Obsah (5)

§ 65§ 199§ 66§ 70§ 69

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht 11. märts 20 19, Võru Kriminaalasja number 1-13-4659 Kohtukoosseis kohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungi sekretär Kristel T

) § 70 lg-te 1 ja 2 alusel Mikk Viibergile Tartu Maakohtu 20. juuni 2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-4659 mõistetud rahaline karistus 300 miinimumpäevamäära (üks miinimumpäevamäär 3,20 eurot) vangistusega 100 päeva, s.o 3 kuud ja 10 päeva. 3.

§ 65lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 5.

septembri 2018 otsusega mõistetud karistuse 2 aastat ja 8 kuud vangistust võrra ja Mikk Viibergi liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud ja 10 päeva vangistust.

1. Arvestada Mikk Viibergi karistuse kandmise aja algust alates
2. oktoobrist 2018, mil Mikk Viiberg ilmus vangla sse Tartu Maakohtu
3. septembri 2018 otsusega mõistetud vangistust kandma.
4. Määruse koopia saata Mikk Viibergile, Riigi Tugiteenuste Keskusele, Põlva kohtutäitur Aive Kolsarile ja Tartu Vanglale. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. 1 PÕHIOSA Asjaolud Tartu Maakohtu
5. juuni 2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-4659 tunnistati Mikk Viiberg süüdi

§ 199

lg 2 p -de 4, 7 ja 8 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 300 miinimumpäevamäära (üks miinimumpäevamäär 3,20 eurot), s.o 960 eurot.

§ 66

lg 1 alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi kohtuotsuse jõustumisest kümne kuu jooksul ja kohustati M. Viibergi tasuma rahalise karistuse katteks vähemalt 96 eurot iga kuu viimaseks kuupäevaks. Tartu Maakohtu 20. juuni 2013 otsus jõustus 5. juulil 2013. Riigi Tugiteenuste Keskus palub

§ 70

ja täitemenetluse seadustiku § 206 alusel otsustada tasumata rahalise karistuse asendamine vangistusega. Taotleja selgitab, et kuna süüdimõistetu ei tasunud rahalist karistust vabatahtlikult, alustati tema suhtes täitemenetlust. 4. veebruaril 2019 teavitas kohtutäitur sissenõudjat rahalise karistuse täitmise võimatusest. Kohtutäitur on kontrollinud võlgniku vara sh registervara olemasolu ja töötamise registreid ning tuvastanud, et võlgnikul puudub vara ning võlgnik ei tööta. Võlgniku kontodel puuduvad ka muud sissetulek ud. Seega pole süüdimõistetul sissetulekut ning vara, millele oleks võimalik sissenõuet pöörata. Süüdimõistetu ütles kohtuistungil, et ta ei suuda rahalist karistust tasuda. Kohtu seisukoht

§ 70

lg 1 sätestab, et kui süüdlane ei tasu talle mõistetud rahalise karistuse summat, asendab kohus rahalise karistuse vangistusega või süüdlase nõusolekul üldkasuliku tööga

§ -s 69 sätestatud korras või

§-s 692 sätestatud narkomaanide sõltuvusraviga. Kohtutäituri esitatud andmete järgi on M. Viibergil 300 miinimumpäevamäärane rahaline karistus tasumata täies ulatuses. Süüdimõistetu ei ole rahalist karistust tasunud viie aasta ja kaheksa kuu jooksul ja rahalise karistuse tasumise tähtaega pole pikendatud. M. Viiberg selgitas kohtuistungil, et ta ei suuda rahalist karistust tasuda. Seega tuleb Riigi Tugiteenuste Keskuse avaldus rahuldada ja M. Viibergile määratud ja tasumata rahaline karistus 300 miinimumpäevamäära asendada vangistusega . Vastavalt

§ 70lg-le 2 on selle vangistuse kestus 100 päeva, s.o 3 kuud ja 10 päeva.

