, §121 ja §3312 järgi üldmenetluses Kohtuistungi toimumise aeg 17.09., 21.09 ja 15.11. 2012 Prokurör Andra Sild Süüdistatav U.F – isikukood XXX; Eesti kodanik; põhiharidusega; elukoht: XXX (viibib vahi all Vangla); ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega
, §120, §199 lg 1, § 136 lg 1 järgi – 1 aasta 5 kuud ja 26 päeva vangistust, millest reaalselt kuulud ärakandmisele 6 kuud (vangitust kandis Tartu Vanglas 18.11.09-18.05.10) ning 11 kuud 26 päeva vangistust tingimisi katseajaga 1 aasta 9 kuud (Harju Maakohtu määrusega 09.02.2011.a. katseaega pikendatud kuni 14.12.2011); korduvalt karistatud väärtegude eest; tõkend – vahistamine alates 17.02.2012.a (kahtlustatavana kinni peetud 16.02.2012 ning eelnevalt 02.-04.11.2011) Kaitsja määratud korras Marina Leis 2 RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada U. F
järgi ja karistuseks mõista 1 (üks) aasta ja 2 (kaks) kuud vangistust;
järgi 9 (üheksa) kuud vangistust;
järgi 8 (kaheksa) kuud vangistust.
lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista karistuseks kuritegude kogumi eest 2 (kaks) aastat ja 4 (neli) kuud vangistust.
Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (11 kuud ja 26 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 3 (kolm) aastat 3(kolm) kuud ja 26 päeva vangistust. Tõkend – vahistamine jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni,
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja mõistetud vangistuse alguseks lugeda 16.02.2012.a. Sellest karistusest lugeda täiendavalt kantuks veel 3 eelvangistuspäeva (02.-04.11.2011) ning algusega 16.02.2012.a. jääb U. F kanda 3 aastat 3 kuud ja 23 päeva vangistust.
U.F , 01.11.2011 kella 18.30 paiku, viibides Tallinnas XXX asuva maja trepikojas, lõi V. V t ühe korra rusikaga pähe – kukla piirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja peapõrutuse. Oma tahtliku tegevusega pani U.F toime teise inimese tervise kahjustamise löömise teel, s.o
U.F ajavahemikul 18.05.2010 kuni 16.02.2012 Tallinnas erinevates paikades, ähvardas V V korduvalt tapmisega, millise ähvarduse täideviimist oli kannatanul alust karta, kuivõrd U.F oli varasemalt kasutanud kannatanu V. V suhtes vägivalda, mille eest ta oli 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-10-1957 süüdi mõistetud. U.F , viibides 15.02.2012 õhtusel ajal Tallinnas XXX asuva maja juures, ähvardas kannatanu O P tapmisega, millise ähvarduse täideviimist oli kannatanul alust karta, kuivõrd samal päeval kella 16.00 paiku oli O. P näinud U.F jope hõlma all musta värvi käepidemega kööginuga. Lisaks sellele oli U.F ka varem kasutanud O. P suhtes füüsilist vägivalda, mille eest oli ta 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 110-1957 süüdi mõistetud. Oma tahtliku tegevusega pani U.F toime tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist s.o
Poolte seisukohad Prokurör leidis, et U. F-ile süüks arvatud teod on kõik tõendamist leidnud ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud. Karistuseks
järgi taotles prokurör 8 kuud 4 vangistust,
järgi 1 aasta vangistust ja
järgi 8 kuud vangistust; liitkaristuseks
Mõistetavat karistust suurendada eelmise otsuse järgi ärakandmata karistuse – 11 kuu ja 26 päeva vangistuse võrra ning karistuseks
