← Eesti

1-08-1292/139

Obsah (26)§ 339§ 291§ 268§ 202§ 2742§ 113§ 312§ 341§ 2862§ 38§ 63§ 60§ 61§ 110§ 111§ 121§ 12616§ 117§ 306§ 274§ 189§ 45§ 175§ 185§ 337§ 181

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-08-1292 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Ke

§ 339lg 1 p 8).

Kaitsja hinnangul seisneb vastuolu selles, et kohtuotsuse kohaselt jättis kohus mobiiltelefonide salaja pealtkuulamise protokollid kõrvale, samas aga jälle arvestas nendega. Lisaks sellele taotleb kaitsja

§ 339

lg 2 alusel tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks asjaolu, et kohus avaldas tunnistaja V. L varasemal kohtuistungil antud ütlused, ehkki

§ 291

kohaselt puudus alus nende ütluste avaldamiseks ilma ristküsitlemise võimaluseta. Kaitsja esitas

  1. septembri
  2. a kohtuistungil taotluse tunnistaja V. L ülekuulamiseks. Prokurör leidis, et taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest teistkordne ristküsitlemine ei ole võimalik. Kohus jättiski kaitsja taotluse rahuldamata ja märkis, et pärast kõikide tõendite uurimist võib kaitsja

297 alusel seda taotlust korrata. Paraku jättis kohus ka

  1. oktoobril
  2. a toimunud kohtuistungil kaitsja sellekohase taotluse rahuldamata. Kohus on rikkunud oluliselt süüdistatava J. Ivanovi kaitseõigust sellega, et ei võimaldanud tal kohtus ütlusi anda. J. Ivanov väitis, et ei keeldu ütluste andmisest, kuid ta lihtsalt ei mäleta 6-7 aastat tagasi toimunud sündmusi. Kohus määras J. Ivanovile kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise ekspertiisi ilma, et oleks püütudki täiendavate küsimustega süüdistataval sündmusi meenutada.
  3. novembri
  4. a kohtuistungil täiendas prokurör

§ 268lg 3 alusel süüdistatavatele esitatud süüdistust vahendliku täideviimisega V.

L näol. Kaitsja leiab, et tegemist on süüdistuse aluseks oleva põhilise asjaolu muutmisega, mida süüdistuse täiendamisega muuta ei ole võimalik. Lisaks sellele ei ole süüdistuses näidatud, mille seisneb vahendlikku täideviimist tingiv teovalitsemine, kas ülekaaluka teadmisega, ülekaaluka tahte või võimuaparaadi abil. Karistuse mõistmisel on kohus jätnud põhjendamatult arvesse võtmata T. Martini karistust kergendava asjaoluna kahju vabatahtliku hüvitamise, sest T. Martin kandis

  1. mail
  2. a 10 914 366 krooni maksuameti deposiitkontole. 3.3 M. Taela kaitsja taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist kahel põhjusel. Esmalt leiab kaitsja, et M. Taela süü maksupettuse toimepanemises ei ole tõendamist leidnud. Süüdistus on üldsõnaline ning sellest ei nähtu M. Taela konkreetne teopanus. Kohus on asunud ise süüdistust sisustama, millega on rikutud süüdistatava kaitseõigust. M. Tael ise ei ole end kunagi süüdi tunnistanud. Samuti puuduvad muud tõendid, mis tema süüd kinnitaksid. Kui I. Hl olidki mingid kuritegelikud kavatsused, siis M. Tael ei olnud nendest teadlik. I. H ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need on kantud soovist võimalikust karistusest pääseda. Jälitustegevusega saadud kõneeristused ei ole kohtukõlbulikuks tõendiks, sest on saadud seadust rikkudes. Milles rikkumine seisneb, seda apellatsioonis ei täpsustata. Viidatakse vaid kohtu seisukohale, et tegemist on perioodiga, mis väljub süüdistuse raamidest ja iseloomustab üldiselt süüdistatavate omavahelisi suhteid. Samas on kohus kohtuotsuse leheküljel 150 hinnanud seda tõendina kogu
  3. aasta kohta. Kaitsjale jääb arusaamatuks, mil viisil
  4. novembril
  5. a nõukogu liikmena V. L poolt koostatud AS H.G
  6. aastaaruande viseerimine tõendab M. Taela poolt
  7. a maksupettuse toimepanemist. Kui V. L ei olnud maksupettuse toimepanemisest teadlik, siis järelikult seda ei toimunudki. 8

(21)Kaitsja leiab, et M. Taela õigeksmõistmiseks on teinegi alus. Nimelt on kestnud M. Taela suhtes kriminaalmenetlus alates
  1. jaanuarist
  2. a, mil ta vahistati, seega enam kui seitse aastat. Toimik oli prokuratuuris enam kui poolteist aastat. Kohtusse jõudis kriminaalasi alles
  3. jaanuaril
  4. a.
  5. märtsil
  6. a rahvakohtunik R. Altmäe (tegelikult R. Valtmäe) enesetaandus seoses elukoha muutumisega oli alusetu. Sisuliselt oli tegemist õigusemõistmisest keeldumisega. I. H suhtes on kohus rahuldanud prokuröri taotluse ja lõpetanud tema suhtes kriminaalmenetluse

§ 202alusel avaliku menetlushuvi puudumise, vähese süü ja pika menetlustähtaja tõttu.

