Obsah (4)

§ 60§ 61§ 175§ 181

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja 15.05.2019 Tallinnas koht Väärteoasja number 4-19-881 (2302,19,000557) Kohtukoosseis Kohtunik Janika K

§ 60

lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

§ 61lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.

Kaebajale heidetakse kiirmenetluse otsuses sisalduva väärteo lühikirjelduse järgi ette esmalt seda, et tal oli kohustus kasutada, kuid ta ei kasutanud sõidumeerikut H7 liinil, mille pikkus ületas 50 kilomeetrit. Kohtu hinnangul puudub asjas vaidlus ja lisaks on kaebaja enda ütlustega ning kohtule esitatud sõiduleht-volitusega nr 80568 tõendatud, et O.L teenindas Xxxx liinide bussijuhina 30.01.2019 kell 15.09 bussiliini H7 Harkujärve-Tabasalu suunal. Sõiduleht-volituse nr 80568 ja MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskuse poolt kinnitatud liinigraafikute (CD -plaadil) järgi on liini H7 pikkus 59,5 kilomeetrit. Kaebaja selgitas, et dispetšer talle liini pikkust ei öelnud, tema ise sellele ka tähelepanu ei pööranud, sest tavaliselt teenindab ta teist sõidusuunda, kus liinide pikkused ei ületa

