimismärgiga XXX.
7. Vaidlus on selles, kas mõõtetulemused on usaldusväärsed ning kas menetlusalusel isikul oli olemas sellel teel sõitmiseks vajalik eriluba. Samuti selles, kas nimetatud teelõigul kehtib Tartu Linnavalitsuse poolt väljastatud eriveoluba.
8. Kõigepealt kontrollib kohus, kas mõõtetulemused on usaldusväärsed. Alates 01.01.2019 kehtib uus mõõteseadus, kuid kuna mõõtmine toimus 01.11.2018, siis lähtub kohus sel ajal kehtinud mõõteseadusest ning edaspidi tuleb mõista mõõteseaduse all 01.11.2018 kehtinud redaktsiooni.
9. Mõõteseadus (MõõteS) § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 2 p 2 näeb ette, et kui mõõtmine toimub riikliku järelevalve käigus ning mõõtetulemuse alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus või piiratakse eriõigust, siis peab olema mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud.
10. Kohtuväline menetleja määras karistuse väärteoasjas, mistõttu peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud ning tõendatuks saab lugeda seda siis, kui on olemas taadeldud mõõtevahendiga ning asjakohase mõõtemetoodika kasutamise teel pädeva mõõtja poolt kindlaks tehtud ja nõuetekohaselt dokumenteeritud mõõtetulemus.
11. MõõteS § 5 lg 3 kohaselt hinnatakse ja tõendatakse mõõtja pädevust akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel ning lõikest 5 tulenevalt hindab ja tõendab mõõtja erialast pädevust Eesti Akrediteerimisasutus.
12. Eesti Akrediteerimiskeskuse kodulehel on 01.07.2017 väljastatud tunnistus nr X , millelt on näha, et Politsei- ja Piirivalveamet on hinnatud erialaselt pädevaks sõidukite lineaarmõõtmete, 5 sõidukite kogumassi ja teljekoormuse ning sündmuskoha lineaarmõõtmete mõõtmise alal kestvusega kuni 30.06.
13. Erialase pädevuse tunnistuse 01.07.
14. a lisast nähtub mõõtja erialase pädevuse tõenduse ulatus. Eeltoodust tulenevalt oli Politsei- ja Piirivalveamet erialaliselt pädev teostama 01.11.2018 sõiduki kogumassi ja teljekoormuse mõõtmist.
15. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna personalitalituse poolt 16.01.2019 väljastatud teatis (tl 39) tõendab, et Tartu politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi II liikluspolitseinik K.R. on läbinud 12.10.2005 „Pädeva mõõtja koolituse“ ning 08.06.2015 „Mõõtealase täiendkoolituse“. Seega oli K.R. pädev teostama sõiduki kogumassi ja teljekoormuste mõõtmist.
16. B.B poolt juhitud kraanat Liebherr registreerimismärgiga XXX kaaluti K.R.i poolt 01.11.2018 kell 15.
17. Massimõõtmise protokollile (tl 32) on andnud allkirja sõidukijuht B.B, mida ta kinnitas kohtuistungil. Massimõõtmise protokollist nähtub, et kraana Liebherr registreerimismärgiga XXX kaalumisel on kasutatud mitteautomaatkaalusid Evocar 2000 nr 202376, Evocar 2000 nr 202377, Evocar 2000 nr 202382 ja Evocar 2000 nr
18. Kohtuväline menetleja on esitanud kohtule mõõtevahendite taatlustunnistused (tl 41-44) TTLM-18/01199, TTLM-18/01190, TTLM-18/01200 ja TTKLM-18/01211, mille kohaselt on ülaltoodud Evocar-2000 kaalud taadeldud vastavalt 15.06.2018 ja 18.06.
19. Lähtudes Majandus- ja taristuministri 20.09.
