(1998)kehtestatud nõuetele. CD-plaat kõnesalvestusega Häirekeskusele selle kohta, et J.Vilmsi tänaval asuva maja juures seisab mootorsõiduk, mootor töötab ja sees magavad isikud, kes on arvatavasti joobeseisundis. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt L.E puuduvad kehtivad karistused. Eelpoolloetletud tõendid langevad omavahel kokku ning L.E süü rikkumises on tõendatud – menetlusalune isik L.E juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,67 mg/l. L.E käitumine sisaldab LS § 224 lg 2 ettenähtud süüteokoosseisu ja tema tegu on õigusvastane. Väärtegu on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud. Väärteoasjas otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, VTMS § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik L.E , õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. LS 224 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: 1) kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud; 2) kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o. 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Eeltoodust 3 nähtub, et menetleja on määranud põhikaristuse LS 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni oluliselt üle keskmise määra, lisakaristus on määratud LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on karistust kergendav asjaolu süü tunnistamine ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü (nulla poena sine culpa). Positiivne karistusõigus ei määratle karistuse mõistmise iseseisva alusena süüdistatava isikut, mistõttu karistuse mõistmisel tuleb süü suurust ja preventiivseid kaalutlusi selgelt ja ühemõtteliselt alati eristada (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04, p 7). Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et mootorsõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ja menetlusaluse isiku poolt toime pandud tahtlikult ning tegemist on enamohtliku väärteoga, selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades on raske liiklusalane rikkumine, mis mõjutab õnnetusse sattumise ohtu. Juhtides mootorsõidukit alkoholi mõju all, ei ole inimene võimeline adekvaatselt hindama liiklusolusid, tunnetama ohtu ja vastavalt oma käitumist suunama. L.E on kohtueelses menetluses ja kohtule esitatud kaebuses oma süüd tunnistanud. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistri andmetest nähtuvalt ei ole kaebuse esitajat varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud, seega on tegemist karistamata isikuga. Sellest saab järeldada, et isiku käitumine on olnud seni seaduskuulekas, kuid sellest hoolimata pidas ta võimalikuks juhtida sõidukit seisundis, mil alkoholi piirmäär oluliselt ületas lubatut piirmäära. Väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalune isik oli teadlik oma keelatud seisundist, kuid ei astunud samme selleks, et oma seisundit kontrollida ja loobuda väärteo toimepanemisest. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kaebuse esitaja puhul esineb süüd kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. Kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-59-15 p 12). Kohus leiab, et põhikaristuse liik ja määr vastab L.E isikule ja tema süü suurusele, sest mida rohkem lubatud alkoholi piirmäära ületatakse, seda suurem on isiku süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. Kaebajal oli tuvastatud alkoholisisaldus 0,67 mg/l, mis on lubatud alkoholi ületamise skaalal ülemmäärale lähedane. Seega kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et käesoleval juhul põhikaristuse määramine üle keskmise määra on igati põhjendatud ja asjakohane. Kaebusest nähtuvalt L.E puudub kindel sissetulek. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kohus leiab, et rahatrahvi korraga tasumine paneb L.E raskesse majanduslikku olukorda ning seega tuleb L.E-le tasuda määratud rahatrahv 900 eurot osadena 10 kuu jooksul, tasudes alates otsuse jõustumisest ühes kuus vähemalt 90 eurot kuni rahatrahvi täieliku tasumiseni. Lisakaristuse mõistmine peab toimuma KarS § 56 alusel ja vastama karistuse eesmärkidele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. 4 Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-122-13 p 9). Lähtudes ülaltoodud Riigikohtu otsusest võib asuda seisukohale, et kohtuväline menetleja poolt kohaldatud rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks ei ole proportsionaalsed toimepandud rikkumisega. Kohus on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul L.E süü suuruse. LS § 224 lg-le 2 vastava teo toime pannud isiku süü võib olla märksa suurem kui L.E praeguses asjas, sest on võimalik ületada alkoholi lubatud piirmäära veel suuremas ulatuses. L.E-le määrati LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Kohus on seisukohal, et lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks on käesoleval juhul ebamõistlik ja oluliselt piirab isiku õigusi, mis omakorda on vastuolus karistuse eesmärgiga mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb lisakaristuse mõistmisel arvestada toimepandud süüteo asjaolusid ja süüdlase isikut. Lisakaristuse mõistmisel tuleb näidata, millistele asjaoludele tuginevalt loetakse tuvastatuks, et isik paneb samalaadseid rikkumisi uuesti toime (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-122-13 p 10-11). Seega seisneb lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk eripreventiivses toimes, tagamaks isiku poolt samalaadsete rikkumiste toimepanemise vältimist. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, eelkõige liikluse valdkonnas. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Antud juhul ei ole tuvastatud korduv samalaadse süüteo toimepanemine, kuid on kindlaks tehtud süüd suurendavad asjaolud - lubatud alkoholipiirmäära oluline ületamine ja hoolimatu suhtumine oma teosse. L.E oli teadlik oma seisundist, kuid vaatamata sellele hakkas liikuma Vilmsi tänavalt Gonsiori tänava suunas, tegemist on Tallinna linna kesklinnas asuvate teedega. Rikkumine oli toime pandud 25.12.2016 öösel, ehk jõululaupäeva öösel, millal liigub tavalisest rohkem jalakäijaid, kellele joobes juht kindlasti kujutab kõrgendatud ohtu. Samuti koos kaebajaga sõidukis viibis kaasreisija, kelle elu ja tervist L.E võis samuti oma käitumisega oluliselt ohustada. Sõidukis magamine ja peale seda liikuma hakkamine viitab sellele, et kaebaja ei olnud võimeline adekvaatselt hindama oma seisundit, vastasel juhul ta ei hakkaks sõidukiga liikuma. Kõik ülaltoodu tingib lisakaristuse kohaldamist. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Lähtudes karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest ning arvestades siinjuures ka õiguskorra tagamise huvisid, kohus leiab, et on igati põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine. Kohtuväline menetleja on põhikaristuse rahalist määra ja lisakaristuse kohaldamisvajadust põhistanud eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega, kuid ei ole välja selgitatud süü suurust ega seostatud määratud lisakaristust individualiseeritud süü suurusega. Lisakaristuse puhul on määravaks mitte ainult isiku süü, vaid ka konkretiseeritud eripreventsioonid, mis peavad olema immanentselt seotud varasemate samaliigiliste süütegude eest määratud karistustega. Seetõttu tuleb nõustuda kaebaja seisukohaga, et kuna tema puhul on tegemist varem karistamata isikuga, ei ole põhjendatud lisakaristuse mõistmine keskmisele määrale lähedases suuruses. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole vajalik kohaldada 5 lisakaristust kuueks kuuks, vaid L.E on võimalik mõjutada õiguskuulekale teele ka lisakaristuse kohaldamisega sanktsiooni alammäära ulatuses. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p 2 tühistab kohus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.01.2017 otsuse väärteoasjas nr 2316,16,013381 L.