Obsah (11)

§ 262§ 275§ 2§ 16§ 32§ 47§ 48§ 56§ 68§ 63§ 263

4-20-2372 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2020, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-20-2372 (233020002169) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistungi se

) § 262 lg 1 ja § 275 lg 1 järgi Menetlusalune isik M.S isikukood 08001029291; sünniaeg 30.01.1986; elukoht xxx; Gruusia kodakondsus; töökoht puudub Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskond asukoht Vahtra 3, 21003 Narva. Kohtuistungil osalenud isikud Menetlusalune isik – M.S Kohtuvälise menetleja esindajad – Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri vanemkomissar Irina Reino, väärteomenetleja Tatjana Pervunina Tunnistajad – I B , V S ja A T 21.05.2020 Kohtuistungi toimumise aeg Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1, 107 lg 1 p-st 1 ja §-dest 108109, § 111, kohtunik otsustas: RESOLUTSIOON Lõpetada väärteomenetlus M.S-i suhtes

§ 262lg 1 järgi, kuna etteheidetavas teos puuduvad väärteo tunnused.

Tunnistada M.S süüdi 19.05.2020 avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega, s.o

§ 275

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista karistuseks 5 (viis) päeva aresti. Karistuse – 5 (viis) päeva aresti - kandmise alguseks lugeda 19.05.2020 kell 19:58, s.o kinnipidamise algus süüteomenetluses. VTMS § 199 lg 3 ja 205 lg 1 kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub ja pööratakse täitmisele selle tegemisest. Käesolev kohtuotsus edastada M.S-ile prefektuurile. ja Politsei- ja Piirivalveameti Ida Edasikaebamise kord Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule Narva kohtumaja kaudu 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast, s.o 22.05.

1. Kui ettenähtud tähtajaks ei teatata soovist kasutada apellatsiooniõigust, vormistatakse kohtuotsus ainult selle lõpposana. Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus maakohtu kantseleis kättesaadav alates 15.06.
2. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil otsus on kohtumenetluse pooltele maakohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I. Menetluse käik
3. Väärteoasjas nr 2330,20,002169 koostatud väärteoprotokollis (tl 4) oleva väärteo kirjelduse kohaselt pani M.S ajavahemikul 19.05.2020 19:36 - 20:09 Sillamäe linnas Viru pst 35, Ida-Viru maakonnas toime

§ 262

lg-s 1 ja

§ 275lg-s 1 nimetatud väärteod Protokolli kohaselt pani ta teod toime tahtlikult.

1. Vastavalt isiku kinnipidamise protokollile (tl 5) peeti M.S VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel kinni 19.05.2020 kell 19:
3. Ida Politseiprefektuur edastas väärteoasja ülejärgmisel päeval kohtusse karistuse määramiseks. M.S ei soovinud kohtuistungil kaitsjat.
4. Kohus kuulas 21.05.2020 toimunud kohtuistungil üle menetlusaluse isiku (tl 29-30), tunnistajad I B (tl 26), V S i (tl 26p – 27) ja A T i (tl 27 p - 28) ning avaldas muuhulgas järgmised dokumentaalsed tõendid: isiku kinnipidamise protokoll (tl 6), sõiduki teisaldamise akt (tl 7), karistusregistri väljavõte (tl 11), 04.03.2020 M.S-i suhtes tehtud kiirmenetluse otsus (tl 12-13), PPA Ida Prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalve osakonna komissar D. Samsonovi kiri M.S-i sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutuse kohta (tl 14), koopia ettekirjutusest M.S-i lahkumiseks Eesti Vabariigist (tl 31-32) ja 28.04.2020 otsus lahkumisettekirjutuse pikendamise kohta (tl 33-34).
5. Samuti uuris kohus istungil politseiametniku vormikaamera salvestist DVD-l kirjaga „Video Rinnakaamerast / M.S /

§ 262

lg 1 /§ 275 lg 1“, mis asub ümbrikus tl-l 21 ja mille kohta on koostatud õiend tl -l 19 (edaspidi ka: salvestis ). Tegu on VTMS § 31 lg-s 11 nimetatud tõendiga ehk riikliku järelevalve käigus tehtud salvestisega: „Kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus fotovõi videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: 1) salvestise seos väärteoasjaga; 2) millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; 3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud.“ DVD-l oleva salvestuse failinimi on „M.S-

§ 275

“ (viide võimuesindajate solvamisele) ja see algab kell 20:07 politseiauto tagaistmel istuva mehe vestlusega juhiistmel oleva politseiametnikuga, salvestatuna nimetatud politseiniku rinnakaamerast (seejärel, alates kell 20:25 kuni 20:35 ollakse Narva arestimajas). Ekraanipildil on kuvatud kellaaeg, mis vastab väärteoprotokollis nimetatud

§ 275

väärteo toimepanemise ajale, ning salvestanud politseiametniku isikukood (tunnistaja T ütluste kohaselt oli see väljakutsele reageerinud patrullpolitseinik O K ). Salvestusel väljendab mehehääl politseiametnike suunal muuhulgas roppusi; M.S tundis 2 end ka ise selles mehehääles ära (tl 29). Kokkuvõttes on täidetud kõik VTMS § 31 lg-s 11 loetletud kriteeriumid ja tegemist on lubatava tõendiga. 6. Vaidluste käigus palus kohtuvälise menetleja esindaja mõista isiku süüdi mõlemas väärteos ja karistada kummagi eest 5-päevase arestiga. M.S ei vaielnud vastu. II. Kohtu põhjendused 7.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoossei sule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi lõpetatakse väärteomenetlus siis, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Kohus, uurinud vahetult asjas kogutud tõendeid ja hinnanud neid siseveendumuse kohaselt kogumis, on seisukohal, et M.S pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 275

lg 1 järgi, ning teda tuleb selle eest karistada.

§ 262lg 1 järgi tuleb menetlus lõpetada.

M.S-ile ei saa sellise väärteo toimepanemist süüks panna, sest väärteosüüdistuses selles osas kirjeldatud tegevus ei ole vastavuses ühegi süüteo tunnustega. 8. Enne süüküsimuse otsustamist käsitleb kohus menetlusaluse isiku keeleoskuse ja õiguste tagamise problemaatikat antud asjas (osa A), seejärel

§ 275

järgi esitatud süüdistuse põhjendatust (osa B), karistust selle teo eest (osa C) ning lõpuks

§ 262järgi esitatud süüdistuse küsimust (D).

