lg 2 p 4 järgi lühimenetluses Kohtuistungi toimumise aeg 26.04.2012.a Prokurör Natalia Lebed Süüdistatav I.R – isikukood: XXX; kodakondsus määratlemata; elukoht: XXX, viibib vahi all Vanglas; algharidus, ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 11-l korral, sealhulgas 22.08.2006.a Harju Maakohtu otsusega
lg 2 p 4, 7 8; § 199 lg 2 p 4, 7, 8 -25 lg 2, 4; § 121 ja § 201 lg 2 p 1 järgi vangistusega 2 aastat 8 kuud; 22.06.2011.a Harju Maakohtu otsusega
lg 2 p 4, 8; § 199 lg 2 p 7, 8, 9; § 274 lg 1 ja § 404 järgi vangistusega 9 kuud 10 päeva, vabanes pärast karistuse kandmist 20.10.2011; tõkend vahistamine alates 19.12.2011.a (kahtlustatavana kinni peetud 17.12.2011.a) Kaitsja advokaat Owe Ladva RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada I.R
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (1 aasta ja 6 kuu vangistuse) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 3 (kolm) aastat vangistust. Tõkend – vahi all pidamine jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, eelvangistusaeg
lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka ning mõistetud vangistuse alguseks lugeda 17.12.2011.a.
lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivalla kasutamisega isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise. POOLTE SEISUOHAD Prokurör leidis, et I.R-i süü röövimises on tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud
Kannatanu ütlused vägivalla kasutamise osas on usaldusväärsed, ta kirjeldab väga detailselt, mis järjekorras ja kui intensiivselt oli vägivalda kasutatud. Kui süüdistatav sisenes haagisesse varguse eesmärgil, siis kasvas see vargus üle röövimiseks. Keegi ei takistanud I.R kõiki võetud asju sündmuskohale maha jätmast, kuid ta ei teinud seda. Just kannatanu suhtes vägivalla kasutamise tõttu sai ta võõra varaga sündmuskohalt lahkuda. Kuna raskeid tagajärgi kannatanule ei tekkinud, taotles prokurör I.R-i karistamist 4aastase vangistusega, mida lühimenetluse tõttu vähendada ühe kolmandiku võrra ning kanda jääb 2 aastat ja 8 kuud vangistust algusega 17.12.2011.a. Süüdistatav I.R tunnistas end süüdi varguses, mitte röövimises. Leidis, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Kannatanu kaalus üle 100 kilo ning sellist suurt inimest on väga raske lüüa näkku või pähe. Mingeid vigastusi kannatanul ei tuvastatud. Leidis, et tema vasakul käel on nii teravad kondid, et kannatanule oleksid löömise tagajärjel kindlasti näkku jäänud vigastused. Varastatud asjad jäid sündmuskohale ning alles autosse joostes märkas, et ta käe külge oli kogemata rippuma jäänud kannatanu fotoaparaat. Kaitsja O. Ladva leidis, et röövimine ei ole tõendamist leidnud. I.R on toime pannud varguse ning ta tuleb süüdi mõista
Vägivalda asjade hõivamise eesmärgil ei ole ta rakendanud. Vägivalla rakendamise osas ei ole kannatanu ütlused usaldusväärsed, isiku läbivaatuse protokolli ja kiirabikaardiga on tõendatud, et kannatanul puudusid igasugused nähtavad vigastused. Isegi juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et I.R põhjustas kannatanule lahtirabelemise käigus valu ning selle eest tuleb teda karistada, siis tuleb seda teha
TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED Kohtuistungil kontrollitud tõendite alusel on kohus jõudnud veendumusele, et I.R-i süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud
Kuritegu, mis algas vargusena, kasvas pärast kannatanu vahelesekkumist üle röövimiseks. Kannatanu ML ütlustest (tl. 4-7; 28; 81; 87) nähtub, et ta oli 14.12.2011.a kell 11:45 ajal tööl oma firmas aadressil XXX, kus asub ka haagissuvila, mida kasutab kontorina. Oli 15-20 meetri kaugusel haagissuvilast, kui nägi, et selle uks oli avatud. Haagisele lähenedes märkas ta läbi akende seal sees liikumist, jõudis ukseni ja haagisest tuli talle vastu tundmatu mees, kelle käes oli tema sülearvuti koos mõlema kõlariga, juhtmete küljes rippusid mobiiltelefon, 4 ID-kaardi lugeja, käed vaba telefonisüsteem, 4 USB juhet, Elisa interneti pulk, mis olid arvuti küljes. Mees tahtis põgeneda koos tema asjadega, ning tema takistamiseks võttis ta mehel kahe käega õlast kinni. Kuna see mees tahtis põgeneda, istus ta natuke allapoole ning asjad, mida ta tahtis varastada, kukkusid osalt maha. Kannatanu hakkas karjuma ja appi kutsuma ning kuna mõned juhtmed olid veel mehe käes, hoidis ta mehest ikka veel kinni. Siis hakkas see mees teda vasaku rusikaga lööma keha piirkonda, tahtis paar korda ka näkku lüüa, kuid ta sai need löögid blokeerida. Haagisest väljunud mees lõi teda kokku 4-5 korda keha ja pea piirkonda Mingil momendil see mees tõmbas teda enda poole, kannatanu kukkus põlvili ja samal ajal tulid kõrval seisvast autost (Ford Mondeo) nende juurde kaks meesterahvast. Arvab, et need 2 meest tahtsid vabastada oma sõpra. Nad tulid kannatanu juurde ja hakkasid teda peksma rusikatega vastu pead, kuid ta suutis end kätega kaitsta. Lööke oli umbes 5-6, ta nägi haagises käinud mehe käes ka mingit noataolist eset, mees tegi sellega ähvardava liigutuse ja ütles midagi vene keeles. Peale seda jooksid kõik kolm meest autosse ja sõitsid ära. Kannatanu kutsus politsei. Peksmisest kehale ja näkku jälgi ei jäänud, aga pea hakkas valutama. Kohapeal käis ka kiirabi, kes ta läbi vaatas. Peksmine kestis umbes minut kuni 1,5 minutit. Pärast meeste põgenemist avastas, et haagisest oli kadunud digitaalfotoaparaat Olympus koos vutlari ja kahe akuga ning GPS seade. Isiku läbivaatuse protokolli (tl. 9-12) kohaselt M. L 14.12.11.a nähtavad vigastusi ei olnud. Lisatud fotodelt on näha, et kannatanu kandis tunkesid, nähtaval olid üksnes nägu ja labakäed. Lahti ta ei riietunud, erinevaid kehaosasid fotografeeritud ei ole. Tallinna Kiirabi kaardist nähtuvalt diagnoositi M. L 14.12.2011.a peavalu (tl. 84). Asitõendi vaatlusprotokolli (tl. 98-100) kohaselt on kannatanu 14.12.11 kell 11.54 teinud kõne Põhja Prefektuuri Juhtimiskeskusele, kus teatab, et Tallinnas XXX toimus vargus ning röövimine, et talle tulid 3 meesterahvast kallale ning meesterahvad olid autoga XXX(roheline Ford Mondeo). Teda peksti kätega, nähtavaid vigastusi ei ole, kuid pea valutab. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt (tl. 13-14, fototabel 16-22) oli vaadeldavaks objektiks Tallinn XXX territoorium, kus asub haagissuvila, mille ukse ees maas asus rüperaal, eemal kõlarid. Haagissuvila lukul ja uksel välised vigastused puudusid. Tunnistaja Fjodor T ’i ütlustest nähtub (tl. 33 - 36), et 14.12.11 hommikul sõitis ta kahe noormehega, „Les“ ja „Tjoma“, Pae 23a ühiselamu juurest Lauluväljaku kandis asuvasse autohooldusesse. Autohoolduse poole minnes möödus ta haagisest, vaatas aknast sisse, nägi laua peal sülearvutit. Autosse tagasi istudes, tagajärgedele mõtlemata, ütles teistele, et nägi haagises sülearvutit, mille peale Les väljus autost ja sisenes haagisesse. Mõne aja pärast tuli haagise juurde meesterahvas, siis tormas Les haagismajast välja. Nägi, kuidas mees