Kohus ei võimalda M. Viibergil kanda karistust üldkasulikku tööd tehes (ehkki M. Viiberg sellist soovi avaldas). Kohus ei pea iseenesest põhjendama, miks ta ei asenda vangistust üldkasuliku tööga. Nimelt ei ole üldkasulik töö mitte eraldi karistusliik, vaid aresti surrogaat: Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 69/1.
2. Seega on olukord samasugune, nagu nt tingimisi vangistuse puhul, mis on samuti vaid reaalse vangistuse surrogaat – ja kohus ei pea põhjendama, miks ta mõistab reaalse vangistuse (selmet jätta see tingimisi täismisele pööramata): Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 73/2.
2. Olgu siiski öeldud järgmist. Kahjuks ei ole seadusandja kõige vähemalgi määral selgitanud, millistest (sisulistest) alustest peab kohus üldkasuliku töö määramisel lähtuma – seda ei asenduskaristuste puhul ega ka muudes olukordades. See on laiduväärt, sest põhiseadus nõuab, et seadusandja annaks kohtule ette vähemalt üldised juhised, millest lähtuvalt oma otsustusi teha. Kui ta seda ei tee, võib olla tarvis algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kohus leiab siiski, et vähemalt praeguses asjas seda teha vaja ei ole ja vangistus tuleb jätta järgmistel põhjustel üldkasuliku tööga asendamata. Esiteks eeldab üldkasuliku töö määramine kohtu hinnangul seda, et see töö tehtaks ära (või vähemasti alustataks selle tegemist) võrdlemisi lähedases tulevikus, eeskätt kohe pärast lahendi jõustumist. M. Viiberg aga ei saaks vanglas olemise tõttu enam kui kahe 2 aasta jooksul üldkasulikku tööd teha: süüdimõistetu vabaneb alles
3. aasta suvel. On võimalik, et sellel suhteliselt kaugel ajal ei soovi M. Viiberg enam üldkasulikku tööd teha või ei ole ta selleks enam võimeline. Mööda ei saa vaadata ka preventiivsetest kaalutlustest. Kui kohus peaks rahalise karistuse maksmata jätnud süüdistatavale viimase soovil igal juhul üldkasuliku töö määrama, ei pruugiks süüdlasel üldse olla gi motivatsiooni karistust tasuda: nt võib ta loota, et asi aegub ära või teda ei õnnestu hiljem tabada ja kui ka ei aegu või ta tabatakse, on kõige hullem, mis teda oodata saab, üldkasulik töö. Oluline on ka see, et üldkasuliku töö ja vabadusekaotuse suhe on ilmselgelt n- ö paigast ära: on täiesti ebaloogiline, et tervele päevale vangistusele vastab kõigest üks tund üldkasulikku tööd (

§ 69lg 1 ls 2).

Kolmandaks eeldab üldkasuliku töö tegemine, et kohus mõningal määral süüdlast usaldab ja lähtub sellest, et töö saab tehtud. Vangid aga on rikkunud reaalset vangistust kaasa toonud kuritegu(sid) sooritades ühiselu reegleid nii rängalt, et nende usaldamine on problemaatiline. Ka ei saa välistada seda, et nad võivad millalgi kunagi alles (võrdlemisi) kauges tulevikus vabanemise ajaks üldkasuliku töö tegemise kohustuse ära unustada ja/või riigi n -ö radalilt kaduda. Selle tagajärg aga oleks see, et nende süü jääb lunastamata. Seetõttu jääb M. Viibergi arest üldkasuliku tööga asendamata. Kuna M. Viiberg kannab praegu Tartu Maakohtu 5. septembri 2018 otsusega mõistetud vangistust ja teod, mille eest mõisteti M. Viibergi Tartu Maakohtu 5. septembri 2018 otsusega liitkaristuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust, on toime pandud hiljem kui tegu, mille eest mõisteti M. Viibergile rahaline karistus Tartu Maakohtu 20. juuni 2013 otsusega, tuleb

§ 65

lg 2 alusel suurendada rahalise karistuse asemel mõistetud vangistust Tartu Maakohtu

1. septembri 2018 otsusega mõistetud karistuse 2 aastat ja 8 kuud vangistust võrra ja mõi sta M. Viibergi liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud ja 10 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust tuleb arvata alates päevast, mil M. Viiberg ilmus kandma Tartu Maakohtu
2. septembri 2018 otsusega mõistetud vangistust, s.o alates
3. oktoobrist
4. /allkirjastatud digitaalselt/ 3