A. Menetlusaluse isiku keeleoskus ja menetlusõiguste tagamine

1. M.S on Gruusia kodanik, kelle emakeel on tšetšeeni keel (see selgus kohtuistungil isikuandmete kontrollis, aga on fikseeritud ka salvestise lõpuosas, kui M.S-i isikuandmeid kontrollitakse arestimajas). Kohtuistungil deklareeris ta kõhklematult, et valdab vene keelt ja istungi võib pidada venekeelse tõlke vahendusel. Eesti keel ta ei vallanud. Istungi rakendamisel polnud põhjust M.S-i keeleoskuses kahelda.
2. Istungi käigus ilmnes siiski, et M.S-i vene keelt valdamise tase võimaldas tal aru saada ja väljenduda teatud küsimustes, aga keerukamate mõtete või konstruktsioonide puhul oli raskusi mõlemal nii temal küsimustest arusaamisel kui ka tema venekeelsete vastuste mõistmisel. Professionaalsel kohtutõlgil, kelle emakeel on vene keel ja kelle oskustes pole kohtunikul olnud seni kunagi alust kahelda ja polnud ka nüüd, oli vahepeal raskusi M.S-i vahendamisega (vt tl 29-30, aga detailides on see jälgitav kohtuistungi salvestiselt tervikuna). See oli tingitud süüdistatava tugevast aktsendist, rudimentaarsest grammatikaoskusest ning ebakorrektsest süntaksist. Tulenevalt sellest, et vene keel oli tõlgi emakeel, kuid kohtunikule hiljem omandatud keel, esines istungil situatsioone, kus kohtunik sai M.S-i raskesti mõistetavast tekstist paremini aru kui tõlk, mida annab selgitada sellega, et M.S kasutas ulatuslikult halvale vene keelele omaseid lihtsustatud keelekonstruktsioone, mida on lihtsam mõista sel, kes valdab vene keelt võõrkeelena, kui vene emakeelega isikul. Vallates ise vajalikul määral vene keelt, saab kohus asuda seisukohale, et M.S-i vene keel vastab kõige tõenäolisemalt tasemele B1 (skaalal A1-C2), vähemalt kohtuistungi situatsioonis (ta oskab suhelda vene keeles tuttaval teemal, kuid mitte enam).
3. VTMS § 150 lg 1 kohaselt on väärteomenetlusõigust on oluliselt rikutud, kui väärteoasja on arutatud tõlgi osavõtuta keeles, mida menetlusalune isik ei valda. KrMS § 10, mis on siin tulenevalt VTMS §-st 2 samuti asjakohane, näeb ette, et kriminaalmenetlus võib menetleja, menetlusosaliste ja kohtumenetluse poolte nõusolekul toimuda eesti keele kõrval ka muus keeles, kui nad seda valdavad, ning kahtlustatavale ja süüdistatavale, kes ei valda eesti keelt, tagatakse tõlgi abi. Kahtluse korral selgitab menetleja välja isiku eesti keele oskuse. Neist sätetest saab järeldada, et kuna M.S ei valda eesti keelt, oli kohus kohustatud tagama talle tõlgi abi – ja seda omakorda keeles, mida ta valdab. 3
4. Kohtu hinnangul tähendab „keelt mitte valdama“ olukorda, kus inimene keelt üldse ei oska. Vastasel korral tuleks kutsuda tõlk ka nende eestlaste puhul, kes pole rumaluse või vähese harituse tõttu võimelised emakeeles kirjakeele normi kohaselt väljenduma. Pole kahtlust, et M vene keelt kesktasemel valdab, kuigi tema enda enesekindlus oma keeleoskuse osas (st et ta on võimeline kõhklematult end vene keeles kohtus kaitsma) võib olla liialdatud. Seega on kohus iseenesest taganud menetlusaluse isiku õiguse tõlgile piisavalt.
5. Eelnev aga ei tähenda, et M.S-i keeleoskuse tase, pärinemine teisest kultuuriruumist ja see, et menetlus toimus kaitsja osavõtuta keeles, milles suhtlemine oli M.S-ile problemaatiline, täiendavat tähelepanu ei vääri. Nende asjaolude tõttu peab kohus iseäranis tõsiselt pidama silmas M.S-i kaitseõiguse tagamise vajadust. Asjaolu, et M.S ei soovinud istungile kaitsjat (olgu see siis materiaalsetel või muudel kaalutlustel), ei tähenda, et ta loobus oma kaitseõigustest. Antud juhul ei ole kaitsja kohutuslik. VTMS § 5 p 2 näeb ette, et kohus on kohustatud tagama menetlusalusele isikule võimaluse end iseseisvalt kaitsta, mida saab mõista nii, et kohtul on kohustus ennast ise kaitsva menetlusaluse isiku kaitsmistegevust toetada. Seda saab kohus omakorda teha enda kohustusi tähelepanelikult järgides, teadvustades, et juriidilise hariduseta, kehva keeleoskusega, teisest kultuuriruumist pärit süüdistatava puhul ei saa arvestada sellega, et ta juhib ise kohtu tähelepanu võimalikele õiguslikele minetustele, mis võivad süüdi tunnistava lahendi tegemist takistada.
6. VTMS § 19 lg 1 p 1 näeb ette, et menetlusalusel isikul on õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 3 alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asunud neid sätteid rakendades seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale õiguse olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ja nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja teo õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend
7. märtsist
8. a, p-d 51-52). Konventsioon ja selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang (RKKKo 3-1-1-18-08). Kohtu kohus on tagada, et ka M.S-i puhul oleks sellisel tasemel informeeritus olemas ning tema võimalus vastuväiteid esitada poleks kohatult pärsitud.
9. See, et antud asi on väärteo-, mitte kriminaalasi, ei oma siinkohal kaitseõiguste tagamise seisukohalt tähtsust. EIK praktikas ei lähtuta selle üle otsustamisel, millist süüdistust lugeda konventsiooni art 6 lg 1 tähenduses "kriminaalsüüdistuseks", pelgalt siseriiklikus õiguses kehtivast õigusrikkumise klassifikatsioonist. Isegi kui siseriiklik õigus ei käsita mingit õiguserikkumist kuriteona (ja selle eest kohaldatavat karistust kriminaalkaristusena), võib tulenevalt õiguserikkumise olemusest või teo toimepanijat ähvardava karistuse iseloomust ja raskusest olla tegemist kuriteo ja kriminaalkaristusega konventsiooni mõttes (vt nt Engel jt vs. Holland, otsus
10. juunist 1976, p 82; Lauko vs. Slovakkia, otsus
11. septembrist 1998, p 56 Kadubec vs. Slovakkia, otsus
12. septembrist 1998, p 50; sama ka RKKKo 3-1-1-21-06) Käesolevas asjas, kus seadus näeb mõlema teo eest ette aresti, mille viivitamatut kohaldamist kohtuväline menetleja ka taotles, vastasid mõlemad väärteod nö Engeli kriteeriumitele (Engel jt vs. Holland, otsus
13. juunist 1976) ja on Konventsiooni tähenduses kriminaalsüüdistuseks Riigikohus on korduvalt (nt lahendid 3-1-1-5-15, 3-1-1-32-13 jne) toonitanud, et nõuded väärtegude ja kriminaalasjade süüdistustele (vastavalt väärteoprotokollis ja süüdistusaktis) on 4 sarnased. Kui väärteoprotokollis olev teokirjeldus on puudulik, on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p -st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (3-1-1-119-12).
14. Eeltoodut arvestades saab kohus tagada süüdistatava kaitseõiguse M.S-iga sarnanses olukorras isiku puhul (menetluses kasutatavat keelt lünklikult valdav, teistsugusest õigussüsteemist pärit, õiguslike teadmisteta ja kaitsjata isik) esmalt sellega, et kontrollib tema süüdistuse nõuetelevastavust, kuna väärteosüüdistuse korrakohasus on selle eelduseks, et tema VTMS § 19 lg 1 p 1 õigus on realiseeritav.
15. Käesolevas asjas on veel üks asjaolu, mis sunnib kohut olema menetlusaluse isiku menetlusõiguste tagamisel olema eriti hoolikas. VTMS § 199 lg 3 sätestab, et kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. VTMS § 205 näeb ette, et kui kohtuotsuse täitmist ei ole edasi lükatud vastavalt VTMS §-le 209 ja süüdlane oli kohtumenetluse ajaks kinni peetud, pöörab kohtunik kohtuotsuse aresti mõistmise kohta täitmisele viivitamata pärast selle tegemist. Just selline olukord esineb ka M.S-i puhul: kohtuväline menetleja paluski kohtuvaidluses kokku 10 päeva aresti kohest täitmisele pööramist. On ilmselge, et isegi kui M.S otsustaks süüdimõistva lahendi korral määratava aresti vaidlustada, ei päästaks see teda aresti kandmisest. M.S-i olukord on aga veelgi keerukam, kuna tema suhtes kehtib ettekirjutus Eestist lahkumiseks (tl 31-32), mille täitmine lükkus küll eriolukorra ja pandeemiaga seotud lennutõrgetega edasi, kuid menetluses ei jäänud kahtlust, et M.S lahkub Eestist valikuvõimaluseta lähiajal. Kohtuväline menetleja esitas kohtule Ida Prefektuuri 28.04.2020 otsuse lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise kohta kuni 23.05.2020, millest nähtuvalt oli M lennupilet 23.05.2020 lennule (tl 33). Lisaks kinnitasid nii M.S kui kohtuvälise meneteja esindaja (tl 30), et eelmainitud lend jäi ära, M.S on uus pilet 01.06.2020 lennule ja ta on palunud pikendada lahkumisaega selle kuupäevani. Kohtule on teadmata, kas 01.06.2020 lend saab teoks, aga ükski kohtumenetluse pooltest ei kahelnud, et lähiajal M Eestist lahkub, sest tal pole siin viibimiseks seaduslikku alust. See aga tähendab omakorda, et tema kaebeõiguse teostamine õiguslikult küsitava süüdimõistva lahendi peale jääks üksnes teoreetiliseks. Võib isegi väita, et sellistel asjaoludel mõistetava aresti osas pole tal reaalselt võimalik kaebeõigust teostada. Kuna arest (kohtuvälise menetleja soovi kohaselt 10 päeva, aga inkrimineeritud väärtegude sanktsioonidest tulenevalt maksimaalselt kuni kaks kuud) on märkimisväärselt isiku põhiõigusi piirav karistusliik, siis ei ole kohtu hinnangul võimalik suhtuda selle õiguspärasusse kergekäeliselt.
16. Kohus peab tegema kõik võimaliku, et süüdimõistev otsus ja arest oleksid maksimaalselt läbikaalutud otsused, mille tegemisel ei ole vaadatud menetlusaluse õigustele ja riigivõimu kohustustele isikuõiguste tagamisel läbi sõrmede. Kindlasti ei tohi jääda muljet, et kohus kasutab ära olukorda, et menetlusalune isik ei oska ega saa objektiivselt talle määratavat aresti vaidlustada enne selle ärakandmist, hiljem aga on see omakorda raskendatud ja õigusena sisutühjaks taandunud. Asjaolu, et M.S viibib Eestis ebaseaduslikult, ei tunne Eesti seadusi (ei oska rikkumiste peale kaevata) ja on võib-olla pannud toime väärteo, ei tähenda, et tal pole õigust õiglasele kohtupidamisele. Kõiki neid ohte aitab maandada see, et kohus pöörab muude tavapäraste asjaolude seas põhjalikku tähelepanu sellele, kas M.S-ile esitatud süüdistus on seadusekohane ja sellisena arusaadav. B. Väärteosüüdistus