20. a määruse nr 57 lisa p-st 1.1.13, on taatluskehtivusajaks üks aasta, millest tulenevalt on kraana Liebherr registreerimismärgiga XXX kaalumiseks 01.11.2018 kasutatud taadeldud ja taatluskehtivust omavaid mõõtevahendeid.
21. Tulenevalt MõõteS § 10 lg 3 kohaselt peab taatluskohustuse kandja tagama mõõtevahendi kasutamise nii, nagu on ette nähtud õigusaktides, tüübihindamistunnistuses või tüübikinnitustunnistuses, tootja koostatud kasutusjuhendis, asjakohastes standardites või eeskirjades esitatud nõuetes.
22. Massimõõtmise protokolli on märgitud mõõtmise käik ja keskkonna olud. Protokolli kohaselt olid mõõtevahendid töökorras ja üles seatud vastavalt tootja kasutusjuhendile, mõõtekoht ja keskkonna temperatuur vastasid nõuetele. Kaalumiskoht oli visuaalselt hinnates tasane, teepinna kaldeid ei esinenud ja tegemist oli kattega teega. Nii tunnistaja kui ka menetlusalune isik kinnitasid kohtus ütlusi andes, et tegemist oli asfaltteega. Kohus ei nõustu kaitsjaga selles, et menetlusalusele isikule ei näidatud mõõtetulemusi. B.B kinnitas kohtus, et tema allkiri on mõõteprotokollil, seega oli tal võimalik mõõtetulemustega tutvuda. Seda kinnitavad ka tema enda ütlused, mille kohaselt kutsuti teda allkirja andma ja ta nägi, et kaalud on nii erinevad. Vaatamata sellele ei esitanud ta ühtegi märkust, et mõõtmise käik või tingimused ei vastanud protokollis märgitule. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et B.B sellekohased väited, et teeolud ei vastanud kaalumiseks vajalikele nõuetele, on paljasõnalised ja ennastõigustavad.
23. Kohus, on seisukohal, et mõõtetulemus on olnud jälgitav, kuna on täidetud MõõteS § 5 lgs 1 sätestatud nõuded.
24. Asjaolu, et B.B poolt juhitud kraana Liebherr registreerimismärgiga XXX tegelik teljekoormuste mass ja sõiduki tegelik kogumass ületas lubatud massi, tõendab massimõõteseadme kasutamise protokoll. Sõiduki Liebherr, tüüp LTM/262500 registreerimismärgiga XXX registreerimistunnistuse andmetel on registrimass 24000 kg, sõidukil on 2 vedavat telge. Mõlema telje regitritelejekoormus on 12000 kg. Mõõtmisel oli I telje tegelik teljekoormus 12 563 kg ning II telje tegelik teljekoormus 13 572 kg. Veduki tegelik 6 kogumass oli 26 135 kg. Seega oli I teljekoormus 563 kg ja II teljekoormus 1572 kg raskem, kogumass ületas lubatut 2135 kg võrra.
25. B.B sõnul oli masin sellises komplektuses nagu see tehasest tuleb. Lisavarustuses on asjad, mida jõuab käsitsi tõsta. Kraanal olid kaasas tõsteketid. Padjad, mis kraanale alla pannakse on õhukesed vineerplaadid. Kohtul ei ole olemasolevate tõendite alusel võimalik kindlalt öelda, mis tekitas suured erinevused teljekoormuste vahel diagonaalis. Kuna tegemist on kraanaga, millel on pikk ja raske tõstemehhanism, on üheks võimalikuks seletuseks, et see ei paiknenud päris korrektselt. Juba väike nihe ettenähtud transpordiasendist muudab oluliselt raskuse ümberpaiknemist. Kohus on seisukohal, et vaatamata erinevustele teljekoormustes, ei ole alust kahelda mõõtetulemustes, kuna mõõtmisprotseduur viidi läbi kõiki kehtestatud nõudeid järgides. 36.

