← Eesti

1-15-8331/40

Obsah (14)§ 173§ 180§ 338§ 3051§ 339§ 61§ 342§ 63§ 60§ 289§ 151§ 2681§ 185§ 337

1-15-8331 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9.mail 2016.a Tallinn Kohtuasja number 1-15-8331 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed Meelika

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel sundraha 645 eurot ja

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 5 ja § 180 lg 1 alusel toimiku koopia tegemise kulu 9 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrati, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ühes kuus kuulub tasumisele 54.50 eurot. Samuti võeti seisukoht asitõendite osas. Jäeti rahuldamata E.N taotlus õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks summas 12 342 eurot riigi eelarve vahenditest.

  1. E.N tunnistati süüdi selles, et E.N töötas ajavahemikul 10.01.2012 – 12.04.2013 AS-is A (XXXXXXXXX) IT spetsialisti ametikohal. Tema töökohustuste hulka kuulus AS-i A kasutuses olevate arvutite hooldamine, internetiühenduse jagamine ning AS-i A omandis oleva tarkvaraarenduse ja andmebaasi Alfasoft hooldamine. Lepingulised suhted Vastavalt E.N ja AS-i A vahel 10.01.2012 sõlmitud töölepingu nr 1313 punktile 5.2, 01.07.2012.a. käskkirja punktidele 5.1., 5.2., 5.
  2. (koos alapunktidega) oli E.N kohustatud hoidma tööandja AS-i A ärisaladust. Nimetatud töölepingu punkti 6.1 kohaselt käsitletakse tööandja ärisaladusena informatsiooni tööandja poolt teistes äriühingutes ja nende loomise projektides osalemise kohta, samuti teiste äriühingute ja tööandja poolt sooritatavate tehingute hinda, sõlmitavate lepingute sisu, tööandja poolt omandatavaid infosüsteeme ja tarkvara ning tööandja poolt peetavat raamatupidamisarvestust. Vastavalt juhatuse liikme-tegevdirektori KS 01.07.2012.a. käskkirja „A tarkvara haldamisest“ nr 6 punktile 5 on tarkvaras sisalduvad andmed ja tarkvarast tehtavad väljatrükid ärasaladust sisalduva informatsiooniga. Sama käskkirja punkti 5.1.kohaselt „ Ärisaladuse tagamine- õiguslikud, tehnilised ning teised ettevõttesisesed meetmed, mis garanteerivad informatsiooni konfidentsiaalsuse ning väldivad selle kasutamist väljaspool ettevõtet. Konfidentsiaalne info – töötajale ja muude isikute isiku-ja kontaktandmed, hinnad, objektide ajalugu, hinnapakkumised, kirjavahetus ja teised andmed, mis sisaldavad ärisaladust. Andmeid või informatsiooni võib pidada kehtivaks või potentsiaalseks ärisaladuseks juhul, kui ta võimaldab kolmandal isikul: suurendada tulu; vältida kahjumit; saada isiklikku kasu. Konfidentsiaalse info edastamiseks peetakse eeltoodud andmete edastamist kolmandatele isikutele.“ Sama käskirja p 5.
  3. alusel on ärisaladusele lubatud isikud kohustatud töölepingu lõpetamisel mitte edastama enda käsutuses olevat konfidentsiaalset informatsiooni kolmandatele isikutele. Sama käskkirja 5.
  4. alusel omavad juurdepääsu ärisaladusele ettevõtte töötajad, kes on tutvunud käskirjaga. Käskkirja lisa 1 tabeli reas nr 16 kajastuvast allkirjast nähtuvalt on E.N IT-spetsialistina käskirjaga tutvunud. Seega oli E.N isikuks, kellel oli õiguslik alus andmete töötlemiseks ja kellele on selgeks tehtud, milliseid andmeid loetakse AS-s A ärisaladuseks. Andmebaas AS-is A loodud ning tema omandis olev tarkvaraarendus ja andmebaas Alfasoft koosneb kahest osast: rakendus ja andmebaas. Rakendus koosneb: a) tarkvarakomponentidest; b) kasutaja ekraanivaadetest; c) aruannetest; d) ekraanisisestusvormidest; e) teistest programmeerimiseks vajalikest komponentidest ja tehnilistest vahenditest. Andmebaas koosneb: a) klientide andmetest (isikuandmetest); b) sõlmitud lepingutest koos lepingutingimuste ja hinnainfoga; c) valvatavate klientide objektide detailinfost 2