haaras Lesi kinni. Seejärel tema ja Tjoma sööstsid autost välja ja jooksid nende juurde, et Les sealt ära viia. Les suutis ise ennast mehe haardest lahti rabeleda ja nad kõik koos jooksid tagasi auto juurde. Tema meest ei peksnud. Ei näinud, kas Lesil oli tol hetkel, kui nad nende juurde jõudsid, nuga käes või mitte. Niipea, kui jõudsid veidi eemale, ütles Les, et ta tahtis sülearvuti kaasa võtta, kuid teda segas omanik ja ta sai ainult fotoaparaadi kaasa võtta. Teel koju astusid nad pandimajast läbi, et fotoaparaat pantida, kuid seal ei võetud seda laadijata vastu. Kuna Lesil ei õnnestunud fotoaparaati müüa, aga raha ta vajas, andis ta Lesile 15 eurot ja võttis fotoaparaadi endale. 5 Tunnistaja AV on 18.12.11 andnud F. T sarnaseid ütlusi (tl. 51-54). Nägi, et haagiseni jõudnud mees püüdis sealt välja jooksnud Lesi kinni haarata ja Les püüdis välja rabelda ja hüüdis appi. Tema koos F.T jooksid autost välja, kuid Les suutis ise välja rabelda. Kui ta autos nägi Lesi käes fotoaparaati, siis viimane ütles, et peale fotoaparaadi tahtis ta varastada ka sülearvutit, kuid omanik segas teda. Erinevalt F. T väitis A. V , et kuna pandimajas ei võetud fotoaparaati ilma laadijata vastu, jäi aparaat F autosse ning F neile fotoaparaadi eest ei maksnud. Fotoaparaati Olympus on asitõendina vaadeldud (tl. 37-41) ning kannatanu on selle politseist kätte saanud (tl. 42). I.R-i ütluste kohaselt (tl. 63 - 66; 69 - 73) ei olnud tal kavatsust panna toime röövimist, ta tahtis varastada. Sõitis 14.12.11 koos A. V i ja F. T Lauluväljaku läheduses asuvasse autohooldusesse, mille kõrval asub autoparkla. F. T väljus autost ning tagasi tulles ütles, et nägi suvilahaagises sülearvutit. Ta (I.R) otsustas selle varastada ja väljus autost. Haagisesse sisse jõudes nägi laual sülearvutit, millega oli palju juhtmeid ühendatud. Alguses võttis ta fotoaparaadi, mis oli aknal ja riputas selle käele, pärast seda võttis sülearvuti ja kahmas kõik, mis oli arvutiga ühendatud ja hakkas nende asjadega väljuma. Väljudes tuli jooksuga tema juurde mees, kes haaras tal jopest ning hakkas teda enda peale tõmbama, samal ajal pekstes teda ühe käega vastu keha. Niipea kui mees tal jopest haaras, kukkus tal arvuti koos selle küljes olevate asjadega käest. Kuna mees teda peksis, karjus ta appi ning autost väljusid F.T ja A.V ning tulid tema poole. Mingil hetkel rabeles ta lahti, jooksis auto juurde ning nad sõitsid kolmekesi minema. Ta ei tea, kas F. T ja A. V peksid seda meest või mitte; tema meest noaga ei ähvardanud. Autos avastas, et käele oli rippuma jäänud fotoaparaat. Ütles oma kaaslastele, et ta fotoaparaati ei vaja. Teel koju astusid nad läbi mingist pandimajast, kuid seal laadijata fotoaparaati panti ei võetud. Andis fotoaparaadi T ning viimane andis talle ja A. V selle eest 10 eurot. 01.02.12 andis I.R täiendavaid ütlusi (tl. 93-96), kus täpsustab, et kui ta koos varastatud asjadega haagiselamust väljus, tuli tema juurde jooksuga mees, kes üritas teda kinni pidada ja kasutas füüsilist vägivalda. Neil toimus omavaheline kaklus ja ta oletab, et selle kakluse käigus võis ta tekitada sellele mehele füüsilist valu. A. V ja F. T seda meest ei peksnud, ta suutis ennast ise välja rabeleda. Tema mäletab, et A. V üldse autost ei väljunud. Kui autosse tagasi istus, siis avastas, et ta käe külge oli rippuma jäänud fotoaparaat. Ta ei vajanud seda ning F.T ostis selle ära, andis talle kas 10 või 15 eurot. Saadud raha kulutas oma vajadustele.