§ 80

lg 3 kohaselt kehtestab sõiduki, autorongi ja masinrongi suurimad lubatud mõõtmed veosega ja veoseta, sõiduki, autorongi ja masinrongi suurimad lubatud massid ning teljekoormused valdkonna eest vastutav minister määrusega. MKM 13.06.2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 kood 1111 tabeli punkti 1 järgi ei tohi olla 2-teljelise mootorsõiduki registrimass suurem kui 18 tonni. Kuna B.B poolt juhitud kraana Liebherr registreerimismärgiga XXX registrimass on vastavalt registreerimistunnistusele 24 000 kg (24 tonni), s.o suurem, võib ta nimetatud sõidukit liikluses kasutada vaid

§ 341sätestatud korras, s.o omades eriluba.

37. B.B poolt juhitud sõiduk ületas mõlema telje koormusi, samuti lubatud registrimassi. Sellega rikkus B.B

§ 80

lg 1 nõudeid, mille kohaselt ei tohi sõiduki tegelik mass ületada registrimassi ja mis tahes telje koormus registriteljekoormust. 38.

§ 80

lg 2 kohaselt, kui veosega või veoseta sõiduki mis tahes mõõde, mass või teljekoormus ületab kehtestatud suuruse, võib sõidukit liikluses kasutada liiklusseaduse §-s 341 kehtestatud korras.

§ 341lg 1 järgi on erivedu raske- või suurveose liiklemine teel.

B.B poolt juhitud kraana vastab

§ 2

p-s 63 sätestatud raskeveose määratlusele.

§ 341

lõike 2 järgi on avalikult kasutataval teel erivedu lubatud eriloaga ja eritasu eest ning üksnes eriloal märgitud veoteel ja tingimustel, sõltumata sellest, millises riigis on sõiduk registreeritud. B.B esitas kohtuvälisele menetlejale Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna poolt 02.01.2018 väljaantud eriveoloa nr XXX(tl 34), millelt on näha, et A. OÜ on taotlenud sõidukile Liebherr UTM 625 registreerimismärgiga XXX eriveoluba. Määratud veoteeks on Tartu linn ning luba kehtib 03.01. – 31.12.2018. Veoloale on märgitud, et see ei kehti väljaspool Tartu linna administratiivpiire. 39. Kohus leiab, et see, kas B.B sõitis Tartu linna piirides või mitte, ei ole praeguses väärteoasjas oluline.

§ 341lõike 2 kohaselt on oluline see, millisel teel B.B sõitis.

Vaidlust ei ole selles, et tegemist oli Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa

1. kilomeetriga. Majandus- ja taristuministri 25.06.
2. a määruse nr 72 „Riigiteede liigid ja riigiteede nimekiri“ lisa 1.2.1 järgi on Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee nr E263 ja nr 2 põhimaantee, mis on riigitee. Lisa lõpus on märgitud, et mh on tegemist teega, milles on linna, alevi või aleviku piirides riigitee lõigus, mis on ehitusseadustiku mõistes tänavad. Seega on viide sellele, et ka Tartu linnast läbiminev tee nr 2 on linnapiires riigitee.

§ 341lg 3 järgi annab eriloa tee omanik.

Ehitusseadustiku § 92 lg 6 järgi on riigitee riigile kuuluv tee, mille osas omaniku ülesandeid täidab Maanteeamet. Seega on Maanteamet see, kes annab eriloa. Tartu linnal on õigus anda eriveolubasid enda haldusala piires, kuid mitte riigiteedel liiklemiseks. 7

1. OÜ-l A. on Maanteeameti eriluba (tl 33) sõidukile Liebherr registreerimismärgiga XXX, mis kehtib 02.05.2018 – 01.05.
2. Veoteeks on märgitud riigiteed, mida mööda B.B ka nimetatud sõidukiga sõitis. Eriluba on antud liiklemiseks sõidukile telje koormustega 12 tonni ning tegeliku massiga 24 tonni.
3. Seega puudus B.B raskevosega, tegeliku massiga 26 tonni, riigi maanteel liikumiseks vajalik eriluba, mida nõuab

§ 80lg 2.