(17)kontaktisikute, tehnilise-, elektroonilise- ja/või mehistatud valve andmetega;
  1. d)patrulli reageerimise tühistamist võimaldavatest kliendi salasõnadest;
  2. e)kliendiga igapäeva töös suheldud ja ette võetud tegevuste informatsioonist. Andmebaas üksi ilma rakenduseta ei ole terviklikult funktsioneeriv. Samas on võimalik saada kõiki andmebaasi sisestatud andmeid ka piiratud funktsionaalses režiimis. Tarkvaraarenduse ja andmebaasi Alfasoft funktsionaalne kasutamine toimub AS-i A sisevõrgu kaudu aadressil XXX. Füüsiliselt asub see AS-i A serveris aadressil XXX Tallinn. Tarkvaraarenduse ja andmebaasi Alfasoft kasutamiseks on vajalikud ligipääsutunnus ja salasõna. Konkreetsete isikute – töötajate andmebaasile juurdepääs on astmeliselt jaotatud vastavalt vajadusele ja Ai poolt antavatele andmebaasile juurdepääsu õigustele. Andmebaas tervikuna kajastab AS-i A hinna- ja müügistrateegiat. Andmebaas on unikaalne, kuna eksisteeris konkreetsete andmete mahus, iseloomus ja andmete omavahel suhestumises ja kasutamise rakendumises ainsas eksemplaris. Seega sisaldab tarkvararakendus ja andmebaas Alfasoft AS-i T ärisaladusena käsitletavaid andmeid, mis ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav, milliste kaitseks võttis äriühing tarvitusele juriidilised ja tehnilised abinõud. Kopeerimine Oma ametiülesannetest ja faktilisest olukorrast tulenevalt oli E.N AS-is T ainsaks isikuks, kellel oli juurdepääs andmebaasile ja rakendusele tervikuna ning kellel olid õigused ja võimalused selle kopeerimiseks ja teise serverisse paigutamiseks. Tema võis vaadata, kasutada andmebaasi Alfasot nii tervikuna, kui olulistes osades, olles seega isik, kellel on faktiline juurdepääs ärisaladusele selle TRIPS lepingu § 39 lg 2 punktide a,b, ja c ning KonkS § 63 tähenduses ja kes pidi seadusest, lepingust ning juhendist tulenevalt hoidma seda saladuses. AS T ei ole ei töölepingu nr 1313 kehtivuse ajal ega pärast töölepingu lõpetamist andnud E.N’le luba tarkvaraarenduse ja andmebaasi Alfasoft kopeerimiseks, avaldamiseks, kolmandatele isikutele kasutada andmiseks ega teise serverisse paigutamiseks. 12.03.2013 kopeeris E.N tarkvaraarenduse ja andmebaasi Alfasoft ning ajavahemikul 12.03.2013 – 01.04.2014 paigutas selle avalikku internetti IP aadressiga XXX, kuhu oli võimalik siseneda E.N kasutuses olnud ligipääsutunnuse ja salasõna abil. Avaldamine Peale selle, ajavahemikul 12.03.2013 – 01.04.2014 andis E.N enda poolt eelnevalt kopeeritud tarkvaraarenduse ja andmebaasi Alfasoft kasutada F’s OÜ-le (XXXXXXXX) ja AS-le T (XXX) nende igapäevases majandustegevuses. Nimelt: 03.04.2013 sõlmis E.N töölepingu nr 4/13 F’s OÜ-ga (XXXXXXXX) infotehnoloogia spetsialisti ametikohal töötamiseks. F’s OÜ osanikuks ja juhatuse ainuliikmeks on OK (XXXXXXXXXXXX) ning selle põhitegevusalaks on turvatöö. Osaühingu majandustegevus toimub aadressil XXX Tallinn. Samal aadressil tegutseb AS T (XXX), mille põhitegevusalaks on samuti turvatöö. AS-i T aktsionäriks on OÜ T (XXXXXXXX, üheks kaasosanikuks ja üheks juhatuse liikmeks JK (XXXXXXXXXXX)) ning nõukogu liikmeteks on/oli ID (XXXXXXXXXXX) alates 15.10.2012 kuni käesoleva ajani, OK alates 15.10.2012 kuni käesoleva ajani, JK alates 22.10.2014 kuni käesoleva ajani ja EK (XXXXXXXXXXX) alates 15.10.2012 kuni 22.10.2014. E.N töösuhe F’s OÜ-ga kestis vähemalt kuni 22.05.2014-ni. F’s OÜ-s töötamise ajal, s.t alates 01.04.2013 kuni 22.05.2014.a. avaldas E.N enda poolt eelnevalt kopeeritud ja B OÜ serverisse paigutatud Alfasofti nimelist andmebaasi andmed F’s OÜ-le ja AS-le T ning andis selle nimetatud äriühingutele kasutada nende igapäevases majandustegevuses ehk ärilisel eesmärgil. Nii, ajavahemikul detsember 2013 – 3
(17)aprill 2014 andis E.N ärilisel eesmärgil ligipääsu Alfasoftile OÜ F’s OÜ endisele töötajale KP-le (P), teatades viimasele IP-aadressi, kus Alfasoft avalikus internetivõrgus asub ning enda sisselogimiseks vajalik nimi „XXX“ ja salasõna „XXX“. Samuti oli Alfasoft E.N poolt ärilisel eesmärgil avaldatud F’s OÜ töötajale RK-le, F’s OÜ endisele töötajale AS-le, F’s OÜ ja AS-i T töötajale JK-le, teatades nendele IP-aadressi, kus Alfasoft avalikus internetivõrgus asub, ning enda sisselogimiseks vajalik nimi „XXX“ ja salasõna „XXX“ ning saates samadele isikutele andmebaasi andmeid elektroonpostiga. Avaldamise ja kasutamise võimaldamise eesmärk seisnes selles, et KP, RK, AS ning JK oleksid võinud, tuginedes Alfasoft andmebaasis sisalduvatele andmetele ja neid kasutades, uurida A klientide andmeid, lepinguhindasid, hinnapoliitikat, et oleks võimalik orienteeruda turvateenuste turul ning pakkuda samadele klientidele ja kolmandatele isikutele omalt poolt turvateenuseid. Seega avaldas E.N ärisaladusena käsitlevaid andmeid ärilisel eesmärgil. Oma tahtliku tegevusega pani E.N toime töö- ja ametiülesannetega seoses teatavaks saanud ärisaladuse avaldamise, ilma ettevõtja loata, mis on toime pandud ärilisel eesmärgil s.o KarS § 377 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava E.N kaitsja Robert Sarv. 3.1 Apellant taotleb tühistada Harju Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsus ning teha uus otsus, millega mõista E.N talle esitatud süüdistuses õigeks ning mõista Eesti Vabariigilt välja E.N kantud kõik menetluskulud. 3.2 Maakohus sisustas valesti ärisaladuse mõiste. Kokkuvõtvalt võttis maakohus vääralt aluseks KonkrS § 63 lg 1 ja TRIPS-lepingu artikli
  4. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta lähtus eelnimetatud õigusnormidest, kui A määratles enda ärisaladuse süüdistatava poolt allkirjastatud töölepingus ja
  5. juuli
  6. a käskkirjas nr 6 A tarkvara haldamise kohta (edaspidi: käskkiri) oluliselt kitsamalt. Seega rikkus maakohus kohtulahendi põhjendamiskohustust, kuivõrd materiaalõiguse kohaldamine on täiesti põhjendamata, ning kohaldas vääralt materiaalõigust, kui ei lähtunud antud vaidluses ärisaladuse mõiste sisustamisel Ai ja süüdistatava poolt kokku lepitud ärisaladuse mõistest. Maakohus võttis täielikult üle süüdistusakti põhjendused, kuid ei põhjendanud, miks ta nõustub ärisaladuse mõiste osas prokuröri seisukohtadega ning miks kaitsja väide, et ärisaladuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda A ja süüdistatava kokkuleppest, ei ole asjakohane. Nii süüdistusaktis kui ka sellest tulenevalt maakohtu otsuses on üks-üheselt üle võetud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-46-09 seisukohad ärisaladuse mõiste sisustamisel. Nii prokurör kui ka maakohus jätsid tähelepanuta, et viidatud vaidluses ei olnud pooled omavahelises suhtes ärisaladuse mõistet sisutanud. Sel põhjusel tuligi kohtutel appi võtta kehtiva õiguse regulatsioon. Praeguses asjas on aga A (koos süüdistatavaga) ise määratlenud ärisaladuse mõiste. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-46-09 (p-s 10.2) märkis kolleegium, et üldjuhul peab ettevõtja kindlaks määrama, mis on tema ettevõttes ärisaladus, tehes seda näiteks töölepingus või sisekorraeeskirjas. Siit järelduvalt on ettevõtja ainupädevuses otsustada, missuguse informatsiooni ta ärisaladuseks loeb. Kui ettevõtja on ise ärisaladuse sisu määratlenud, ei saa seda ignoreerida. Seega jättis maakohus põhjendamatult kõrvale Riigikohtu lahendi suunised. Kaitsja on seisukohal, et kui kannatanu (ettevõtja) on ise piiritlenud ärisaladuse mõistet kitsamalt võrreldes KarS § 377 lg-s 1 kasutatud ärisaladuse üldise mõistega, ei tohi seda tõlgendada süüdistatava kahjuks. Kuivõrd ärisaladuse õigustamatu avaldamise keeld kaitseb ettevõtjat tema poolt kaitstava info õigustamatu avaldamise eest, siis juhul, kui ettevõtja on määratlenud kaitstava info hulga kitsamalt, peab süüdistuse arutamine toimuma ettevõtja poolt sedastatud ärisaladuse definitsiooni järgi. Eeltoodud tõlgenduse kasuks räägivad seega nii
(1)ettevõtja poolt kaitstava hüve iseseisev 4
(17)määratlemine, st kaitstava info piiritlemine, kui ka
(2)fakt, et pooled lähtuvad nendevahelises eraõigussuhtes just eelnimetatud definitsioonist. Viimane tähendab, et isikut ei saa kriminaalkorras karistada, kui kannatanu on ise nimetatud tegevust lubanud (analoogia korras võib see olla käsitletav isegi kannatanu nõusolekuna ja eksimusena õigusvastasust välistavas asjaolus (KarS § 31 lg 1). Eeltoodust järeldub kokkuvõtvalt, et üldise kehtivas õiguses määratletud ärisaladuse mõiste kasutamine objektiivses koosseisus nimetatud ärisaladuse sisustamisel ei ole õigustatud, kui ettevõtja (kannatanu) on ärisaladuse mõistet suhtes süüdistatavaga kitsamalt piiritlenud.