lg 2 alusel taotles prokurör 2 aastat 9 kuud ja 26 päeva vangistust, mille alguseks lugeda 16.02.2012 ja millest veel kantuks lugeda 3 päeva eelvangistust 02.-04.11.2011.a. Kaitsja arvates on kannatanute ütlused paljasõnalised ega ole kinnitamist leidnud teiste asjas kogutud tõenditega ning ta palus U. F õigeks mõista. Kaitsja arvates on just kannatanu O. P provotseerinud süüdistatavat rikkuma lähenemiskeeldu, sest pärast U. F 6-kuulist vangistust oli just O. P see, kes esimesena helistas, kes süüdistaval lasi mingi aja enda juures elada ja kes süüdistatavat ka pidevalt üürikorteris külastas. Kahe inimese suhetesse on pidevalt sekkunud kannatanu V. V . Viimase löömist trepikojas 01.11.11 ei ole keegi pealt näinud ning tema väited korduvast ähvardamisest tapmisega on paljasõnalised. Kannatanu võis ütlusi anda vaid selleks, et U.F -ist vabaneda. Süüdistatava näol on tegemist noore tugeva mehega ning sellise isiku poolt rusikaga antud hoop kuklasse oleks põhjustanud palju raskemaid tervisekahjustusi kui peapõrutus. Paljasõnaliseks pidas kaitsja ka O. P ütlusi noaga ähvardamisest 15.02.12.a. Alternatiivina nägi kaitsja võimalust U.F süüdimõistmisel karistada teda oluliselt lühema vangistusega kui seda taotles prokurör: liitkaristus mitte üle 2 aasta, mida oleks võimalik asendada üldkasuliku tööga. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused 1.Süüdistus
Lähenemiskeelu rikkumine on õigusemõistmisevastane süütegu, kus kaitstavaks õigusehüveks on kohtulahendi täitmine. Selle kuriteo objektiivse koosseisu moodustab tsiviilkohtumenetluses või kriminaalmenetluses määratud lähenemiskeelu või muu isikuõiguse kaitse abinõu rikkumine. See rikkumine peab olema toime pandud korduvalt ning sellega peab olema põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale. Tartu Maakohtu 22.09.2009.a määrusest nähtub (tl. 63 - 64), et tsiviilkohtumenetluses rahuldati OP avaldus ning U.F keelati 3 aasta jooksul läheneda O. P , rikkuda tema füüsilist puutumatust ning mistahes viisil häirida tema rahu (ka telefonikõnede ja kirjadega). Avaldaja suhtes oli U.F kuude kaupa tarvitanud nii füüsilist kui vaimset vägivalda. Tartu Maakohtu 15.03.2010.a otsusest nähtub (tl. 65 – 69), et lisaks süüdimõistmisele
V ja O. P suhtes, V. V tapmisega ähvardamises ning O. P seadusliku aluseta vabaduse võtmises, kohaldati U.F-ile kolmeks aastaks lähenemiskeeldu ka O. P ema – V V suhtes: keelati V.V lähenemine kõnetamis-kauguseni, temaga igasugune suhtlemine, s.h erinevate sidepidamisvahendite (post, telefon, internet) kaudu. Et U.F rikkus aga korduvalt talle kahe erineva kohtulahendiga seatud keelde, on tõendamist leidnud kannatanute V. V ja O. P ütlustega. Süüdistatav ise tunnistas samuti oma süüd lähenemiskeeldude rikkumises, kinnitas, et on käinud kannatanute ukse taga ebaadekvaatses seisundis, joobeseisundis on neid tülitanud, kriimustanud nende korteri ust, katki teinud jalamati, on käbisid aknasse visanud. 5 V.V ütluste kohaselt kolis ta 2010.a mais koos tütrega Tartust Tallinna, ajal kui U.F oli vanglas. Kuna tütar (O. P ) tahtis U.F-ile mingeid asju tagastada, tuli viimane neile pärast vabanemist koju. Seejärel hakkas ta neile sageli nahaalselt sisse trügima. Peksis ust jalaga, kraapis uksele mingi joonistuse, ähvardas teda maha lüüa. Lõikas tükkideks uksemati, toppis lukuauku tikke, viskas kividega aknasse. Mitmel korral helistasid nad politseisse. Kuid politsei ainult rääkis U. F-iga ja lasid ta vabaks. Korduvalt on ta U.F-ile öelnud, et ära tule lähedale, sul on lähenemiskeeld, kuid sellele on süüdistatav vastanud, et mis tähtsust sellel paberil ikka on. U. F on neid tülitanud kodus, koridoris, tänaval, töö juures; on kannatanut korduvalt solvanud ja ähvardanud. 