4-19-6374/18

Väärteoasi 4-19-6374 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märtsil 2020 (Tallinna kohtumaja) Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kohtuistungi sekretär Julia Senkevitš Kaebuse esitanud isik L O, isikukood xxx, e-post: xxx Vaidlustatud lahend Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 28.11.2019 otsus väärteoasjas nr. 2303,19,001785 L O karistamises LS§ 240 lg 1;§ 242 lg 2 järgi Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja esindaja L O. Kohtuväline menetleja – Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse esindaja Jaak Paju. LÕPPOSA Jätta L O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 28.11.2019 otsusele väärteoasjas nr: 2303,19,001785 tema karistamises LS§ 242 g 2 alusel (kohaldati KarS§ 63 lg 1 sätteid) rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 27.03.2020 Vaidlustatud otsuse sisu: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.11.2019 otsuse väärteoasjas nr. 2303,19,001785 kohaselt menetlusalune isik L O 28.08.2019 kell 17:28 Xxx tn 40, Xxx linnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit kitsal teelõigul, mis ei ole tähistatud õuealaga, kuid antud kohas on kitsas teelõik, mis asub kortermajade vahel, kus inimesed liiguvad tihti. Juht ei taganud oma tegevusega seda, et ta ei ohustaks kaasliiklejaid. Eriti tuleb tähelepanelik olla laste, vanurite ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimedate inimeste suhtes. Juht ei taganud lapse ohutust antud teelõigul. Avarii vältimiseks oli sunnitud lapsevanem tõmbama lapse teelõigult kõrvale, et ta ei jääks mootorsõidukile ette. Juht ei teinud ise selleks midagi, et oleks tagatud jalakäija või jalakäijate ohutust, kas kiirust vähendada või peatuda vahetult enne jalakäijaid. Juhtides mootorsõidukit, sõidutas alla 16 aastast last, kes ei olnud sõites turvavööga või turvaseadmega nõuetekohaselt kinnitatud. Sellega pani L O toime LS § 240 lg 1 § 242 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kaebuse sisu: Kaebuse esitaja taotleb kohtuvälise menetleja otsuse osalist tühistamist ning karistuse kergendamist. Kaebaja selgitab, et juhul kui teda süüdistatakse selles, et ta ei taganud 28.08.2019 Xxxs, Xxx tn 40 või Xxx tn 44 ees sõites piisavat ohutust, siis siin on tegemist politsei hinnanguga ja sellele ta vastu ei vaidle. Mis puudutab kinnitamata turvavööga sõitmisse, siis tagantjärgi ei saa ta loomulikult 100% kindlusega väita, kas see oli kinni või mitte, aga niipalju teab küll, et laps oskab ise vöö kinni panna ja seda ta ka teeb (ilma et oleks vaja meelde tuletada), samuti on kõrvalistuja kohal püsivalt lapsele mõeldud istmealus. Kuna kaebaja alustas 28.08.19 sõitu Xxx xxx eest (Xxx 23) parklast, siis seal võis loomulikult olla moment, kus laps parajasti vööd kinnitas või oli mingis ebamäärases asendis, aga väide, justnagu ta oleks olnud püsti vms, ei saa vastata tõele. Kaardilt vaadates oli sõidu teekond ca 100 m ja see oli piisav aeg turvavöö kinnitamiseks. Samuti vähemalt enda tõlgenduses ei saa kaebaja kahjuks M Ki väiteid ja tõlgendusi päris objektiivsetena võtta. Kaebaja ei vaidlusta piisava ohutuse mittetagamist, küll aga väidet justkui oleks laps olnud nõuetekohaselt kinnitamata. Kohtuistungil kohus tuvastas: Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuses avaldatud seisukohale. Kaebaja vaidlustab otsuse osa, kus talle heidetakse ette turvavarustuse kasutamise nõuete vastavust või mittevastavust. Antud juhul tõlgendab kaebaja otsust pigem