§ 338

punkt 2 kohaselt kuulub maakohtu otsus tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral. Ärisaladuse mõiste väär sisustamine tõi kaasa sisult väära kohtuotsuse tegemise, sest kui maakohus oleks ärisaladuse mõiste õigesti sisustanud, oleks maakohus tuvastanud, et süüdistatav ei ole ühelegi isikule ärisaladusena käsitletavat infot avaldanud. Kaitsja tõi peamise kaitseargumendina välja selle, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist süüdistatava poolt mingite andmete avaldamine, siis ei ole nende näol tegu ärisaladusega. Maakohus leidis vääralt, et tegemist oli ärisaladusega. Kaitsja kordab mõtet, et ainuüksi teatud avalikult kättesaadava informatsiooni n-ö parooli taha panemine ei muuda teatud infot ärisaladuseks, vaid üksnes süstematiseeritud avalikult kättesaadavaks informatsiooniks. Enamgi, antud informatsiooni ärisaladuseks lugemise korral tuleb analüüsida, kas vaidlusalune informatsioon vastab ärisaladuse mõistele. Nimelt määratles A enda käskkirja p-s 5.11 ärisaladuse mõiste muuhulgas järgmiselt: Andmeid või informatsiooni saab pidada kehtivaks või potentsiaalseks ärisaladuseks juhul, kui ta võimaldab kolmandal isikul: - suurendada tulu; - vältida kahjumit; - saada isiklikku kasu. Kuna süüdistatava töölepingus on konfidentsiaalsuskohustus laiemalt määratletud, siis tuleb lahendada küsimus sellest, kumb dokument – s.o kas tööleping või käskkiri – prevaleerib. Kuivõrd käskkiri on kehtestatud otseselt just A andmebaasiga seoses ning käsitleb konkreetselt just andmebaasi kaitset, tuleb asuda seisukohale, et käskkirja regulatsioon prevaleerib töölepingu ees. Rõhutamist väärib, et käskkirja p 5.1 sätestab mõisted. Eeltoodu tuleneb ka põhimõttest lex specialis derogat legi generali. Seega tuleb lähtuda käskkirjaga reguleeritud ärisaladuse kaitsmise mõistetest ja normatiividest. Eeltoodust tulenevalt peab käesolevas kaasuses teatud informatsiooni ärisaladuseks lugemiseks esinema vähemalt üks alternatiividest (tulu suurendamine, kahjumi vältimine või isikliku kasu saamine). Siinses asjas ei ole tõendatud, et esineks kas või üks neist alternatiividest. Olgugi et järgmiste materiaalõiguslike eelduste tulu suurendamine, kahjumi vältimine või isikliku kasu saamine esinemise peab tõendama prokurör, esitas kaitsja kohtule mitmed tõendid, mis kinnitavad, et ükski prokuröri väide A andmebaasi kasutamise ja seeläbi konkurendi turupositsiooni paremaks muutumise kohta ei vasta tõele (tunnistaja LK ütlused, lasteaed XX kinnituskiri). Ärisaladuse kasutamine on oluline ärisaladuse mõiste sisustamise seisukohalt. Maakohtus väitis prokurör, et A andmebaasi andmete kasutamine ei ole oluline, sest süüdistatavat ei süüdistata ärisaladuse õigustamatus kasutamises, vaid ärisaladuse õigustamatus avaldamises. Kaitsja on eeltooduga täiesti nõus: süüdistavat ei süüdistata ärisaladuse õigustamatus asutamises, vaid avaldamises. Siiski on ärisaladuse kasutamine oluline ärisaladuse mõiste sisustamisel, sest A on sisutanud ise ärisaladuse mõiste läbi teatud andmete kasutamise võimaluse. Kaitsja kordab, et kuivõrd A on ise määratlenud ärisaladuse mõiste läbi andmete kasutamise majandusliku perspektiivi, siis omab nende andmete kasutamise teoreetiline ja faktiline võimalus olulist tähtsust. Kui neid andmeid ei ole võimalik konkurendi tulu suurendamiseks, kahjumi vähendamiseks või isikliku kasu suurendamiseks kasutada, ei ole tegemist ärisaladusega käskkirja p 5.1 tähenduses. Tulu saamine, kahjumi vähendamine või isikliku kasu saamine ei saa toimuda ärisaladuse kasutamise väliselt. Kuna maakohus nõustus kohtuliku arutamise käigus prokuröri seisukohtadega – eeltoodut kinnitab ka maakohtu otsuse argumentatsioon –, siis on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ka selles, kui ta ei pidanud andmete kasutamise võimalust oluliseks süüdistuse tõendatuse seisukohalt. Seega 5

(17)tuleb süüdistatav ärisaladuse mõiste õigel sisustamisel õigeks mõista, sest prokurör pole suutnud tõendada käskkirja p-s 5.1 ühte vältimatuna sedastatud materiaalõiguslikku eeldust. Vastupidiselt leidis tõendamist, et ükski Ai klient ei lahkunud väidetava andmebaasi lekke tõttu ning antud andmebaas ei võimaldanud ühelgi isikul enda kasumit suurendada, kahjumit vähendada või isiklikku kasu saada. Ka prokuröri tunnistaja JJ kinnitas, et A ega USS ei tuvastanud klientide lahkumist väidetava andmebaasi lekke tõttu. Ta selgitas, et kliendid lahkusid täiesti tavapärastel põhjustel ning mingeid anomaaliaid selles ei esinenud. Maakohus ei ole JJ ütluseid üldse käsitlenud. Eeltoodu kokkuvõttena mõjutas ärisaladuse mõiste väär sisustamine oluliselt maakohtu otsuse järeldusi, sh tõendite hindamist. Kui sisustada ärisaladus kooskõlas käskkirja p-ga 5.1, on väljaspool vaidlust, et tegemist ei ole ärisaladusega. Seega kuulub maakohtu otsus

§ 338p 2 alusel tühistamisele.

Ükski väidetavalt avaldatud infoühik ei võimalda ka teoreetiliselt kasu saada, kahjumit vähendada või isiklikku kasu saada. Kaitsja leidis, et väidetavalt avaldatud informatsioon ei ole käskkirja p-s 5.1 sätestatud materiaalõiguslike eelduste täitmise kõlbulik. Kaitsja tugines siinkohal nii A klienditeenindajate, JJ, RF ja AS ütlustele. Kõik turvavaldkonna asjatundjad kinnitasid, et nende andmete pinnalt ei ole võimalik teha ühelegi kliendile paremat pakkumist või klienti üle meelitada. Seega on tegemist sisuliselt kasutute andmetega. Kuigi see tundub eluliselt väheusutav, siis ükskõik missugune avalik n-ö parooli taha pandud informatsioon ei võimalda majandusliku kasu teenida. Maakohus ei ole süvenenud sellesse, missugust informatsiooni süüdistatav väidetavalt kellelegi avaldas. Maakohus on vaid üldiselt leidnud, et kuna antud andmebaasi ei ole võimalik n-ö turult soetada ja see oli parooliga kaitstud, siis on tegemist ärisaladusega. Niivõrd üldise käsitlusega ei saa kuidagi nõustuda. Maakohus oleks pidanud selgelt välja tooma, missugune info andmebaasi sees on käsitletav ärisaladusena. Teatud info ärisaladuseks lugemine peab olema faktipõhiselt tõendatud. Kasumi suurendamine, kahjumi vähendamine või isikliku saamine on faktipõhiselt tõendatavad – see ei ole ühelgi juhul väärtuspõhine kategooria. Kasu saamine väljendub kapitalistlikus ühiskonnas alati rahas, kasu ei ole võimalik umbmääraselt mõõta. Sama kehtib ka isikliku kasu ja kahjumi vältimise kohta. Kuna tegemist on faktiväitega, siis peab olema see kohtumenetluses kontrollitav. Praegusel juhul puuduvad ükskõik missugused tõendid, mis antud fakti kinnitaksid. Käskkirja p 5.1 tähenduses ärisaladuse mõiste sisustamiseks ei saa paljasõnaliselt nentida, et andmebaas võimaldas, aitas jms ükskõik missugusel isikul turupositsiooni parandada. Rõhutamist väärib, et mitte ükski tõend ei kinnita F’s OÜ ja / või AS-i T turupositsiooni paranemist ega ka seda, milles see võiks üldse seisneda. Ainuüksi oletuslikud väited selle kohta ei ole piisavad, sest ettevõtja A määratles ise enda ärisaladuse läbi majandusliku elemendi – kui info majanduslikku elementi ei evi, siis ei ole ta A jaoks käsitletav ärisaladusena. Kahju tekkimine on ümber lükatud tunnistaja JJ ütlustega – viimane kinnitas, et midagi salapärast ei toimunud ning klientide lahkumise põhjused olid tavapärased. Isikliku kasu saamist süüdistatava poolt ei ole süüdistusaktis väidetud ega tõendatud. Kuivõrd prokurör ei ole faktipõhiselt tõendanud, et tegemist oleks ärisaladusega, st kahjumi vältimist, kasumi teenimist või isiklikku kasu, siis tuleb süüdistatav õigeks mõista. Maakohus leidis vääralt ka KonkrS § 63 lg 1 ja TRIPS-lepingu artikli 39 valguses, et tegemist on ärisaladusega. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et ka nende sätete valguses ei ole tegu ärisaladusega, sest tegemist on informatsiooniga, mis on antud valdkonnas tegutsevatele isikutele mõistlikult kättesaadav. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi nr 3-1-1-46-09 (p-s 10.3) on selgitatud, et kättesaadavaks võib lugeda ka teavet kaupade ja nende hindade kohta ka juhul, kui selleks on vaja pöörduda vastava varustaja poole ning see ei ole ülemäära keeruline. Analoogia korras on võimalik saada andmed turvateenuse osutaja isiku ning teenuse tingimuste kohta läbi klientidega anonüümse kontakteerumise – näiteks telefonimüügi ja juhusliku kontakti teel. Tunnistaja AS selgitas, et tema põhiliseks töövahendiks oli telefoniraamat / ärikataloog, kust nähtusid äriühingute ja eraisikute kontaktandmed. See 6