1. kilomeetrit. Kaebaja ütlustega ning juhikaardi väljatrükiga on tõendatud, et ta ei kasutanud 30.01.2019 liini H7 teenindades sõidumeerikut. Väärteoasjas on vaidlus selle üle, kas liini H7 pikkus on 59,5 kilomeetrit. Kaitsja väitel ei ole liini pikkuse kindlakstegemisel arvestatud võimaliku mõõteveaga ning sellest tulenevalt võib liini pikkus olla fikseeritust lühem. Kooskõlas LS § 131 lg 4 p 2 ei ole sõidumeeriku kasutamine kohustuslik sõidukil, mida kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 art 3 alusel nõuete täitmiseks vabastatud vedudel, so sõidukite puhul, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui liini pikkus ei ületa 50 kilomeetrit. Selgitamaks, kuidas fikseeritakse bussiliinide pikkust, kuulati ära tunnistajad M. M ja K. K. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et liini pikkuste arvestamisel kasutatakse andmebaasi Pikas, mis omakorda kasutab aluskaardina Google map’si. Kaardile on kantud peatused, mille asukohad mõõdistati GPS seadmega. Uue peatuse lisandumisel või olemasoleva nihutamisel tehakse uued mõõtmised ja andmed lisatakse Pikas andmebaasi. Liini pikkuse saamiseks liidab programm automaatselt kõik peatusevahed kokku. Tunnistaja K. K lisas täiendavalt, et liin ei ole päris peatusest-peatuseni vaid platsisõit on liini osa – nt Tallinnas Paldiski mnt-l ei ole lõik sirge, on peatusesse sissesõidud ehk nn taskud. Sõidutrajektoor pannakse paika selliselt nagu keskmine, mõistlik bussijuht seda läbiks, kahtluse korral kirjeldatakse liini pikkus pigem bussijuhi kasuks. Tunnistaja ütluste järgi ei ole peatusevahede mõõdistamisel välja töötatud spetsiaalset mõõtemetoodikat, andmete kogumisel kasutatakse lisaks kaardirakendustele ja GPS seadmetele ka äppi (nt My GPS Coordinates). K. K sõnul ei olnud liinil H7 jaanuari lõpus 2019 muudatusi, teenuse osutamine pidi toimuma kinnitatud sõiduplaani alusel. Kohus ei nõustu kaitsjaga selles, et antud juhul omab asjas tähtsust võimalik mõõteviga. Ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 4 järgi on liin sõiduplaanis ettenähtud ajavahemikel ühissõiduki läbitav liikumistee. Väärteoasjas puudub vaidlus ning tunnistajate M. M ja K. K ütlustega on tõendatud, et Xxxx teenindab bussiliini H7 avaliku teenindamise lepingu alusel ÜTS § 20 mõttes. Kooskõlas ÜTS § 20 lg 2 p 1 määratakse avaliku teenindamise lepingus ära avaliku teenindamise kohustus, mis hõlmab teenindatavate liinide loetelu koos liiniläbisõidu arvestuse ja veoteenuse hinna kalkulatsiooniga kulukirjete kaupa. ÜTS § 21 kohaselt korraldatakse avaliku teenindamise lepingu sõlmimine läbi riigihanke. Käesoleval juhul ei ole seega liini pikkus mõõdetav suurus, mida alles mõõta Mõõteseaduse (MõõtS) § 2 p 10 mõttes, tegemist on juba kindlaks määratud suurusega, mida vedaja on tellijaga sõlmitud lepinguga aktsepteerinud. Liini pikkuse vaidlustamine põhjusel, et selle pikkuse arvestamisel pole järgitud MõõtS sätteid, oleks kohtu arvates võimalik ja põhjendatud riigihanke raames. Tunnistaja M. M ütluste järgi on hankedokumentide lahutamatuks lisaks sõiduplaanid ning vedajale on tingimused enne pakkumuse tegemist teada. M. M sõnul riigihanke käigus liini H7 pikkuse üle vaidlus puudus. Eeltoodu tõttu ei ole kohtu hinnangul kaitsja väited võimalikule mõõteveale asjakohased, liini H7 pikkus ületas
2. kilomeetrit ning O.L oli kohustus kasutada sõidumeerikut. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et kaebaja tegevus on õigesti kvalifitseeritud LS § 214 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõidukile paigaldatud sõidumeeriku ettenähtud juhtudel kasutamata jätmise. Kohus leiab, et V. Jevstigjnejev pani väärteo toime ettevaatamatusest KarS § 18 lg 2 mõttes. Kaebajale heidetakse kiirmenetluse otsuse järgi ette lisaks seda, et ta ei esitanud salvestuslehti või digitaalse sõidumeeriku väljatrükke või neid asendavaid käsikirjalisi kandeid ajavahemiku 02.01.2019 kell 00.00 kuni 30.01.2018 kell 15.09 kohta. Kaebaja selgitas kohtule, et ta teenindab tavaliselt liine, mille pikkus ei ületa 50.kilomeetrit. Sellel päeval palus dispetšer talle teadmata põhjusel, et ta sõidaks pärast vaheaega teisele poole. Sõiduleht-volitus nr 80568 järgi on kaebaja tõepoolest enne H7 liinile asumist teenindanud liine, mille pikkus jääb alla