Samas oli I. H puudumise tõttu kohtuistung korduvalt edasi lükatud. M. Taela ja tema kaitsja süü tõttu ei ole menetlus veninud. Maksuamet loobus tsiviilhagist põhjusel, et kahju puudub. Samas on riik antud asjas kannatanuks, kes ei saa olla põhiõiguste kandjaks. Seetõttu taotleb kaitsja M. Taela õigeksmõistmist ka mõistliku menetlusaja ületamise motiivil. 3.4 J. Ivanovi kaitsja taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja taotleb J. Ivanovi õigeksmõistmist põhjusel, et kohus on rikkunud hulgaliselt kriminaalmenetlusnorme, mis tuleb lugeda

§ 339

lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Nii oli J. Ivanovile esitatud esialgselt süüdistus KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

  1. märtsil
  2. a (tegelikult
  3. märtsil
  4. a) tunnistati see kuriteokoosseis kehtetuks. Seoses seadusemuudatusega esitas prokurör
  5. jaanuaril
  6. J. Ivanovile uue süüdistuse ja kvalifitseeris tema tegevuse KarS § 3892 järgi. Vaatamata sellele kvalifitseeris kohus J. Ivanovi süüdi KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. Tegemist on erinevate teokoosseisudega. See on tinginud olukorra, et süüdistataval ei ole võimalik aru saada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Kohus avaldas põhjendamatult süüdistatava J. Ivanovi kohtueelsel uurimisel antud ütlused, sest J. Ivanov ei ole ütluste andmisest keeldunud. Kuna sündmused leidsid aset ammu, siis J. Ivanov ei mäletanud kõiki detaile. Talle ei antud võimalust täpsustavate küsimustega oma mälu värskendada, vaid määrati kohe kohtupsühhiaatriline ja –psühholoogiline ekspertiis. Kaitsjatele ei antud võimalust süüdistatavat ristküsitleda. Tegelikult ei olnudki kohtul õigus tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldada, sest need olid saadud menetlusnorme rikkudes. Nimelt ei olnud talle enne ülekuulamise algust tutvustatud tema õigusi. J. Ivanovi suhtes on kestnud kriminaalmenetlus alates
  7. aastast, mil ta kahtlustatavana kinni peeti, so 7 aastat. J. Ivanovi tõttu lükati kohtuistung edasi vaid ühel korral tema haiguse tõttu. Asja venimise on tinginud prokuröri enda käitumine, kes taotles J. Ivanovi suhtes kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise ekspertiisi määramist, ehkki oli juba algeset selge, et menetlusnormide rikkumise tõttu ei saagi tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tõendina arvesse võtta. Tähelepanu väärib seegi, et kaassüüdistatava I. H suhtes lõpetas kohus kriminaalmenetluse avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Kaitsja ei mõista, millest on tingitud kohtu poolt süüdistatavate erinev kohtlemine. Seega oleks kohus pidanud

§ 2742alusel J.

Ivanovi suhtes kriminaalmenetluse lõpetama seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et I. H ütluste usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Nimelt andis I. Halin algul ütlusi selle kohta, et tema ei ole maksupettuses osalenud ja ajas kogu süü kaassüüdistatavate kaela. Kuid kaitsja küsimustele vastates ei suutnud ta enam varjata fakti, et tema käes olid pangakoodid ja ta tegi pangaülekandeid. Kuna prokurör oli sõlminud I. Hga kokkuleppe tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis oli ta valmis andma mistahes prokurörile meelepäraseid ütlusi. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et OÜ Larcover ja AS H.G vahel tegelikku majandustegevust ei toimunud. Need ettevõtted tegelesid metallijäätmete müügiga. Omamata võimalikku jäätmekäitlusluba võisid nimetatud ettevõtted taolise tegevusega tahtmatult rikkuda jäätmeseadust. Kui OÜ Larcover tegevus oleks olnud fiktiivne, siis ei oleks ta saanud AS-le Pakend 9

(21)plekkpurke müüa, rääkimata tehingutest AS-ga Emex või AS-ga Kuusankoski, mille toimumine on kohtumenetluses tõendamist leidnud. Kohtuotsus on vastuoluline ja motiveerimata. Kohtuotsus peab rajanema asjas kogutud ja uuritud tõenditele, mitte olema eluliselt usutav. Süüdistatavatele ei olnud tagatud võimalus end kaitsta, sest kohtuistungid kestsid tavaliselt 2-4 tundi, mille käigus uuriti väga palju mahukaid tõendeid. Ükski inimene ei suuda üle 1,5 tunni sisutihedat teksti kuulata. Kaitsjate taotlused kohtuistungite lühendamiseks jäeti rahuldamata. 3.5 S.I kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest puuduvad tõendid, mis S.I süüd maksupettusele kaasaaitamises tõendaksid. Kriminaaltoimikus puuduvad H.G käibedeklaratsioonid, mille võltsimisele S.I väidetavalt kaasa aitas. Seetõttu ei ole tagajärje olemasolu võimalik kontrollida. On tõsi, et jäätmearuandes kajastatud metalli kogused ei ole täies ulatuses vastavuses arvetel kajastatud kogustega, kuid see ei tähenda veel tehingute fiktiivsust. Jäätmearuannete mittevastavus tehingute tegelikule mahule võis olla tingitud sellest, et suur osa metallijäätmeid osteti sularaha eest füüsilistelt isikutelt. Kohus on lugenud S.I ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks. Kui kohus leidis vastuolu kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütluste vahel, siis oleks pidanud kohus arvestama kohtuistungil antud ütlustega, mitte aga jätma need välja kui ebausaldusväärsed. Lisaks sellele rikuti kohtueelsel uurimisel S.I ülekuulamisel kaitseõigust, sest talle jäeti õigused selgitamata. Kohus on jätnud põhjendamata, miks on I. H ütlused usaldusväärsemad kui teiste süüdistatavate ütlused. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et kriminaalasja menetlemisel pole mõistlik menetlustähtaeg veel möödas. Süüdistatavate või kaitsjate haigestumine ei ole nende tahtlik tegevus istungiaja venitamiseks. Samuti ei saa kaitsjatele ette heita kohtukoosseisu taandamist. Kohtu taandamiseks oli seaduslik alus. Nimetatud asjaoluga nõustus ka kohtukoosseis, kes taandus. Eelkõige asja uuesti algusest peale arutamine teise kohtukoosseisuga on tinginud ebamõistlikult pika menetlemise. Kaitsja on esitanud ka alternatiivse taotluse, millega taotleb jätta S.I-le mõistetud vangistus KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Konkreetseid põhjendusi kaitsja selle taotluse kohta ei esita, märkides vaid, et KarS § 74 sätete kohaldamine on S.I suhtes võimalik. 3.6 O. Ilnitski kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest puuduvad tõendid, mis O. Ilnitski süüd maksupettusele kaasaaitamises tõendaksid. O. Ilnitskile esitatud süüdistus on umbmäärane ja konkretiseerimata. Puuduvad igasugused andmed selle kohata, et O. Ilnitski oleks osalenud maksudeklaratsioonide esitamises, koostanud dokumente, sealhulgas ebaõige sisuga dokumente, vedanud raha või dokumente või etendanud mingit muud aktiivset rolli. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et O. Ilnitski oleks leppinud kokku kuriteo toimepanemise üksikasjades. O. Ilnitski pole osalenud väidetaval nõupidamisel, kus süüdistusversiooni kohaselt maksupettuses H.G ja Larcoveri vahel kokku lepiti. Juhatuse OÜ Larcover juhatuse liikmeks olemine ei tähenda automaatselt isiku osavõttu maksukuriteost isegi kui oletada, et äriühingu või sellega seotud teiste isikute osavõtt kuriteost tuleks lugeda tõendatuks. Võimalikku teadmist mingist asjaolust, ei saa samastada osavõtuga kuriteost. Samas kohus uskus, et V. L kuriteo toimepanemisest teadlik ei olnud. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks oli tegemist fiktiivsete arvetega. I. H ütlused on ebausaldusväärsed, sest need on kantud soovist ise vastutusest pääseda. Nii ka juhtus. Kohtueelses menetluses oleks tulnud määrata raamatupidamise ekspertiis selgitamaks sularaha liikumist ja kassaseisu. Kohtulikul uurimisel jättis kohus kaitsja M. Mahlapuu sellekohase taotluse 10
(21)põhjendamatult rahuldamata. Prokurör esitas uue süüdistuse alles pärast kohtulikku uurimist, mistõttu süüdistatavatel ja kaitsjatel ei olnud piisavalt aega selle vastu kaitseargumente esitada. Prokurör muutis süüdistuse väiteid ka oma süüdistuskõnes, rikkudes sellega oluliselt süüdistatavate kaitseõigust. Jälitustoimingu protokollid on kõlbmatud tõendid, sest jälitustoimingu on läbi viinud kaitsepolitseinik, aga allkirjastanud maksu- ja tolliametnik.

