4-18-6421 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2019. a Tallinn Väärteoasja number 4-18-6421 (2302,18,011844) Kohtunik Märt Toming A.U kaebus P

§ 227lg 3 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: A.U, ik: XXX, elukoht xxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada A.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs 15.11.2018 otsusele nr 2302,18,011844 A.U karistamises LS §

§ 227lg 3 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. 2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 15.11.2018 otsus nr 2302,18,011844 A.U karistamises LS §

§ 227lg 3 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot osaliselt, s.o karistuse täitmise 15 päevase tähtaja osas. Muus osas jätta otsus muutmata ja tühistamata.

1. Teha tühistatud osas uus otsus ja määrata, et vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 500 (viissada) eurot tuleb KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel alates kohtuotsuse jõustumisest 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 50 euro kaupa kuus tasuda vaidlustatud otsuses 1 märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 18.02.
4. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 20.03.
5. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 21.03.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 15.11.2018 otsusega nr 2302,18,011844 karistati A.U (A.U) LS §

§ 227lg 3 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot, selles, et A.U 26.10.2018 kella 16:22 paiku xxx kilomeetril xxx maakonnas juhtis mootorsõidukit kiirusega 136 +/-5 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 41 km/h ning rikkus LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõuet ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Lisaks ei olnud mootorsõiduk tähtaegselt läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli, millega pani toime LS § 207 lg 1 ettenähtud väärteo. Oma tegevusega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 73 lg 2 ja MKM 18.07.2011 määruse nr 77 § 6 nõudeid ja pani toime LS § 207 lg 1 ettenähtud väärteo. Kuna LS § 227 lg 3 ja LS § 207 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 227 lg 3 kui raskeimat karistust ette nägeva sätte järgi. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kohtuväliseks menetlejaks antud väärteosajas nr: 2302,18,011844 on Politsei- ja Piirivalveameti (registrikood: 70008747; Pärnu mnt 139, Tallinn, Harju maakond) Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs. Otsus on koostatud 15.11.18. Menetlusaluseks isikuks on A.U. Kaebuse esitaja ei soovi istungist osa võtta. Kaebuse esitaja ei soovi, et menetluses osaleks kaitsja. A.U soovib esitada kaebuse antud otsusele. Tunnistab, et antud sõidukiirus on temale ja teistele liiklejatele ohtlik, aga samas soovib rõhutada, et antud kiiruseületus toimus ainult möödasõidu olukorras. Sügavalt kahetseb juhtunut, ning tunnistab, et oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama sõiduki kiirusele. Eesmärgiks oli möödasõidu manöövri võimalikult ohtu lõpetamine, aga kahjuks keskendus liigselt sellele ja mitte sõiduki kiirusele. 2 Otsusega määratud rahatrahv 500 eurot on tema arvates arvestades tema eelnevalt liikluskäitumist ebaõiglaselt suur. On juhiubasid omanud ja liikluses osalenud 2009a alates, ning selle aja jooksul olnud eeskujulik liikleja. Lisaks soovib tähelepanu juhtida asjaolule, ületades lubatud sõidukiirust 41 km/h, on tegemist kõige alumise piirmääraga, mis kuulub veel liiklusseaduse § 227 lg. 3 alla Täiendavalt palub võimalust rahatrahvi maksta osadena, sest olles suvel lõpetanud ülikooli ja hakanud oma elu üles ehitama moodustab 500 rahatrahv (arvestades Eesti elukallidust ja palkade vahekorda) väga suur osa jooksva kuu sissetulekust. On tänaseks täielikult mõistnud oma teo tõsidust ja juba antud protsessi läbi tegemine (politseiautos olukorra menetlemine, otsuste ootamine jne.) on olnud tohutuks õppetunniks tulevikuks, mis aitab antud olukorda vältida. Kokkuvõtlikult öeldes soovib, et kohus vaataks täiendavalt tema poolt esitatud põhjendused üle ja loodab, et kohus leiab võimaluse rahatrahvi suurust vähendada ja võimaldada osades maksmist. Väidete kinnitamiseks on lisatud kaebusele dokumendid: LISA 1, LISA 2 Kaebusele on lisatud kohtuvälise menetleja otsuse koopia. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja on kohtule saadetud kirjalikus seisukohas märkinud, et ta nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kaebaja A.U taotleb kohtuvälise menetleja poolt 15.11.2018 väärteoasjas nr 2302,18,011844 koostatud otsusega määratud rahatrahvi vähendamist, kuivõrd leiab, et määratud karistus ei ole proportsionaalne tema süü suurusega. Täiendavalt palub võimalust maksta rahatrahvi ositi. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuses toodud seisukohtadega. Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Väärteo eripära arvestades sõltub isiku süü suurus suurima lubatud sõidukiiruse ületamise määrast, ehk numbrilisest näidust ja sellest näidust tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon. A.U poolt juhitud sõiduki kiiruseks mõõdeti 136 km/h, millest arvati maha laiendmääramatus 5 km/h. Käesoleval juhul võib LS § 227 lg 3 sätestatud lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra (41 km/

