PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 19.02.2013.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2376,13, 000395 jätta muutmata põhikaristuse osas. KarS § 50 lg.1 p.2, Liiklusseaduse § 224 lg.3 p.2 alusel vähendada kohaldatud lisakaristuse pikkust ning võtta M.J’lt mootorsõiduki juhtimise õigus 4-ks (neljaks) kuuks. LS § 127 alusel on M.J kohustatud 5(viie) tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest oma juhiloa loovutama Maanteeametile. 1 Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav Kassatsioonkaebuse teatise saamisel on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis 03. mail 2013.a. alates kella 14.00 . VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Eneli Kauber koostas 31.01.2013.a väärteoprotokolli AB1345664 selle kohta, et 31.01.2013.a kella 06:00 ajal Harjumaal Tallinnas Pärnamäe tee ja Muuga tee ristmikul juhtis M.J mootorsõidukit MB S320 CDi registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,15 (0,20+/-0,05) mg/l kohta. Mootorsõiduki suhtes puudus kohustusliku liikluskindlustuse lepingu alusel väljastatud kehtiv poliis. Kirjeldatud tegevusega rikkus M.J liikluseeskirja § 69 lg 5 ja § 33 lg 2 p 9 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg 1 ja § 661 lg 1 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juht politseimajor Oleg Lodeikin 19.02.2013.a otsusega, vaadanud läbi M.J-ina (M.J) väärteoasja nr 2376,13,000395 on seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteod ja protokoll on koostatud õigesti. Tulenevalt Politsei ja Piirivalve seaduse §-st 723 võib politsei kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholipiirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamine. Sama seaduse § 724 lõige 1 sätete kohaselt kontrollib politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Pärast menetlusaluse isiku kontrollimist indikaatorvahendiga (näit oli positiivne) toimetati ta politseiasutusse, kus tuvastati alkoholisisalduse määr isiku väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga. 31.01.2013.a kell 06:26 mõõdeti M.J (M.J) alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) Dräger Alcotest 7110 EST nr ARBK-0032, mille lõplik lugem oli 0,20 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega 2 lõpptulemus 0,15 mg/l. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat. Politsei ja Piirivalve seaduse § 724 lõike 62 alusel 16.06.2011.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 79 on kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus etanoolisisaldust alkomeetriga mõõtnud ametnik on läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-12-00111) ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõteseadme väljatrüki kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. Liiklusseaduse § 33 lõige 2 punkt 9 sätete kohaselt on juht kohustatud, kui sõiduki suhtes on kohustuslik sõlmida vastutuskindlustusleping, enne sõidu alustamist veenduma sõiduki suhtes sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuslepingu kehtivuses ja selle alusel väljastatud poliisi olemasolus. Liikluskindlustuse lepinguta või kehtiva poliisita sõiduki juhtimise eest kuulub vastutusele sõidukijuht, keda karistatakse Liikluskindlustuse seaduse § 661 lg 1 järgi rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Kindlustuskaitse kehtivuse kontrollimisel selgus, et 31.01.2013.a kuupäeva seisuga LKF puuduvad mootorsõiduki MB S 320 CDI reg.märk XXX kehtiva liikluskindlustuse poliisi kohta andmed. Võttes arvesse ülaltoodut, on kohtuväline menetleja seisukohal, et M.J juhtis 31.01.2013.a kella 06:00 ajal Tallinnas Pärnamäe tee ja Muuga tee ristmikul mootorsõidukit MB S320 CDI reg.märk XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,15 milligrammi, samuti juhtis ta mootorsõidukit, mille suhtes puudus kohustusliku liikluskindlustuse lepingu alusel väljastatud kehtiv poliis. Väärtegude toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Kuna LS § 224 lg 1 ja LKindlS § 661 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 224 lg 1 järgi. Vastulauset ei ole menetlusalune isik esitanud. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja arvestab otsuse tegemisel asjaoludega, et sõiduki juhtimine alkoholipiirmäära ületavas seisundis on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kohtuväline menetleja ei arvesta karistuse määramisel isiku kahetsusega kuivõrd on seisukohal, et see on paljasõnaline ega ole siiras – teda iseloomustab asjaolu, et 16.09.2012.a teda karistati väärteoasjas nr 2570,12,003572 Liiklusseaduse § 224 lg 1 järgi mootorsõiduki lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimise eest. Otsus jõustus 02.10.2012.a. Karistusregistri andmete kohaselt kehtiv karistus. Seega M.J on isikuks, keda on varem Liiklusseaduse §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Määratud karistus ei ole mõjutanud isikut seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepanemist. 3 Senise karistuspraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust. Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes KarS § 56 lõikest 1, § 63 lõikest 1, määrati karistuseks: liiklusseaduse § 224 lg 1 alusel rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, s.o. 400.00 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. KAEBUSE SISU M.J leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 19.02.2013 otsuse väärteoasjas nr 2376,13,000395 ei ole õige ega õiglane ja esitab seetõttu kaebuse, põhjendades seda alljärgnevate argumentidega. Politsei- ja Piirivalveseaduse § 722 lõike 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Politsei- ja Piirivalveseaduse § 722 lõike 5 kohaselt alkoholijoovet eeldatakse, kui kontrollitava isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 milligrammi või rohkem või ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 milligrammi või rohkem. Käesolevas väärteoasjas puuduvad tõendid, et M.J viidatud sättes kirjeldatud terviseseisund ning häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid oleks tuvastatud. Vastavaid tunnuseid kontrollitakse ja kirjeldatakse Sotsiaalministri 30.04.2012 määruse nr 37 järgi. Varasemas kohtupraktikas ongi rõhutatud seda, et karistamise alusena tuleb vaadata ennekõike isiku süü suurust, mitte pelgalt tuvastatud faktiliste asjaolude kogumit (3-1-1-9107). Kuivõrd M.J-ina väljahingatavas õhus tuvastatud 0,15 mg/1 alkoholisisaldus ei ole isikule tajutav, siis tuleb seda M.J-ile karistuse määramisel arvesse võtta. M.J ei eiranud seisundinõudeid, ega teinud ebaseaduslikku valikut, kuna leitud alkoholisisaldus ei ole inimesele tajutav, ega avaldu funktsioonides. Seetõttu on ebaõige ka menetleja otsuses toodud väide, et M.J-ina kahetsus ei olnud siiras. Kui M.J oleks tajunud, et tal võib olla veres alkoholi, ei oleks ta sõidukit juhtima asunud. M.J oli öö ära maganud ning tundis end puhanud ja värskena. Oli tööpäeva hommik. Mõõtetulemus tuli tema jaoks ootamatult ja omas väga distsiplineerivat mõju olema edaspidi veelgi hoolikam oma seisundi hindamisel. Kaitsja leiab ka seda, et M.J-ina süü ei ole igakülgselt ja usaldusväärselt tõendatud. 4 Siseministri 15.12.2009 määruse nr 70 „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorivahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord" § 4 lg 2 sätestab, et tõendusliku alkomeetriga mõõtmist teostab üksnes pädev mõõtja mõõtemetoodikat järgides. Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Sama seaduse § 5 lg 2 p 3 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud ekspertiisi tegemisel kriminaalasja kohtueelses menetluses, kohtu- ja vahekohtumenetluses või väärteo kohtuvälises menetluses; Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt mõõtja pädevust hinnatakse ja tõendatakse akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel. Siseministri 15.12.2009 määruse nr 70 „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorivahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord" § 4 lg 2 sätestab, et tõendusliku alkomeetriga mõõtmist teostab üksnes pädev mõõtja mõõtemetoodikat järgides. Väärteoasja materjalide juures puuduvad andmed M.J-ina suhtes tõenduslikku alkomeetrit kasutanud menetleja erialase pädevuse kohta. Riigikohus on 06.08.2009 kohtuasjas nr 3-1-1-43-08 tehtud otsuses selgitanud: Kui asjas puuduvad andmed mõõtmist teostava isiku pädevuse kohta mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 ja lg 3 mõttes, siis ei saa mõõtetulemusi kasutada tõendina kohtuvälises- ega kohtumenetluses. Nende andmetega arvestamisel rikuks kohtuväline menetleja või kohus oluliselt väärteomenetlusõigust
Riigikohtu praktika kohaselt (otsused: 3-1-1-98-09, 3-1-1-15-06, 3-1-1-112-09, jne) tuleb isik mõista õigeks kui mõõtetulemuse jälgitavus ei ole tõendatud. Samuti KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.