§ 113

lg 3 kohaselt kirjutab jälitusprotokollile alla jälitustoimingu teinud asutuse juht või tema määratud ametnik. Kaitsjatele ei ole pakutud võimalust tutvuda kõikide salaga pealt kuulatud telefonikõnede salvestustega. Prokurör on selekteerinud salvestuste hulgast välja talle sobivad kõned. Seega on tegemist tõendite valikulise hindamisega. Alternatiivselt taotleb kaitsja menetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja ületamisega. Kohtueelne uurimine kestis ligi 3 aastat. Esimene kohtuistung toimus 4,5 kuud pärast kriminaalasja kohtusse saabumist ning jätkusid 8 kuud pärast kriminaalasja kohtusse saabumist. Kriminaalasja arutamine kohtus algas uuesti seetõttu, et kohtukoosseis muutus.

  1. märtsil
  2. a taandus asja arutamisest kohtunik Popova. Seejärel oli asjas uue kohtunikuga esimene istung
  3. märtsil
  4. a. Seega hakati asja uuesti sisuliselt algusest peale arutama 2 aastat ning 2,5 kuud pärast asja saabumist kohtusse. O. Ilnitski süül ei ole menetlus veninud.
  5. Apellatsioonidele esitatud vastuväidetes taotleb prokurör jätta kohtuotsus muutmata, sest see on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsjate apellatsioonides esitatud väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna.
  6. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör oma apellatsiooni ja taotles jätta kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Kaitsjad toetasid oma apellatsioone ja taotlesid jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad leiab, et prokuröri apellatsiooni väited väärivad tähelepanu osaliselt, kuid kaitsjate apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. mai
  9. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukoha kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  10. oktoobri
  11. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on kõiki kohtus kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis oma siseveendumuse kohaselt hinnanud nagu seda nõuab

§-s 61 sätestatu. Maakohtu järeldused on põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Esitatud apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida süüdistatavad ja kaitsjad esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. 11

(21)Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsjate apellatsioonide kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate apellatsioonide väitega, et kohtuotsus on oletuslik, ei tugine kõikide tõendite analüüsil ega vasta

§ 312p-s 1 sätestatud nõuetele.

Apellantide üldsõnaline väide, nagu oleks kohtuotsus ebaobjektiivne, ei saa olla maakohtu järelduste ümberhindamise ja otsuse tühistamise aluseks. 6.2 Esmalt peatub kohtukolleegium T. Martini ja AS H.G kaitsja apellatsioonis viidatud võimalikul kriminaalmenetlusõiguse olulisel rikkumisel. Kaitsja heidab maakohtule ette

§ 339

lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis seisnevat tõendite, eeskätt telefonisalvestuste jälitusprotokollide vastuolulises hindamises. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest

§ 339

lg 1 p 8 rikkumine seisneb vaid asjaolus, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele, mitte aga tõenditele ebaõige hinnangu andmisel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida

§ 339

lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus nr 3-1-1-13-11 ja
  3. aprilli
  4. a otsus nr 3-1-1-23-11). Kohtukolleegium leiab, et nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud T. Martini ja AS H.G õigeksmõistmist, resolutiivosas nad aga ekslikult süüdi tunnistanud. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud väga veenvad põhjendused T. Martini ja AS H.G süüdimõistmise kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi nad kogu esitatud süüdistuse mahus süüdi mõistetud. Seega kohtuotsuses vastuolu puudub. Kohtukolleegiumi hinnangul ongi käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus kaitsja kohtu seisukohtadega ei nõustu. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks kaitsjal apellatsioonis esmalt taotleda

§ 341

lg 2 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule samas või teises koosseisus, sest tegemist on

§ 339

lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et

§ 339

lõikes 1 (käesoleval ajal punkt 12 välja arvatud) sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt

§ 341

lg-st 1 (käesoleval ajal ka lõikest 2) ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (

  1. mai
  2. a otsus nr 3-1-1-27-08). 6.
  3. T. Martini ja AS H.G kaitsja taotleb

§ 339

lg 2 alusel tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks asjaolu, et maakohus jättis rahuldamata tema korduvad taotlused tunnistaja V. L ülakuulamiseks.

