4-19-4396 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. septembril 2019. a Tallinnas Tallinna kohtumajas Väärteoasja number 4-19-4396 Kohtukoosseis Kohtunik Mart

§ 227

lg 1 järgi Menetlusalune isik J.V (isikukood: XXX) kodakondsus: Eesti Vabariigi aadress: xxx telefon: xxx töökoht: xxx, töötaja karistatus: karistusregistri kohaselt kriminaalkaristused puuduvad, kehtivaid väärteokaristusi 2 Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet (registrikood: 70008747) Ametnik vanemväärteomenetleja Triinu Riigor Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus kohtuesindusgrupp Aadress: Pärnu mnt 139 Tallinn Harjumaa 15060 E-post: ppa@politsei.ee RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 107 lg 1 p-st 1 kohus otsustas: 1. Tunnistada J.V LS §

§ 227lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemises süüdi ja mõista talle Kar

S § 63 lg 1 alusel karistuseks 7 (seitse) päeva aresti.

1. KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel määrata aresti kandmine ositi, s.o vähemalt 2 päeva kaupa.
2. Arest tuleb kanda Põhja Prefektuuri Kinnipidamiskeskuses (Linnaaru tee 5/1, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa). Arest tuleb kanda hiljemalt 2 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.
3. Aresti kandmisele mitteasumisel hiljemalt otsuses märgitud tähtajaks kohaldada J.V suhtes sundtoomist arestimajja karistuse kandmisele. 4-19-4396 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav (VTMS § 137 lg 3). VÄÄRTEOETTEHEIDE J.V’le heidetakse 28.07.
4. a väärteoprotokolli nr AB1542436 kohaselt ette seda, et ta 28.07.
5. a kell 02:13 Tallinnas, xxx juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Juht oli varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Samuti juhtis mootorsõidukit kiirusega 66 km/h +/-3 km/h asulasisesel teel, suurim lubatud kiirus antud teelõigul 50 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 13 km/h. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Väärteo asjaolud ja menetluse käik 26.08.2019 on Harju Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi poolt esitatud väärteoasja nr 2316,19,006560 materjalid J.V karistamiseks LS § 201 lg 2 ja § 227 lg 1 alusel. 26.08.2019 määras kohus väärteoasja nr 4-19-4396 (2316,19,006560) arutamisele avalikul kohtuistungil 09.09.2019 kell 14:
7. Menetlusalune isik 09.09.2019 toimunud kohtuistungile ei ilmunud. Menetlusalusele isikule on kohtukutse edastatud tema kohtuvälisele menetlejale avaldatud e-posti aadressil ning menetlusalune isik on ka 26.08.2019 kohtule e-kirjaga teatanud, et ta on kutse kätte saanud. Seega saab järeldada, et menetlusalusele isikule on asja arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole taotlenud asja arutamise edasilükkamist ja menetlusaluse isiku osavõttu ei ole kohus teinud kohustuslikuks, arutas kohus väärteoasja menetlusaluse isikuta VTMS § 90 lg 1 korras. Kohtuvälise menetleja esindaja asus 09.09.2019 toimunud kohtuistungil seisukohale, et menetlusalune isik on temale inkrimineeritud süüteod toime pannud teadlikult ja tahtlikult, ta teadis, et tal mootorsõiduki juhtimisõigust ei ole. Teda on ka varasemalt juhtimisõiguseta juhtimise eest väärteokorras karistatud. Kergendavaid asjaolusid väärteotoimikust ei nähtu, samuti puuduvad raskendavad asjaolud. Menetlusalune isik on varasemad rahatrahvid jätnud tasumata. Need ei ole talle soovitud mõju avaldanud, sest ta on jätkanud enamohtlike liiklusalaste väärtegude toimepanemist. Seetõttu on kohtuväline menetleja seisukohal, et arvestades õiguskorra kaitsmise huve, arvestades ka võimalusega, et iga järgnev karistus peab olema eelnevast karmim, et isikut seaduskuulekale käitumisele mõjutada, siis ainus õige karistusliik, mis J.V seaduskuulekale käitumisele võib suunata, on arest. Arvestades üleastumise raskust, taotles kohtuväline menetleja kohtult KarS § 63 lg 1 alusel LS § 201 lg 2 järgi menetlusaluse isiku karistamist arestiga 10 päeva ning leidis, et isikule tuleb anda võimalus mõistetud arest kahe kuu jooksul ära kanda. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, kuulanud ära kohtuvälise menetleja seisukoha, leiab, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud täies mahus. Väärteotoimikus sisalduvate tõenditega on tuvastatud J.V ’le etteheidetava teo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. 2 4-19-4396 LS § 90 lg 1 p 1 ja p 3 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ja kes on kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastavalt käesoleva seaduse §-le
8. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest (tl 9) nähtuvalt J.V’l juhtimisõigus 28.07.2019 puudus, seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 nõuet, juhtides 28.07.2019 kella 02:13 ajal Tallinnas, xxx juures mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Samuti nähtub juhtimiselt kõrvaldamise otsustest, et menetlusalune isik oli varasemalt, s.o 09.05.2017 sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud LS § 91 lg 2 p 3 alusel, kuna tal puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus (tl 10). Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p -des 1 ja 3 sisalduvat keeldu. Menetlusalune isik on ise oma esitatud vastulauses kohtuvälisele menetlejale (tl 13) tunnistanud, et ta sõitis 28.07.2019 sõiduautoga Mazda CX-3 reg.nr xxx ilma vastava kategooria mootorsõiduki õigust omamata ja tegi seda teadlikult, sest keegi teine tema seltskonnast ei olnud kaine. Subjektiivsest küljest on seega tegu toime pandud kavatsetusega KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik on oma vastulauses kinnitanud, et ta võttis vastu otsuse sõita ilma juhtimisõiguseta linna alkoholi ostma. Samuti, kuna maanteeameti liiklusregistri väljavõttest (tl 11) selgub, et J.V ’l puudub juhtimisõigus, pidi isik mootorsõidukit juhtima ilmselge kavatsetusega toimepandud väärteo osas. Kohtu hinnangul puuduvad ka isiku teos õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1 ja 3 keeldusid ja pani sellega toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Lisaks eeltoodule heidetakse väärteoprotokollis J.V-le ette LS § 15 lg 1 p 2 rikkumist, mis on kvalifitseeritud LS § 227 lg 1 järgi ehk lubatud suurima sõidukiiruse ületamisena kuni 20 km/h. Teo toimepanemist tõendavad esmalt kiirusmõõturi Ultra Lyte LTI 20-20 kiirusmõõturi kasutamise protokoll (tl 7), millest nähtub, et 28.07.2019 kella 02:13 ajal mõõdeti sõiduki numbrimärgiga xxx kiirust, mis ulatus 66 km/h +/- 3 km/h. Menetlusalune isik on ise selgitanud (tl 13), et sõidu ajal oli autos melu, sõit üle Pärnu mnt viadukti oli allamäge ning seetõttu ei pannud ta tähele, et kiirus oli kasvanud 50-lt 66-le km/h. Subjektiivsest küljest on tegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, sest isik pidi aru saama, et kiirus kasvab allamäge sõites ja seda pidi kinnitama ka auto spidomeeter, kuid ei korrigeerinud sellegipoolest sõidukiirust. Kohtu hinnangul puuduvad isiku teos õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 15 lg 1 p 2 keeldu ja pani sellega toime LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo ehk ületas lubatud sõidukiirust asulasisesel teel kuni 20 km/h võrra.
9. Karistuse mõistmine LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. KarS § 48 sätestab, et kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Kuna mõlemad teod on toime pandud ühe teoga, siis tuleb J.V’le karistus mõista KarS § 63 lg 1 ja LS § 201 lg 2 järgi ühiselt. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades isiku süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning üld- ja eripreventsiooni, mõistetakse karistus. Kuivõrd LS § 201 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Karistusregistri andmetest nähtub, et menetlusalusel isikul on kaks kehtivat väärteokaristust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning viimane karistus on talle mõistetud