§ 275lg 1 järgi 19.

Kohus käsitleb esimesena

§ 275

lg 1 järgi esitatud väärteosüüdistust, kuna selle süüdistuspunktiga seoses ei ole õiguslikke probleeme. 20. Väärteoprotokollis heidetakse M.S-ile ette, et tema, ajavahemikus 20:07-20:09, politseisõidukis (Sillamäe linnas, Ida-Viru maakonnas), tahtlikult solvas riigivõimukandjaid patrullpolitseinikke O K ja A T , kes olid avaliku korra kaitsjad, öeldes nende suhtes järgmised 5 väljendid (vene keeles): "idite na hui, pidarasõ võ vse, pošli võ na hui vse, tvar, nahui, suka", mille peale politseinikud tundsid ennast solvatuna. Väärteoprotokolli kohaselt pani M.S võimuesindaja solvamisega toime

§ 275lg-s 1 nimetatud väärteo.

1. Väärteosüüdistuses nimetatud roppused tõlgiti eesti keelde kohtuistungil ja need sõnad on kuuldavad kohtuistungi salvestisel eesti keeles
2. minutil ehk kell 13:
3. Arvestades sõnade äärmist vulgaarsust ja seda, et vaidlus sõnade sisu ja solvava iseloomu üle puudus, ei pea kohus vajalikuks neid roppusi siinkohal eesti keeles reprodutseerida. 22.

§ 275

lg 1 näeb ette, et avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

1. Asjas ei ole olnud vaidlust, et M.S pani selle väärteosüüdistuses nimetatud teo toime. Ta tunnistas end süüdi, aga rõhutas, et kui politseiametnikud oleksid käitunud teistmoodi (viinud ta kainenema Sillamäele, mitte Narva arestimajja), oleks ka tema käitunud teistmoodi. Süüdistust kinnitavad ka muud kogutud tõendid . See, et patrullpolitseinikud O K ja A T täitsid süüdistuses nimetatud ajal ja kohas avalikku korda kaitsva võimuesindaja ülesandeid, ilmneb nii tunnistaja A T ütlustest (tl 27-28), O K rinnakaamera salvestusest (tl 21, ülal otsuse p 5), O Ki poolt M.S-i suhtes koostatud kinnipidamise protokollist (tl 5) kui ka tunnistajate I B ja V S ütlustest (tl 26). Tunnistajad B ja S kinnitasid ülekuulamisel, et nemad kutsusid politsei seoses hiljem kinnipeetud isiku (st M.S-i ) lärmaka käitumisega. Eelloetletud tõenditest ilmneb üheselt, et saabunud politseinikud võtsid M.S-i korra tagamiseks ja asjaolude väljaselgitamiseks politseisõidukisse, et teda siis asjakohasesse politseiasutusse toimetada ning just selles sõidukis kell 20:07-20:09 (mida kinnitab ka salvestis) M.S nende poole solvangutega pöörduski. Seda, et M.S süüdistuses loetletud ropud sõnad temaga koos politseiautos viibinud kahele politseiametnikule ütleb, kinnitab nii salvestis, tunnistaja T ütlused kui ka menetlusaluse isiku enda ütlused. Seda, et need olid solvavad mõlemale politseiametnikule, kinnitavad A. T ütlused. Tulenevalt sõnade vulgaarsest iseloomust ei ole kohtul alust kahelda, et sõnad solvasid politseiametnikke – tegemist on üldteadaolevalt solvamiseks kasutatavate seksuaalse iseloomuga venekeelsete väljenditega, mille kasutaja ilmselgelt saab aru, et need mõjuvad adressaadile solvavalt.
2. Eelnevaga on üheselt leidnud tõendamist see, et M.S-i tegevus vastab