lg 1 kohaselt on röövimise objektiivne koosseis täidetud, kui isiku suhtes kasutati vägivalda võõra vara äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et kuritegu, mis algas vargusena, kasvas üle röövimiseks. Kannatanu oli märganud vargust ja püüdis takistada süüdlase lahkumist varastatud asjadega. Kannatanu suhtes kasutas I.R aga vägivalda: lõi teda kehasse, üritas näkku lüüa, tõmbas kannatanut, nii et viimane kukkus. Selle tagajärjel õnnestus tal sündmuskohalt lahkuda vähemalt fotoaparaadiga. Kannatanu aktiivse sekkumise tõttu jäid teised asjad sündmuskohale maha. Seega I.R-i käitumine, kes soovis esialgselt toime panna vargust, kuid kasutas teda takistama ilmunud kannatanu suhtes vägivalda, et hõivamine lõpule viia, on kvalifitseeritav röövimisena
Vägivald oli antud juhul vahendiks asja äravõtmisel, kannatanu vastupanu mahasurumiseks. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, sest need on teo toimepanemise asjaolude osas kooskõlas teiste kogutud tõenditega. Kohus ei näe ühtegi põhjust, miks oleks kannatanu pidanud andma valeütlusi või valeandmeid tarvitatud vägivalla kohta juhtimiskeskusele ja kiirabile. Vahetult pärast sündmust teatab kannatanu politsei juhtimiskeskusele röövimisest, mitte vargusest, et talle tuli kallale 3 meest, peksid teda ning tal pea valutab. Kannatanu teatab ka auto margi ja registreerimisnumbri, millega mehed sündmuskohalt lahkusid. See näitab, et toimunud sündmusi tajus ta adekvaatselt. Ka saabunud kiirabile kurtis ta peavalu löömise tagajärjel ning see on fikseeritud ka kiirabikaardil. Asjaolu, et kannatanu näol ei olnud nähtavad vigastusi, on seletatav sellega, et löögid näkku suutis ta blokeerida. Korduvad löögid käega või rusikaga vastu pead ja keha on kahtlemata valu põhjustavad. Füüsilise vägivallana on käsitletav ka kannatanu tõmbamine, mille ta tagajärjel ta põlvili kukkus. Füüsilist kontakti kannatanu ja süüdistatava vahel on kinnitanud ka süüdistatav ise („oli omavaheline kaklus“), samuti tunnistajad F. T ja A. V , kes räägivad küll rabelemisest, mitte löökidest. Samas tuleb arvesse võtta ka seda, et süüdistatav ja tunnistajad on omavahel vanad tuttavad, nad on varem koos kuritegusid toime pannud, süüdistatava enda väidete kohaselt koos ka vangistust kandnud. Nad on üksteise kohta püüdnud anda õigustavaid ütlusi (I.R on viimasel ülekuulamisel väitnud, et A.V ei väljunudki auost; T ja V väitsid, et nuga I.R-i käes ei näinud). Kuna F. T ja A. ei ole esitatud süüdistust kuriteole kaasaaitamises, ei ole kohtul alust analüüsida kannatanu ütlusi selle kohta, kas ja millist vägivalda ning mis eesmärgil kasutasid kannatanu suhtes teised isikud. Kohus ei saa väljuda süüdistuse piiridest. Samal põhjusel ei pea kohus vajalikuks analüüsida kannatanu ütlusi süüdlase käes olnud noa kohta. Prokurör selgitas kohtule, et kuna kannatanu ei osanud süüdistatava käes olnud nuga lähemalt kirjeldada, siis ei esitanud ta I.R-ile süüdistust röövimises relvaga ähvardades (