01.11.11 oli U.F väga purjus ja loopis neile kive köögiaknasse. Kui kannatanu väljus koridori, oli trepikotta sisse saanud ka U. F ning lõi teda rusikaga pähe. Sellest löögist tal pea valutas, oli iiveldustunne, pea käis ringi ja tütar kutsus välja kiirabi. Korduvalt on U.F tema ees noaga vehkinud ja lubanud maha lüüa ja kotis prügimäele viia. Viimane kord ähvardas ta neid
2. Süüdistus
järgi (V.V rusikaga pähe löömine 01.11.11) Kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve on inimese tervis – kehaline ja vaimne heaolu. Löömine on inimese keha järsk ühekordne mehaaniline mõjutamine, mis võib tekitada nii tervisekahjustuse kui põhjustada ka füüsilist valu. Kuigi süüdistatav ise eitas kannatanu V. V rusikaga löömist, talle füüsilise valu ja peapõrutuse tekitamist ning pidas kannatanu ütlusi väljamõeldiseks, on kohtu arvates tema süü tõendamist leidnud kannatanu V. V ütlustega (lk 88 - 89), mis on kooskõlas O. P ütlustega (lk 29 - 31) aga ka kõnesalvestustega politseisse, juhtimiskeskusesse (lk 51 - 61) ning ärakirjaga kiirabikaardist (lk 62). Nii V.V kui O. P on kinnitanud, et sündmused algasid 01.11.11. sellest, et nende maja juurde ilmunud süüdistatav hakkas midagi akendesse loopima (kas kivide või porikamakatega). Kartes, et U. F lööb aknad katki, väljus V trepikotta. Et U. F lõi teda koridoris pähe, rusikaga kuklasse, on kannatanu rääkinud nii oma tütrele kui kiirabiarstile. Kõnesalvestused kinnitavad, et U.F käitumise tõttu paluti abi nii politseist kui kiirabist. Just seetõttu, et emal hakkas halb ja ta tundis iiveldust, on O. P välja kutsunud kiirabi, kes on kannatanul diagnoosinud peapõrutust. Kuigi O. P süüdistatavat koridoris ise ei näinud, oli purjus U. F pärast nende maja lähedal bussipeatuses ning kui politsei kohale saabus, oli ta kadunud. U.F peeti kahtlustatava kinni järgmisel päeval 02.11.11 (lk 72-75) ning ka siis oli ta alkoholijoobes (lk 76). Kohtul pole mingit alust arvata, et V. V on U. F kohta andnud valeütlusi. Kui süüdistatav poleks teda trepikojas rünnanud, teda rusikaga pähe löönud, poleks vajadust olnud ka kiirabi välja kutsuda. Alkoholijoobes süüdistatav ilmselgelt ei suutnud kontrollida oma käitumist ega pruugi ka mäletada, millist kahju ta oma käitumisega kannatanule põhjustas. U.F ütlusi selle kohta, et V tema peale valetab ja teeb kõik selleks, et ta vangi saata, on paljasõnalised ja antud soovist vabaneda vastutusest toimepandud teo eest. 8 Kannatanut rusikaga kuklasse lüües tekitas U.F V. V le nii füüsilist valu kui tervisekahjustuse peapõrutuse näol ning õigesti on tema käitumine kvalifitseeritud
3. Süüdistus
korduv ähvardamine tapmisega ja P tapmisega Ähvardamisega rünnatav õigushüve on inimese vaimne tervis. Ähvardamisega kahjustatakse kannatanu vaimset heaolu, tekitatakse temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet. Tähtsust ei oma asjaolu, kas süüdlasel ka tegelikult oli ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus. Piisab, kui kannatanu seda põhjendatult arvab. Süüdistatava enda ütluste kohaselt ei ole ta kumbagi kannatanut ähvardanud ning sellekohaseid ütlusi on kannatanud andnud vaid