§ 2862

lg 1 kohaselt isiku poolt sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused on lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui ütlused, mis isik annaks menetletavas kriminaalasjas kohtuistungil. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt varasema ristküsitluse käigus antud ütlused on tõendina lubatavad, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme kohus on selle ristküsitluse või muude menetlusnormide rikkumise tõttu välistanud. Ehkki see säte jõustus 1. septembril 2011. a., oli Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika olnud samasugusel seisukohal. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2008. a otsuses nr 3- 12

(21)1-1-100-07 väljendatud seisukoha kohaselt ei ole välistatud ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina isegi teises kriminaalasjas. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et tunnistaja V. L ristküsitlus toimus
  1. aprillil
  2. a kohtuistungil kohtunik E. Popova eesistumisel. Ristküsitlusest võtsid osa prokurör ja kõikide süüdistatavate kaitsjad, sealhulgas T. Martini ja AS H.G kaitsja M. Mahlapuu (
  3. kd tl 251-256).
  4. märtsil
  5. a on taandunud kogu kohtukoosseis, sest rahvakohtunik R. Valtmäe tegi avalduse enda taandamiseks seoses elukoha vahetusega (24 kd tl 312-314, 321).
  6. märtsil
  7. alustati kriminaalasja arutamist uues kohtukoosseisus kohtunik L. Pohlaku eesistumisel (26 kd tl 8).
  8. septembri
  9. a kohtuistungil avaldas kohus prokuröri taotlusel tunnistajate V. L, A. V ja E. S varasemal kohtuistungil antud ütlused (27 kd tl 179 pöördel).
  10. oktoobri
  11. a kohtuistungil jättis maakohus T. Martini ja AS H.G kaitsja taotluse tunnistaja V. L ülekuulamiseks rahuldamata (27 kd tl 240). Eelpool viidatud kohtuistungi protokollidest ei nähtu, et tunnistaja V. L ristküsitlemisel või varemal kohtuistungil antud ütluste avaldamisel oleks ristküsitluse või muid menetlusnorme rikutud. Kriminaalasja uue arutamise tingis vaid kohtukoosseisu muutumine. Samadel kohtumenetluse pooltel, sealhulgas T. Martini ja AS H.G kaitsjal oli kriminaalasja esimese kohtuliku arutamise käigus võimalik V. Ld ristküsitleda.
  12. septembri
  13. a kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör on väga põhjalikult selgitanud, miks on antud juhul võimalik tunnistajate V. L, A. V ja E. S varasemal kohtuistungil antud ütlused

§ 2862lg 1 alusel avaldada.

Kaitsjad on vaielnud avaldamisele vastu omapoolseid vastuargumente esitamata ja piirdunud vaid tõdemusega, et tegemist on seadusemuudatusega, millele peab andma sisu kohtupraktika. T. Martini ja AS H.G kaitsja on öelnud otsesõnu, et see säte jääb tema jaoks arusaamatuks. Vaatamata sellele ei takistanud see asjaolu tal hiljem kohtumenetluse käigus oma taotlust tunnistaja V. L ülekuulamiseks korrata, mille kohus jättis kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult rahuldamata. Sama taotluse esitas kaitsja oma apellatsioonis ringkonnakohtule, kuid kohus jättis selle taotluse eelmenetluses rahuldamata. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium T. Martini ja AS H.G kaitsja poolt kohtule tehtud etteheitega tunnistaja V. L üle kuulamata jätmise kohta. Kaitsja apellatsiooni viide

§ 291

sätete rikkumisele ei ole asjakohane, sest selles käsitletakse tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise korda. Samas väärib tähelepanu seegi, et kaitsja vaidlustab vaid tunnistaja V. L ülekuulamata jätmist, ehkki kohus avaldas samal alusel ka tunnistajate A. V ja E. S ütlused. Kuna Riigikohtu varasem praktika ja lisaks sellele 1. septembrist 2011. a jõustunud

§ 2862

lg 1 lubab isiku poolt sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused tõendina arvesse võtta, siis on kaitsja korduvad taotlused tunnistaja veelkordseks ülekuulamiseks kohtukolleegiumi hinnangul kantud soovist kohtumenetlust venitada. 6.4 M. Taela kaitsja põhjendab õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist muuhulgas sellega, et maksuamet on kahju puudumise tõttu tsiviilhagist loobunud ning riik ei saa olla põhiõiguste kandja. Sisuliselt tähendab kaitsja väide seda, et kriminaalasjas puudub kannatanu. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu. Esmalt jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks, millel põhineb kaitsja väide selle kohta, et maksuamet loobus hagist, kuna kahju puudub. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub vaid, et maksuamet võttis tsiviilhagi tagasi (24 kd tl 305). Millistel kaalutlustel maksuamet seda tegi, seda avaldusest ei nähtu. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olegi sellel asjaolul tähtsust, sest

§ 38lg 1 p 2 kohaselt on tsiviilhagi esitamine kannatanu õigus, mitte kohustus.

Lisaks sellele on kannatanul õigus valida, millises menetluses ta oma varaliste õiguste kaitset taotleb. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 133 lg 1 kohaselt esindab maksuvõlgade sissenõudmisel likvideerimis-, pankroti- ja kohtumenetluses riiki Maksu- ja Tolliamet. Lisaks sellele osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsuses nr 3-1-1-42-08 13

(21)väljendatud seisukohale, et maksuvõla sissenõudmine MKS § 133 tähenduses ei hõlma üksnes kitsalt vaidlustatud maksu- või vastutusotsuse kaitsmist halduskohtumenetluses või maksunõuete esitamist likvideerimis- või pankrotimenetluses. Maksuvõla sissenõudmine võib seisneda ka riigi nimel hagimenetluses osalemises. Näiteks sätestab MKS § 42 lg 3 otsesõnu, et kolmandalt isikult, kes võtab endale lepinguga vastutuse maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest, nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilkohtumenetluse korras hagi esitamise teel. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kahju vabatahtliku hüvitamisega, sest AS H.G tegutses aktiivselt selle nimel, et tema poolt vabatahtlikult maksuametile üle kantud summa tagastada. 6.5 Kõik kaitsjad heidavad maakohtule ette süüdistatava I. H ütlustega arvestamist, ehkki need oleks pidanud tunnistama ebausaldusväärseks. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsuses nr 31-1-19-05 ja
  3. septembri
  4. a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest I. H ütlused on omavahel kooskõlas ja haakuvad teiste kohtueelses menetluses kogutud ja kohtuistungil kogutud tõenditega. I. H ristküsitlemise käigus ei ole kohtumenetluse pooled taotlenud tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Sellest järeldub, et kohtumenetluse pooled ei ole tema ütlustes vastuolusid täheldanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult arvestanud süüdistatava I. H ütlustega, kes on end kuriteo toimepanemises täielikult süüdi tunnistanud ja andnud detailseid ning kokkulangevaid ütlusi kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. Kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil ütlusi andes ei teadnud ta, et prokurör teeb hiljem tema suhtes kohtule ettepaneku lõpetada kriminaalmenetlus

§ 202alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu.