(17)tähendab, et klientide kontaktandmed olid lihtsasti kättesaadavad ning nende kaudu oli võimalik pöörduda otse kliendi poole ja uurida teenuse osutamise tingimusi (mida mh andmebaasis endas ei olnud, sest kliendilepingute eritingimusi andmebaasi ei kantud ning seega ainuüksi kuutasu suurus ei andnud mitte mingit ülevaadet). AS selgitas, et klient annab ise sisendi pakkumise tegemiseks (klient küsib stiilis „tehke selle hinnaga, siis tulen“). Eeltoodu on äärmiselt loogiline tunnistaja AS ütluste valguses: ta selgitas kohtus, et iga objekt on unikaalne ning kuutasu hind sõltub väga mitmetest teguritest (nt valveseadmete arv, reageerimise kiirus, patrulli välja sõitmine jms). Seega üheltpoolt näitab see andmete majanduslikku väärtusetust, teisalt aga asjaolu, et kliendi poole pidi nagunii pöörduma – ilma kliendi soovide täpsustamiseta ei ole võimalik kliendile pakkumist teha. Pakkumist stiilis „võtame praeguse teenuseosutaja hinnast kindla protsendi maha“ võib teha ka ilma andmebaasita – andmebaas ei aita mitte kuidagi sellele kaasa. Eeltoodut ei muuda ka fakt, kui pakkuda teatud protsendise allahindluse asemel hoopis kindlat numbrit – põhimõte jääb samaks. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta lasteaedadega XXX ja XXX seotud süüdistatavat õigustavad tõendid. Kuna maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja ei pidanud sellest tulenevalt oluliseks A andmebaasi kasutamisega seotud tõendite kasutamist, on maakohus tähelepanuta jätnud mitmed olulised tõendid. Kaks lasteaeda, mida prokuröri võtmetunnistaja KP umbmääraselt, prokuröri „abiga“ ja alles kohtuistungil ootamatult meenutada suutis, lükkasid tema väited kategooriliselt ümber. Järelikult valetas KP kohtus. Ometi ei ole maakohus nimetatud kaitsja väiteid absoluutselt käsitlenud. Kui prokuröri põhiline tunnistaja annab umbkaudseid, ebalevaid ja vastuolulisi ütluseid (nt ei suutnud KP asjaolusid veenvalt selgitada, põikles vastamisest kõrvale jne) ning valetab sealjuures, siis peab kohus tema ütluste usaldusväärsuse osas seisukoha võtma – eelkõige olukorras, kus kaitsja osundab KP-le kui äärmiselt ebausaldusväärsele tõendiallikale. Enamgi, KP, SN ja AR väitel kontrolliti A andmebaasi koopiasse sisselogimise võimalust autos kusagil Meriväljal läbi mobiili loodud internetiühenduse. Nii süüdistatav kui ka KB on selgitanud, et antud andmebaasi koopiale oli võimalik juurde pääseda vaid konkreetsetel, eelnevalt konfigureeritud IP-aadresside kaudu. See tähendab, et mobiiliga loodud internetiühenduse kaudu ei olnud võimalik antud andmebaasi koopiasse sisse logida. Maakohus ei ole absoluutselt nimetatud väitele tähelepanu osundanud. Tegemist on aga järjekordse KP (ja ka SN ja AR) valeväitega – nende paljasõnalise väite lükkab ümber kriminaaltoimiku I kd tl 197 (22.05.2014 vaatlusprotokoll KB serveri kohta), kust nähtub, et andmebaasi koopiale oli juurdepääs piiratud kolme IP-aadressiga. Kuna IP-aadress on alati seadme põhine, siis pole objektiivselt võimalik, et SN, AR ja KP „kontrollisid“ andmebaasi koopiasse sisselogimist läbi kellegi kolmanda telefoni loodud internetiühenduse. Seega on väljaspool vaidlust, et SN, AR ja KP valetavad ning prokurör ei ole nende ebaõigeid väiteid absoluutselt kontrollinud. Maakohus jättis nimetatud kaitsja põhiväite lihtsalt tähelepanuta. Eeltoodu mõjutab kõigi süüstavate tõendite usaldusväärsust, sest KP ei osanud kuidagi selgitada, kuidas saab tuvastada, et just tema tegi videosalvestuse. Maakohus ei ole võtnud seisukohta süüstava võtmetunnistaja KP ütluste usaldusväärsuse osas. Süüstava tunnistaja KP ütluste kohaselt andis E.N teadmata ajal, kohas ning põhjusel talle üle A andmebaasi ligipääsu võimaldavad kasutajatunnuse ja parooli. KP hakkas neid andmeid kasutama väidetavalt F’s OÜ-le klientide värbamiseks. KP ei suutnud meenutada mitte ühtegi konkreetset klienti, kellele ta antud andmebaasi abil pakkumisi tegi. Eeluurimise ajal, sh ka ajal, mil KP A ja U-i juhtivtöötajatega suhtles (ja neid „tekkinud olukorrast“, ei suudetud kindlaks teha mitte ühtegi isikut, kellele oleks „lähenetud“ A andmebaasi info abil. Eluliselt pole usutav, et KP,
(1)kes väidetavalt on hea pikaajalise kogemusega müügimees;
(2)kes töötas F’s OÜ-s mitme kuu vältel ja
(3)väidetavalt kasutas igapäevaselt vaidlusalust andmebaasi, ei suutnud „õiglust“ taga jahtivale A-le ja U-ile öelda ühtegi isikut, kelle poole ta pöördus. See muudab ebausaldusväärseks KP ütlused tervikuna, 7
(17)sest andmebaasi igapäevasel tihedal kasutamisel oleksid talle olulised detailid pidanud meelde jääma. Kuna TK kinnitas, et U tundis / tunneb suurt huvi ka kahju suuruse kindlakstegemise vastu ning selleks on eelduslikult vaja tuvastada õigusvastaselt üle võetud kliendid, siis jääb arusaamatuks, miks U, A ega prokuratuur ei tundnud eeluurimise ajal absoluutselt huvi väidetavalt kümnete / sadade üle võetud / lahkunud klientide vastu. Vähemoluline pole, et SN ja KP kõnelesid täiesti erinevalt nendevaheliste kohtumiste arvu ja sisu kohta. Näiteks kinnitas KP, et mingit kohtumist tema ja SN-ga Pärnu mnt advokaadibüroos ei toimunud. Samal ajal kinnitas SN, et selline kohtumine leidis aset just KP soovil. Olgugi et kohtuistungil ilmnes diametraalne vastuolu KP ütluste ja lasteaedade XXX ja XXX pädevate isikute antud ütluste / kinnituste vahel, ei ole maakohus antud diametraalset vastuolu enda otsuses üldse käsitlenud. Kuna maakohus ei ole tõendite hindamise juures vastanud kaitsja ühele põhilisele väitele, on tegemist kohtuliku uurimise ühekülgsusega. Samuti nähtub maakohtu otsuse ühekülgsetest motiividest kohtu negatiivne hoiak süüdistatava suhtes, kuna maakohus ei ole absoluutselt süüdistatava põhilisi väiteid käsitlenud ning on jätnud kõik süüdistatava kasuks kõnelevad faktid või vastuolud tähelepanuta. Riigikohtu praktikas ja EIK järjepidevas praktikas on väljendunud seisukoht, et kohtutel ja riigi täitevvõimu esindajatel on kohustus vastata menetlusosalise põhiargumendile või argumentidele isegi siis, kui need on spetsiifilise iseloomuga, kuid isik peab neid määravaks oma kohtuasja lahendamisel (vt näiteks EIK kohtuotsus 07.10.2010, avaldus nr 5231/04 Bogatova vs. Ukraina). Käesoleval juhul ei ole maakohus vähimalgi määral vastanud süüdistatava põhiargumentidele. Sellega on maakohus rikkunud süüdistatava suhtes EIÕK art 6 lg-t 1 ja

§ 3051

lg-t 1.