selliselt, et riik on selline organ, kelle jaoks on kodanik tuluallikas või tuleb otsida võimalikult palju põhjusi, et võimalikult palju karistust määrata või raha sisse nõuda ning küsimus on rohkem riigi poolses suhtumises. Kaebaja saab aru, et sõitis ebasobivalt, aga õiglustunnet riivab asjaolu, et iga hinna eest määrati karistus või otsiti veel võimalusi seda teha. Samas saab kaebaja aru, et see on ametnike töö ja süsteem on selline ja süsteem seda ka nõuab. Kaebaja vaidleb vastu sellele, et laps ei olnud nõuete kohaselt turvavarustusega kinnitatud. Kaebaja hilisem kogemus peale juhtunut on see, et ta hakkas turvavöö kinnitamist jälgima ning tõepoolest kohe, kui laps autosse siseneb, paneb turvavöö kinni. Oskab seda teha, oskab lahti võtta. Kaebaja ei ole sellises olukorras, et seda absoluutse kindlusega suudaks väita, kas ta veendus selles, et laps on kinnitatud, aga jah ta teeb seda. 2 Kaebaja tavapärane käitumine on selline, et ta ei alusta sõitu enne kui on veendunud, et laps on nõuetekohaselt kinnitatud. Laps on nelja aastane. Laps istus turvatooli peal, istumisalus el. Nelja aastane laps kinnitab turvavöö, ta teeb seda, oskab seda teha. On olnud juhtumeid kus kaebaja on last aidanud, kuid viimasel ajal teeb seda täiesti ise. P raeguseks küll enne sõitu ei alusta, kui klõps on ära käinud ja kaebaja kuuleb, et turvavöö on kinni. Aga kuidas see sel hetkel võis olla, kaebaja meenutada ei suuda. Ega kaebaja ei vaidlegi, et see võis olla ka vastupidi ning ei saa absoluutse kindlusega väita, et turvavöö oli lapsel sõidu alustamise hetkel kinni. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebus on põhjendamata. Keskne küsimus menetluse käigus on - kas turvaööd kasutati või mitte. Kohtus on ülekuulatud kaks tunnistajat, kellest esimene tunnistaja rääkis, et tema paarimees nägi väga selgelt last kinnitamata turvavööga sõitmas ning seda on ka videolt kuulda. Teine tunnistaja rääkis sama juttu. Kohtuvälise menetleja hinnangul riimuvad tunnistajate ütlused kirjalike materjalidega ja mõlemad väärteod on õigesti kvalifitseeritud. Isik juhtis mootorsõidukit ja laps ei kasutanud nõuetekohast turvavarustust ja ohustas jalakäijad. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuna tegemist on ühe jätkuva teoga, siis on kohtuväline menetleja õigesti karistuse määranud. Jalakäiaja ohustamise eest ja karistus on määratud alla sanktsiooni keskmist määra. Maksimaalne rahatrahv sellise rikkumise eest on kuni 400 eurot. Nagu ette nähtud on, tuleb sanktsioon võtta pooleks ja liikuda siis keskmisest kas üles või allapoole. Kaebajal puuduvad hetkel kehtivad karistused, mis tähendab seda, et mõistlik on liikuda allapoole. Arvestades seada, et isik on toime pannud kaks rikkumist ja ohustas oma tegevusega jalakäijaid, siis on otsustatud minna natukene üles poole ja määrata trahv 240 eurot. Kohtuväline menetleja leiab, et see on täiesti põhjendatud rahatrahvi suurus. Politsei ei tegele riigi eelarve täitmisega. Jah politsei poolt määratud trahvid lähevad riigi eelarvesse, aga isikule ei tehta kunagi trahvi sellepärast, et riigi eelarvet täita. Kohtuvälise menetleja töö on mõjutada liiklejaid liikluses turvalisemalt käituma, ettevaatlik olema ja läbi selle jõuda selleni, et inimesed ei saa surma. Kaebaja selgitas, et tema laps oskab ise turvavööd kinni panna ja lahti võtta. See on väga tore, aga lapsevanem on see kes peab selles veenduma ja lapsele selgeks tegema, et turvavöö peab sõiduajal kinni olema. Ja kui laps selle sõiduajal lahti võtab, siis lapsevanema kohustus see uuesti kinni panna. Lapsevanem on see kes vastutab, mitte laps. Kohtuvälise menetleja hinnangul on tehtud õige otsus ja palub jätta otsus muutmata. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud kaebuse sisu ja menetlusosaliste seisukohtadega ning uurinud antud asjas olevaid materjale, leidis, et L O kaebus ei kuulu rahuldamisele, kohtuvälise menetleja otsus ja määratud rahatrahv tuleb jätta muutmata, ning seda alljärgnevatel asjaoludel. Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 kontrollib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, s.o selgitab välja, kas isik on pannud toime teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Seejuures tugineb kohus talle esitatud tõenditele, hindab tõendeid nende kogumis. Kaebuse lahendamiseks selgitab kohus välja VTMS § 133 sätestatud küsimused. Ühtlasi kontrollib kohus, kas kohtuväline menetleja on järginud väärteomenetlusõigust VTMS § 133 p 6 kohaselt. Kaebaja on seisukohal, et ta pole LS§ 240 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu toime pannud ning see on tõendamata. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu ning leiab, et L O poolt toime pandud väärtegu on tõendamist leidnud. Oma seisukohta põhjendab kohus järgnevalt. 3 Tunnistaja M T selgitas kohtus, et 28.08.2019 oli ta teenistuses autopatrullis koos piirivalvur M Kiga. Ta ei mäleta täpselt millised tööülesanded tal Xxxs täpselt olid, aga sel hetkel nad liikusid vist Xxx tänavaga risti xxx tn pidi. Ühe poe juurest hakkas liikuma mikrobuss, vist oli punakas vanem xxx. Tema kolleeg märkas, et juhi kõrval oli laps esiistmel ja kolleeg ütles, et lapsel on turvavöö lahti. Nad panid vilkurid sisse, sooritas vasaku manöövri ja nägi, kuidas see sama xxx sõitis õue alale ja sõitis talle järgi, sinine - punane vilkur mõlemad töötasid. Mida rohkem nad sõitsid, seda rohkem tähelepanu või kahtlust see sõiduk äratas. Kuna õuealal kiirus oli ebanormaalselt suur, siis jalakäijad olid sunnitud kiiresti eest ära liikuma. Nad sõitsid paremat kätt olevast majast mööda ning ootamatult sõiduk pööras paremale, parkis ära ja nii kui nad jõudsid selle sõidukiga kohakuti, oli näha, et suhteliselt väike laps oli sisuliselt püsti kaasreisija istme juures. Nad läksid mõlemad autost välja, et juhiga vestelda, samal ajal autost väljusid naisterahvas, ei mäleta kokku mitu last oli, aga rohkem kui üks, kas kaks või kolm. Naisterahvas võttis nad kaasa ja sõna lausumata suundus majja sisse. Kuna eelnevalt nähtud sõidustiili põhjal oli neil mõlemal kahtlus, et juhiga ei ole päris kõik korras, kas ta on joobes või mõni mõjuv põhjus, et ta niimoodi sõitis. Nad hakkasid vestlema juhiga, ta andis juhiloa nende kätte. Kolleeg vist jõudis kontrollida indikaatorvahendiga. Tunnistajale meenus, et vestluse algus tundus liiga ebanormaalne ja kummaline. Isik oli veendunud, et ta võib lühikese distantsi jooksul last sõidutada ilma turvavarustuseta. Siis tunnistaja märkas, et juhipoolne ukse klaasaken on natukene lahti, ta ütles kaebajale, et „panid küll auto kinni aga aken on lahti“. Kaebaja avas ukse, pani akna kinni, ukse kinni ja lihtsalt keeras ära ja kõndis maja poole minema. Kuna nad paarimehega ei oodanud sellist käitumist, siis ei hakanud üle reageerima. Nad jäid ootama, arvasid alguses, et on mingi mõjuv põhjus, et kohe tuleb välja. Siis kolleeg helistas talle mõne aja pärast, isik rääkis suhteliselt ebaloogilist kui mitte seosetut juttu. Kui nad üritasid teist korda temaga ühendust