Oma tegevusega rikkus B.B

§ 80

lg 1 ja

§ 80

lg 2 nõudeid ning täitis sellega

§ 2612lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse koosseisu.

2 42. Kohus leiab, et B.B pani

§ 261lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo teo toime kergemeelsusest Kar

S § 18 lg 2 mõttes. B.B tunnistas, et ta oli teadlik, et kraana Liebherr UTM 625 registreerimismärgiga XXX tegelik mass on 26 tonni ja mõlema telje tegelik koormus on 13 tonni. Maanteeamet oli korduvalt keeldunud selliste teljekoormuste ja tegeliku massiga kraanale eriluba väljastamast. Olemasolevat Maanteeameti luba ei saanud ta kasutada, kuna sõiduki teljekoormused ja mass on tegelikult suuremad. Seega teadis B.B, et riigimaanteel liiklemiseks oli kraanale Liebherr UTM 625 vaja Maanteeameti luba. Isikuna, kes tegutseb igapäevaselt valdkonnas, kus liiklusseaduse nõuete järgimine oma tööülesannete 1 täitmiseks on väga oluline, pidi B.B liiklusseadust tundma, sh teadma, et

§ 34lg 3 kohaselt annab eriloa tee omanik.

Seetõttu ei saanud ta eeldada, et Tartu Linnavalitsuse poolt väljastatud luba kehtib Tartu linna läbival riigiteel. Kohusetundlikuma suhtumise korral oleks B.B olnud võimalik veenduda, et ta juhib kraanat riigiteel, kus Tartu Linnavalitsuse eriveoluba ei kehti, ja sellega vältida väärteo toimepanemist. 2 43. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et B.B pani toime

§ 261lg-s 1 ettenähtud väärteo.

Ta juhtis raskeveokit, mis ületas lubatud regisrimassi ja teljekoormusi ning millega liiklemiseks riigiteel puudus tal

§ 341lg-s 2 ettenähtud eriluba.

1. B.B tegevuses ei esinenud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.
2. B.B-le

§ 261

8 järgi süüks arvatud tegu 45.

§ 2618

sätestab vastutuse veoauto juhtimise eest avalikult kasutataval teel, kui 4 teekasutustasu on tasumata. B.B-le on süüks arvatud

§ 190

lg 2 nõude rikkumine, mille kohaselt on juhil sõidu alustamine keelatud, kui teekasutustasu on tasumata.

1. Politsei- ja Piirivalveameti õiendi andmetel oli sõidukil EEXXX teekasutustasu kontrolli hetkel 01.11.2018 kell 15.30 tasumata (tl 36).
2. Väärteoasjas on vaidlus selles, kas B.B juhitud sõiduki Liebherr UTM 625 puhul oli kohustus tasuda teekasutustasu.

§ 1902sätestab teekasutustasu objekti.

Teekasutustasu tasutakse üle 3500-kilogrammise täismassiga veoauto ja selle haagise eest. 48. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuna kraana on N3 kategooria sõiduk, mille alla kuuluvad veoautod, ja seadusandja on seletuskirjas leidnud, et teekasutustasu kohustus laieneb ka sihtotstarbelistele veoautodele, siis tuleb sellise sõiduki pealt tasuda samuti teekasutustasu. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Otsustamaks, kas konkreetse sõiduki puhul on vajalik tasuda teekasutustasu, ei saa lähtuda sõiduki kategooria tähisest.

