Obsah (10)

§ 175§ 179§ 180§ 61§ 342§ 62§ 195§ 45§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-3046 (15230104466) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola,

§ 175

lg 1 p 3 alusel ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi tasu (akt nr 470) summas 382,50 eurot,

§ 175

lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 801,60 eurot ja

§ 179lg 1 p 2 alusel sundraha 645 eurot.

Menetluskulud tuleb tasuda

§ 180

lg 3 alusel ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, kusjuures esimesel 11 kuul kuulub tasumisele igakuiselt 152,42 eurot ning 12 kuul 152,48 eurot. Menetluskulu tasumise tähtaeg on igakuiselt 28.-s kuupäev.

1. A.O-le oli esitatud süüdistus ja ta mõisteti süüdi selles, et tema
2. augustil 2015 kella 10:00 paiku, viibides Tallinnas, aadressil Tallinn, XXX asuvas korteris, kuhu ta oli tulnud pererahva kutse peale koristama, sattus konflikti TK-ga, haaras tal juustest kätega kinni, tiris teda juustest ning lõi TK-le korduvalt rusikaga vastu pead, mille tagajärjel viimane kukkus põrandale. Sellise tegevusega põhjustas A.O kannatanule füüsilist valu ja hematoomid pea vasemal pool meelekoha juures ning vasema silma nurgas.
3. Maakohus, hinnanud kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendeid ning kirjalikke materjale leidis, et A.O süü KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises on kohtus prokuröri poolt täpsustatud süüdistuse mahus tõendatud. Kannatanu ründamist kinnitavad nii kannatanu enda kui tunnistaja LP ütlused ning kannatanul tuvastatud tervisekahjustused pindmine peavigastus, meelekoha ning vasaku silma juures olevad hematoomid. Kaudselt kinnitab süüdistatava poolt kannatanule tervisekahjustuse tekitamist ka asitõendi vaatlusprotokoll, millest nähtub, et 82 aastasele naisele soovitakse kiirabi, kuna teda löödi pähe, pea on saanud vigastada ning on verine. Kaudselt tõendavad A.O süüd ka prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrused, millest nähtuvalt kriminaalmenetlusi alustati, kuivõrd A.O käitus teiste isikute suhtes vägivaldselt. Kohtu arvates selgitavad need võimaliku kuriteo tagamaid ning A.O käitumist konfliktsituatsioonides ning asjaolu, et süüdistatav ei sattunud konfliktsituatsiooni mitte esimest korda. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nähtuvalt erutub süüdistatav konfliktsituatsioonides kergesti, erutumisel võib vallanduda intensiivne ja püsiv vihaefekt, mille käigus käitub ta intensiivselt ja agressiivselt. Impulsikontroll on nõrk, ärritudes võib käituda ettearvamatult ja tagajärgi arvestamata. Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava väited, et hoopis tema on kannatanu ning TK peksis teda, tiris teda juustest ning hüppas talle kogu oma keharaskusega peale, eluliselt usutavad. Süüdistatav on Häirekeskusesse helistades märkinud, et temal on vigastused kehal ja käed on marraskil, kuid isiku läbivaatusprotokollist nähtub, et süüdistataval tuvastati kriimustus parema käe pöidlal ja vasaku käe nimetissõrmel. Seega süüdistataval tuvastatud vigastused ei kattu kuidagi väidetavalt tema suhtes toimepandud intensiivse rünnakuga. Kui süüdistataval olid tõesti kehal vigastused, jääb kohtule arusaamatuks, miks ei näidanud ta neid politseis ega lasknud neid fikseerida. 