võtta ning ütlesid talle, et nii asjad ei käi, palun tulge välja, me teeme toimingud lõpuni. Kaebaja vastaski, et saatke see juhiluba postiga mulle, mul on sellest ükskõik. Nad tahtsid teada saada, mis kaebajat ajendas niimoodi lapsi sõidutama. Tunnistaja ei mäleta, kas ta nägi taga laste turvavarustust või mitte, aga esiistmel ei olnud isegi seda lisapatja, kõige väiksemat lisaistet, mis oleks pidanud olema sellises vanuses lapsele. Tunnistaja M K selgitas kohtule, et töötab PPA Põhja Prefektuuris Piirivalvebüroo Tallinna kordonis, piirivalvurina. 28.08.
2. viis neid koos piirivalvur M Tiga Xxxsse kas väljuva või siseneva laevakomisjon. Tavaliselt kui nad Xxxsse siirduvad, siis teevad väikese tiiru linna peal, et vaadata seal toimuvat, kuna xxx patrullid Xxxsse ei jõua. Osa tööst on ka tavaline patrullitöö. Pärast laevakomisjoni olid nad teostamas Xxx linnas patrullvaatlustegevust. Nad sõitsid eravärvides politseibussiga päevasel ajal xxx tn-lt xx tn suunas ja märkasid seal ristmiku juures mootorsõidukit, mis natukene enne nende ristmikule jõudmist sõitis üle ristmiku Xxx tn suunas. Läbi tuuleklaasi tunnistaja märkas, et juhi kõrvalistmel seisab palja ülakehaga väikelaps, kes ei olnud turvavööga kinnitatud. Ta andis oma kolleegile sellest märku, kes autot juhtis ja nad hakkasid talle järgi sõitma. Nad nägid, et sõiduk keeras Xxx tnlt elumajade vahele, seal on 5-kordsed „hrušovkad“. Vilkurid nad tol hetkel peale ei pannud, sellel sõidukil on punased vilkurid ainult juhi pool. Sõiduk sõitis suhtelistelt kiiresti eest ära, kiirus võis olla 40+km/h. Otseselt õue ala seal ei olnud, aga sel väikesel teel mahtus ainult üks auto ühes suunas liikuma ning näha oli, et naine tõmbas oma lapse kiiresti tee pealt ära. Tunnistaja nägi, et auto pööras Xxx tn xx maja juurde ja peatus. Ka nemad peatusid selle auto taga ja andsid peatumise märguande andes helisignaali. Nad väljusid autost, hakkasid kontrollima ja nägi, et juhikohalt väljub kaebaja ja oli väljunud ka temaga koos olnud naine, kellel olid lapsed kaasas. Ühel lapsel ei olnud särki seljas, kui palju lapsi oli ei tea, see juhtus väga kiiresti. Nad küsisid kaebajalt dokumente, ta esitas need, aga selle aja peale olid naine ja lapsed kahjuks ära läinud, ei selginud kellega tegu oli ja kui palju lapsi kokku oli. Selgitasid 4 kaebajale olukorda, milles teda kahtlustakse. Ta ütles, et tema süü ei ole väga suur, kunagi sõidetigi niimoodi ja ta ei näe selles probleemi. Kui tunnistaja oli kontrollinud kaebaja andmeid andmebaasis, siis tuli meelde, et temaga oli varasemalt kokkupuude xxx 25 juures, kus ta vedas xxx laeva pealt tulnud lapsi autos, millel puudusid vastavad turvavarustused, turvavööd. Tema selgitusest sai tunnistaja aru, et see ei ole teema millele politseinikud peaks tähelepanu pöörama. Tema süü ei olnud suur. Tunnistaja küsis, kas ta ei eitab tehtut, mille peale kaebaja vastas, et ta eitab ja sellepeale selgitas tunnistaja, et alustavad tema suhtes väärteomenetluse. Tunnistaja läks autosse, et vajalikud paberid võtta ja kui ümber pööras nägin, et kaebaja oli auto uksed kinni pannud ja suundus maja koridori, kus ta elas. Tunnistaja hõikas talle veel järgi, et :“oodake tulge tagasi“, ta ei reageerinud sellele ja sisenes koridori. Paarimehega jäid nad teda ootama, mõeldes et ta tuleb tagasi, aga ei tulnud. Tunnistaja võttis tema nr andmebaasist, helistas ja küsis, kas on kavatsust tagasi tulla. Kaebaja vastas, et tal on väga kiire, ta töötab mingi projekti kallal. Kui tunnistaja