§ 338

punkt 1 sätestab kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alusena kohtuliku uurimise ühekülgsuse või puudulikkuse. Eeltoodud kaalutlustel tuleb maakohtu otsus tühistada ja uue otsuse tegemisel hinnata kõiki tõendeid ning vastata kõigile kaitsja põhilistele väidetele. Maakohus jättis vääralt süüdistatava ütlused kõrvale. Maakohtu seisukoht süüdistatava ütluste kõrvalejätmisel on vastuoluline, sest olukorras, kus prokuröri võtmetunnistaja KP valetab mitme faktilise väite kohta, loeb maakohus neid ütluseid usaldusväärseks, samal ajal, kui süüdistatava ütlused jäetakse kõrvale. Siinkohal ei vastanud maakohus järjekordsele kaitsja väitele. Kaitsja väitis, et süüdistatava ütlused ei lahkne ühegi teise vande all üle kuulatud tunnistaja ütlustest ega ole vastuolus ühegi dokumentaalse tõendiga. Võrdlusena: KP ütlused lähevad vastuollu mitme dokumentaalse tõendi ja teise tunnistaja ütlustega, lisaks on need ebalevad, umbmäärased ning eluliselt väheusutavad. Süüdistatav selgitas eluliselt usutavalt, miks ta andis eeluurimisel selliseid ütluseid. Maakohtu põhjendused tema ütluste tõendikogumist väljaarvamiseks on selgelt otsitud iseloomuga. Antud asjas ei puutu kohtu statistika peamiste „vabanduste“ kohta üldse asjasse, sest siinne asi ei ole võrreldav kohtu viidatud „statistikaga“. Süüdistatav oli tema kinnipidamise järgselt šokis, tal puuduvad kokkupuuted õiguskaitseorganitega, tal on haigus, süüdistatav ei saanud pikalt süüa ning menetleja manipuleeris süüdistatavaga. Süüdistatava väide, et ta lasti tulema vaid pärast menetlejale sobivate ütluste andmist, on eluliselt usutav. Eeltoodu pidi ka prokurörile igati arusaadav olema, sest teised tunnistajad on andnud eeluurimisel samad ütlused nagu ka kohtumenetluses ning nende ütluste vahel diametraalseid vastuolusid ei esinenud. Järelikult ei ole süüdistatava põhjendused ebausutavad, vaid täielikus kooskõlas teiste tunnistajate ütluste ning dokumentaalsete tõenditega. Maakohus leidis vääralt, et süüdistatav avaldas andmebaasi ärilisel eesmärgil. Kaitsjana vaidlustasin juba nii kaitseaktis (p-s 2.6) kui ka kohtuvaidlustes väite, justkui oleks süüdistatav avaldanud ärisaladuse kavatsetult. Nimelt ei saa süüdistatavat ka sel põhjusel süüdi tunnistada, et ta ei avaldanud andmeid (kui see leiab tõendamist) kavatsetult. Seega ei ole täidetud süüdistatava käitumises subjektiivse koosseisu tunnused. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et süüdistataval oleks olnud võimalik saada läbi andmete avaldamise isiklikku kasu. Samas saab isiku KarS § 377 lg 1 järgi süüdi tunnistada vaid siis, kui ta paneb 8

(17)ärisaladuse õigustamatu avaldamise toime ärilisel eesmärgil või kahju tekitamiseks. Kahju tekitamist ei ole süüdistatavale ette heidetud, mistõttu tuleb kontrollida ärilise eesmärgi realiseerimist. Süüdistatava käitumises puudus äriline eesmärk. Kuna ta ei saanud kasu (pangakonto väljavõtted ei näita mingite hüvede saamist, töötasu vastab sektori keskmisele) ning süüdistaval puuduvad ärilised huvid endise tööandja juures (ta ei ole tööandja osanik ning tema tasu ei sõltunud müügitulemustest), siis ei olnud süüdistataval ärilist eesmärki. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et süüdistatav tegutses kavatsetult, kuna KP ütluste kohaselt sai ta ligipääsu võimaldavad andmed JK ja RK soovitusel. Esiteks on KP ütlused selgelt ebausaldusväärsed (vt ülalt). Teiseks ei ole F’s OÜ ja / või AS-i T poolt käibe suurenemist süüdistuses väidetud – järelikult on maakohus asunud täitma süüdistuse lünki. Süüdistusaktis on väidetud, et ainuüksi juriidilisele isikule teatud andmete avaldamine täidab ärilise eesmärgi, sest juriidilised isikud saavad antud andmeid kasutada nende majandustegevuses. Eeltooduga ei saa nõustuda põhjusel, et äriline eesmärk peab eksisteerima enne andmete avaldamist ehk süüdistatav peab teadma, et andmeid hakatakse kasutama majandustegevuses. Süüdistatav ei saa seda oletada, vaid andmete avastamine kellegi majandustegevuse soodustamiseks peab olema tema eesmärk. Praegusel juhul ei ole sellist eesmärki tõendatud. Võrreldes siinse kaasuse asjaolusid Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-46-09 asjaoludega, siis nähtub kardinaalne erinevus: viidatud kohtuasjas lõid isikud täiesti uue äriühingu ning „võtsid“ endaga kaasa enda endise tööandja informatsiooni. Praegusel juhul ei ole süüdistatav kuidagi F’s OÜ-ga ega AS-ga T seotud. Siit järeldub, et puuduvad objektiivsed asjaolud, mille abil võiks sisustada süüdistatava kavatsetult tegutsemise. Seega tuleb süüdistatav õigeks mõista, sest ta ei tegutsenud ärilisel eesmärgil. Muud menetluslikud rikkumised väljenduvad eelkõige selles, et kuivõrd kohtulik arutamine toimus üsnagi kiires tempos ja kohtuistungite protokollid ei valminud isegi kohtuotsuse tegemise ajaks, siis mõjutas see oluliselt maakohtu otsuse kvaliteeti. Kuivõrd kohtuliku arutamise lõpetamise ja kohtulike vaidluste vahele jäi väga väike aeg – arvestades asja spetsiifikat, õiguslikku keerukust ja tõendite mahtu – ning sellest tulenevalt ei jõudnud kaitsja enda kohtukõnet kirjalikul kujul kohtule üle anda (prokurör andis enda kohtukõne osaliselt kirjalikus vormis üle), nähtub, et maakohus ei ole üldse kaitsja argumentidesse süveneda jõudnud. Eeltoodu väljendub selles, et peaaegu kõik kaitsja argumendid on jäetud tähelepanuta ning maakohtu otsuses sisulist analüüsi ei sisaldu (põhjendused piirduvad vaid süüdistusakti väidetega heakskiitmisega). Maakohtu otsuses lahatakse vaid süüdistatava kahjuks kõnelevaid asjaolusid, maakohus ei ole absoluutselt vastanud kaitsja väidetele ega esitanud olulist õiguslikku analüüsi Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-46-09 p 10.2 ja 10.3 valguses ja seonduvalt käskkirjaga – see kõik viitab sellele, et maakohus planeeris kohtu otsuse kuulutamise aja liialt optimistlikult. Kuivõrd menetlusosalised ei saanud seda kohtumenetluse planeerimisel teada, kas ja kuidas kohus niivõrd kontsentreeritud tingimustes asja lahendada suudab, nähtub nüüd, et maakohus on enda võimeid üle hinnanud. 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Kaitsja jäi apellatsiooni juurde ja taotles kohtuotsuse tühistamist ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks. Prokurör ei toetanud apellatsiooni ning taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled asub alljärgnevale seisukohale. 9
(17)5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohtu otsus ei vasta