3. kilomeetri. Tunnistaja T. K märkis, et juhil on kohustus esitada juhikaart olenemata sellest kas juht seda kasutab või mitte. Tunnistaja ei mäletanud, kas O.L juhikaardi esitas. Juhikaart on tunnistaja sõnul sõidumeeriku sisse käiv ja juhi tegevusi salvestav plastikkaart. Tunnistaja M. M mäletamist mööda esitas O.L kontrollimisel juhikaardi, kuid kaebajal ei olnud esitada andmeid oma töö- ja puhkeaja kohta viimase 28 päeva jooksul. Kohtule esitatud väljavõte (CD-plaadil) kinnitab tunnistaja M. M sõnu. O.L-i juhikaardi väljavõttel puuduvad andmed kiirmenetluse otsuses näidatud ajavahemiku kohta. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 165/2014 art 34 lg 1 järgi kasutab juht salvestuslehte või juhikaarti iga päev, mil ta sõidukit juhib ning alates hetkest, kui ta sõiduki üle võtab. Salvestuslehte või juhikaarti ei võeta välja enne igapäevase tööaja lõppu, kui selle väljavõtmine ei ole muul viisil lubatud. Määruse art 36 lg 1 ja 2 järgi peab juht analoog- või digitaalsõidumeerikuga varustatud sõiduki juhtimisel olema suuteline volitatud kontrollametnikule viimase nõudmisel igal ajal esitama jooksva päeva salvestuslehed ja juhi poolt eelnenud 28 päeval kasutatud salvestuslehed või käsikirjalised kanded ja väljatrükid. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et O.L nõutud andmeid ei esitanud. Kohus märgib, et andmete esitamise ja nende kontrollimise kaudu tehakse kindlaks juhi poolt töö- ja puhkeaja nõuete järgmine kooskõlas LS §
4. Viimase nõude eiramine on LS § 91 lg 2 kohaselt juhi sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise üheks aluseks. Kohtu hinnangul on O.L-i tegevus õigesti kvalifitseeritud LS § 2171 lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse juhikaardi lugemise võimalusele või andmete säilitamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. Kaebajale heidetakse kiirmenetluse otsuse järgi ette seda, et ta ei taganud sõidumeeriku korrakohast toimimist ja selle nõuetekohast kasutamist, sest sõidumeeriku suhtes oli läbi viimata nõuetekohane kontroll. Kohtule esitati foto, millel on kujutatud O.L-i poolt juhitud ühissõidukis olnud sõidumeerikul olnud kleebis. Viimasel on kuupäev 16.06.
5. Tunnistaja T. Ki ütlustega on tõendatud, et tegemist on kleebisega, mis paigaldatakse sõidumeerikule töökojas peale seadme hälvete kontrolli ehk kalibreerimist. Seadet tuleb käia kontrollimas iga kahe aasta tagant. Kleebis peab asuma bussis, nähtaval kohal, et seda oleks nii juhil kui kontrollijal lihtne näha. T. K ei suutnud meenutada, kus seade paiknes V. Jevstignjejevi juhitud bussis. Tunnistaja B. A ütlustega on tõendatud, et M. M juhtis tema tähelepanu taatlemata sõidumeerikule. Tunnistaja ütluste kohaselt paiknes sõidumeerik bussi esiosas, juhi käeulatuses ning kleepsuplaat oli juhist paremal. O.L selgitas, et ta ei pea meeriku nõuetelevastavust kontrollima: talle antakse buss juhuslikkuse põhimõttel, tema bussi tehniliselt ei teeninda, selleks on olemas ettevõttes eraldi inimesed. Kaebaja väitel ei ole tal võimalik tööandjale öelda, et ta ei lähe bussiga liini teenindama, sellisel juhul tuleb tal ettevõttest lahkuda ja ta ei saa palka. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 165/2014 art 23 lg 1 järgi kontrollivad tunnustatud töökojad regulaarselt sõidumeerikuid, kontrolle tehakse vähemalt iga kahe aasta tagant. Määruse art 32 lg 1 kohaselt tagavad sõidumeeriku korrakohase toimimise veoettevõtja ja juht. Perioodiline kontroll tagab kindluse, et sõidumeerik on töökorras ning salvestatavad andmed õiged. Kuivõrd õigusaktides sätestatu paneb ka juhile kohustuse tagada sõidumeeriku kohane toimimine, on kohtu arvates ainetud kaebaja väited, mille järgi ta selleks kohustatud ei ole. Kohtu hinnangul on O.L-i tegevus õigesti kvalifitseeritud LS § 217 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, mis näeb ette vastutuse mootorsõidukile paigaldatud analoog- või digitaalse sõidumeeriku või juhikaardi kasutamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. O.L oli kohustus enne bussi juhtima asumist veenduda sõidumeeriku korrakohases toimimises, kontrollimine ei olnud tunnistajate ütluste järgi keeruline ning fakt, et sõidumeerik läbis viimati kontrolli üle kahe aasta tagasi, pidi olema kaebajale hõlpsasti märgatav. Kaebaja poolne oma kohustuste mitteteadmine ei ole rikkumist vabandavaks asjaoluks. Kohus leiab, et V. Jevstigjnejev pani väärteo toime ettevaatamatusest KarS § 18 lg 3 mõttes. Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Kohtu hinnangul tuleb kaebaja väärtegu LS § 217 lg 1 järgi lõpetada otstarbekuse kaalutlusel VtMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kohus nendib, et norm näeb ette nii füüsilise- kui juriidilise isiku vastutuse. Käesoleval juhul jagab kohus kohtuvälise menetleja seisukohta selles, et juhil on seaduse järgi kohustus tagada sõidumeeriku kohane toimimine ja samuti kohustus informeerida tööandjat juhul, kui juhi kasutusse antud bussis asuv seade ei ole läbinud nõutavat perioodilist kontrolli. Kahtlemata on juhil ka võimalus keelduda liinile minekust ja nõuda uut bussi. Vaatamata eeltoodule on kohus päri kaitsjaga selles, et sisuliselt ei ole bussijuhil töökoha kaotamisega riskeerimata võimalik liinile