§ 275

lg 1 objektiivsele sisule, sest ta solvas avalikku korda kaitsvaid võimuesindajaid seoses nende ametikohustuste täitmisega. See etteheide on kohaselt sõnastatud ka süüdistuses. 22. Asjaoludest nähtuvalt pani M.S teo toime otsese tahtlusega. Ta oli politseiametnike peale ärritunud, mida kinnitab ka salvestis, sh tema kasutatud toon ja muu vaidluse sisu autos, kusjuures seda hoolimata sellest, et temaga vestelnud O. K jäi terve vestluse jooksul kannatlikuks ja rahulikuks. Nagu M.S kohtus selgitas, ei soovinud ta, et teda autoga Narva viidaks; lisaks on salvestiselt aru saada, et ta oli pahane ka selle pärast, et tema arvates ei olnud politseil põhjust teda kinni pidada: ta ei saanud aru, mida ta valesti oli teinud, sest ta ei teinud kellelegi liiga. Kohtuistungil väljendas M.S arusaamist, et sõnad, mida ta kasutas, ei ole kohased, aga tema põhjendas oma käitumist alkoholi ja sellest tuleneva seisundiga. Seda, et ta oli tõepoolest tarvitanud alkoholi, kinnitab ka joobe väliste tunnuste kirjeldus kinnipidamise protokollis (tl 5p – agressiivne ja omamehelik käitumine, alkoholilõhn suust ja aja- ja kohataju häiritus). Kuna M.S oli viinud end alkoholi tarvitades ise seisundisse, milles käitus kohatult ja vulgaarselt, ei vähenda joove tema vastutust. Arvestades kasutatud sõnade ilmselget sisu ja konnotatsiooni ning seda, et M.S oli politseinike peale kahtlemata pahane, ei ole kohtul kahtlust, et M.S käitus neid solvates teadlikult ja sõnade mõju mõistes. 23.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb i sik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. M.S-i teo subjektiivne külg vastab kõigile neile tunnustele. Arvestades, et M.S oli joobes ja käitus 6 tõepoolest keskmiselt impulsiivsemalt ja labiilsemalt, nagu nähtub ka salvestiselt, leiab kohus, et pole põhjust omistada talle kavatsetust. Kohus ei pea tõenäoliseks, et M.S seadis politseinike solvamise eesmärgiks omaette. Küll aga pidi ta aru saama, et n eed sõnad solvavad adressaate, ning nii ka juhtus. 24.

§ 32

lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. M.S on süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (täpsemalt – sündinuna

1. a, oli ta teo ajal 34-aastane). Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
2. Eeltoodud põhjustel on kohus veendunud, et M.S on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 275lg 1 järgi.

C. Karistus

§ 275

lg 1 teo eest 26.

§ 275lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.

27. Teo eest ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra.

§ 47

lg 1 kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut.

§ 47

lg 1 kohaselt on üks trahviühik neli eurot.

§ 48kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva.

28. Kohtuväline menetleja palus karistada M.S-i selle teo eest arestiga viis päeva, millele menetlusalune isik vastu ei vaielnud. 29.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arv estatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüd hinnates mõõdab kohus teo etteheidetavust ja tagajärje ebaõigust, arvestades samas süüdlase käitumist enne ja pärast tegu, kuriteo motiivi, eesmärki ja teos avalduvat negatiivset suhtumist normi. Süü suurust saavad mõjutada süüteoga seotud asjaolud.

1. Käesoleval juhul arvestab kohus, et tegu pandi toime otsese tahtlusega. Oluline on ka see, et M.S solvas kahte oma töökohustusi täitvat ametnikku ning seda terve rea rõvedate pöördumistega. Seega ei olnud tegu ühe ainsa kohatu sõnaga, vaid terve solvangute valinguga. Ei ole ühtegi vastutust kergendavat asjaolu, sh puhtsüdamlikku kahetsust. M.S pole vabandanud, nagu kinnitas tunnistaja T . Puuduvad ka raskendavad asjaolud. Kuna M.S on välisriigi kodanik, siis tema väärteokaristused tehnilistest põhjustest tulenevalt Karistusregistrist ei nähtu, küll aga selgitas ta ise kohtuistungil, et käesoleva aasta märtsis lõhkus ta ühe klaasi ja pidi selle eest maksma trahvi (tl 30). M.S selgitas, et ta tegi seda, sest oli purjus ja ta ei mäleta sellest midagi. M.S-i ütluste usaldusväärsust kinnitab tema suhtes 05.03.2020 tehtud kiirmenetluse otsus (tl 12-13), millest nähtuvalt lõi ta 04.03.2020 hilisõhtul Sillamäel jalaga puruks vitriinklaasi, saades selle eest trahvi 120 eurot. Protokollis loetletud tõendite hulgas on nimetatud joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokolli, mis viitab sellele, et M.S oli purjus ka toona.
2. Arvestades eelnevat, aga ka asjaolu, et M.S ei tööta ja peab Eestist lahkuma tõenäoliselt juba 01.06.2020, peab kohus tema puhul kohaseks karistusliigiks aresti, mitte trahvi. Kuna M.S ei tööta ja lahkub peatselt Eestist, on tõenäoline, et ta ei maksa trahvi, kui see talle määratakse, või kui trahv saab tasutud, siis makstakse see kellegi teise vahenditest ja M.S ei tunneta karistuse otsest mõju. Oluline on seegi, et kohtuotsuse jõustumise ajaks on M.S tõenäoliselt juba väljaspool Euroopa Liitu ja rahatrahvi täitmise või malikkus on küsitav. Seevastu aresti on võimalik asuda täitma kohe.
3. Kohus hindab M.S-i süü keskmiseks ning arvestades seda, et arest on olemuselt raskem karistusliik kui rahatrahv, peab kohus kohaseks karistada M.S-i arestiga, mis poleks 7 minimaalne, kuid jääks aresti karistusmäära esimesse kolmandikku, so 1-10 päeva. Kohtuväline menetleja taotles karistuseks 5 päeva aresti ja see langeb nimetatud ajavahemiku keskele. Kohtu hinnangul vastab selline karistus tõepoolest M.S-i süüle. Arvestades, et kohtu teada pole M.S-i varem arestiga karistatud, peaks olema 5-päevane arest piisav, et avaldada talle sellist mõju, et ta edaspidi väldiks sarnaste tegude toimepanemist. 33.