§ 3051

lg 1 sätestatule, mistõttu tuleb maakohtu ostus

§ 338p 1 alusel tühistada.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse ning kohtuliku uurimise ühekülgsuse või puudulikkuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks. 5.2 Esitatud apellatsioonis taotleb apellant maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja E.N õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 377 lg 1 järgi. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava E.N poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (kd 3 lk 151- 155) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja E.N suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks temale esitatud süüdistustes KarS § 377 lg 1 järgi. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida kaitsja esitas esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes 10

(17)maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 5.3 Kaitsja asub apellatsioonis seisukohal, et maakohus sisustas valesti ärisaladuse mõiste, kuna võttis aluseks KonkrS § 63 lg 1 ja TRIPS-lepingu artikli 39, kuid pidanuks lähtuma antud vaidluses ärisaladuse mõiste sisustamisel A ja süüdistatava E.N poolt kokku lepitud ärisaladuse mõistest. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustus. Maakohus on otsusest viidanud üheselt millist informatsiooni on AS A ärisaladusena käsitlenud, viidates nii E.N ja AS- i A vahel 10.01.2012 sõlmitud töölepingule nr 1313 kui ka AS-i A juhatuse liikme- tegevdirektor KS käskkirjale „A tarkvara haldamisest“ nr 6 (kd 3 lk 151 pöördel). Seejuures on maakohus märkinud, et ärisaladuse kaitsmine algab selle määratlemisest ning seda on AS A ka teinud, viidates taaskord eelpool nimetatud töölepingule ja käskkirjale (kd 3 lk 152), millega sisustatud ärisaladus. Iseenesest õige on kaitsja seisukoht, et ettevõtja pädevuses on määratleda, missugust informatsiooni ta ärisaladuseks loeb. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kui ettevõtja on tunnistanud mingi teabe ärisaladuseks, ei saa sellest veel järeldada, et tegu on ärisaladusega, kuna viimase määratlemisel tuleb lähtuda objektiivsest olukorrast, mitte üksnes ettevõtja subjektiivsest tahtest. Subjektiivselt peab teave olema ärisaladusena määratletud ja omaja poolt sellisena kaitstud. Objektiivselt aga tuleb tuvastada, et teabe sisu ei ole üldsuse jaoks teada ning et teabe sellisena hoidmine omab teatavat objektiivset väärtust. Eeltoodust tulenevalt ei saa maakohtule ette heita, et ta on ärisaladuse määratlemisel lähtunud ka KonkrS § 63 lg-st 1 ja TRIPS-lepingu artiklist 39. Kuivõrd süüdistuses on käsitletud lisaks töölepingu punktile ja käskkirjale ka KonkS § 63 lg 1 sätteid ja viidatud TRIPS- lepingu sätetele, siis oli maakohtul kohustus kontrollida kas süüdistuses esitatud süüdistus on leidnud tõendamist. Maakohus on käsitlenud KonkS § 63 lg 1 sätteid ja viidanud TRIPS- lepingu sätetele, mis käsitlevad ärisaladust väga üldiselt ning leidnud, et ka TRIPS- lepingu artikkel 39 p 2 üldist sisu arvestades sisaldas andmebaas Alfasoft ärisaladusena sisaldavaid andmeid. Kokkuvõtvalt on maakohus kaalunud kas andmebaasis Alfasoft sisalduvad andmed olid ärisaladuseks karistusõiguslikkus mõttes ja seda nii töölepingust, käskkirjast kui ka KonkS § 63 lg 1 ja TRIPS- lepingust tulenevalt. Maakohus kontrollides süüdistusaktis esitatud asjaolusid, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, jõudis järeldusele, et andmebaasis Alfasoft sisalduvad andmed, mille avaldamist süüdistatavale inkrimineeritakse, on ärisaladuseks KarS § 377 lg 1 mõttes ja seda just tulenevalt töölepingust, käskkirjast ja ka KonkS § 63 lg 1 ja TRIPS- lepingust. 5.4 Apellant leiab, et kuna süüdistatava töölepingus on konfidentsiaalsuskohustus laiemalt määratletud, siis tuleb lahendada küsimus sellest, kumb dokument – s.o kas tööleping või käskkiri – prevaleerib. Kuivõrd käskkiri on kehtestatud otseselt just A andmebaasiga seoses ning käsitleb konkreetselt just andmebaasi kaitset, tuleb asuda seisukohale, et käskkirja regulatsioon prevaleerib töölepingu ees. Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja selline käsitlus on väär. AS-i A käskkirjaga „A tarkvara haldamisest“ nr 6 näeb ette üldised nõuded andmebaasiga seoses, sh selle kaitse. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta käskkirja punkti 5.1.1., mis sätestab üheselt, et ärisaladuse tagamise meetmed määratakse töötajate lepinguliste suhete reguleerimisega, mis seonduvad ettevõtte käsutuses oleva konfidentsiaalse info kasutamisega (kd 2 lk 164). Käskkirja p 5 kohaselt on tarkavaras sisalduvad andmed ja tarkavarast tehtavad väljatrükid ärisaladust sisaldava konfidentsiaalse informatsiooniga. Apellatsioonis ei ole apellant viidanud mitte ühelegi seaduse sättele, mis keelaks töölepinguga sätestada isiku kohustused 11