minekust keelduda. Kohtuvälise menetleja seisukoht selles, et see on ebatõenäoline, on kohtu arvates eluvõõras. Tunnistaja K. K selgitas, et liini teenindamata jätmise korral näeb vedajaga sõlmitud leping ette leppetrahvid, mida vajadusel rakendatakse. Kohus nendib, et olukorras kus vedaja jaoks on kaalul leppetrahv ja tulevikus riigihankel kaotamise võimalus seetõttu, et vedaja ei täitnud eelmise lepingu raames lepingujärgseid kohustusi, on ilmne, et isegi õigustatud põhjusel liinile minekust keelduv bussijuht kaotab suure tõenäosusega selles firmas varem või hiljem töö. O.L-i ütlustega on tõendatud, et bussifirmas vastutavad busside tehnilise seisukorra eest eraldi inimesed ning kohtu hinnangul on just veoettevõtja, keda tuleks esmajärjekorras LS § 214 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest karistada. Käesoleval juhul ei ole O.L-i süü kohtu hinnangul sellise kaaluga, mis tingiks tema karistamise. Karistuse eesmärgid oleks kohtu arvates antud juhul täidetavad pigem juriidilise isiku mõjutamisega ning avalikkuse huvides on eelkõige veoettevõtjast juriidilise isiku suhtes väärteomenetluse läbiviimine. Antud juhul ei ole üksnes tööandjast sõltuvuses oleva füüsilise isiku karistamine kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud. 1 Kohus ei nõustu kaitsjaga selles, et O.L-i väärteoasjades LS §-de 214 ja 217 lg 1 järgi on samuti võimalik menetlus lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Kohus märgib, et antud juhul on asjas avalik huvi. V. Jevstigjenev on ühissõidukit juhtiv juht ja vastutab seega määratlemata arvu inimeste elu ja tervise eest. Seega on äärmiselt oluline, et juhi poolt töö- ja puhkeaja nõuete järgimine oleks jälgitav. Kaitsja on kaebuses õigesti viidanud, et väsinud juht on ohtlik (kaebuse lk 4). Samuti väärib tähelepanu kohtuvälise menetleja tähelepanek, et V. Jevstigjenev teenindas liini, mis vedas koolilapsi. Eeltoodu tõttu jätab kohus rahuldamata kaitsja taotluse osas, mis puudutab O.L-i LS §-de 214 ja 217 kvalifitseeritavate väärtegude menetlemise lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. 1 lg 1 järgi Vaatamata sellele leiab kohus, et kaebajale mõistetud rahatrahvi on võimalik vähendada. Esmalt tuleb rahatrahvi vähendada juba seetõttu, et kohus lõpetas O.L-i väärteoasjas LS § 214 järgi menetluse otstarbekuse kaalutlusel, so kaebaja süü on väiksem ja sellest tulenevalt peab olema leebem ka karistus. Teiseks on õige kaitsja seisukoht selles, et sõidumeeriku kasutamist reguleerivad nõuded tagavad eelkõige nö pikamaaliine teenindavate juhtide töö- ja puhkeaja nõuetest kinnipidamise jälgimise. Käesoleval juhul selgitas V. Jevstignjejev, et tema töö seisneb pigem nö linnalähiliinide teenindamises, mille pikkus jääb üldjuhul alla
6. kilomeetri. Kahetsusväärne on fakt, et kaebaja ei järginud juhikaardi kasutamisele sätestatud nõudeid, kuid antud juhul puudub kohtul alus kahelda kaebaja ütlustes oma tööülesannete iseloomu kohta. Kohus märgib, et kaebaja ütlused olid usaldusväärsed, tema antud selgitused ei olnud ennastõigustavad ja olid kohati tema positsioone kahjustavad. Seega on õige kaitsja väide, mille järgi on kaebaja süü tunduvalt väiksem, kui nõudeid eiravad nt rahvusvahelisi bussiliine teenindavad juhid. Kohus nendib, et kutselise juhi jaoks on kahtlemata märge karistusregistris pigem negatiivne, töökoha vahetuse soovi puhul võib puhta karistusregistriga juhil olla teatud konkurentsieelis. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka tahtluse astet ning seda, et kaebajal on ülalpidamisel kaks alaealist last (tlk 22). Kohtu hinnangul on karistuse eesmärgid antud juhul täidetavad rahatrahviga 40 trahviühikut. Ühe trahviühiku suuruseks on KarS § 47 lg 1 alusel 4 eurot, so V. Jevstignjejevil tuleb tasuda rahatrahv 160,00 eurot. Kohtuväline menetleja on oma otsuses määranud, et kaebaja võib KarS § 66 lg 2 sätestatut silmas pidades tasuda rahatrahvi ositi, teadmata karistuse määranud menetleja otsustuse tagamaid, ei saa kohus otsuses kaebaja olukorda raskendada. Kohtu hinnangul võib kaebaja rahatrahvi tasuda ositi, 8 kuu jooksul. Igakuise makse suurus on seega mitte vähem, kui 20 eurot. Esimene osamakse tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud arveldusarvele 1 kuu jooksul arvates otsuse jõustumisest. Kooskõlas VtMS § 38 lg 1 järgitakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel

sätteid. Valitud kaitsjale makstud tasu on menetluskulu

§ 175

lg 1 p 1 mõttes.

§ 181lg 1 järgi hüvitab riik menetluskulud üksnes õigeksmõistva lahendi korral.

Käesolevas asjas ei teinud kohus mitte üheski kaebajale esitatud etteheites otsustust VtMS § 29 lg 1 p 1 järgi ning seega tuleb kaebaja õigusabikulud jätta tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/