tahtis tähtaega teada, siis selgus, et see oli nädal kahe pärast. Kaebaja ütles, et ta võib alla tulla 30 minuti pärast. Tunnistaja viisakalt selgitas, et nad ei saa teda ootama jääda ja veenis, et palju aega ei läheks. Teeme vajalikud toimingud ära ja saab tagasi minna projekti kirjutama. Sellest lähtuvalt jäi teostamata põhjalik kontroll autole, kas tagaistmetel on vastavad turvavarustused, millised istmed seal taga üldse on. Tunnistaja on veendunud, et laps oli sõidukis ilma turvavööta, käed armatuuril ja seisis sõidu ajal püsti. Vastab ka tõele, et kaebaja ütles, et 300 meetrit võib sõita turvavööta. Selline erand on LS tõesti olemas, aga mitte 300 meetri peale vaid 100 meetri peale ja see erand kehtib operatiivtöötajatele, näiteks tuletõrjujatele, kiirabitöötajatele ja ka postiteenust osutavatele inimestele. Mõlema tunnistaja ütlused riimuvad omavahel ning kohtul puudub alus nendes kahelda. Tunnistaja ütlustest joonistub üheselt välja sündmuste käik kui ka kaebaja suhtumine toimepandusse – nimelt andis ta kohapeal turvavööta sõitmise kohta selgituse, et 300 meetri läbimiseks ei peagi turvavööd kinnitama. Kaebaja ise ei olegi kohtule mõistuspärast selgitust andnud. Kohtueelses menetluses on ta ütluste andmisest keeldunud ja selgitanud, et teeb neid kaitsja vahendusel. Samas ta endale kaitsjat võtnud ei ole ja andis oma selgitused 24.11.2019 vastulauses, mille sisu ühtib ka kohtule esitatud kaebusega. Kohtule esitanud kaebuses on L O selgitanud, et soovib otsuse muutmist ja karistuse vähendamist. Ta nõustub Liiklusseaduse § 242 lg 2 rikkumisega, kuid viitab, et senine kokkupuude menetleja M Kinga jätab tugeva kahtluse tema objektiivsuses ning kaebaja jaoks ei ole veenev otsuse tegija väide, et "juhi tegevus oli politseiametnikele hästi jälgitav", eelkõige turvavarustuse kasutamise seisukohast. Kokkuvõttes tundub kaebajale, et tegemist on suures osas oletuste ja tõlgendamisega (milles iseenesest ei ole midagi ebatavalist). Kohtu hinnangul on kaebaja oletused meelvaldsed. Esmalt märgib kohus, et tunnistaja M Ki näol ei ole tegemist otsuse tegijaga nimetatud väärteoasjas, seega ei sea kohus ka tema objektiivsust tunnistajana kahtluse alla. Tunnistajate ütlusi kinnitab kohtu poolt vaadeldud pardakaamera salvestus, kus sõiduki liikumine ja juhi tegevus oli politseiametnikele hästi jälgitav ning eksimine on välistatud. Tõsi, kohtul on raske salvestiselt jälgida, kas laps esiistmel oli kinnitatud turvavööga, kuid seda tõendab salvestiselt kostuv ühe ametniku märguanne teisele, et autos on laps kinnitamata turvavööga, mis viibki selleni, et kaebaja sõidukile hakatakse järgi sõitma. 5 Samuti ei osanud kaebaja kohtule veenvalt põhjendada oma ütluste vastuolu tunnistajate ütlustega osas, kus tunnistajate ütluste kohaselt kaebaja ise möönis, et 300 meetrit ilma turvavööta sõita ongi seadusega lubatud. Kaebaja selgitas, et olenemata kas on olemas vastuolu või mitte, siis tegemist on tõlgendamise küsimusega. Tema hinnangul tõlgendab politsei teda lihtsalt liiklushuligaanina, kes ei saa aru oma teo keelatusest. Tunnistajate jutt lähtub ikkagi sellest, et sel hetkel kui see auto oli kuskil ristmikul, siis ilmselt olid kuidagi lapse käed ebamäärases asendis armatuuri peal või kuidas iganes. Samas väidab kaebaja, et pärast seda sündmust on ta täpselt lapse käitumist jälgima hakanud, ta saab sellest aru ja teab, et turvavöö kinnitamist peab jälgima kogu aeg ning on sellega nõus ning sisuliselt ta vastu ei vaidle. Samas jääb kaebaja selle juurde, et lapse turvavöö oli kinnitatud. Asjaolu, et ta selgitas politseinikele, et 300 meetri läbimisel ei peagi turvavöö olema kinnitatud on jällegi tunnistajate tõlgendus olukorrast. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et 4 aastase lapse transportimisel on vajalik kindlasti kasutada nõuetekohast turvavarustust, esiistmel lapse sõidutamine ilma vastava turvavarustuseta on äärmiselt vastutustundetu ning lubamatu tegu. Kaebaja poolne seisukoht, et vähem kui 300 meetrise sõidu puhul ei pea turvavarustust kasutama on ennekuulmatu ning seda peaksid teadma küll kõik juhtimisõiguse omandanud isikud. Kohtule nähtub praeguses olukorras, et kaebaja vaidleb pigem vaidlemise pärast, esitamata oma väidetele ühtegi põhjendust ega tõendit. Kohtu hinnangul on kaebaja ise tekitanud ka olukorra, kus võimuesindajatel oli võimatu kontrollida, kas sõidukis oli üldse nõuetekohane turvavarustus olemas. Nimelt on mõlemad tunnistajad selgitanud, et kaebaja keeldus igasugusest koostööst ning pärast lühida selgituse andmist, et 300 meetri läbimisel ei peagu turvavöö olema kinnitatud, samas ta seda rikkumist ei tunnistanud vaid hoopiski lukustas ta sõiduki ning siirdus koju. Ta ei reageerinud isegi tunnistaja poolse helistamise peale palvega tulla õue tagasi et toimingud lõpule viia. Kohus rõhutab veelkord, et menetluse käigus ei ole kohtul tekkinud mingitki alust kahelda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses, samuti nähtub pardakaamera salvestuselt tunnistajate omavahelisest vestlusest, et kaebaja sõiduk ärataski tähelepanu, kuna lapsel oli turvavöö kinnitamata. Liiklusseaduse § 36 lg 6 ütleb: “Kui lapse pikkus ei võimalda teda sõiduki või turvavöö tootja nõuete kohaselt kinnitada sõiduki turvavööga, tuleb lapse sõidutamisel sõidukis, millel on turvavööd, kasutada tema pikkusele ja kaalule sobivat turvaseadme tootja nõuete kohaselt kinnitatud turvaseadet. Seljaga sõidusuunas paigaldatud turvaseadet ei tohi lapse sõidutamisel kasutada istekohal, mis on varustatud rakendusvalmis esiturvapadjaga.” Seega võib esiistmel sõidutada igas vanuses last, oluline on selle juures jälgida hoopis õige turvavarustuse kasutamist ning esiturvapatjate väljalülitamist. Tunnistaja M K on veendunud, et laps oli sõidukis ilma turvavööta, käed armatuuril ja seisis sõidu ajal püsti. Samuti kinnitas tunnistaja M T, et tema kolleeg märkas, et juhi kõrval oli laps esiistmel ja kolleeg ütles, et lapsel on turvavöö lahti. Mõlemad tunnistajad on ka selgitanud, et L O ei näinud selles algselt probleemi, kuivõrd eeldas, et 300 meetri läbimisel ei peagi turvavöö olema kinnitatud. Käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada, missuguses asendis olid väärteo toimepanemise hetkel sõiduki esiturvapadjad seega selles osas kohus hinnangut anda ei saa. Küll aga on kohtu hinnangul tunnistajate ütlustega tõendamist leidnud asjaolu, et sõiduki juht sõidutas oma last sõiduki esiistmel kasutamata lapsel nõuetekohast turvavarustust. 6 Eeltoodust tulenevalt loeb kohus L O poolt kohtus antud selgitused paljasõnaliseks ning kohati ka arusaamatuteks, kuivõrd kaebaja ise ka kohtuistungil ei suutnud päris veenvalt vastata, kas lapse turvavöö oli kinnitatud või mitte. Lisaks eeltoodule selgitab kohus, et turvavarustuse kasutamise vastutuse jätmine 4 aastasele lapsele on äärmiselt vastutustundetu. Lisaks asjaolule, et „klõps“ käib peab juht veenduma selles, et turvavarustus on õigesti paigaldatud, kinnitatud, piisavalt pingul ja õiges asendis. Jälgida tuleb väga