§ 2618

sõnastusest tulenevalt tuleb teekasutustasu maksta ainult veoautodelt, mis on

§ 1902

kohaselt teekasutustasu objektiks, s.o üle 3500-kilogrammise täismassiga veoauto ja selle haagise eest. 8

1. MKM 13.06.
2. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 5, mis käsitleb sõidukite jaotust kategooriatesse ja klassidesse, C osa järgi on eriotstarbeline sõiduk M, N või O kategooriasse kuuluv sõiduk, millel on tehnilised eriomadused funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Eri tüüpi eriotstarbelised sõidukid on määratletud ja loetletud direktiivi 70/156 II lisa A-osa punktis 5 või direktiivi 2007/46 II lisa A-osa punktis
3. Direktiivi 2007/46 II lisa A-osa punkt 5 kirjeldab, et eriotstarbeline sõiduk on sõiduk, mis on ette nähtud funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt kohandatud keret ja/või varustust. Punkti 5.
4. kohaselt on liikurkraanad N3-kategooria eriotstarbelised sõidukid, mis ei ole kohandatud kaubaveoks, vaid on varustatud vähemalt 400 kNm tõstemomendiga kraanaga.
5. MKM 13.06.
6. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 5 A osa punkti 2c järgi on N kategooria (veoauto) sõidukid vähemalt neljarattalised veoseveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõidukid, sh N3 kategooria on sõiduk, mille täismass on üle 12 t.
7. Sõiduki Liebherr LTM/262500 registreerimismärgiga XXX registreerimistunnistusel on kirjas, et tegemist on N3 kategooria sõidukiga, mille kere tüübiks on kraana. Sõiduki detailandmete päringus (tl 37-38) on samad andmed. Sõiduki taustakontrolli väljatrükis (tl 910) on kategooriaks märgitud veoauto.
8. Direktiivi 2007/46 II lisa A osas on sõidukikategooriate ja tüüpide määratlused, mille järgi on N3 kategooria sõidukid kaubaveoks konstrueeritud ja valmistatud sõidukid, mille täismass on üle 12 tonni.
9. Nii direktiiv 2007/46 kui ka Eesti Vabariigi liiklusseadus on selgitanud, et N kategooria sõidukid/veoautod on mõeldud kaubaveo/veose vedamiseks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/62/EÜ, mida muudeti direktiiviga 2006/38/EÜ, määratleb ära sõiduki mõiste. Sõiduk direktiivi tähenduses on mootorsõiduk või poolhaagisautorong, mis on ette nähtud või mida kasutatakse ainult kaupade autoveoks ja mille suurim lubatud täismass on üle 3,5 tonni.
10. Kuna liikurkraana ei ole ette nähtud veoste/kauba vedamiseks, ei ole tegemist veoautoga, vaid eriotstarbelise sõidukiga. Teekasutustasu objektiks on

§ 1902ainult üle 3500kilogrammise täismassiga veoauto ja selle haagis.

Seega ei olnud B.B kohustust tasuda liikurkraana Liebherr registreerimismärgiga XXX eest teekasutustasu. 8 60. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et B.B-le

§ 261

järgi süüks arvatud teos tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteokoosseisu puudumise tõttu. 3. B.B-le

§ 238

järgi süüks arvatud tegu 61.

§ 238

näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt sõitjate- või veoseveo nõuete rikkumise eest. Tegemist on blanketse õigusnormiga, mis tuleb sisustada, näidates ära õigusnormi, mille nõudeid on menetlusalune isik rikkunud. 62. Kohtuväline menetleja heidab B.B-le ette

§ 80

lg 2 nõude rikkumist, mille kohaselt veosega või veoseta sõidukiga, mille mass või teljekoormus ületab kehtestatud suuruse, võib liikluses kasutada liiklusseaduse §-s 341 kehtestatud korras, kuid B.B puudus vastav eriluba. 9 63. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et menetleja ei ole sisustanud

§ 238

järgi etteheidetavat tegu asjakohaste liiklusseaduse sätetega.

§-s 238 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu täitmiseks tuleb tuvastada sõitjate või veoseveo nõuete rikkumine. 64. Vaidlust ei ole selles, et B.B juhitud sõidukil ei olnud peale statsionaarselt kinnitatud tõstemehhanismi (kraana) ja selle lisavarustuse (ketid ja kraana käppade alla pandavad plaadid) muid esemeid, st sõidukil ei olnud veost. B.B ütluste järgi ei ole kraana ettenähtud kaupa vedama, sellele ei saa koormat peale panna. Tunnistaja K.R. kinnitas samuti, et sõidukil ei olnud veokasti ega furgooni, kus saaks midagi vedada. See oli kraana, mille ühe külje peale sai panna ketid ja käppade alla pandavad alused jms. 65.