§ 68lg 2 alusel tuleb väärteomenetluses kinnipidamise aeg arvata karistusaja hulka.

Kahekümne neljale tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti. M.S peeti väärteomenetluses kinni alates 19.05.2020 kell 19:58. Kohtuotsus kuulutatakse 21.05.2020 VTMS § 199 lg 3 ja 205 lg 1 kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub ja pööratakse täitmisele selle tegemisest. Seega tuleb 5 päeva aresti kandmise alguseks lugeda 19.05.2020 kell 19:58, s.o kinnipidamise algus süüteomenetluses. D. Väärteosüüdistus

§ 262lg 1 järgi 34.

Väärteo kirjelduse kohaselt väärteoprotokollis pani M.S ajavahemikul 19.05.2020 kell 19:36 - 20:09 Sillamäe linnas Viru pst 35, Ida-Viru maakonnas toime ka järgmise teo: „viibides avalikus kohas (Sillamäe, Viru 35 juures), põhjendamatult, huligantsetel ajanditel tülitas mööda minevaid inimesi (V S ), provotseeris kaklusele, ropendas, millega rikkus avalikku korda ja ühiskonna üldkäitumisnõudeid.“ Samas protokollis, pärast

§ 275

lg 1 teokirjeldust ja tõendite loetelu, kuid väljaspool väärteokirjeldust, on võetud kokku, et avalikus kohas käitumise nõuete rikkumisega rikkus ta KorS § 55 lg 1 p-des 1, 2 sätestatut ja pani toime

§ 262lg 1 nimetatud väärteo.

35. Selles süüdistuspunktis ei ole kirjas kõiki faktilisi asjaolusid, mis võimaldaks jaatada süüteokoosseisu täidetust. Käesoleva süüdistuse puudused on analoogsed

§ 262

alusel esitatud väärteosüüdistusega asjas nr 3-1-1-88-14 (vt RKKKo p 6.2-5), kus Riigikohus lõpetas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, sest väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei olnud võimalik tuvastada, et menetlusalune isik oli pannud toime väärteokoosseisule vastava teo. Mitmed selles otsuses tehtud etteheited on asjakohased ka siinses asjas: väärteoprotokollis ei ole kirjeldatud, kas ja kuidas isik rahu rikkus, ja pelk fakt, et tegu pandi toime avalikus kohas, ei saa kaasa tuua teo kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena. 36.

§ 262lg 2 näeb ette karistuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest.

Tegemist on blanketse süüteokoosseisuga, sest mainitud üldnõuded on sätestatud KorS-iss Väärteoprotokollis (ehk vääteosüüdistuses) ongi viida tud KorS nõuetele, täpsemalt KorS § 55 lg 1 punktidele 1 ja

1. KorS § 55 lg 1 p 1 näeb ette, et avalikus kohas on keelatud (teist isikut häirival või ohtu seadval viisil) teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt; p 2 näeb aga ette, et avalikus kohas on keelatud (teist isikut häirival või ohtu seadval viisil) teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. Sellest, et kohtuväline menetleja on neile kahele punktile viidanud, saab järeldada, et kohtuvälise menetleja arvates on M.S pannud toime mingisuguse tegevuse, mis mahub p 1 loetellu ja samuti mingi tegevuse, mis mahub p 2 loetellu. On taunitav, et kohtuväline menetleja ei ole nimetanud, millist kummaski punktis loetletud tegevusalternatiividest isikule omistatakse. Ka see kahandab kaitseõiguse teostamise võimalusi. Kuna kohtuväline menetleja pole ise süüdistuses nimetatud, millist keelatud tegevust ette heidetakse, siis kõrvutab kohus ise kohtuvälise menetleja osundatud KorS punktide tegevusloetelusid süüdistuses inkrimineeritud tegevustega.
2. Enne tuleb aga märkida, et

§ 262süüdistuse maht on mitmetimõistetav.

Väärteoprotokoll on ehitatud üles nii, et esmalt on esitatud etteheidetavate tegude faktilised kirjeldused, millele järgneb tõendite loetelu ja alles seejärel viide rikutud

ja KorS õigusnormidele. Seega on kohati raske aru saada, millist tegevust millise sätte alusel ette heidetakse ehk kas

§ 262

teona heidetakse ette ka politseinike solvamist või vaid tänaval 8 toimunut enne seda. Probleem on selles, et

§ 262

teo toimepanemise ajana paistab olevat süüdistuses märgitud ajavahemik „19.05.2020 19:36 - 20:09“, mis hõlmab ka politseiametnike solvamist autos. Sellest võib jääda mulje, et tegemist on teoühtsusega

§ 63lg 1 mõttes, ehk sama tegevusega täideti kaks eri süüteokoosseisu.

Samas ei juhindunud kohtuväline menetleja karistuse taotlemisel nimetatud sättest ; ka muust kohtuvälise menetleja käitumisest võis järeldada, et

§ 262lg 1 teona peeti silmas M.S-i käitumist politsei saabumiseni.

Kohus leiab, et

§ 275

lg 1 tuleb käsitleda erikoosseisuna, milles ammendub politseinike solvamise ebaõigus, ega käsitle seda tegevust

§ 262etteheite osana.

(

§ 262

lg 1 järgi ei saaks politseiametnike solvamist käsitleda ka otsuse p-s 43 nimetatud põhjustel.)

1. Lisaks ei mõista kohus, mida on süüdistuses mõeldud fraasiga „huligantsetel ajanditel“. Sellise vigase kõnepruugi kasutamine väärteosüüdistuses on kohatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et süüdistus peab olema keeleliselt arusaadav ja vastama keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile (3-1-1-66-12, p 9, 31-1-109-15, p 197, 3-1-1-116-06, p 26). Fraas „huligantsetel ajanditel“ pole normikohane eesti keel, aga isegi kui menetleja mõtles selle all „huligaanseid ajendeid“, siis seegi on sisuliselt arusaamatu etteheide. Sarnaselt eelviidatud RKKKO-s nr 3-1-1-88-14 (p 6.4) leiab kohus ka siin, et isikule ei saa süüks arvata tegutsemist „huligaansetel ajenditel“, kuivõrd selline käitumine oli väärteoprotokollis sisustamata. Seega tuleb seda sõnapaari M.S-ile etteheidetava teo hindamisel lihtsalt eirata.
2. Väärteosüüdistuses heidetakse M.S-ile seega