6.6 T. Martini ja AS H.G ning J. Ivanovi kaitsjad leiavad, et maakohus määras J. Ivanovile kohtupsühhiaatrilise ja psühholoogilise ekspertiisi ilma, et oleks püütudki täiendavate küsimustega süüdistataval sündmusi meenutada. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest J. Ivanovi kohtuistungil antud ütlustest nähtub üheselt, et rahvameditsiini abiga on kõik seda aega käsitlevad sündmused tema mälust kustutatud. Lisaks sellele ei luba Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestev praktika sündmuste meenutamiseks tunnistaja ega süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus nr 3-1-1-105-06 ja
  3. märtsi
  4. a otsus nr 3-1-1-11-06). Seega ei oleks prokurör saanud ilma eksperdi arvamuseta J. Ivanovi kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotleda ega kohus sellele taotlusele hinnangut anda. 6.7 Kaitsjad leiavad, et maksuameti failide väljatrükid AS H.G poolt esitatud maksudeklaratsioonide kohta ei saa olla käesolevas asjas tõendiks. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kuni
  5. augustini
  6. a kehtinud

§ 63

lg 1 sätestas, et tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabesalvestis. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib kasutada kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks ka lõikes 1 loetlemata tõendeid. Seega on õige kaitsjate väide, et maksuameti failide väljatrükke see loetelu ei sisalda. See asjaolu ei oma aga tähtsust, sest

§ 63

lg 2 alusel on maksuameti andmebaasi väljatrükk esitatud maksudeklaratsioonide andmetega kahtlemata tõend, sest sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kohtukolleegium ei näe mingit põhjust, miks peaks maksuameti ametlikud andmekandjad sisaldama maksumaksjate kohta pahatahtlikku väärinformatsiooni. Tunnistaja V. L, süüdistatavate T. 14

(21)Martini ja M. Taela ütluste ning maksuameti väljatrükkidega on tõendatud, et maksudeklaratsioone täitis elektrooniliselt V. L. Kuna V. L ei teadnud, et arved on fiktiivsed, siis kasutas T. Martin teda ära teadmisega. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate väitega, et maksuameti failide väljatrükid ei ole tõendina lubatavad. 6.8 T. Martini ja AS H.G kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud kriminaalmenetlust sellega, et jättis rahuldamata tema taotluse raamatupidamise ekspertiisi määramiseks.

§ 60

lg 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Vastavalt

§ 61lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-35-06 märkinud, et kriminaalmenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. novembri
  4. a otsuses nr 3-1-1-55-09 väljendanud seisukohta, et raamatupidamisdokumendid ei määra vara väärtust. Apelleeritud kohtuotsuses on väga põhjalikult motiveeritud, miks jätab kohus kaitsja taotluse raamatupidamisekspertiisi määramiseks rahuldamata. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et maksuarvestuse koostamine ja selle kontrollimine raamatupidamisalaseid eriteadmisi ei vaja. Maakohus on süüdistuse aluseks olevat maksuarvestust kirjalike dokumentide ja maksuameti failide väljatrüki alusel kontrollinud. Maakohus leidis, et esitatud süüdistust tuleb 35 100 krooni võrra vähendada, mistõttu jäi maksudena laekumata, tagastati ning tasaarvestati alusetult kokku 12450065 krooni ehk 795704,18 eurot. Seega oli T. Martini ja AS H.G kaitsja taotlus raamatupidamisekspertiisi määramiseks õiguslikult põhjendamatu. 6.9 Järgnevalt võtab kohtukolleegium seisukoha küsimuses, kas jälitustoiminguga saadud teabe saamisel on järgitud seaduse nõudeid.

§ 110

lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust.

§ 111

kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-63-08 ja
  3. mai
  4. a otsuses nr 3-1-1-22-10 väljendanud seisukohta, et

§ 111

nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Samuti tuleb jälitustoimingu lubatavuse kontrollimisel pöörata tähelepanu sellele, kas tõendeid oleks olnud võimalik koguda muude menetlustoimingutega. See ei välista jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul. Maakohtu istungi protokollist ja apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on kaitsjate taotlusel jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkust kontrollinud ja leidnud, et jälitustoiminguks loa 15