Süüdistatava ütlusi, nagu jäänuks talle fotoaparaat kogemata või juhuslikult käe külge, ei pea kohus eluliselt usutavaks ning see on ümber lükatud tunnistajate ütlustega. Juba auto poole liikudes ütles I.R F. T, et ta tahtis ka sülearvutit, kuid sai ainult fotoaparaadi kaasa võtta, kuna omanik segas teda. Sama seletas I.R autos ka V . Vahetult pärast fotoaparaadi hõivamist soovis I.R seda pantida ning kui see ei õnnestunud, jättis ta selle F. T 10-15 euro eest. Süüdistatava käitumine nii enne kui ka pärast vara hõivamist näitab üheselt I.R-i eesmärgipärast tegevust võõra asja hõivamisel selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kannatanu suhtes kasutatud vägivald oli ajaliselt seotud vara hõivamisega. Vägivald oli vahendiks võõra asja äravõtmisel. Röövimise on I.R toime pannud otsese tahtlusega. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. 7 I.R on isik, keda on varem, s.o. 22.08.2006.a Harju Maakohtu otsusega karistatud röövimise eest ning seda tõendavad nii kohtuotsuse ärakiri kui väljavõte karistusregistrist (tl 110 - 115, 102 - 109). Karistatus varasema röövimise eest ei ole kustunud. Seega on täidetud
Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. I.R tuleb süüdi tunnistada
Karistuse mõistmisel lähtub kohus
I.R-i süüst, arvestab kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid.
I.R-i süü suurust hinnates tuleb arvestada, et kannatanule ei tekitatud raskeid tagajärgi, tarvitatud vägivald ei olnud intensiivne ning röövitud asja väärtus ei olnud suur. Kergendavad ja raskendavad asjaolud antud asjas puuduvad. Kohus leiab, et I.R-i on võimalik karistada vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra. Samas ei saa karistus olla sanktsiooni alammäära lähedane, sest tegemist on isikuga, keda varavastaste kuritegude eest on karistatud korduvalt. Ka varasemad korduvad vangistused ei ole teda pannud mõtlema oma teo tagajärgedele. Varem toimepandud röövimise eest on talle mõistetud karistusena 4 aastat vangistust. Viimase vangistuse kandmiselt vabanes ta alles 20.10.2011.a. ning vaid mõne kuu möödumisel pani ta järjekordselt toime uue kuriteo. I.R-i mõjutamiseks mitte enam toime panna uusi kuritegusid peab kohus põhjendatuks karistada teda vangistusega 4 aastat ja 6 kuud. Sellest väiksem karistus ei oleks enam kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Kuna asja arutati lühimenetluses, tuleb süüdistatavale mõistetavat karistust KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada kolmandiku võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks jääb 3 aastat vangistust.
alusel loetakse karistusaja hulka ka eelvangistusaeg, mistõttu tuleb vangistuse kandmise alguseks lugeda I.R-i kahtlustatavana kinnipidamine, s.o. 17.12.2011.a. Menetluskulud. KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral süüdistatavalt välja mõista ka menetluskulud. Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 alusel määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis esimese astme kuritegudes süüdimõistmise korral on 2,5 palga alammäära ehk 725 eurot. Arvestades süüdistatava I.R-i varanduslikku seisundit ja tema resotsialiseerumisväljavaateid, käib menetluskulude täielik hüvitamine talle ilmselt üle jõu, mistõttu KrMS § 180 lg 3 alusel jätab kohus osa menetluskuludest (poole kaitsjatasust ja 8 poole sundrahast) riigi kanda. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 238, 306, 311 - 313. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.