2 Kohus ei tuvastanud tunnistaja ütlustes selliseid vastuolusid, mis muudaksid tema ütlused ebausaldusväärseks, kuivõrd kriminaalasjas kogutud teised tõendid siiski kinnitavad tunnistaja ja kannatanu ütlusi. Ühegi kriminaalasjas kogutud tõendiga ei ole alust järeldada, et kannatanu vigastused tekkisid kuidagi muud moodi, kui süüdistuses esitatud viisil. Asjaolu, et kriminaalmenetlust ei alustatud kannatanu avalduse alusel ning esimene menetlustoiming oli süüdistatava läbivaatus, ei tõenda, et kannatanuks antud kriminaalasjas on süüdistatav. Süüdistatav ja kaitsja, leides, et tunnistaja ja kannatanu on andnud valeütlusi, ei ole samas selle väite kontrollimiseks esitanud kohtule ühtegi tõendit, võimaldamaks kohtul selle väite tõesust kontrollida. Arvestades karistuse mõistmisel kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leidis kohus, et A.O on võimalik tema tegudes sisalduva ebaõigluse ja õiguskorra kaitse huvides karistada ainult vangistusega. Samas arvestas kohus asjaoluga, et süüdistatav on eelnevalt kriminaalkorras karistamata ning peale kuriteo toimepanemist ei ole pannud toime uusi kuritegusid ega muutunud uuesti agressiivseks. Samuti pidas kohus vajalikuks arvestada karistuse mõistmisel ka seda, et kannatanu ei saanud süüdistatava ründe tagajärjel väga raskeid tervisekahjustusi. Mõistetud karistusest tingimuslikult vabastamine on süüdistatavale piisavaks motivaatoriks hoidumaks uute kuritegude toimepanemisest.
4. Maakohtu otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsioonkaebused süüdistatava kaitsja ja süüdistatav. 4.
5. Kaitsja vaidlustades kohtuotsuse täies ulatuses, leiab, et kohus on valesti hinnanud esitatud tõendeid, mis on viinud ekslikult süüdistatava süüdimõistmiseni ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja palub vaidlustatud otsus tühistada ja A.O esitatud süüdistuse järgi õigeks mõista. Kaebuse argumendid on järgmised: A.O tegevus ei kvalifitseeru KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava teona, puudub nii objektiivne kui subjektiivne külg. Süüdistatava ja TK vahel tekkinud füüsilise konflikti algatajaks ei olnud A.O. Kaitsja jääb varasema seisukoha juurde, et kriminaalasja lõpetamise määrused ja ekspertiis A.O kohta, ei puutu antud kriminaalmenetlusse ega tõenda A.O süüd. Kohus on põhjendamatult tuginenud isiku süü tuvastamisel isiku iseloomustamiseks (negatiivselt) esitatud materjalile prokuröri poolt, mis ei tõenda tegelikkuses kuidagi isiku süüd konkreetse kuriteo toimepanemises. Kohus peaks lähtuma otsestest tõenditest, mida antud kriminaalasjas ei esine. Vaidlustatud otsuses loetletud tõenditest saab välja lugeda, et konflikti algatajaks oli tegelikult kannatanu, kes tekitas A.O-le füüsilist valu, haarates viimasel juustest. Süüdistatav pidi end kaitsma, s.o. üritas TK haardest vabaneda, mille käigus kannatanu kukkus ning millest tekkisid talle isiku läbivaatusel tuvastatud hematoomid. Kohus pole süüdistatava ega kaitsja seisukohti piisavalt analüüsinud ning ekslikult leidnud, et tõenditele ei tugine kohtuvaidluses esitatud seisukoht, nagu oleks vihahoos olnud TK võimeline A.O ründama. Kohus on välja toonud, et tegemist on 81 aastase naisterahvaga, kellel olid liikumisprobleemid ning A.O oli sündmuse ajal 31 aastane ning heas füüsilises vormis. Kaitsja hinnangul ei tugine tõenditel ka kohtu arvamus, et 81 aastane naine ei ole võimeline A.O ründama. Kannatanu pole ka esitanud tõendeid, et tal oli sellel ajal liikumispuue, vastavad väited esitati istungil suuliselt. Kaitsjale jääb arusaamatuks kohtu argument, et süüdistatava poolt märgitud vigastused ei kattu väidetava ründe intensiivsusega. A.O vigastused on fikseeritud ja vastavad dokumentaalsed tõendid on ka kohtule esitatud. Kaitsja ei näe siin mitte mingisugust vastuolu, A.O poolt märgitud vigastused (käed olid marraskil pärast rünnakut ja nägu punetas) vastavad süüdistatava poolt märgitule ning ründe intensiivsusele. 