§ 262

lg 1 järgi ette kolme konkreetset tegevusakti: 1) põhjendamatult mööda minevate inimeste ( V S ) tülitamist, 2) kaklusele provotseerimist ja 3) ropendamist. 40. KorS § 55 lg 1 p 1 loetelus on nimetatud 1) teise isiku löömist, 2) teise isiku tõukamist, 3) kaklemist, 3) asjade loopimist teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades ja 3) muul viisil vägivaldselt käitumist. Siinkohal toonitab kohus, et vägivald (vägivaldsus) sisustatakse

kohaselt ehk vastavalt

9. peatükis esitatud vägivallakuritegude tunnustele. Kõrvutades KorS § 55 lg 1 p 1 loetelus olevaid tegevusi süüdistuse faktilises kirjelduses loetletud tegevustega ei tuvasta kohus ühtegi kokkulangevust ehk teisisõnu: M.S-ile ei heideta faktiliselt ette ühtegi KorS § 55 lg 1 p 1 tegu. Ainus, millel võib aimata ligilähedastki seost vägivaldsusega, on viide kaklusele provotseerimisele. Samas ei nähtu, et ta oleks tegelikult kellegagi kaklema läinud või näiteks ähvardanud. Seejuures, kui M.S oleks tegelikult vägivaldselt käitunud ehk toime pannud vägivallateo, siis oleks eeldatavasti pidanud tema tegevuse kvalifitseerima juba

§ 263kuriteona. 41. Kor

S § 55 lg 1 p 2 loetelus on nimetatud teise isiku 1) sõnaga, žestiga või muul moel solvamist, 2) hirmutamist või 3) ähvardamist. Ka selle loetelu kokkulangevused süüdistuse faktilise kirjeldusega puuduvad, vähemalt osas, mis puudutab tänaval käitumist. Pelk ropendamine ei ole veel solvamine (viimase tuvastamiseks peaks olema selge, mida täpselt isik ütles, kas see oli konkreetsele isikule adresseeritud ja kas see isik sai sellest solvuda – süüdistuses pole mingeid viiteid sellele, et ropendamine oleks kellelegi isiklikult suunatud). Hirmutamist ega ähvardamist pole ette heidetud. Tülitamine (isegi põhjendamatu) ei ole kindlasti automaatselt samastatav ühegagi kirjeldatud tegevustest. 42. Nagu kohus ülal tuvastas, ei vastanud süüdistuses kirjeldatud M.S-i faktilised teod süüdistuses inkrimineeritud blanktsetes normides nimetatud tegevustele. Samuti ei vasta M teod ühelegi muule KorS §-s 55 või §-s 56 nimetatud konkreetsele avaliku korra vastasele tegevusele. Sündmus toimus varasel õhtutunnil ja valgel ajal, st mitte öörahu rikkudes KorS § 56 lg 2 mõttes. Tuleb möönda, et KorS § 55 lg 1 nummerdatud punktides on üksnes näidisloetelu keelatud häirivatest ja ohtu seadvatest tegevustest, millele viitab sõna „eelkõige“. Täpsemalt on KorS § 55 lg 1 preambul sõnastatud järgmiselt: „Avalikus kohas on keelatud 9 käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige:“. Seaduses ei ole võimalik esitada keelatud tegevuste lõplikku loetelu, kuna on risk, et loetelu ei ole ammendav ning seega on avalikus kohas keelatud mistahes muu tegevus, millega võidakse teist isikut ohtu seada või häirida (sama on leitud ka õiguskirjanduses: „Korrakaitseseadus. Kommenteeritud väljaanne“, SKA 2017, lk 177, § 55 komm 1). Seega saaks isikule teoreetiliselt ette heita

§ 262

lg 1 järgi ka käitumist, mida ei ole otseselt nimetatud, aga mis pandi toime avalikus kohas ning mis häiris või ohustas teist inimest. Siiski on kohtuväline menetleja seekord heitnud selgelt ette KorS § 262 g 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tegevusi. Kui kohtuväline menetleja oleks soovinud ette heita tegevust, mida ei ole nimetatud nendes punktides, oleks ta pidanud nii ka väljenduma (sel juhul on viide p-dele 1 ja 2 eksitav). Samuti oleks pidanud süüdistuses tooma esile faktilised asjaolud, mis vastavad kas teise isiku häirimisele või ohustamisele. 43. Süüdistuse määravaim puudus ongi, et selles ei heideta ette, et M.S oleks oma tegevusega ühtki teist isikut häirinud või ohustanud. Selle asjaolu süüdistuses faktiliselt esitamine oleks vältimatult vajalik sõltumata sellest, kas

262 alusel heidetakse ette mõnd KorS § 55 lg 1 p -s 1 või 2 nimetatud tegevust või muud KorS § 55 lg 1 preambulis viidatud tegevust. Kui otsustada süüdistuse järgi, siis ei häirinud ega ohustanud M.S oma tegevusega kedagi. Kui ta kedagi ei häirinud ega ohustanud, siis ei ole

§ 262lg 1 koosseis täidetud.

44. Riigikohus on oma lahendites korduvalt käsitlenud seda, et asjasse mittepuutuvate isikute häirimine etteheidetava teoga on avaliku korra rikkumise kui süüteo (ja vastava süüdistuse) obligatoorne osa ehk objektiivse koosseisu tunnus.

§ 262

puudutab RKKKO nr 3-1-188-14, kuid asjakohased on ka

§ 263kaasustes väljendatud seisukohad.

Nii on Riigikohus näiteks selgitanud (vt nt otsused nr 1-16-5540 ja nr 3-1-1-15-17), et kehtiv

§ 263

kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu, ning süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet ning on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid.

