järgi 7 kuu vangistusega;
lg 2 p 4 järgi 1 aasta vangistusega;
järgi 6 kuu vangistusega;
lg 2 p 7 järgi 4 aasta vangistusega ja
järgi 10 aasta vangistusega.
lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõisteti A. Lõokesele liitkaristuseks 10 aastat vangistust.
lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti Viru Maakohtu 01.03.2012 otsusega mõistetud ja 21.03.2012 määrusega täpsustatud kergem karistus 11 kuud 27 päeva vangistust kaetuks mõistetava karistusega ning A. Lõokesele mõisteti liitkaristuseks 10 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja algust loeti A. Lõokese kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 17.07.
§-st 76 ei tulene, et ennetähtaegne vabastamine oleks erandlik ja seda saaks rakendada ainult mõne üksiku kuriteo puhul. Kogu karistuse ärakandmine pole reegel ning ennetähtaegset vabastamist ei saa pidada erandiks, seda kinnitab ka kohtupraktika. Vastasel juhul tekib oht, et süüdimõistetu kaotab üleüldse huvi oma käitumise parandamise vastu. Süüdimõistetul on aga õigus eeldada, et hea käitumise ja
lõikes 4 märgitud asjaolude esinemise korral saab ta pärast karistuse osalist ärakandmist enne tähtaega vabaneda. 3.2. Maakohus märkis, et isiku vabastamisel ei oleks kohtul veendumust, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et isik ei pane enam uusi kuritegusid toime. Mille põhjal maakohus veendumusele jõudis, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ja suhtumine muutunud, see kohtumäärusest ei selgu. Kui lähtuda eeldusest, et isiku käitumine ei muutu ja ta kujutab endast jätkuvalt ühiskonnale ohtu, tekib küsimus, kuidas saab üldse karistuse eesmärke saavutada. Samas on maakohus pidanud positiivseks isikul distsiplinaarkaristuse puudumist, samuti seda, et isik on hõivatud tööga, õppinud ning osalenud erinevates sotsiaalprogrammides, kuid otsuse langetamisel jätnud need äärmiselt olulised asjaolud tähelepanuta. Maakohus juhtis küll tähelepanu, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine, mida saab
lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal 3 on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid, kuid miks maakohus A. Lõokese puhul tema head käitumist ei arvestanud, see kohtumäärusest ei selgu. 3.
Nimelt tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. A. Lõoke on käesolevaks ajaks ära kandnud mõistetud 10-aastasest karistusest rohkem kui 2/3 ning esinevad formaalsed alused A. Lõokese tingimisi ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks. Analüüsimata formaalseid eeldusi ei saa maakohus asuda analüüsima materiaalsete eelduste täidetust. Samuti on maakohus vaatamata sellele, et isik on taotlenud vabastamisel elektroonilise valve kohaldamist asunud kohe põhjendama, miks ei ole elektrooniline valve süüdimõistetu suhtes põhjendatud. Taaskord on maakohus jätnud analüüsimata formaalsed eeldused. Süüdimõistetu soovib vabaneda elektroonilise valve alla. Lähtuvalt kohtute infosüsteemist ja vangla iseloomustusest saabus tähtaeg elektroonilise valve alla vabanemiseks 17.07.2016 ning maakohus on arutanud A. Lõokese võimalust vabaneda elektroonilise valve alla ning on leidnud, et see ei ole põhjendatud. Seega on möödunud võimalus taotleda vabastamist elektroonilise valve alla. Ringkonnakohtu hinnangul, kuna elektroonilise valve alla vabastamise tähtaeg on möödas, ei arutata enam
lg 2 p 1 mõttes elektroonilise valve alla vabastamise võimalust, vaid vabastamist sama sätte p 2 alusel. Küll elektroonilise valve kohaldamise nõusolekuid ja elukohta kontrolli saab võtta kui süüdimõistetu soovi võtta endale lisakohustus alluda elektroonilisele valvele