10. aasta maikuus. 3 4-19-4396 Menetlusalune isik on tasumata jätnud mõlemad
11. aastal väärtegude toimepanemise eest mõistetud rahatrahvid. Käesoleva väärteo on menetlusalune isik toime pannud 28.07.
12. Kohtu hinnangul annavad eeltoodud andmed aluse järelduseks, et varasemad karistused rahatrahvide näol ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusealaste süütegude toimepanemisega enda ja kaasliiklejate ohustamist, juhtides jätkuvalt mootorsõidukit vaatamata sellele, et tal puudub mootorsõiduki juhtimisõigus. Seega, kuna n-ö kergemad karistusliigid järjest suurenevate rahatrahvide näol on menetlusaluse isiku peal ära proovitud ja need ei ole teda õiguskuulekusele suunanud ning isik on kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses möönnud oma halba rahalist seisu, siis pole talle järjekordse rahatrahvi määramine otstarbekas. Seega tuleb isiku suhtes kohaldada raskemaliigilist karistust, s.t aresti. Käesolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemisel alla keskmise määra. Menetlusalune isik on kirjalikus vastulauses avaldanud kahetsust toimunu üle ning tunnistanud kirjeldatud väärtegude toimepanemist ning seda tuleb käsitleda karistust kergendava asjaoluna. Samuti tuleb arvesse võtta seda, et väärteo toimepanemine toimus öisel ajal, mil üldine liikluskoormus asulasisesel teel on kindlasti väiksem kui päevasel ajal. Samas tuleb arvesse võtta aga seda, et tegemist on menetlusaluse isiku poolt süsteemse liiklusnõuete eiramisega, kuivõrd menetlusalust isikut on
13. aastal samasuguste rikkumiste eest juba kahel korral karistatud ning see ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule tuleb karistus mõista ettenähtud sanktsiooni keskmisest poole väiksemas määras. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus, et juba teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, suurendab teatud määral ka teiste liiklejate turvatunnet. Karistuse määra valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku keskmisest väiksemast süüst, süütegude korduvusest ning kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest. Kohus asub seisukohale, et menetlusalusele isikule tuleb karistus mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmisest määrast väiksemas määras, kuivõrd üha uute süütegude toimepanemine ja tulemuseta jäänud karistuse kohaldamine ei saa süüdlase olukorda kergendada. Samuti arvestab kohus eripreventsiooni tõttu siinkohal ka asjaoluga, et kuivõrd J.V ei ole varem reaalselt aresti kandnud, siis võib temale mõista karistuseks aresti väiksemas määras ning võimaldada kanda seda ositi. Kuivõrd menetlusalune isik kohtuistungile ei ilmunud, siis puudub kohtul menetlusaluse isiku nõusolek aresti asendamiseks üldkasuliku tööga, mistõttu tuleb J.V ’le määrata reaalne aresti kandmine. Mis puutub karistuse kandmisse, siis asub kohus seisukohale, et kaks kuud on mõistlik periood, mille kestel on J.V’l võimalik oma elu korraldada viisil, mis võimaldab tal ära kanda LS §

§ 227lg 1 järgi Kar

S § 63 lg 1 alusel karistuseks mõistetud 7 päeva aresti. Seejuures on kohus määranud, et J.V võib KarS § 66 lg 1 alusel kanda aresti ositi 2 päeva kaupa, mistõttu ei tohiks määratud aresti ärakandmine olla probleemiks olukorras, kus menetlusalune isik käib karistuse kandmise kõrvalt ka tööl või koolis. Ühtlasi märgib kohus, et kui isik ei ilmu hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest aresti kandmisele, siis kohaldatakse tema suhtes sundtoomist arestimajja karistuste kandmisele. Martin Tuulik kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4