(17)oluliselt täpsemalt kui seda reguleerib käskkiri. Töölepingu seaduse § 22 lg 1 sätestab üheselt, et vastavalt võlaõigusseaduse §-s 625 sätestatule ja arvestades käesoleva seaduse § 6 lõikes 3 sätestatud teavitamise kohustust, võib tööandja määrata, millise teabe kohta kehtib töötajal tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus. Lisaks on töölepingu punktis 5.2 selgelt määratletud töötaja kohustus hoidma tööandja ärisaladust (kd 1 lk 27 pöördel). 5.5 Apellant leiab, et A määratles enda käskkirja p-s 5.1 ärisaladuse mõiste järgnevalt: „Andmeid või informatsiooni saab pidada kehtivaks või potentsiaalseks ärisaladuseks juhul, kui ta võimaldab kolmandal isikul: - suurendada tulu; - vältida kahjumit; - saada isiklikku kasu“. Eeltoodust tulenevalt peab käesolevas kaasuses teatud informatsiooni ärisaladuseks lugemiseks esinema vähemalt üks alternatiividest (tulu suurendamine, kahjumi vältimine või isikliku kasu saamine). Siinses asjas ei ole tõendatud, et esineks kas või üks neist alternatiividest. Kolleegiumil tuleb märkida, et arvestades käskkirja p-s 5.1 toodud sõnastust ei ole vajalik tagajärje saabumine, s.t vajalik ei ole tuvastada ja ei ole oluline, et tulu oleks suurenenud, välditud kahjumit või isiklikku kasu saadud. Piisab sellest kui antud andmed või informatsioon võimaldab (ei pea ilmtingimata kaasnema) kolmandal isikul: suurendada tulu; vältida kahjumit; - saada isiklikku kasu. Arvestades, et AS-i A andmebaas Alfasoft sisaldas klientide isikuandmeid, sõlmitud lepinguid koos hinnainfoga, tehnilise- elektroonilise ja/ või mehistatud valve andmeid informatsiooni kliendiga suhtlemise ja tegevuse kohta, siis sellised andmed võimaldavad ilmselgelt teisel äriühingul teha paremaid pakkumisi suurendas seejuures tulu või vältida kahjumit. Ärisaladusega on ilmselgelt tegu kui tegemist on konkreetsete hinnapakkumistega, kuivõrd see sisaldab rahalist väärtust, mistõttu selliste andmete avaldamisega võimaldatakse kujundada ja teha uut hinnapakkumist. Kaitsja märgib apellatsioonis, et tunnistajate JJ, RF ja AS ütlustest tulenevalt ei ole võimalik andmebaasis olevate andmete pinnalt võimalik teha ühegi kliendile paremat pakkumist või klienti üle meelitada. Konkreetsetele ütlustele, millest võib sellise järelduse teha apellant viidanud ei ole. Tunnistaja AS ristküsitlusel antud ütlustest (kd 3 lk 15-22) ei tulene kuidagi, et andmebaasis olevatest andmete pinnalt ei oleks võimalik teha paremat pakkumist või klienti üle meelitada. Tunnistaja AS on üheselt asunud seisukohale, et kõik andmed mis puudutava kliente on konfidentsiaalsed ja selleks, et keegi ei saaks teada igasuguseid paroole, hinda, objekti omaniku nime. Teada on vaid avalikult turvateenuse keskmine hind ning kõiki konkurendi hindasid ei ole võimalik teada. Ka ei tulene tunnistaja RF ristküsitlusel antud ütlustest, et andmebaasis olevate andmete pinnalt ei ole võimalik teha ühegi kliendile paremat pakkumist või klienti üle meelitada (kd 2 lk 139-143) ning midagi sellist ei kinnita ka tunnistaja JJ (kd 2 lk 180 pöördel- 182). Kolleegium märgib, et kaitsja poolt viidatud tunnistajad ei kinnita apellatsiooni toodud versiooni, mistõttu ei saa kolleegium nõustuda, et andmebaasis sisalduvate andmete näol oli tegemist kasutute andmetega. Seega ei ole asjakohased ka apellandi etteheited maakohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just kaitsja versiooni. Seejuures on maakohus toonud ka välja missugune info andmebaasi sees on käsitletav ärisaladusena (kd 3 lk 151 pöördel- 152 pöördel). Arvestades süüdistatavale esitatud süüdistuse sisu, s.t süüdistus on esitatud ärisaladuse avaldamises, siis ei oma tähtsust kas keegi kasutas andmebaasis olevaid andmeid või mitte. Ärisaladuse avaldamine on selle teatavakstegemine teisele isikule või isikute ringile ning kui seda tehti äriühingu loata. Maakohtus on üheselt tuvastamist leidnud ning millega ringkonnakohus nõustub, et süüdistatav E.N avaldas ilma äriühingu loata andmebaasi Alfasoft teistele isikutele. Kolleegium asub seisukohal, et arvestades AS-i A poolt sisustatud ärisaladuse mõistet, käskkirja ja ka süüdistatava ja AS-i A vahel sõlmitud töölepingut, saab üheselt nõustuda maakohtuga, et andmebaasist Alfasoft saab rääkida kui ärisaladust sisalduvast teabekandjast ning andmebaas Alfasoft sisaldas ärisaladust. 12
(17)5.6 Kaitsja asus seisukohale, et ka KonkS § 63 lg 1 ja TRIPS- lepingu artikli 39 valguses ei ole tegemist ärisaladusega. Sellist kaitsja seisukohta kinnitab ka tunnistaja AS, kes andis ütlusi, et klientide kontaktandmed olid lihtsalt kättesaadavad ning nende kaudu oli võimalik pöörduda kliendi poole ja uurida teenuse kasutamise tingimusi. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et ka KonkS § 63 lg 1 ja TRIPS- lepingu artikli 39 valguses on tegemist ärisaladusega. Väärib märkimist, et apellant viitab tunnistaja AS ütlustele osas, mis sobilik valitud kaitsetaktikaga ning jätnud ilmselgelt tähelepanuta tunnistaja AS ütlused osas millega on tunnistaja kinnitanud, et klientide andmeid, mis sisaldavad konkreetset nime, aadressi, isikukoodi, kontaktandmeid ja paroole ei ole võimalik avalikult saada. Samuti ei ole võimalik saada salasõnu millega tühistatakse väljakutsed, kliendi salasõnad ja konkreetset klienti puudutavad ankeetandmed sisalduvad ainult turvafirma andmebaasis, kelle teenust klient kasutab (kd 3 lk 21 pöördel- 22). Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid apellandi väiteid, et andmebaasis Alfasoft sisalduvad andmed on mõistlikult kättesaadavad antud valdkonnas tegutsevatele isikutele. 5.7 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistaja KP (P) ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Seejuures ei vasta tõele apellatsioonis toodu, et maakohus ei ole võtnud seisukohta süüstava võtmetunnistaja KP (P) ütluste osas. Maakohus on asunud seisukohale, et kohtul puudub alus kahelda KP ütlustes, kuna tema väited haakuvad ka teiste kriminaalasjas toodud tõenditega, viidates ka nimetatud tõenditele (kd 3 lk 154 pöördel). Apellant leiab, et kaitseversioon tuleb lugeda süüdistusversioonist eluliselt usutavamaks. Kaitsja on etteheitnud, et tunnistaja KP ütlused ei ole eluliselt usutavad. Kolleegium märgib, et ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina

§ 63

lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab

§ 60

lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Võistlevuse põhimõte on sätestatud

§-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud

§ 289

. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et

§ 289

lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1152-06. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud tunnistaja KP kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel 13