lg 2 p 9 mõttes, s.o arvestades kuriteo 5 toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut, võib kohus määrata, et süüdlane on käitumiskontrolli ajal kohustatud alluma elektroonilisele valvele, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Ringkonnakohus märgib etteruttavalt, et formaalsed nõuded seoses elektroonilise valvega on täidetud – olemas on süüdimõistetu nõusolek alluda elektroonilisele valvele, toimunud on elukoha kontroll ning elukoht on sobilik elektroonilise valve kohaldamiseks. Samuti on olemas elukoha Sompa 36/5, Jõhvi, s.o rehabilitatsioonikeskuse Uus Põlvkond, direktori nõusolek elektroonilise valve kohaldamiseks. Küll jääb edutuks süüdimõistetu määruskaebuses toodud argumentatsioon teemal, kas 20aastane on täisealine või mitte. Vanuseline küsimus kuriteo toimepanemisel omab rolli peamiselt formaalsete eelduste puhul. Seadusandja on teinud erandi alaealisena süüteo toimepannud süüdimõistetute suhtes, eraldades nende formaalsed eeldused
§-sse 761 . Nimetatud vanuseline kriteerium on oluline seega formaalsete eelduste puhul ning kuna süüdimõistetu oli teo toimepanemise ajal 20-aastane, nimetatud säte talle ei kohaldu. Isegi kui asuda seisukohale, et süüdimõistetu arengutase ei vastanud täisealise isiku omale, ei oma see käesolevalt tähtsust, vaid see oleks tulnud tuvastada süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kohtule teadaolevalt milleski sellises alust kahelda ei ole olnud. 7. Lisaks sellele, et maakohus on rikkunud põhistamiskohustust formaalsete eelduste käsitlemata jätmisel on maakohus valesti tõlgendanud
lg-t 4 ning on sidunud ennetähtaegse vabastamise asjaoludega, mis ei tule ei seadusest ega ka kohtupraktikast. Nii süüdimõistetu kaitsja kui ka süüdimõistetu juhivad ise tähelepanu asjaolule, et maakohus on lubamatult sidunud ennetähtaegse vabastamise erandlike asjaoludega. Ringkonnakohtul tuleb menetlusosalistega nõustuda, sest maakohtu määrusest on otseselt tuvastatav, et maakohus on märkinud, et pigem on isiku ennetähtaegne vabastamine erand, mille puhul tuleb arvestada kõiki elulisi asjaolusid. Maakohus on õigesti viidanud küll
Maakohus viitab küll mitmetele Riigikohtu lahenditele, kuid kasutas seal sisalduvat praktikat valikuliselt või vääralt. Ka maakohtu enda poolt viidatud Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-12-17 punktidest 18 ja 19 tuleneb, et süüdimõistetul on subjektiivne õigus nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Küll ei saa sellest arusaamast, mille kohaselt puudub süüdimõistetul üldjuhul õigus nõuda enda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, järeldada, et ennetähtaegseks vabastamiseks peab tuvastama erandlikud asjaolud. Nagu ka maakohus ise on märkinud, siis Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-12-17 punktidest 20-21 tuleneb, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab
lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuigi isiku käitumine on vangistuses olnud nõuetekohane, ta on täitnud individuaalset täitmiskava, leiab ringkonnakohus vaatamata sellele, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Küll ei ole distsiplinaarkaristuse puudumine asjaolu, mis tooks automaatselt kaasa süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise. Samuti on vale kaitsja määruskaebuses toodud faktiväide, et süüdimõistetut ei ole 8-aastase vangistuse jooksul kordagi distsiplinaarkorras karistatud. Käesolevaks ajaks on A. Lõokese distsiplinaarkaristused kustunud, mistõttu ei ole neile vajalik tähelepanu pöörata ning ei saa arvestada otsustuse tegemisel. 6 Kuigi
lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist vaid toimepandud kuriteo raskusega. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus ei jätnud lihtsalt kõrvale süüdimõistetut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid ning positiivseid asjaolusid ei saa alahinnata. Küll arvestades süüdimõistetu varasemat elukäiku, kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdimõistetu isikut ei saa asuda seisukohale, et uue kuriteo toimepanemise risk oleks maandatud suuremal määral ning ennetähtaegne vabastamine oleks võimalik. 