1. Kohtuotsuses 3-1-1-15-17 rõhutatakse (p 25 – 26), et sellise süüteo objektiivsete tunnuste täitmine eeldab selle asjasse mit tepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati. Seejuures pidas Riigikohus piisavaks süüditunnistamise eeldusena seda, „kui süüdistuse sisus on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada.“ Seega on Riigikohus selge sõnaga öelnud, et kõrvaliste isikute häirimine peab nähtuma süüdistusest.
2. M.S-i süüdistuses ei ole nimetatud ühegi kõrvalise isiku häirimist (ega ohustamist). Süüdistuses on mainitud küll üht isikut („põhjendamatult, huligantsetel ajanditel tülitas mööda minevaid inimesi (V S) “), aga puudub osundus, et seda isikut oleks häiritud või ammugu ohustatud. Kohtu hinnangul ei saa pidada enesestmõistetavaks, et tülitamine teist inimest ilmselgelt häirib. Sel juhul tuleks vastutusele võtta kõik liiga agarad müüjad, kes kaubanduskeskustes või turul kaupa pakuvad või näiteks inimesed, kes tänaval teed või kella küsivad. Tülitamine ei ole eesti keeles ühemõtteliselt negatiivse konnotatsiooniga sõna ja seda kasutatakse ka viisaka pöördumise kohta. Seejuures tuleb märkida, et kuigi süüdistuse kohaselt tülitas M.S V S , siis V S ütlustega see kuidagi kinnitust ei leidnud (tl 26). Tunnistaja ütlustest võib järeldada, et M.S tülitas hoopis mingisugust mööduvat perekonda.
3. Kohtuistungil sai kohtuvälise menetleja küsimustest ja tunnistajate B ja S vastustest järeldada, et kohtuvälise menetleja hinnangul häiris M.S oma käitumisega just neid kahte inimest. Tõenäoliselt häiriski, sest nagu ütlustest järeldus, tegid nad mõlemad politseile väljakutse. See ei muuda aga paraku asjaolu , et väärteoprotokollis selline koosseisutunnusele 10 vastav fakt ehk etteheide puudub.
4. VTMS § 69 lg 2 p-d 1 ja 2 näevad ette, et väärteoprotokollis tuleb märkida 1) väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht; ja 2) väärteo kvalifikatsioon: seaduse nimetus, paragrahv, lõige ja punkt. (Väärteo)süüdistus peab seega sisaldama kahte asja, mida on võimalik mõtteliselt eraldada: isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu (vt ka RKKKo 3-1-1-66-12, p 9.4). Väärteosätte dispositsiooni osaline ja üldsõnaline refereerimine ei ole samastatav faktilise kirjeldusega. Samuti ei piisa siin lihtsalt numbrilisest viitest KorS vastavale paragrahvile (milles endas viidatakse häirimisele), sest see pole faktiline asjaolu, vaid õigusliku hinnangu andmine. Faktiline kirjeldus peab kajastama elulisi, reaalses maailmas aset leidnud asjaolusid. Antud juhul asjaolu, et M.S-i tegevus häiris asjassepuutumatuid inimesi.
5. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-43-14 (p-d 12 ja 14) on rõhutatud, et kohtuväline menetleja peab süüdistusfunktsiooni kandjana tagama, et kohtule esitatud väärteoprotokoll võimaldaks faktiliste asjaolude põhjal hinnata, kas menetlusaluse isiku tegu on väärtegu ja millisele väärteokoosseisule see vastab; just teokirjelduse põhjal peab saama anda hinnangut, kas ja kuidas täitis isik täitis konkreetse väärteokoosseisu. Analoogselt süüdistusaktiga on väärteoprotokolli ülesanne kajastada faktilisi asjaolusid, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud (süüdistuse konkreetsuse nõue). Kui väärteoprotokoll seda ei võimalda, siis on rikutud VTMS § 19 lg 1 p -s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse.
6. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKKKo 3-1-1-84-12, p 10, RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.; 3-1-1-24-05, 3-1-1-6-16 jne). Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse eiramine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-122-03). Isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (RKKKo nr 3-1-1-139-05, 3-1-1-158-05).
7. Kõik need nõuded, millele sama kohtunik juhtis sama väärteomenetleja tähelepanu ka juba oma 09.03.2020 otsuses väärteoasjas nr 4-19-5963, kehtivad ka väärteomenetluses . Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse (vt nt RKKKo nr 3-1-1-515, p 6; 4-17-3969, p 7). Selle üle otsustamisel, mida väärteo lühike kirjeldus peab hõlmama, tuleb lähtuda regulatsiooni eesmärgist (RKKKo nr 4-17-3969).
8. Süüdistuse nõuetele peab vastama just väärteoprotokoll. Seda ei saa kompenseerida hilisema otsuse põhjalikud motiivid. Kohus on väärteoasja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ja tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-45-11, p 12; 3-11-43-14, p 15). Samuti ei piisa sellest, et olulise süüteokoosseisutunnuse toob kohtuvälise menetleja esindaja jutuks alles istungil oma küsimustes tunnistajatele ja kohtuvaidluses. Väärteomenetlusele on ülekantav järgmine Riigikohtu seisukoht kohtuasjas nr 3-1-1-40-14, kuna kohtuvälise menetleja kohustused on siinkohal samad mis prokuröril: „Süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. /…/ Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on 11 tegelikult silmas peetud.“ Nii ei saa kohus tugineda väärteomenetleja küsimustele kohtulikul uurimisel või kohtukõnele, et konstrueerida nende alusel ise väärteosüüdistuse fakte. 53.

§ 262puhul tuleb lisaks arvestada, et tegemist on blanketse koosseisuga.

Blanketse normi sisustamisel tuleb pöörduda karistusseadustiku -väliste õigusnormide poole (antud juhul KorS poole), millest peab nähtuma, millistest õigusnormidest lähtuvalt on süüdistuses kirjeldatud teod käsitatavad ebaseaduslikena. Riigikohtu praktikas (RKKKo nr 3-1-1-41-07) on KrK § 161 kui blanketse normi puhul sõnastatud nõuded süüdistuse sisustamiseks järgmiselt: „Kui kohtuotsusest ei nähtu, milliseid ametialast tegevust reguleerivaid õigusnorme on isik rikkunud, milles täpselt nende normide rikkumine seisnes /…/, siis sellisel viisil süüdistuse sisustamata jätmine rikuks isiku kaitseõigust ja on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduse.“

1. Praegusel juhul on süüdistuse puuduseks see, et selles on küll üldsõnaliselt viidatud KorS § 55 lg 1 punktidele 1 ja 2 , aga ei nähtu, milliseid selles loetletud teoalternatiive silmas peetakse. Süüdistus ise ei võimalda lugedes vajalikku järeldust teha, sest süüdistuses nimetatud tegevusi pole võimalik nimetatud punktides keelatud tegevustega seostada (vt otsuse p 40-41). Samuti, nagu kohus eespool osundas, on võimalik, et ette soovitakse tegelikult heita hoopis §-s 55 otseselt nimetamata häirivat tegevust, aga sellisel juhul mõjub eksitavalt, et on nimetatud asjakohatuid KorS § 55 lg 1 punkte. Lisaks on süüdistuse sisus näitamata, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi (vt ülal otsuse p 45).
2. Kohtu hinnangul ei ole M.S-ile

§ 262

järgi etteheidetava tegevuse faktilise kirjelduse puudulikkus (mh olulise süüteotunnuse osas) selline „ebatäpsus“, mille selgitamine kohtuotsuses oleks lubatav väljumine väärteoprotokolli piiridest (RKKKo nr 4-17-3969, p 79.2). Riigikohtu otsuses nr 4-17-3969 nimetatud juhtumiga ei saa käesoleva süüdistuse puuduseid muuhulgas kõrvutada ka seetõttu, et tolles asjas ei takistanud ebatäpsused väärteoasja lahendamist. Nimetatud asjas ei tekkinud ka küsimust sellest, kas menetlusalune isik esitatud süüdistust mõistab (vt käesoleva kohtuotsuse osa A) . Praeguses asjas on süüdistusetteheide olnud menetlusaluse isiku kriitika all. Asjast nähtub läbivalt, et t egelikult ei saa M.S aru, mida talle

§ 262

järgi ette heidetakse, ehk mida ta tegi nii valesti, et selle eest saab karistada.