selleks, et ta vangi panna. Kohtu arvates on aga mõlema kannatanu ähvardamine tõendamist leidnud kannatanute V. V ja O. P detailsete ütlustega ja kohtul ei ole alust nendes ütlustes kahelda. Erinevalt süüdistatavast hoiatatakse kannatanuid nii eeluurimisel kui kohtus kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest. Süüdistatav on mõlema kannatanu suhtes olnud vägivaldne ka varem ja teda on selle eest kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 15.03.2010 otsusega. Kannatanutel oli juba seetõttu põhjust karta ähvarduste täideviimist, sest nad teadsid kui ohtlik ja ettearvamatu võib olla joobes U.F käitumine. Agressiivseks oli U. F muutunud nende suhtes ka 2011.a. sügisel, kui teda enam kordagi korterisse sisse ei lastud. Kannatanud tundsid reaalset hirmu purjus U.F eest ja see on kinnitust leidnud ka telefonikõnedes politseile (lk 50 -61). Kõnesalvestus politseile 15.02.12 ja järgmisel hommikul 16.02.12 (kõnede stenogramm asitõendi vaatlusprotokollis – lk 44-49) tõendab, et nii V kui P tundsid U.F ees suurt hirmu; arvasid, et ta võib nad ära tappa. Kui V teatab politseile, et süüdistatav ähvardab, murrab sisse ja ähvardab tapmisega, siis P lisab, et U.F on nuga, ta on psüühiliselt ebanormaalne, tahab noaga neid ära tappa. Kannatanu O. P ütlusi noaga ähvardamise osas on kohus märkinud otsuses juba süüdistuse esimeses episoodis ja need on kooskõlas kannatanu V. V ütlustega. V.V kinnitas kohtule, et ka enne 01.11.11 (trepikojas rusikaga kuklasse löömist) on U. F teda ähvardanud tapmisega, on noaga tema ees vehkinud ja lubanud ära tappa, musta koti sees prügimäele viia, kasutanud väljendit „mine juba kalmistule“, „löön maha“, „tapan ära“. 15.02.12 karjus O koridoris jubeda häälega ning trepikotta minnes nägi ta purjus U.F käes nuga. Oma äärmiselt negatiivset ja agressiivset suhtumist just kannatanu V suhtes demonstreeris U.F ka mitmete hüüete ja repliikidega kohtuistungil. Kohtul oli istungite käigus võimalus veenduda, kui impulsiivne ja ebastabiilne on süüdistatava käitumine isegi kaines olekus. Kaitsja ja prokuröri taotlusel määras kohus U.F psüühilise seisundi kindlakstegemiseks psühhiaatriaekspertiisi, sest ka kohtusaalis lubas ärritunud U. F kellegi ära tappa või kasvõi pliiatsiga silma peast välja torgata, oli vanglas ennast korduvalt 9 lõikunud, on eelnevalt viibinud statsionaarsel ravil seoses pikema joomasööstuga ning ebaadekvaatse käitumisega. Ekspertiisiaktis märgitakse, et U.F ärritus korduvalt ka vestluses eksperdiga, oli närvilise ja rahutu olemisega; tema mõtlemine on enesekeskne ja vähese kriitikaga enda hoiakute ja käitumise suhtes; ta on emotsionaalselt labiilne, kergesti erutuv, võib käituda impulsiivselt. Psühhiaater-eksperdi arvamuse kohaselt avaldub U.F elu jooksul välja kujunenud psüühikahäire ebastabiilsele isiksusele omase käitumismustriga, samuti on tal diagnoositud sõltuvust alkoholist. Talle süüks arvatud tegude toimepanemise ajal oli ta aga võimeline mõistma oma tegude tähendust ja neid juhtima. Oma psüühilise seisundi poolet on ta ka süüdimõistmise korral võimeline kandma kohtulikku karistust, tema suhtes ei ole põhjendatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamine (lk 121 – 126). Kohus leiab, et tapmisega ähvardamist oli situatsiooni ja U. F isikut arvesse võttes kannatanutel põhjust pidada reaalseks ähvarduseks ning õigesti on tema käitumine kvalifitseeritud
Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Karistuse mõistmisel lähtub kohus
sätetest, so karistamise aluseks on isiku süü; arvesse tuleb võtta karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. U.F on toime pannud teise raskusastmega kuriteod, kus seadusandja on ette näinud nii rahalise karistuse kui vangistuse -
Kannatanuks on samad isikud, keda U.F on ka varem rünnanud ja mille eest teda karistati Tartu Maakohtu otsusega. Kuigi kohus andis talle võimaluse reaalselt ära kanda vaid osa karistust, ei teinud ta sellest võimalusest endale vajalikke järeldusi. Uued kuriteod samade isikute suhtes pani ta toime katseaja kestel. Uued kuriteod ei ole olnud seega juhuslikud episoodid tema elus. U.F süü suurust iseloomustab asjaolu, et lähenemiskeelu rikkumise ning tapmisega ähvardamise pani ta toime kahe isiku suhtes ning ühte kannatanutest ähvardas ta tapmisega korduvalt. Lähenemiskeelu seadnud kohtumäärust ja –otsust pidas ta vaid tähtsust mitteomavaks paberiks. U. F on näidanud oma käitumisega, et ühiskonnas kehtivad reeglid ja õiguskord ei ole tema arvates talle täitmiseks. Kuigi kehaline väärkohtlemine ei tekitanud kannatanule raskeid tagajärgi, pani U.F selle toime isiku suhtes, kes oli pensionieas, temast 40 aastat vanem ega oleks suutnud osutada talle mingit vastupanu. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud selles asjas puuduvad. U.F ei pea kohus võimalikuks karistada kergemaliigilise karistusega, s.o. rahalise karistusega, sest selline karistus ei oleks tema puhul täidetav. 10 Tal puudus vabaduses kindel elu- ja töökoht ning regulaarseks sissetulekuks oli vaid invaliidsuspension; tasumata on tal kiirlaen ja laen kannatanule. Rahaline karistus kui kergemaliigiline karistus ei vastaks ka tema tegude ohtlikkusele ega oleks piisav, et mõjutada teda mitte enam toime panema uusi kuritegusid. U.F on varem juba karistatud vangistusega tingimisi kannatanute suhtes toimepandud vägivallategude eest, vabaduse võtmise eest ja tapmisega ähvardamise eest. Lisaks neljale päevale eelvangistusele tuli tal reaalselt ära kanda vaid 6 kuud vangistust. Kriminaalhooldaja järelevalve ei ole pannud teda oma käitumist muutma ega vajalikke järeldusi tegema. Kontrollnõuete rikkumise tõttu pikendati tema katseaega kolme kuu võrra. Kohus leiab, et U.F tuleb karistada reaalse vangistusega, mis tapmisega ähvardamise ja lähenemiskeelu rikkumise puhul on üle sanktsiooni keskmise määra, so vastavalt 9 kuud ja 8 kuud vangistust ning kehalise väärkohtlemise puhul võib jääda karistus veidi alla sanktsiooni keskmist määra – 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Karistuseks kuritegude kogumi eest
Selline karistus vastab U.F süü suurusele, on vajalik tema mõjutamiseks ning vastab ka õiguskorra kaitsmise huvidele. Kuna arutatavad kuriteod on toime pandud katseaja kestel, tuleb täitmisele pöörata eelmise otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa 11 kuud ja 26 päeva vangistust. Liitkaristuseks
lg 2 alusel tuleb U.F-ile mõista 3 aastat 3 kuud ja 26 päeva vangistust.
lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvata ka eelvangistusaeg, mistõttu algusega 16.02 2012 jääb U. F kanda 3 aastat 3 kuud ja 26 päeva vangistust, millest täiendavalt lugeda kantuks veel 3 päeva eelvangistust 02.-04.11.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.