1. h)arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on alla keskmise. Seega tuleb Riigikohtu seisukohast lähtudes võtta karistuse määramisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. A.U-st põhimõttest lähtuvalt on LS § 227 lg 3 sanktsiooni keskmine määr 100 trahviühikut. Kohtuväline menetleja peab oluliseks märkida, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kaebaja süüd suurendab asjaolu, et ta on toime pannud teo, mis vastab kahele kvalifikatsiooninormile. Kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult. A.U poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd 3 suur (41 km/h), et see pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda. Väärteotoimikus olevast videosalvestusel kostuvad A.U ütlused, mille kohaselt tegi möödasõitu ja ohutum on seda manöövrit kiiresti teha kui pikalt ning sellepärast ületas kiinist. Samuti oli A.U teadlik, et sõidukil puudub kehtiv tehnoülevaatus. Antud väidet toetab A.U poolt kohtuvälises menetluses antud ütlused, et ta viib auto xxx garaaži, kuigi on teadlik, et peaks sõitma lähimasse remondikohta. Eeltoodust tulenevalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et A.U on õigusrikkumised toime pannud teadlikult ja tahtlikult. Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Juhtides mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 136 +/- 5 km/h ning sooritades samaaegselt möödasõidumanöövrit teisest sõidukist, suurendas menetlusalune isik võimaliku ohu tekkimise riski veelgi. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. A.U moel mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist, on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ja vastab süüteo koosseisule. Lubatud piirkiirust ületavad juhid seavad piirkiirusel liikuvatest kolonnidest möödasõite tehes pidevalt ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elud. Liiklusseadus ega ükski teine õigusakt ei näe erandina ette sõidukiiruse ületamise lubatavust möödasõidumanöövri sooritamisel või selle järgselt. Liiklusseaduse § 50 lõikes 3 toodu hoopis rõhutab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Kiiruse ületamine sellisel määral on üks massiliselt toimepandavatest liiklusväärtegudest ja sellele järgnev sanktsioon peab vastama teo tõsidusele ning seega peab karistamisel arvestama õiguskorra kaitsmise huvidega. LS § 73 lg 74 kohaselt võib kehtivatele tehnonõuetele mittevastavat mootorsõidukit või selle haagist liikluses erandkorras kasutada juhul, kui sellel ei esine ohtlikku riket ega puudust, mis välistaks sõiduki kasutamise liikluses. A.U juhul on mootorsõiduki või selle haagisega lubatud sõita ettevaatlikult, ohu iseloomu arvestades, üksnes mööda lühimat teed lähimasse remondikohta, tehnonõuetele vastavuse kontrolli punkti, Maanteeameti teenindusbüroosse või parkimiskohta. Väärteoasjas kogutud tõenditest ei nähtu, et A.U oleks 26.10.2018 kell 16:22 juhtinud mootorsõidukit sooviga viia sõiduk lühimat teed pidi tehnoülevaatuspunkti või lähimasse remondikohta. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitte läbinud sõiduk on oma ala spetsialistide poolt tehniliselt kontrollimata ning sellise sõiduki osalemine liikluses ohustab nii juhti ennast kui ka teisi liiklejaid, sh ka jalakäijaid, sest sellise kontrollimata sõiduki käitumine liikluses võib olla ettearvamatu. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel arvestanud karistust kergendava asjaoluna A.U poolt avaldatud kahetsusega. Menetluse käigus ei ole tuvastatud karistust raskendavaid asjaolusid. Eelnevat kokku võttes leiab kohtuväline menetleja, et arvestades teo ohtlikkust, isiku süüd ja õiguskorra kaitsmise huve, on määratud karistus proportsionaalne ja kooskõlas KarS § 56-s sätestatuga. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata, kuid rahatrahvi ositi tasumisele määramisele kohtuväline menetleja vastu ei vaidle. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ei soovi istungist osa võtta. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. 4 Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja A.U juhitud sõiduki xxx reg. märk xxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 26.10.2018 kella 16:22 ajal lasertüüpi mõõteseadet LaserCam 4 nr LE0151. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 136 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 131 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 41 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja M V, kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-18/00101), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel mitte vähem kui 41 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/