1. M.S tunnistas end küll istungil süüdi, aga sisuliselt selgitas, et ta läks lihtsalt sigarettide järgi, olles purjus (tl 25p). Ka salvestisel on alates
2. minutist jälgitav, kuidas M.S üritab veenda arestimajas politseinikke, et ta ei teinud kellelegi liiga ega valesti, ehk et ta ei saa sisuliselt aru, milline tema tegevus vastab süüteole ja miks ta kinni peeti. Sellega on kooskõlas M.S-i esmased vastuväited süüdistusele, mis kajastuvad tema 20.05.2020 ülekuulamisprotokollis (tl 9). Ülekuulamisprotokollist nähtub, et ta ei saa aru, miks talle politsei välja kutsuti, sest ta enda hinnangul lihtsalt rääkis kõvasti; mh märgib ta, et tema arvates kutsusid inimesed politsei välja, sest nad kardavad teda, aga teda karta pole vaja.
3. Kohtu hinnangul on praeguses asjas oluline eristada kahte asja – ühest küljest seda, et M.S-i käitumine võis mõjuda kõrvalistele isikutele häirivalt ja hirmutavalt, ja teisest küljest seda, kas talle saab sellist tegevust süüteona et te heita ja teda selle eest karistada (seejuures vabaduse võtmisega). On tõesti võimalik, et M.S-i käitumine võis inimestele hirmutavalt mõjuda ja seda paraku juba kultuurilistel ja psühholoogilistel põhjustel. M.S võis tunnistajate sõnul käituda tänaval lärmakalt ja ebameeldivalt (mida kumbagi pole süüdistuses ette heidetud). M.S räägib v ene keelt tugeva kaukaasia piirkonna aktsendiga; ta on kaukaaslase näojoontega noor mees, kes oli sel õhtul tumemusta tugeva habeme, mustade üsna pikkade juustega ja mustades riietes (vt ka salvestis alates
4. minut). Tema aktsent ja välimus viitavad pärinemisele piirkonnast, kus toimuvad relvastatud konfliktid; joobnule 12 omane käitumine viitab sellele, et ta on mingite ainete mõju all, mis võib kaasa tuua ennustamatut käitumist. Spetsiifiline aktsent, joove ja vigane vene keel muudavad ta kõne tavapärasest järsemaks ja ebaadekvaatsemaks. Kõik need on sellised asjaolud, mille puhul on iseenesest arusaadav, et inimesed võivad tunda ennast või avalikku korda temast ohustatuna ja kutsuvad täiesti põhjendatult politsei.
5. Eelnev ei tähenda aga, et tema käitumise kvalifitseerimisel süüteona ei peaks järgima seaduse nõudeid nagu iga teise süüteo puhul. Isikule saab ette heita konkreetset süüteokoosseisule vastavat tegu, mille puhul on täidetud nii subjektiivne kui objektiivne teokoosseis. See, et kaukaasia päritolu inimese purjus suhtlus tänaval inimesi häirib, ei tähenda, et tema puhul ei pea esitama sama nõuetekohast süüdistust, nagu iga teise isiku puhul. Esitada tuleb süüdistus, millest inimene mõistab, miks see tegu on karistatav. R. Ishov on pärit teistsugusest (ekstravertsemast) kultuurikeskkonnast ja õigusruumist. Tema käitumisstandardid võivad mõjuda Eestis harjumuspäratuna. Selleks, et ta käituks Eestis siinse komberuumi kohaselt ja saaks siin valesti käitumise eest karistatud õiglaselt, on iseäranis oluline, et tema süüdistus tooks selgelt välja, milles seisnes rikkumine. Paraku eirab süüdistus ka tavapäraseid nõudeid, mille olulisust on Riigikohtu praktikas korduvalt mainitud.
6. Ei oma tähtsust, et M.S tunnistas ennast üldsõnaliselt süüdi ja lõpuks ei vaielnud vastu ka kohtuvälise menetleja küsitud karistusele. M.S põhjendas nõustumist järgmiselt: „Nad otsustasid niimoodi, kas ma olen nõus või ei ole, mida ma saan teha“. Selline nõustumine ei kinnita süüdistuse seaduslikkust ja põhjendatust, vaid räägib Eesti Vabariigi menetlusreegleid ja õigussüsteemi toimimist mitte tundva isiku resignatsioonist.
7. Samuti on tähelepanuväärne, et kui M.S vastas eitavalt kohtu küsimusele, kas ta tulevikus ka nii käituks, ei toonud ta põhjuseks mitte seda, et mõistab nüüd oma käitumise seadusevastasust, vaid selgitas oma käitumise lubamatust viitega Allahile ja ramadaanile (tl 30). Küsitlemisel leidis kinnitust, et M.S on moslem ning tal oli häbi ja kahju, sest ta rikkus religioosseid keelde. Lisaks sellele, et alkoholitarvitamine on moslemitele haram ehk keelatud, hoiduvad islamiusulised ramadaani ajal koidust loojanguni mh ka toidust, joogist ja tubakast. Väärteona etteheidetud tegevus toimus vahetult enne ramadaanikuu lõppu (2020.a on see 23.05.2020 - http://www.astronoomia.ee/tahistaevas/efemeriidid/ ). 19.05.2020 loojus päike kell 21:59, st kehtisid ka paastuaegsed keelud. M.S ei ole küll ilmselgelt rangelt usureegleid järgiv moslem (millele viitab ka see, et salvestisel lunis ta politseiametnikelt enne päikeseloojangut sigarette), kuid see ei tähenda, et ta ei või usukeelust üleastumise tõttu süüd teadvustada. Igal juhul oli see süü piisavalt äratuntav, et ta pidas seda vajalikuks istungil mainida. Sellise süü tunnistamist (sisuliselt patutunnistust) ei ole õige samastada süü omaksvõtuga Eesti seaduse alusel kehtestatud süüteos.
8. Kohus põhjendas juba otsuse osas A, miks M.S-i juhtumil ei saa (mh tema keeleoskuse erisusi, arestiotsuse kohest jõustumist ja täitmisele pööratavust ning vaidlustamisvõimaluste piiratust) arvestades teha järeleandmisi süüdistuse seaduslikkuse (sh konkreetsuse) osas. Kohus üritab välistada isiku karistamist, kes ei seisa oma õiguste ee st põhjusel, et pole neist ega seadusest teadlik ega saa päris täpselt menetluses kasutatavast keelest aru, seadusevastase süüdistuse alusel vabaduse võtmisega.
9. Kokkuvõttes ei vasta avaliku korra rikkumises esitatud väärteosüüdistus süüdistuse konkreetsuse nõudele ja selle alusel ei ole võimalik isikut süüdi mõista. Väärteoprotokoll on

§ 262

osas on nii puudulik, et kohus ei saaks lubamatult väärteoprotokolli piiridest väljumata isikule väärtegu omistada. Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi on vältimatu, kui väärteoprotokolli puudulikkus ei võimalda menetlusalusel isikul enda kaitseõigust teostada ja kohtul tegu talle omistada, vaid kohus peaks omistama isikule süüteona väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-85-16; 13 p-d 5-6, RKKKo 3-1-1-88-14, p 6.2-5). Kui maakohus asuks tuvastama väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid, väljuks ta väärteoprotokolli piiridest, rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. 63. Eeltoodud põhjustel lõpetab kohus M.S-ile

§ 262lg 1 järgi esitatud süüdistuses VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse.

/allkirjastatud digitaalselt/ Heili Sepp Kohtunik 14