(21)andmisel ja jälitustoimingute läbiviimisel ei ole seaduse nõudeid rikutud. Maakohus on seda seisukohta kohtuotsuse põhjendustes väga põhjalikult motiveerinud. Prokurör ega kaitsjad ei olnud oma apellatsioonides jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkuse kontrollimist ringkonnakohtult taotlenud. Vaatamata sellele avaldas O. Ilnitski kaitsja apellatsioonikohtu istungil jätkuvalt protesti käesolevas kriminaalasjas tõendina kasutatud jälitustoimingute lubatavuse suhtes. Lisaks sellele taotles ta vahetult enne apellatsioonikohtu istungit ilmunud Euroopa Inimõiguste Kohtu
  1. märtsi
  2. a otsusele Leas vs Eesti viidates jälitustoimiku materjalidega tutvumist. Kaitsja avaldas kahtlust, et ilmselt on jälitustoimikus märksa rohkem salaja pealt kuulatud telefonisalvestusi, kui seda sisaldab kriminaaltoimik. Teised kaitsjad toetasid O. Ilnitski kaitsja taotlusi. Kohtukolleegium tutvus prokuröri poolt esitatud jälitustoimiku materjalidega. Kohtukolleegium tuvastas, et maakohtu otsuses jälitustoimingu seaduslikkust põhjendavad asjaolud on kooskõlas jälitustoimiku materjalides sisalduva informatsiooniga. Kohtukolleegium tuvastas muuhulgas, et jälitustoiminguks loa andmise ajaks oli kogutud piisavalt teavet toime pandava maksukuriteo kohta suure grupi isikute poolt, kellede käitumine oli äärmiselt ettevaatlik. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole eluliselt usutav, et maksukuriteo toimepanemises osalenud isik tuleks vabatahtlikult uurimisasutusse ja annaks ütlusi. Seetõttu nõustub kohtukolleegium jälitustoiminguks loa andnud kohtuniku ja maakohtu seisukohaga, et esitatud teave vajas kontrollimist ning seda oli võimalik teostada üksnes jälitustoimingutega. Jälitustoimiku materjalide kohaselt on Harju Maakohtu kohtunik H. Särgava andnud
  3. detsembril
  4. a määrusega nr 243 loa J. Ivanovi mobiiltelefoni 510130 salaja pealtkuulamiseks ja kõnede salvestamiseks ajavahemikul
  5. detsembrist kuni
  6. jaanuarini
  7. a (tl 91). Jälitusprotokollide kohaselt ongi olnud telefonivestluste üheks osapooleks J. Ivanov. Kuna telefonivestlust ei saa pidada üksinda, siis mobiiltelefonide kaudu edastatavate sõnumite all tuleb mõista nii J. Ivanovi poolt teistele, kui teiste isikute poolt J. Ivanovile edastatud teavet. J. Ivanovi telefonikõned on salvestatud ajavahemikul
  8. jaanuarist
  9. a kuni
  10. jaanuarini
  11. a, so jälitustoimingu loas märgitud ajavahemikul. Kuna jälitustoimikus olev J. Ivanovi mobiiltelefoni salaja pealtkuulamise salvestus (tl 96-108) on kattuv kriminaaltoimikus oleva jälitusprotokolliga (23 kd tl 206-220), siis ei nõustu kohtukolleegium O. Ilnitski kaitsja väitega, et kriminaaltoimikus olev jälitusprotokoll ei kajasta kõiki jälitustoimikus olevaid kõnesalvestisi. Seetõttu puudub vajadus jälitustoimikus olevat jälitusprotokolli kaitsjatele veelkordselt tutvustada. Jälitustoimiku kohaselt on Põhja ringkonnaprokurör Stella Veber andnud
  12. detsembril
  13. a load S.I ja J. Ivanovi varjatud jälgimiseks kuu aja jooksul. S.I ja J. Ivanovi varjatud jälgimine viidi läbi
  14. jaanuarist
  15. kuni
  16. jaanuarini 2005.a (tl 109-113). Kriminaaltoimikus asub selle kohta koostatud protokoll kriminaaltoimiku 23-ndas köites lehekülgedel 222 kuni
  17. Seega viidi varjatud jälgimine läbi jälitustoimingu loas märgitud isikute suhtes loa kehtivuse ajal. Kuna ka see jälitusprotokoll on kattuv kriminaaltoimikus oleva jälitusprotokolliga, siis puudub vajadus selle veelkordseks tutvustamiseks. Jälitustoimiku 81-sel leheküljel asub jälituse eritoimingu ülesanne J. Ivanovi suhtes, mida tema suhtes süüd kinnitava tõendina kriminaaltoimikusse lisatud ei ole. Kuni
  18. detsembrini
  19. a kehtinud

§ 121

lg 2 kohaselt oli isikul, kelle suhtes on jälitustoimingut teostatud, õigus taotleda tema kohta kogutud jälitustoimingu materjalidega tutvumist. Materjalid võidi jätta tutvustamata, kui selleks esines mõni

§ 121lg 2 punktides 1 kuni 7 sätestatud alus.

Alates

  1. jaanuarist
  2. a reguleerib seda küsimust analoogselt varasemaga

§ 12616lg 1.

Käesoleva kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et süüdistatavad või nende kaitsjad oleks varem jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamist taotlenud. Seda tegid nad alles ringkonnakohtu istungil O. Ilnitski kaitsja taotlusega ühinedes. O. Ilnitsi kaitsja märkis oma taotlust esitades, et 6. märtsi 2012. a Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Leasi asjas kohustab jälitustoimikut süüdistatavale või tema kaitsjale täies mahus tutvustama. Kohtukolleegium peab seda väidet eksitavaks. 16

(21)Kaitsja poolt viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis märgitakse, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Poole eest salajas hoidmine on lubatav vaid juhul, kui see on tingimata vajalik. Sellisel juhul peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Viidatud Leasi lahendis rikkumist tuvastava otsuse peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et kuigi maakohus oli algselt andnud kaebajale ja tema kaitsjale loa jälitustoimikuga tutvumiseks, siis ei suutnud kohus tagada oma määruse täitmist uurimisasutuse poolt. Samuti leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et kuigi kaebaja asjas oli kohus väidetavalt ise tutvunud jälitustoimiku materjalidega, et tagada tasakaal süüdistuse ja kaitse vahel, siis ei ole sellise tutvumise ulatus selge ning samuti ei teavitatud kaebajat ennetavalt sellisest meetmest. Ka ei selgitatud kaebajale, miks talle ei võimaldata juurdepääsu jälitustoimikule ja millise iseloomuga on avalikustamata info ega isegi mitte seda, kas jälitustoimik üldse sisaldab täiendavat infot. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates ei olnud jälitustegevusega saadud tõendite salastamise otsustamise protseduur vastavuses võrdse kohtlemise põhimõttega. Seega ei sisaldanud kohtukolleegiumi hinnangul Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. märtsi 2012. a lahend võrreldes

§ 12616lg-s 1 sätestatuga mingeid uusi seisukohti.

Tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. märtsi 2012.a lahendis Leas vs Eesti väljendatud seisukohtadele ning

§ 12616lg 1 p-dele 4 ja 5 ei pea kohtukolleegium võimalikuks jälitustoimikus asuvat J.