8. Süüdimõistetu kui ka tema kaitsja leiavad, et uue kuriteo riske maandab süüdimõistetu elama asumine rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond, kuhu on võimalik kohaldada ka elektroonilist valvet. Ringkonnakohus, tutvudes vangla iseloomustusega, tõdes, et süüdimõistetul on võimalus elama asuda rehabilitatsioonikeskusesse. Tegemist on ajutise elamispinnaga, kus tähtajalise lepingu alusel saavad elada vanglast vabanenud isikud. Rehabilitatsioon kestab 12 kuud ning peale seda toimub adaptsioon 3-6 kuud. Seega on eeldatava süüdimõistetu maksimaalne viibimisaeg seal 18 kuud. Süüdimõistetu karistusaeg lõpeb 17.07.2021. Tulenevalt
lg-st 5 määratakse katseaeg ärakandmata karistuse ulatuses, kuid mitte lühemana kui 6 kuud. Katseajaks allutatakse süüdlane
§-s 75 sätestatud käitumiskontrollile, kuid mitte rohkem kuni kahekümne neljaks kuuks. Oletades, et süüdimõistetu käesoleva määrusega vabastatakse ning vangla iseloomustuse kohaselt tuleks katseaja lõpuni kohaldada ka käitumiskontrolli, ei oleks süüdimõistetul käitumiskontrolli lõpuni garanteeritud elukohta, mis on käitumiskontrolli eelduseks. Seega on ringkonnakohtu hinnangul kaheldav, kas süüdimõistetul oleks garanteeritud elukoht käitumiskontrolli lõpuni. Süüdimõistetul on ka garanteeritud töökoht. Ka enne vangistust süüdimõistetu töötas ja seda ka ametikult, kuid see ei ole ära hoidnud kuritegusid. Süüdimõistetut on karistatud nii varguse kui ka röövimise eest. Määruskaebustes ei ole välja toodud, kuidas vaatamata garanteeritud töökoha olemasolule, mis oli ka enne vangistust, kuid ei hoidnud ära süütegusid, peaks töökohal olema käesolevalt selline mõju, mis suunaks süüdimõistetut seaduskuulekale käitumisele. Lisaks ei ole tavapäraselt lubatud rehabilitatsioonikeskusest rehabilitatsiooni kestel lahkuda. Garanteeritud töökohad asuvad aga väljaspool keskust. Keskusel on väidetavalt kokkulepped ettevõtetega, kes pakuvad keskuse klientidele töötamise võimalusi, kuid ei ole teada, kas süüdimõistetul oleks ka reaalne võimalus nendes ettevõtetes töötada. Arvestades, et isik pani toime varavastaseid tegusid, ja seda korduvalt, ning tal on täitmata rahalisi nõudeid 05.08.2019 seisuga 3059,25 eurot, siis on mingilgi määral riskide maandamiseks töökoht vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul jääb kohati arusaamatuks, kas süüdimõistetu käitumine on muutunud selleks, et ennetähtaegselt vabaneda või selleks, et edaspidi seadusekuulekalt elada. Seega on määruskaebused suuresti üles ehitatud sellele, et kohtutel tuleks usaldada süüdimõistetut, sest ta käitumine on vangistuses olnud laitmatu. Ringkonnakohtul puudub aga veendumus uskuda süüdimõistetu väiteid. Süüdimõistetule anti võimalus kanda vangistust vabaduses, kuid vaatamata sellele pani isik katseajal toime mitmeid kuritegusid ja seda väga 7 lühikese ajavahemiku jooksul. Tegemist ei ole juhuslikku laadi ühekordse seaduse eiramisega, vaid süüdimõistetu pani toime eriliigilisi kuritegusid, mille dünaamika on muutunud järjest raskemaks. Ringkonnakohus tutvus kohtute infosüsteemist Viru Maakohtu 10.09.2012 süüdimõistva kohtuotsusega. Sellest otsusest selgub, et süüdimõistetu koos kaassüüdimõistetutega peksid bussiootepaviljonis rusikate ja jalgadega kannatanut pähe ja kehasse, kusjuures A. Lõoke lõi prussiga kannatanut pähe. Tegemist ei olnud ühe või kahe löögiga. Kohtuotsusest on tuvastatav, et tegemist oli valimatute löökidega nii käte kui jalgadega. Lisaks on märkimisväärne, et kohtus ei leidnud tuvastamist kannatanu peksmise motiiv, vaid alkoholijoobes olnud ja agressiivselt meelestatud süüdimõistetud peksid ilma igasuguste põhjuseta kannatanut, demonstreerides oma füüsilist üleolekut. Lisaks on märkimisväärne, et enne kannatanu surnuks peksmist jõudis süüdimõistetu sama kannatanu suhtes toime panna röövimise. On märkimisväärne, et süüdimõistetu käitumine polnud ühekordne, vaid oli järjekindel ja koosnes paljudest kannatanu elu ohustavatest tegudest. Lisaks nagu eelnevalt juba