3 Erinevalt kohtust leiab apellant, et vastuolud tunnistaja ütlustes ei piirdu vaid mõne teatud detaili ununemisega, vaid on olulises vastuolus, mis on tuvastatavad otseselt istungi protokollist. Vastuolud tunnistaja ütlustes olid niivõrd suured, et kohtueelsete ütluste avaldamine ei täitnud antud olukorras eesmärki, kuna tunnistaja istungil antud ütlused olid vastuolus tema enda samal istungil, samas ristküsitluses antud ütlustega, mida tunnistaja ei suutnud kõrvaldada. Samuti on tunnistaja ütlused ebausaldusväärsed, kuna tegemist on kannatanu pojaga ja istungil kannatanu põhimõtteliselt dikteeris tunnistajale vastuseid ette, mis on täiesti lubamatu ja millele ka kaitsja tähelepanu juhtis. Tunnistaja LP ei näinud pealt konflikti algust ning mida ta edasi nägi, on täielikult tuvastamata. Täielikult on tõendamata kohtu seisukoht, et kannatanul fikseeritud vigastused ei saanud tekkida kukkumise tagajärjel. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu vigastused on kindlasti tekkinud just löömise tagajärjel. Kohus ei ole analüüsinud ega hinnanud kaitsja poolt väljatoodud asjaolu, et kannatanu esitas avalduse alles kaks päeva hiljem. Kaitsja seisukohast näitab see kogumis teiste tõenditega, et sellega soovis kannatanu vältida enda suhtes kriminaalmenetluse alustamist. Vastupidiselt kohtu seisukohale leiab kaitsja endiselt, et vaatlusprotokoll tehtud kõnedest tõendab kogumis teiste tõenditega, et just A.O oli antud asjas kannatanuks. Kaitsja ei soovinud kaebuse läbivaatamist suulises menetluses. 4.
6. Süüdistatava poolt 15.12.2016 ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuse (parandatud) väited kattuvad üks-üheselt kaitsja apellatsioonis esitatud väidetega, samuti kattub apellatsioon ülesehituselt ja kirjapildilt. Süüdistatav on täiendavalt lisanud üksnes endapoolse selgituse/kirjelduse politseile helistamisest ja sellest tulenevalt enda nägemuse politsei ja prokuratuuri poolt tema staatuse ebaseaduslikust ja alusetust muutmisest. Süüdistatav taotleb annulleerida kaitsja 9.12.2016 apellatsioonkaebus ja võtta vastu temaga parandatud ja tema poolt esitatud apellatsioonkaebus. Taotlust põhjendab süüdistatav asjaoluga, et kaitsja esitatud apellatsioonkaebus oli temaga täiesti kooskõlastamata ja esitatud ilma tema nõusolekuta ning parandusteta. Kaitsja on kirjutanud mõningaid tähtsaid asju nagu süüdistatava nimelt, kuid tegelikult ei oleks ta selleks oma nõusolekut andnud ja nendega nõustunud. Süüdistatav palub maakohtu otsus tühistada ja ennast süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks mõista. Veel palub alustada kriminaalmenetlust TK ja LP vastu seoses nendepoolse kallaletungiga tema vastu ning nendepoolsete teadlike valeütluste andmisega nii kohtueelses- kui kohtumenetluses.
7. Ringkonnakohtu istungil toetas kaitsja enda ja süüdistatava apellatsiooni. Süüdistatav toetas enda apellatsiooni ja kaitsja apellatsiooni osas, millises see kattus tema poolt esitatud apellatsiooniga. Prokurör palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
8. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et esitatud apellatsioonid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Erinevalt apellantidest leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud nende kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning esitatud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt 4 kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente A.O õigeksmõistmiseks temale esitatud süüdistuses.
9. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel eksinud ega tõendite hindamisel vigu teinud. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses põhjalikult analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega kummutanud. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 61lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Otsuses nr 3-1-1-85-00 on Riigikohus märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et kohus on otsuses lugejale jälgitavalt põhjendanud, miks ta A.O temale esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Asjaolu, et süüdistatav ja kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 61

lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06 ja 3-1-1-4-07). Mõistes A.O talle esitatud süüdistuses kohtule esitatud tõendite kogumi põhjal KarS § 121 lg 1 järgi süüdi, vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaolud, erinevalt kaitsja arusaamast, ka kohtuotsuse resolutiivosa järeldustele. Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (RKKKo 3-1-1-15-13 ja 3-1-1-90-09 p 6). Maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel aga sellist vastuolu ei esine, sest neid lugedes ja võrreldes on võimalik üheselt aru saada, millal täpselt ja millise kuriteo süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi A.O toime pani. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt

§ 342

lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks.

1. Apellatsioonidesse puutuvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Apellatsioonides esitatud kaitseversioonist saab jätkuvalt välja lugeda, et konflikti algatajaks oli tegelikult mitte süüdistatav, vaid kannatanu TK, kes tekitas A.O-le füüsilist valu, haarates viimasel juustest, misjärel pidi süüdistatav end kaitsma ja haardest vabanemiseks tekkinud rüseluse käigus kukkus kannatanu 5 maha, mille tagajärjel tekkisid talle isiku läbivaatusel tuvastatud hematoomid. Ehkki süüdistatav ennast talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista on maakohus leidnud põhjendatult, tuginedes kannatanu ja tunnistaja L. Paronjani üksikasjalistele ütlustele, et 19.08.2015 ründas kannatanut ja tarvitas tema suhtes vägivalda A.O. Kuigi kohus on möönnud tunnistaja ja kannatanu ütlustes mõningaid vastuolusid üksikutes detailides, ei anna see asjaolu ka kohtukolleegiumi arvates alust lugeda nende ütlused ebausaldusväärseteks ja kohtukõlbmatuteks. Maakohus leidis õigesti, et juhul kui kaitsja, leides, et ütlustes esinevad vastuolud, oleks tal olnud võimalus ütluste usaldusväärsuse kontrolliks paluda kohtul avaldada kohtueelses menetluses antud ütlused. Kaitsja seda võimalust kohtumenetluses ei kasutanud. Maakohus on lugejale arusaadavalt selgitanud, et lisaks vaatamata vastuolude põhjustele kannatanu ja tunnistaja ütlustes, kinnitavad kriminaalasjas kogutud tõendid nende ütlusi. TK peksmist süüdistatava poolt tõendavad lisaks kannatanu ütlustele kannatanul tuvastatud tervisekahjustused (kd I, lk 55-56 ja 57-61) - peas vasakul pool meelekoha juures hematoomid, vasema silma nurgas hematoom. Tuvastatud tervisekahjustused pea piirkonnas kinnitavad siinjuures aga süüdistatava ütlusi, et ta lõi kannatanut enesekaitseks nii käte kui jalgadega, mis on omakorda kooskõlas kannatanu ja tunnistaja ütlustega, kuid ei anna alust järeldada, et kannatanul tuvastatud kehavigastused, mille tagajärjel viidi kannatanu kiirabiga haiglasse, said tekkida muul moel kui süüdistuse märgitud viisil.
2. Maakohus on analüüsinud kõiki kaitsja ja süüdistatava poolt esitatud kaitseversioone, m.h ka apellatsioonides korratud seisukohta, et konflikti algatas ja süüdistatavat ründas kannatanu, kes haaras süüdistataval juustest kinni, väänas kätt ja hüppas oma keharaskusega temale peale. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistusega selles, et taoline väide ei ole eluliselt usutav ja seda ei kinnita ükski kohtuistungil hinnatud tõend. Vaidlust ei ole selles, et kuriteo toimepanemise ajal oli kannatanu 81 aastane, kellele oli hiljuti tehtud põlveoperatsioon ja kes vajas seetõttu korteris liikumisel kõrvaltuge ning süüdistatav 31 aastane, s.o kannatanust 50 aastat noorem. Just kannatanu tervislikust seisundist tulenevalt oli süüdistatav kutsutud korterit koristama. Isegi juhul, kui pidada süüdistatava ütlusi tema ründamise osas kannatanu poolt usaldusväärseteks, ei kinnita seda ükski teine tõend. Küll aga nähtub isiku läbivaatuse protokollist (kd I, lk 62-63), et süüdistataval tuvastati kriimustus parema käe pöidlal ja vasaku käe nimetissõrmel, millised oma tekkemehhanismilt ei kattu kuidagi väidetavalt TK poolt A.O suhtes toime pandud intensiivse ründe tagajärjel tekkinud vigastusega. Isiku läbivaatuse protokoll on süüdistatava poolt allkirjastatud ja selles kajastatud asjaolusid apellantide poolt kahtluse alla seatud ei ole. Õige on maakohtu järeldus, et süüdistataval tuvastatud vigastused ei tõenda temale tekitatud tervisekahjustust süüdistatava kirjeldatud viisil.
3. Kaitsja seisukohaga, et vaatlusprotokoll (kd I, lk 66-69) tehtud kõnedest kogumis teiste tõenditega tõendab, et just A.O oli antud asjas kannatanuks, kohtukolleegium ei nõustu. On küll õige, et esimesena helistas hädaabisse süüdistatav, kuid tema kõne taustal kuuldav oigamine ei kinnita süüdistatava ütlusi tema enda ründamisest. Kriminaalasja juures olev materjal (prokuratuuri loal kriminaalmenetluselõpetamise määrused) kinnitab üheselt A.O taolist käitumismustrit konfliktsituatsioonides, millega ta püüab politsei poole esimesena pöördudes jätta endast muljet kui väärkohtlemise ohvrist.