mitmeid aspekte, et äkkpidurduse korral laps vigastada ei saaks. Valesti kasutatud turvavarustus võib olla ohtlik lapse tervisele, nii, nagu seda on turvavarustuse mittekasutamine. Kaebaja enda ütlustest nähtub ka tõsiasi, et alles peale kõnealuse sündmuse toimumist hakkas ta jälgima lapse käitumist turvavarustuse kasutamisel, mis annab kohtule aluse järeldada, et enne kõnealust sündmust oli lapse turvavarustuse kasutamine jäetud lapse enda vastutada ilma põhjalikuma kontrollita. Olles tuvastanud, et menetlusalune isik on toime pannud talle etteheidetava väärteo, ning õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, analüüsib kohus ka L Ole määratud karistuse suurust, kuivõrd kaebaja on taotlenud karistuse kergendamist. Karistamise aluseks on isiku süü. Käesoleval juhul leiab kohus, et karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Mõistetud karistus on proportsionaalne ja piisav, et motiveerida teda hoiduma edasiste rikkumiste toimepanemisest. Kohus märgib, et L Ole määrati karistus KarS § 63 lõike 1 kohaselt LS § 242 lg 2 järgi. Nimetatud rikkumist ei ole L O kunagi ka vaidlustanud ning selles osas kohtus sisulist arutelu ei toimunud. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et L O pani toime ka LS§ § 240 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, ei näe kohus põhjust ka määratud karistuse kergendamiseks. Kohus juhib tähelepanu, et autosõit on ohutu, kui sõiduki juht ja kaasreisijad on nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud. Autos turvavöö või vastava turvavarustuse abil kinnitamata laps võib viga saada. Enne sõidu alustamist peab sõiduki juht ja kaasreisijad kinnitama oma turvavaööd, sõiduki juht peab veenduma enne sõiduki liikuma asumist, et kõikidel sõidukis viibijatel on nõuetekohaselt kinnitatud turvavöö. Sõiduki juht peab olema veendunud, et ka lapsed on nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud. Sõiduautos, millel on turvavööd, tuleb omaette istuva lapse sõidutamisel kasutada tema pikkusele ja kaalule vastavat eraldi turvavarustust, kui lapse kasv ei võimalda teda nõuetekohaselt kinnitada auto turvavööga. Esiistmel tohib last sõidutada ainult siis, kui ta on turvavarustuse abil nõuetekohaselt kinnitatud. Kohus rõhutab kaebajale, et turvavarustuse nõuetekohane kasutamine on tingitud eelkõige juhi enda ja kaasreisijate ohutuse tagamiseks. Olenemata juhi oskustest vähendab turvavarustuse kasutamine autosõidul vigastuste arvu ja raskust, kui on toimunud liiklusõnnetus. Õnnetuse ärahoidmiseks tuleb vältida ohtlikku sõidustiili, mis võib viia olukorrani, kus kannatajaks on nii juht või kaasreisijad. Kuigi L O ei vaidlustanud LS§ 242 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemist, märgib kohus, et kaebaja valis just sellise sõidustiili (milline on hästi jälgitav ka pardasalvestiselt), kus avarii vältimiseks oli sunnitud lapsevanem tõmbama lapse teelõigult kõrvale, et ta ei jääks mootorsõidukile ette. Juht ei teinud ise selleks midagi, et oleks tagatud jalakäija või jalakäijate ohutust, kas kiirust vähendada või peatuda vahetult enne jalakäijaid. Seega pelgalt juba sellise juhtimisstiiliga seadis L O ohtu ka eesistmel oleva väikelapse, kes oli nõuetekohaselt turvavööga kinnitamata. 7 Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid eiravate juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Eeltoodu alusel tuleb kohtu hinnangul L O esitatud kaebus jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p 1; § 133-
3. Piret Liivo kohtunik 8