Ivanovi suhtes tehtud jälituse eritoimingu ülesannet kaitsjatele tutvustada, sest tutvumine seab ohtu salajasele koostööle kaasatud isiku õiguse hoida koostööd saladuses ning võib seada ohtu tema elu, tervise, au, hea nime või vara. 6.10 O. Ilnitski kaitsja leiab, et jälitusprotokollid ei ole tõendina lubatavad, sest protokollid on koostanud maksuameti töötajad, ehkki nad ise jälitustoimingut läbi ei viinud. Kohtukolleegium osundab esmalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsuses nr 31-1-31-11 osundatud seisukohale, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Seega jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisõigus ja selle rikkumise tulemine saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta. Seega tuleb kaitsja taotlusele vastates anda hinnang sellele, kas tegemist on jälitusteabe kogumise või protokollimise käigus aset leidnud rikkumisega. Jälitusprotokollile esitatavad nõuded sisaldusid menetlustoimingu tegemise ajal

§-s

  1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsuses nr 3-1-1-15-10 märgitakse, et

§ 117

alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ja viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Maakohtu otsuse lehekülgedel 70-71 on väga põhjalikult motiveeritud, miks kohus nende tõenditega arvestab. Maakohus ega ringkonnakohus ei tuvastanud, et jälitustoimingu tegemine oleks toimunud seadust rikkudes. Jälitustoimingud teostati loal näidatud isikute suhtes, selles näidatud viisil ja tähtajal. Kohtulikul arutamisel maakohtus kontrollis kohus jälitustegevuse kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates helilinte ja vaadates varjatud jälgimise teabesalvestist. Kohus ei tuvastanud protokollide ja teabesalvestiste vahel vastuolusid. Nende vastavust ei ole vaidlustanud ka süüdistatavad ega nende kaitsjad. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et jälitusprotokollide sisu on usaldusväärne. Asjaolu, et jälitusprotokollile on alla kirjutanud maksuameti töötaja, ei too kohtukolleegiumi hinnangul automaatselt kaasa tõendi lubamatuks tunnistamise. 17

(21)6.11 Alternatiivselt on taotlenud M. Taela kaitsja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist ja O. Ilnitski kaitsja menetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Alates 1. septembrist 2011. a jõustunud

§ 2742

lg 1 sätestab, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul KarS § 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. Samast ajast jõustunud

§ 306

lg 1 p 61 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel lahendada muuhulgas küsimus, kas karistust tuleb mõistliku menetlustähtaja ületamise tõttu kergendada. Seega kehtiv kriminaalmenetlusseadus süüdistatava õigeksmõistmist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ette ei näe. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 4. novembri 2011. a otsuses nr 3-1-1-81-11 märkinud, et alates 1. septembrist 2011. a ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega

§ 202

kohaldamise alus, sest 2 seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (

§ 274ja § 1 306 lg 1 p 6 ).

Seega ei ole M. Taela kaitsja taotlus süüdistatava sellel alusel õigeksmõistmiseks asjakohane. Apelleeritud kohtuotsuse 27-28 leheküljel on maakohus väga põhjalikult motiveerinud, miks ta leiab, et mõistlik menetlustähtaeg ei ole veel möödunud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kriminaalasi on keskmisest kriminaalasjast mahukam ja keerukam ning süüdistatavate ja kaitsjate kaitsetaktika on olnud muuhulgas menetlust venitada. Seda tõestavad nende korduvalt esitatud taotlused, mis sageli ei ole olnud asjakohased. Kui üks süüdistatavatest või kaitsjatest on vastava taotluse esitanud, siis ülejäänud süüdistatavad ja kaitsjad on selle taotlusega ühinenud. Kaitsjate taotlused ja seisukohavõtud on olnud seejuures äärmiselt paljusõnalised. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-81-11 on väljendatud seisukohta, et süüdistatava ja kaitsjate obstruktsinistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ongi olnud süüdistatavate ja kaitsjate kaitsetaktika selline, mis võimaldab käsitleda nende käitumist loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul. 6.12 Prokurör heidab maakohtule ette, et ta jättis T. Martini, M. Taela, J. Ivanovi ja O. Ilnitski neile mõistetud karistusest tingimisi vabastata ja mõistis AS-le H.G põhjendamatult väikese rahalise karistuse. Kohtukolleegium prokuröri etteheidetega ei nõustu, sest apelleeritud kohtuotsusest nähtub selgesti, miks maakohus AS-le H.G sellise karistuse mõistab ning T. Martini, M. Taela, J. Ivanovi ja O. Ilnitski neile mõistetud karistusest tingimisi vabastab. On tõsi, et kriminaalasi on mahukas ja kohtueelse menetluse käigus tuli kasutada jälitustoiminguid, kuid need asjaolud ei ole kohtukolleegiumi hinnangul aluseks süüdistatavatele reaalse või raskema karistuse mõistmiseks. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kuna süüdistatavad T. Martin, M. Tael, J. Ivanov ja O. Ilnitski omavad elu- ja töökohta ja ei ole uusi kuritegusid toime pannud, siis peab kohtukolleegium võimalikuks nad mõistetud karistusest tingimisi vabastada. Ehkki kohus ei ole seda sõnaselgelt väljendanud, on ta ometi T. Martini, M. Taela, J. Ivanovi ja O. Ilnitski mõistetud karistusest tingimisi vabastamisel arvestanud menetlusaja pikkusega. Samuti on seda asjaolu võetud arvesse AS-le H.G rahalise karistuse mõistmisel. Seoses sellega jätab kohtukolleegium prokuröri taotluse T. Martinile, M. Taelale, J. Ivanovile ja O. Ilnitskile reaalse vangistuse mõistmiseks ja AS-le H.G raskema karistuse mõistmiseks rahuldamata. 6.13 S.I-le reaalse vangistuse mõistmist peab kohtukolleegium igati põhjendatuks, arvestades tema aktiivset rolli kuriteole kaasaaitamises ning isikut iseloomustavaid andmeid. Apelleeritud kuriteo pani ta toime katseajal, kuid eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa ei saanud maakohus täitmisele pöörata, sest see oli aegunud. 18