§ 62

p 4 kohaselt kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed. Need ei ole olulised ainult karistuse mõistmisel, vaid võimaldavad tihtipeale ka selgitada, millised on süüdistatava iseloomujooned, kas ja mil määral mõjutavad need tema käitumist, s .h pinge ja/või konfliktolukorras ning sellest tulenevalt, kui suur on objektiivne võimalus, et isik on toime pannud temale inkrimineeritud kuriteo. Seega on kohtu poolt A.O iseloomustavatele andmetele tuginemine oluline tema ütluste usaldusväärsuse hindamisel. 6 Ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti kohaselt (kd I, lk 73-77) erutub A.O konfliktsituatsioonides kergesti, erutumisel võib vallanduda intensiivne ja püsiv vihaefekt, mille käigus käitub intensiivselt ja agressiivselt. Impulsikontroll on nõrk, ärritudes võib käituda ettearvamatult ja tagajärgi arvestamata. Käesolevas kriminaalasjas on nii kannatanu kui süüdistatava ütlustega tõendatud, et konflikt sai alguse koristamise pinnalt. Seda, et kuriteo toimepanemise viisi (nn ) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina on aktsepteerinud ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-32-

1. Kuigi käesolevas kriminaalasjas alustati menetlust kuriteosündmuse (kakluse) kohta (kd I, lk 93) mitte kannatanu TK suulise kuriteoteate alusel ja esimeseks menetlustoiminguks oli süüdistatava isiku läbivaatus, ei tõenda see iseenesest veel A.O kannatanu positsiooni. Et kannatanu viibis peale 19.08.2015 A.O poolt tema suhtes toime pandud tervise kahjustamist haiglas, sai ta kuriteokaebuse esitada alles mõned päevad hiljem ja seetõttu antigi menetleja poolt isikutele staatused 10 päeva möödudes.
2. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-50-13 märkinud, et rääkides konkreetselt KarS §-s 121 sätestatud löömise koosseisualternatiivist, on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu tunneb valu. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (Vt ka RKKKo 3-1-1-59-11, p-d 9.1-9.2). Kannatanu ütlustega on leidnud tõendamist, et tal oli valus ning vaid poja vahele sekkumine päästis ta ründaja haardest. Kohus on kontrollinud kohtuistungil ka kaitsja versiooni kannatanul tuvastatud vigastuste võimalikust tekkimisest kukkumisel ning vastupidiselt süüdistatava ja kaitsja seisukohale jõudnud õigele järeldusele, et kannatanut lõi ja kehavigastused kannatanule tekitas A.O. Kohtukolleegiumi hinnangul esineb A.O käitumises KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo nii objektiivne kui subjektiivne koosseis.
3. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada süüdistatavale, et kriminaalmenetluse alustamiseks tuleb

§ 195

lg 1 kohaselt esitada kuriteoteade uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult. Teade, milles isikut süüstatakse kuriteos, on kuriteokaebus. Kannatanu TKt ja tunnistaja LP on maakohus kohtuistungil enne ütluste andmist hoiatanud teadvalt vale ütluste andmise eest ja võtnud hoiatuse kohta nendelt allkirjad. Maakohus ei tuvastanud ja ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid kannatanu ja tunnistaja poolt teadvalt vale ütluste andmise kohta. Süüdistatava apellatsioonis esitatud sellekohased väited on seega asjakohatud, paljasõnalised ja tõendamata. 13.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

Süüdistatava kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist summas kokku 260 eurot. Menetlustoiminguteks on taotlusest nähtuvalt süüdistatava apellatsiooniga tutvumine ja analüüs, apellatsioonkaebuse koostamine, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistus ja istungil osalemine.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust põhjendatuks ja riigi õigusabi osutamisel tehtud kulutuste eest taotletava tasu suurust vajalikuks ja mõistlikuks.

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kooskõlas

§ 175

lg 1 p-s 4 ettenähtuga ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid nii 7 süüdistatav kui ka tema kaitsja. Et kohtukolleegium jätab maakohtu vaidlustatud otsuse A.O suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata, jäävad arutatavas asjas apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava A.O kanda. 14. Eeltoodu alusel ja arvestades, et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, jätab kohtukolleegium juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344 ja § 345 lg-st 1 ja 2 Harju Maakohtu 3.

novembri 2016 otsuse A.O suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola Pavel Gontšarov 8 Andres Parmas