§ 2p 94 kohaselt on veose veoks ettenähtud auto veoauto.

Kohus tuvastas eespool (vt otsuse punktid 49-59), et B.B poolt juhitud sõiduk Liebherr registreerimismärgiga XXX on eriotstarbeline sõiduk, mis ei ole ette nähtud veoste vedamiseks. Kuna B.B ei vedanud oma sõidukiga veost, ei saa talle süüks arvata veoseveo nõuete rikkumist.

1. B.B ütlused tõendavad, et ta oli sõidukis üksi. Kohus leiab, et kuna sõidukis ei olnud peale juhi teisi sõitjaid, ei saanud B.B rikkuda ka sõitjateveo eeskirju.
2. Eeltoodu alusel tuleb B.B-le

§ 238

järgi süüks arvatud teos väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteokoosseisu puudumise tõttu. III. KOHTU SEISUKOHT KARISTUSE OSAS 68.

§ 2612

lg 1 järgi on võimalik karistuseks mõista rahatrahv kuni 200 trahviühikut või arest. 2 lg 1,

§ 238

ja

§ 2618järgi 69.

Kohtuväline menetleja karistas B.B

§ 261Kar

S § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

1. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
2. Kohus on seisukohal, et B.B-le määratud karistust tuleb mõnevõrra vähendada, kuna tema süüdistuse maht vähenes. Kohtuvälise menetleja poolt B.B-le määratud karistus ei vasta seetõttu enam tema süü suurusele. Kuigi kohtuväline menetleja karistas B.B 2

§ 261

lg 1 järgi sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt väiksema rahatrahviga, tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta seda, et B.B ei ole väärtegu toime pannud tahtlikult. Seetõttu on ka tema süü väiksem.

1. Lõuna prefektuuri 03.12.
2. a väärteootsuse kohaselt puuduvad B.B varasemad rikkumised, mis annab alust arvata, et karistuse eesmärke on võimalik täita ka

§ 2612lg 1 sanktsiooni alammäärale lähedase karistusega.

73. Kohus on seisukohal, et B.B tuleb karistada

§ 26140 trahviühikut, s.o 160 eurot.

IV. MENETLUSKULUD 10 2 lg 1 järgi rahatrahviga

1. Menetlusaluse isiku B.B kaitsja Indrek Sirk esitas kohtule õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestuse, mille kohaselt on kliendile B.B-le osutatud õigusteenust 8,75 tundi advokaadi tunnitasugaga 100 eurot, s.o 875 eurot, millele lisandub käibemaks 175 eurot, kokku 1050 eurot. Lisandub sõidukulu 92,50 eurot, (0,5 eurot/km), koos käibemaksuga kokku 111 eurot.
2. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest.
3. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust.
4. Kohus on seisukohal, et tunnihind 100 eurot (koos käibemaksuga 120 eurot) on B.B-le osutatud õigusteenuse kontekstis mõistliku suurusega. Õigusteenuse osutamiseks kulunud aeg vastab asja keerukusele.
5. Kuna kohus lõpetas osaliselt väärteomenetluse B.B-le süüks arvatud kergemates väärtegudes VTMS § 29 lõike 1 p 1 alusel, tuleb menetlusalusele isikule osaliselt hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu.
6. Kohus peab põhjendatuks hüvitada B.B-le õigusteenuse osutamise tasust 500 eurot. Kuna osaliselt leidis B.B süü tõendamist, ei ole alust hüvitada kaitsja sõidukulusid. Nende tekkimine ei sõltu süüdistuse mahust. Ingeri Tamm kohtunik 11