(21)Erinevalt teistest süüdistatavatest ei ole ta pärast apelleeritava kuriteo toimepanemist suutnud kuritegude toimepanemisest hoiduda. Kõik tema poolt toime pandud kuriteod seisnevad kelmustes. Seetõttu märgitakse maakohtu otsuses põhjendatult, et kuritegude toimepanemine on kujunenud S.I elustiiliks. Kaitsja apellatsioonis ei esitata ka põhjendusi, miks tuleks S.I talle mõistetud vangistusest tingimisi vabastada. 6.14 Viimasena peatub kohtukolleegium prokuröri taotlusel mõista S.I-le KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat 1 kuu vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 1 reguleerib liitkaristuse mõistmist neil juhtudel, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime ka teise kuriteo. Seega kirjeldab KarS § 65 lg 1 lause 1 olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses
  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-112-04 märkinud, et nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi moodustava kuriteo eest mõistetud karistus on kantud või mitte, sest määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et S.I karistati Harju Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsusega KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristusega 1 aasta 6 kuud, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata 2-aastase katseajaga. Harju Maakohtu
  5. jaanuari
  6. a otsusega karistati S.I 7 kuu vangistusega
  7. aastal toime pandud kuriteo eest, so kuriteo eest, mis olid toime pandud enne Harju Maakohtu
  8. jaanuari
  9. a kohtuotsuse kuulutamist. Eeltoodust järeldub, et need kuriteod moodustavad hiljem tuvastatud kogumi KarS § 65 lg 1 mõttes. Tavaolukorras oleks kohus pidanud arutama S.I mõlemat kuritegu koos ja mõistma nii üksikkaristused kui ka liitkaristuse ühe kohtuotsusega. Kuritegude kogumi hilisema tuvastamise korral ei ole aga võimalik sellist olukorda täielikult taastada. Ent Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt tõdenud, et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  10. aprilli
  11. a otsus nr 3-4-1-2-02 ja kriminaalkolleegiumi
  12. mai
  13. a otsus nr 3-1-1-26-08). Toodud põhimõtteid tuleb järgida ka käesoleva asja lahendamisel. KarS § 65 lg 1 esimesest lausest tuleneb sõnaselgelt kohtu kohustus mõista süüdistatavale liitkaristus KarS §-s 64 sätestatud korras. Viimane sätestab kuritegude kogumi eest mõistetava liitkaristuse üldised reeglid. Käesolevas asjas tuleb vastata küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetule mõistetud vangistus on KarS § 74 alusel jäetud tingimuslikult täitmisele pööramata, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu pidas aga
  14. oktoobri
  15. a otsuses nr 3-1-1-66-10 vajalikuks seda arusaama muuta ja asus seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud. Oma seisukohta põhjendas täiskogu sellega, et karistusseadustiku
  16. peatüki
  17. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole aga iseseisev karistuse liik, mistõttu see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel. Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kuna karistuse kohaldamine ja karistusest vabastamine on reguleeritud karistusseadustiku erinevates peatükkides, siis nende sätete rakendamisel lähtutakse erinevatest alustest. Seega ei ole kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest liitkaristust moodustaval kohtul 19
(21)võimalik muuta eelmist kohtuotsust osas, millega määrati kindlaks karistuse kohaldamata jätmise tingimused. Siit järeldub, et juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 viimases ja § 74 lg 1 eelviimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Täiskogu märkis, et need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud. Eeltoodust tuleneb, et maakohus on S.I-le KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamata jätmisega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning prokuröri apellatsioon on selles osas põhjendatud. Kuna puuduvad andmed, et S.I oleks katseajal talle mõistetud karistuse tingimusi rikkunud või pannud toime uue kuriteo, siis ei ole võimalik Harju Maakohtu
  1. novembri
  2. a otsusega mõistetud karistust täitmisele pöörata. Seega karistuse täitmisele pööramise osas prokuröri apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Eeltoodut arvesse võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osas, millega jäeti S.I-le mõistmata liitkaristus KarS § 65 lg 1 järgi ja teeb selles osas uue otsuse. Kohtukolleegium mõistab S.I-le liitkaristuse KarS § 64 lg 1 alusel raskema karistuse suurendamise teel, kuid liitkaristusest jääb eelpooltoodud põhjendustel kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust, so 1 aastat 6 kuud. Seega suurendab kohtukolleegium KarS §-de 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel S.I-le Harju Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsusega mõistetud 1 aasta 6 kuulist vangistust Harju Maakohtu
  5. jaanuari
  6. a kohtuotsusega mõistetud 7 kuu vangistuse võrra ja mõistab liitkaristuseks 2 aastat 1 kuu vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud
  7. jaanuar 2005 kuni
  8. jaanuar 2005 ja
  9. september 2005 kuni
  10. jaanuar 2006, so 4 kuud 18 päeva karistusaja hulka, mistõttu kahe kohtuotsuse järgi kandmata karistuseks lugeda 1 aasta 8 kuud 12 päeva vangistust. Reaalselt ärakandmisele kuulub S.I 2 kuud 12 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda S.I vanglasse saabumise aeg. Kuna Harju Maakohtu
  11. novembri
  12. a kohtuotsusega määratud katseaja 2 aastane tähtaeg ei ole veel möödunud, siis jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. 6.15 Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjate tasu väljamaksmise taotlused apellatsioonimenetluses ja määras T. Martini kaitsjale välja maksta 729,60 eurot, M. Taela kaitsjale 729,60 eurot, J. Ivanovi kaitsjale 230,40 eurot ja S.I kaitsjale 823,63 eurot. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsiooni prokurör ja süüdistatavate kaitsjad.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kar

S § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse T. Martini, M. Taela, J. Ivanovi ja O. Ilnitski suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatavate kanda. Kuna S.I suhtes 20

(21)tühistab kohtukolleegium kohtuotsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda. 6.16 Süüdistatava O. Ilnitski valitud kaitsja esitas kohtukolleegiumile taotluse jätta õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral

§ 181kohaselt O.

Ilnitskile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kulu riigi kanda. Kuna kohtukolleegium jättis O. Ilnitski suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata, siis jätab kohtukolleegium kaitsja taotluse õigusabikulu riigi kanda jätmiseks rahuldamata. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 p-st 4 kohtukolleegium tühistab Harju Maakohtu

  1. jaanuari
  2. a otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Meelika Aava Ivi Kesküla Sten Lind 21

(21)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.