märgitud, oli A. Lõoke karistatud varasemalt ka varguse eest. Mida raskem on uus kuritegu, mida süüdimõistetult võib tema eelneva käitumise põhjal karta, seda väiksem peab isiku ennetähtaegseks vabastamiseks olema selle kuriteo toimepanemise tõenäosus. Arvestades, et tapmine kuulub kõige raskemate kuritegude hulka, peaksid A. Lõokese ennetähtaegseks vabastamiseks eksisteerima tavapärasest kindlamad ja veenvamad argumendid, mis räägiksid tema retsidiivsusriski kardinaalse vähenemise kasuks. Kolleegium selliseid argumente aga määruskaebustest ega kohtutoimikust ei leia. Ringkonnakohus on ka varasemalt oma 07.08.2018 määruses märkinud, kuid ringkonnakohus kordab nimetatut ka käesolevas määruses veelkordselt üle. A. Lõokese ennetähtaegne vangistusest vabastamine on praegu ennatlik. A. Lõokest on korduvalt karistatud. A. Lõokese kui tapmise eest karistust kandva isiku puhul on uute võimalike kuritegude raskusaste äärmiselt suur, mistõttu peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema ka suur kindlus, et ta on vangistuses oma käitumist muutnud. A. Lõokese varasemaid käitumismustreid ja võimalikke ohutegureid arvestades puudub aga piisav alus uskuda, et süüdimõistetu on vangistuse jooksul oma käitumist kardinaalselt muutnud ning suudab vabaduses püsida õiguskuulekal teel. Kuna riskitegurid ei ole piisaval määral maandatud, tuleb A. Lõokesel jätkata vangistuse kandmist. Süüdimõistetu ei ole rahul vangla ja prokuratuuri hinnanguga tema tõenäosusele panna toime uusi kuritegusid. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kohus ei ole seotud ei vangla ega prokuratuuri seisukohaga, kas isik vabastada või mitte, vaid kohtul tuleb hinnata seadusest tulenevaid asjaolusid. Lisaks ei ole maakohus arvestanud vangla iseloomustuses toodud riskiprotsente uue kuriteo toimepanemisel ja seda põhjendatult. Ka Riigikohtu lahendis asjas nr 1-09-14104 tuleneb, et esitatud riskihinnangule ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tugineda ei saa. Kriminaalasja materjali põhjal pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis. Metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Oluline on märkida, et paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Seega ei ole maakohus põhjendatult sellele ka tuginenud. 8 A. Lõokese uue kuriteo toimepanemise riskiteguriks on endiselt alkohol. Asjaolu, et ta ei ole vangistuses alkoholi tarvitada saanud, on läbinud sõltuvuskäitumise seljatamiseks mõeldud sotsiaalprogrammi ja lubanud alkoholist hoiduda, sellist järeldust ei muuda. Vabaduses on ahvatlused kordades suuremad kui vangistuses. Kuigi on positiivne, et A. Lõoke väljendab sõnades soovi loobuda alkoholi tarvitamisest, on kohtu hinnangul vangistusest vabanedes arvestatav tõenäosus tagasilanguseks. Vangla iseloomustusest nähtuvalt tarvitas A. Lõoke varasemalt alkoholi nädalas 2–3 korda ning pani hulgaliselt korrarikkumisi toime just alkoholi mõjul. Alkoholi tarvitamisel võib A. Lõoke käituda vägivaldselt ning olla ohtlik teiste inimeste tervisele või isegi elule. On positiivne, et süüdimõistetu soovib sõnades tegeleda sõltuvusprobleemiga, kuid kohtul puudub veendumus uskuda süüdimõistetut. Ringkonnakohtu hinnangul süüdimõistetu käitumiskontrollile allutamine, ka lisakohustusena elektroonilise valve kohaldamine ning alkoholi tarvitamise vältimiseks testide andmise kohustuse määramine ei maanda A Lõokese puhul uute kuritegude toimepanemise riske vajalikus määras. 9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390, § 337 lg 1 p-dest 2 ja 3, § 338 p-dest 2, 3, § 339 lg-st 2 ja § 341 lg-st 3 tuleb jätta Viru Maakohtu 9. septembri 2019 määruses välja maakohtu põhistused seoses erandlike asjaoludega ning täiendada maakohtu määruse põhistusi ringkonnakohtu määruse põhistustega. Määruskaebused jäävad rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau 9 Aarne Sarjas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.