2. h)mitte vähem kui 41 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud 5 põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra mõningal määral ületavas määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 41 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et kiiruseületus toimus ainult möödasõidu olukorras ja eesmärgiks oli möödasõidu manöövri võimalikult ohutu lõpetamine, on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 41 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Lisaks süüdistati menetlusalust isikut LS § 73 lg 2 ja MKM 18.07.2011 määruse nr 77 § 6 nõude rikkumises ja LS § 207 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises, mille eest karistati menetlusalust isikut KarS § 63 lg 1 alusel. Vastavalt LS § 73 lg 2 sätestatud nõuetele peavad liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli ei pea olema läbinud üksnes saarel kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis, välja arvatud püsiasustusega väikesaarte seaduse tähenduses suursaarel kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli tulemusi tõendatakse liiklusregistri andmetega. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli tulemusi võib tõendada ka registreerimistunnistusega või liiklusregistri andmete tõendatud väljatrükiga. „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“ on reguleeritud ka MKM 18.07.2011 määruses nr 77 § 6. Maanteeameti andmetel puudus sõidukil xxx reg.nr xxx kehtiv tehnoülevaatus. Seega saab Maanteeameti andmetest teha järelduse, et sõiduk ei ole tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbinud, mistõttu sellise sõidukiga liigelda on keelatud. Samuti ei olnud tegemist üksnes saarel kasutatav mootorsõidukiga, kuna sõidukijuht peeti kinni xxx. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et sõidukil puudus kehtiv tehnoülevaatus, kuid asus sellegipoolest mootorsõidukit juhtima, seega on tegu toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltooduga on tõendamist leidnud , et menetlusalune isik rikkus LS § 73 lg 2 sätestatud nõuet, millega pani toime LS § 207 lg 1 ettenähtud väärteo, s.o tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 6 Seadusandja on LS § 227 lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 207 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on temale inkrimineeritud väärteod toime pannud sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist raskeimat karistust näeb ette LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu, tuleb karistust kohaldada LS § 227 lg 3 sätestatud sanktsiooni alusel. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 3 ettenähtud teo toimepanemise eest leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 41 km/h kiiremini kui lubatud, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 41-60 km/h arvestades on kiirust ületatud alammääras. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Seega leiab kohus, et süüdistatava süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ning kahetsust on kergendava asjaoluna arvestanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Menetlusaluse isiku väide, et kiiruseületus toimus ainult möödasõidu olukorras ning eesmärgiks oli möödasõidu manöövri võimalikult ohutu lõpetamine, ei ole ei süüd vähendavad ega asjakohased. Kohus peab vajalikuks selgitada, et tehes möödasõitu peab juht veenduma, et möödasõidul ei ületataks suurimat lubatud sõidukiirust. Samuti ei ole asjakohane menetlusaluse isiku väide, et kiiruse ületamise tingis soov lõpetada möödasõidu manööver ohutult. Juba enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid, kuid on ilmselge, et tehes möödasõitu kiirusel 136 km/h seab juht ohtu iseenda ning ka kõik teised kaasliiklejad ega ole võimeline sellisel kiirusel ohu realiseerumise olukorras reageerima. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 41 km/h ei taga juhi enda ega ka teiste kaasliiklejate ohutust ega turvalisust ning pole mingil põhjusel õigustatud. Kuivõrd sõidukiga möödumine teisest sõidukist toimub piisavalt lühikese ajaga ja seda ka olukorras, kus sõidukijuht järgib lubatud suurimat sõidukiirust, ei ole reaalne, et menetlusaluse isik saavutas üksnes möödasõidu hetkeks sõiduki kiiruseks 136 km/h. A.U-ks, et möödasõitu alustada peab mööda sõitja juba eelnevalt hakkama kiirust tõstma, seejärel tegema möödasõidu ja pärast seda kiirust vähendama. Arvestades seda, et mööda sõidetav sõiduk ei seisnud, vaid liikus enamvähem lubatud piirkiirusega, toimub lubatud sõidukiiruse ületamine mitmeid sekundeid, mille jooksul läbib sõiduk lubatud suurimat sõidukiirust ületades sadu meetreid. Kiiruse mõõtmise videosalvestiselt nähtub, et mööda sõidetava sõidukiga kohakuti olles oli kaebuse esitaja sõiduki sõidukiirus 134 km/h, pärast möödasõitu juba 136 km/h. A.U lubatud piirkiirusel liikuvast sõidukist möödasõiduks puudub aga igasugune vajadus. Kui juht ületab lubatud suurimat sõidukiirust möödasõidul olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi 7 kaasliiklejate turvalisus. A.U käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. A.U-st kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt ei ole menetlusalust isikut varasemalt kriminaal- ja väärteokorras karistatud, mistõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv ja selle suurus peaks menetlusalust isikut sundima tähelepanelikkusele liikluses ja hoolivusele teiste liiklejate suhtes ka edaspidi. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Antud juhul ületas menetlusalune isik asulavälisel teel sõidukiirust 41 km/h, millega pani ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Lisaks sellele pani kaebuse esitaja samaaegselt toime ka teise liiklusalase väärteo ning isegi juhul, kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo puhul võiks hinnata süüd keskmiseks, siis samaaegselt teise väärteo toimepanemine muudab kaebuse esitaja süü väärtegude kogumis keskmisest suuremaks. Seejuures pani kaebuse esitaja lubatud suurima sõidukiiruse ületamise toime, juhtides sõidukit, millise liikluses kasutamine pidanuks olema üldse välistatud. Seega seda enam oli sellise sõidukiga lubatud sõidukiiruse ületamine ohtlikum. Kõike eelnevat arvesse võttes nõustub kohus kohtuvälise menetleja määratud karistusega ning leiab, et karistust võib pidada proportsionaalseks nii isiku süü suurusest kui üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ning arvestab võimalusega, et LS § 227 lg 3 sätestatud sanktsiooni keskmist määra vähesel määral ületav ja kahe samaaegselt toime pandud väärteo eest määratud karistus sunnib kaebuse esitanud isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuses on menetlusalune isik palunud määrata rahatrahvi tasumine ositi, kuna ta on suvel lõpetanud ülikooli ja hakanud enda elu üles ehitama ning 500 eurone rahatrahv moodustab tema jaoks väga suure osa kuu sissetulekust. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Seega sisuliselt ei saaks kohus kaebemenetluses rahatrahvi ositi määramist kohaldada, kui ta ise karistusotsust ei tee. Käesoleval juhul vaatab kohus läbi kaebuse esitaja kaebust ja juhul, kui kohus tühistaks kohtuvälise menetleja otsuse ja mõistaks ise karistuse, saaks ta mõistetava karistuse määrata tasumisele ositi. Samas saaks otsuse jõustumise korral kaebuse esitaja esitada täitmiskohtunikule uuesti taotluse rahatrahvi tasumise ajatamiseks, mis tähendaks seda, et kohus peaks taas taotlust läbi vaatama hakkama. Seetõttu irdub kohus KarS § 66 lg 2 sätestatud põhimõttest ja lähtub menetlusökonoomiast ning vaatab taotluse läbi kaebemenetluses. Eelmärgitud sätte sõnastusest saab järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitanud, s.t kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Menetlusalune isik väitis kaebuses, et trahvisumma tasumine ühekordse maksena on majanduslikel põhjustel raskendatud, kuna ta on noor inimene, kes lõpetas hiljuti ülikooli ja püüab enda iseseisva eluga toime tulla ning seetõttu palub võimaldada rahatrahvi tasumist ositi. 8 Kuigi kohtule esitati vaid andmed hariduse omandamise, s.h ka kõrghariduse omandamise kohta, siis majanduslikku olukorda iseloomustavaid andmeid kohtule esitatud ei ole. Samas, arvestades kaebuse esitaja isikuandmeid, s.o vanust, trahvisumma suurust ning menetlusaluse isiku selgitusi oma majandusliku seisundi kohta, ei näe kohus põhjust kaebuses toodud põhjustes kahelda ning leiab, et tegemist on põhjustega, mida võib pidada mõjuvaks. Seetõttu määrab kohus kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahvi tasumisele ositi 10 kuu jooksul võrdsetes igakuistes osades 50 euro kaupa kuus alates kohtuotsuse jõustumisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisulise tühistamine. A.U-st tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks, kuid kohus peab võimalikuks põhikaristuse täitmise osas otsust muuta ja võimaldada isikul tasuda rahatrahv ositi. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9