(17)antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Ka ei saa lugeda tunnistaja KP kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et on andnud ütlusi, et täpselt ei mäleta, võis olla, tema arust jne. Apellant on märkinud apellatsioonis, et ilmselgelt valetas KP kohtus, kuna kaks lasteaeda lükkasid tunnistaja väited ümber. Kolleegium märgib, et apellatsioonis puuduvad igasugused viited KP ütlustele, mis on teiste tunnistajatega ümberlükatud ning mille tulemusel tegi kaitsja järelduse, et tunnistaja valetab. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Kaitsja ei ole viidanud apellatsioonis konkreetsetele tõenditele (ütlustele), mis kummutaks maakohtu otsuses toodud järeldused ja kinnitaks apellatsioonis toodud versiooni. Apellatsioonis toodud põhjendused, et tunnistaja KP valetab, kuna kaks lasteaeda lükkasid tunnistaja väited ümber, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd apellatsioonis puuduvad viited konkreetsetele ütlustele ja tõenditele, mis kinnitaksid kaitsja poolt väidetut. 5.8 Apellant leiab, et maakohus ei ole pööranud tähelepanu, et tunnistajate KP ja SN ütlused on omavahel vastuolus. Samuti leiab apellant, et KP, SN ja AR ütlused on vastuolus tunnistaja KB ütlustega. Nimelt on KP ja SN ütlused vastuolulised kohtumiste arvu osas. Näiteks kinnitas KP, et mingit kohtumist tema ja SN-iga Pärnu mnt advokaadibüroos ei toimunud, kuid SN kinnitas, et selline kohtumine leidis aset just P soovil. Kaitsja ei ole tunnistajate KP ja SN kohtuistungil antud ütlusi kahtluse alla seadnud osas, mis puudutab tõendamiseseme asjaolusid, vaid on teinud seda osas, mis ei oma tähtsust isiku süü küsimusel lahendamisel. Tunnistajate ütluste erinevus ebaoluliste asjaolude suhtes ei muuda nende ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Ka ei ole KP kordagi ristküsitlusel andnud ütlusi, et mingit kohtumist tema ja SN-iga Pärnu mnt advokaadibüroos ei toimunud, kuivõrd sellist küsimust ei ole talle esitatud. Tunnistaja KP on andnud ütlusi, et tema ei mäleta, et oleks rohkem kohtumisi toimunud (kd 3 lk 37 pöördel). Tunnistaja SN on andnud ütlusi, et kohtusid kaks korda (kd 2 lk 159 pöördel) ning teine kord kohtusid advokaat Aadu Lubergi juuresolekul, kuna soovisid teada, kas meil on üldse mingit õigusliku alust antud juhtumiga edasi minna (kd 2 lk 160). Tunnistaja SN ütlustest ei tulene kuidagi, et teine kohtumine oleks toimunud just tunnistaja P soovil, mistõttu kaitsja apellatsioonis toodu ei vasta tõele. Kolleegium asub seisukohale, et tunnistajate KP ja SN ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Samuti ei tuvastanud kolleegium, et KP, SN ja AR ütlused on vastuolus tunnistaja KB ütlustega. Mitte ükski kohtumenetluse pool ei esitatud tunnistajale KB-le küsimust, kas A andmebaasi koopiasse sisse logimine oli võimalik läbi mobiili loodud internetiühenduse või mitte (kd 2 lk 182 pöördel- 186), mistõttu ei saa ka kaitsja väita tõsikindlat, et selline asi ei olnud võimalik. 22.05.2014 vaatlusprotokollist tuleneb üheselt, et ligipääsu IP aadressile XXX on serverist antud ligipääs 3-le IP-aadressile ning ülejäänud IP-aadressid on keelatud. Samas lisati IP aadressile XXX juurdepääs IP aadressilt XXX, mille juurdepääs hiljem suleti. Seega on võimalik lisada IP aadressile juurdepääse ja need ka hiljem sulgeda, mistõttu ei saa tõsikindlat väita, et andmebaasi koopiale oli juurdepääs piiratud kolme IP-aadressiga. Ka ei ole ristküsitluse käigus püütud selgitada välja mil moel täpselt toimus andmebaasi sisselogimine ja vaatamine KP, SN ja AR kohtumisel, selle kohta on tunnistajad andnud ütlusi väga üldiselt. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta tunnistajate KP, SN ja AR ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 14
(17)5.9 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava E.N ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
  3. septembri
  4. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohtu otsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Samuti on maakohus veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (kd 3 lk 154). Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohtu istungil avaldati süüdistatava E.N kohtueelsel uurimisel antud ütlused just usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuna süüdistatava kohtueelsel uurimisel antus ütlusel lahknesid diametraalselt kohtuistungil antud ütlustest. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistatava E.N väidet, et tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused saadi politsei poolt survestamise teel, mistõttu tema põhjendus ütluste muutmiseks ei ole usutav. Lisaks tuleb kolleegiumi märkida, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-29-05 ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-147-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Seega oli nii süüdistataval E.N kui ka tema kaitsjal võimalus taotleda tema ülekuulamisprotokolli koostanud uurimisasutuse ametniku ülekuulamist mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta ja sellega esitada omakorda oma väidete õigsust kinnitavaid tõendeid kohtule. 5.10 Apellant asus seisukohale, et süüdistatav ei ole avaldanud andmebaasi ärilisel eesmärgil. Kolleegium märgib, et maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud ka asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatav on avaldanud andmebaasi ärilisel eesmärgil (kd 3 lk 154 pöördel155) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ning maakohus on andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. KarS § 377 lg 1 näol on tegu kärbitud koosseisuga, mille puhul ei piisa koosseisupärasusest rääkimiseks üksnes sellest, et tahtlikult on realiseeritud objektiivne koosseis. Lisaks peab teo toimepanija subjektiivsest küljest tegutsema ärilisel või kahju tekitamise eesmärgil. Nimelt on tegu karistatav juhul, kui ärisaladus avaldati kas ärilisel või kahju tekitamise eesmärgil. See tähendab, et teo toimepanija soovis, et ettevõtja saaks kahju või et kolmas isik (ärisaladuse saaja) saaks kasu või et ta ise saaks kasu või kolmas isik või tema ise saaks kasutada ärisaladust äritegevuses. Ärilisel eesmärgil andmete avaldamine (kasutamine) või kasutamise võimaldamine tähendab eelkõige andmete avaldamist (kasutamist) või kasutamise võimaldamist majandustegevuses. Vaidlust ei ole selles, et AS T kasutas tarkvararakendust ja andmebaasi Alfasoft oma majandustegevuses, st selleks, et teenida tulu. F’s OÜ ja AS T, kellele antud juhul ärisaladusena kaitstud andmeid avaldati, põhitegevusalaks on turvatöö. Seega on ka F’s OÜ ja AS T tegevus püsiva iseloomuga ning tulu saamisele suunatud ehk tegemist on ettevõtlusega. Tulumaksuseaduse § 14 lg 2 loeb ettevõtluseks isiku iseseisvat majandus- või kutsetegevust, mille eesmärk on tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest. 15
(17)AS Alfasoft andmebaasis asuvate andmete avaldamise (kasutamise) võimaldamise eesmärk antud juhul seisneski selles, et KP, RK, AS ning JK oleksid võinud, tuginedes Alfasoft andmebaasis sisalduvatele andmetele ja neid kasutades uurida A klientide andmeid, lepinguhindasid, hinnapoliitikat, et oleks võimalik orienteeruda turvateenuste turul ning pakkuda samadele klientidele ja kolmandatele isikutele omalt poolt turvateenuseid. Seega avaldati AS Alfasoft andmebaasis asuvaid andmeid F’s OÜ ja AS T majandustegevuse jaoks, st ärilisel eesmärgil. Asjaolu, kas F’s OÜ ja AS T ka tegelikult andmeid kasutasid, ei ole oluline, kuivõrd süütegu on lõpule viidud saladuse avaldamisega (kui ärisaladus on jõudnud teise isikuni). Arvestada tuleb ka sellega, kas ja kuivõrd sai E.N aru või pidi aru saama, mis on tema tööandja ärisaladus, mille avaldamine võib kahjustada ettevõtet. Kolleegium viitab, et praegusel juhul oli vastavalt AS T juhatuse liikme-tegevdirektori S 01.07.2012.a. käskkirja „A tarkvara haldamisest“ nr 6 lisa 1 tabeli reas nr 16 kajastuvast allkirjast nähtuvalt E.N IT-spetsialistina käskkirjaga tutvunud. Seega oli E.N isikuks, kellel oli õiguslik alus andmete töötlemiseks ja kellele on selgeks tehtud, milliseid andmeid loetakse AS-s T ärisaladuseks. Samuti oli AS-i A ja E.N vahel 10.01.2012 sõlmitud töölepingu nr 1313 punktis 5.2 kokku lepitud, et E.N on kohustatud hoidma tööandja AS-i A ärisaladust. 6. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohtu süüdimõistev otsus oli tehtud kiirustades ning asja arutamise kiire tempo ja protokollide mitte valmimine kohtuotsuse tegemise ajaks mõjutas maakohtu otsuse kvaliteeti.

§ 151

näeb ette kohtu kohustuse arutada kohtuasja ühtse tervikuna ning tagada võimalikult kiire lahendini jõudmine. Lisaks sätestab

§ 2681

lg 1 üheselt, et üldmenetluses kriminaalasja arutav maakohtu kohtukoosseis lähtub kriminaalasja arutamise planeerimisel terviklikkuse, järjestikkuse ja pikemate katkestuteta arutamise põhimõttest ning seab eesmärgiks jõuda kiiresti kohtulahendini. Asjaolu, et maakohtus toimunud istungid üldmenetluses kulgesid tempokalt, ei ole maakohtule etteheidetav, kuivõrd sellega on maakohus taganud viia kohtumenetlus lõpule mõistliku aja jooksul. Nähtuvalt toimiku materjalidest (kd 1 lk 6-7 pöördel, kd 2 lk 115-130, 133-143 pöördel, 148161, 169-187, kd 3 lk 4-11 pöördel, 15-22, 30-52, 65-93, 121-141) on kõik kohtuistungi protokollid allkirjastatud kohtuniku ja sekretäri poolt enne kui kohus kuulutas kohtuotsuse resolutiiv osa 02.03.

  1. Viimane kohtuistungi protokoll on allkirjastatud 03.02.2016, mistõttu on ainetu kaitsja poolt märgitu, et protokollid ei valminud kohtuotsuse tegemise ajaks ning see mõjutas kohtuotsuse kvaliteeti.
  2. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. KarS § 377 lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Maakohus on E.N karistanud KarS § 377 lg 1 järgi rahalise karistusega 200 päevamäära, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat rahalist karistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud rahaline karistus täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 1 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73 sätte kohaldamise osas. 8.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse E.N 16

(17)suhtes muutmata ning lepingulise kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 2.märtsi 2016.a otsus E.N suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava Ivi Kesküla 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.