1-16-973 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht
- märts
- a.,Tallinn Kohtuasja number 1-16-973 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Orvi Tali Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
- veebruari
- a otsus A.P-ga süüdistuses KarS § 424 järgi lühimenetluses kiirmenetluse korras Apellatsiooni esitaja Süüdistatav A.P RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava A.P-ga apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu
- veebruari
- a otsusega lühimenetluses tunnistati A.P süüdi KarS § 424 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 3 kuuks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti vangistus 2 kuuks algusega
- veebruarist
- KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti A.P-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks.
- A.P tunnistati süüdi selles, et ta
- veebruaril 2016 kella 11.02 ajal Harjumaal Viimsi vallas Rohuneeme teel juhtis mootorsõidukit Ford Sierra alkoholijoobe seisundis. Alkoholi sisaldus tema väljahingatavas õhus oli 1,09 mg/l. Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõiduki juht, kelle väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem.
- Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes vaidlustab kohtuotsust lisakaristuse mõistmise osas. Taotlust põhjendab sellega, et kui ta vanglast vabaneb, siis ei ole tal juhtimisõiguse puudumise tõttu võimalik autojuhina tööle asuda. Kuna tal puudub sissetulek, siis ei ole tal võimalik tasuda arveid ja kriminaalmenetluse kulusid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
- peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtukolleegium märgib, et käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning A.P ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. A.P kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud ja jäi varem antud kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde (tl 33). Seega oli esimese astme kohtus tagatud A.P-ga õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- märtsi
- a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-26-03 on märgitud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Viimasel ajal välja kujunenud liiklussituatsioon sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS §-s 50 lg 1 alusel määratud lisakaristus 2
(3)mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- oktoobri
- a otsuses nr 3-1-1-86-09 väljendatud seisukohale, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika olnud jätkuvalt seisukohal, et isiku karistamisel alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli
- a otsuses nr 3-1-1-26-10 on märgitud, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, s.o arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegiumi hinnangul A.P-ga suhtes selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid lisakaristuse kohaldamata jätmise, tuvastatud ei ole. Erandlikuks ei ole asjaolu, et väidetavalt töötab ta autojuhina. Võimalikule karistusele oleks pidanud A.P mõtlema siis, kui hakkas alkoholijoobes sõidukit juhtima. A.P ei olnud selline rikkumine esmakordne. Ta on ka varem mootorsõiduki joobes juhtimise eest kriminaalkorras karistada saanud ning temalt on juhtimisõigus ära võetud. See ei ole tema käitumisele vähimatki mõju avaldanud, sest ta jätkab analoogsete rikkumiste toimepanemist. Seega on maakohus lisakaristuse mõistmist motiveerinud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult.
- Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et A.P-le mõistetud lisakaristus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on süüdistatava A.P-ga apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi vaatamata. 3
(3)