Kaitsja leiab, et isegi juhul kui M.J-ina süü leiab tõendamist, on talle määratud lisakaristus ilmselgelt liigne või alternatiivselt liiga pikaajaline juhtimisõiguse piirang. Kaitsja palub M.J-ile lisakaristuse õigsuse, vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada järgnevat: õige on menetleja tähelepanek, et M.J-ina puhul ei ole tegemist isikuga, kes peab kasutama sõidukit liikumispuude tõttu, kuid M.J on isik, kes hooldab raske puudega vanaema HR. Selle kohta on kaebusele lisatud Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2012 otsus nr XXX. Nimetatud otsusest nähtuvalt on HR raske puue ning ta vajab igal ööpäeval abi. Seega M.J-ilt juhtimisõiguse äravõtmisel jääks HR ilma transpordita. Samuti ei ole M.J-ilt juhtimisõiguse äravõtmise korral HR võimalik vajadusel saada M.J-ilt kiiret abi. Ehk siis M.J-ile lisakaristusena juhtimisõigusega äravõtmisel on kahjulikumad tagajärjed hoopis HR. Arvestades kaasuse tehiolusid, ei ole tegelikult selliste tagajärgede loomine karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik. M.J on distsiplineeriva sõnumi kätte saanud. Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 sätestab, et väärteomenetlus tuleb lõpetada kui teos puuduvad väärteo tunnused. Kaitsja hinnangul M.J-ile süüks pandava teo aset leidmine ei ole väärteoasja materjalidest nähtuvalt tõendatud. Eeltoodust tulenevalt palub tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 19.02.2013 otsus väärteoasjas nr 2376,13,000395 5
Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et M.J-ina süü on tõendatud, palub jätta juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena kohaldamata. Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et M.J-ina süü on tõendatud ja igal juhul tuleks rakendada ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, palub vähendada väärteootsusega määratud lisakaristust. MENETLUS KOHTUS Kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid kohtus esitatud kaebuse juurde. Kaebaja selgitas, et kodus alkomeetrit ei kasutanud kuna enesetunne oli taoline, et ei olnud väikseimatki kahtlust arvata, et on võimaliku joobega tegemist, oli välja puhanud, tundis ennast hästi. Kindlustuse puudumise kohapealt ütles, et tegemist on elukaaslasele kuuluva sõidukiga, tal on see kindlustus alati kehtinud ja kuna tänapäeval ei ole seda väljatrükitud poliisi kaasas kandmise kohustust, siis see oli elukaaslase näpukas, see oli maksmata jäänud aga see ei olnud väga pikalt ja koheselt sai see ka tehtud uuesti. Kohtuväline menetleja esindaja leidis, et kaebus on alusetu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtunik avaldab väärteotoimiku materjalidest väärteoprotokolli AB1345664 31.01.2013.a, indikaatorvahendi kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koos tulemuse väljatrükiga, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse, Kindlustuskaitse kehtivuse kontrolli, isikusamasuse tuvastamise protokolli. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.
p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kohus, kuulanud kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja esindaja ning hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid kogumis, leiab, et M.J-ina kaebus tuleb osaliselt rahuldada. Alkoholijoobes sõiduki juhtimine Liiklusseaduse § 69 lõige 5 sätte kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Kohtu hinnangul on tõendatud, et M.J 31.01.2013.a kella 06:00 ajal Harjumaal Tallinnas Pärnamäe tee ja Muuga tee ristmikul juhtis mootorsõidukit MB S320 CDi registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,15 (0,20+/-0,05) mg/l kohta: 31.01.2013.a indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, millest nähtuvalt on kontrollile allutatud 6 isikuks M.J (ik XXX). Kasutades 31.01.2013.a kell 06:02 indikaatorvahendit Envitec Alcoquant nr A111240, mis on kalibreeritud kuni 06.03.2013.a ning indikaatorvahendi näit oli 0,18 mg/l, seega kontrolli tulemus positiivne. 31.01.2013.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga koos tulemuse väljatrükiga, millest nähtuvalt mõõdeti 31.01.2013.a kell 06:22-06:26 M.J-ina alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST nr ARBK-0032, mille lõplik lugem oli 0,20 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,15 mg/l. Samuti nähtub, et tõenduslik alkomeeter Dräger Alcotest 7110 EST nr ARBK-0032 oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-12-00111) 02.11.2012.a, järgmine hooldus mai 2013.a. 31.01.2013.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtuvalt PPA Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Eneli Kauber otsustas 31.01.2013.a kõrvaldada M.J (ik XXX) sõiduki MB S320 registreerimismärgiga XXX juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. M.J on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval, s.o 31.01.2013.a ning kinnitanud seda enda allkirjaga. 31.01.2013.a isikusamasuse tuvastamise protokolliga, millest nähtuvalt võrreldi M.J ’i ütlusi, välimust politsei andmekogu andmetega KAIRI ja politseiväliste andmekogu andmetega SIS, Rahvastikuregister, UUSIS, haigekassa infosüsteem, karistusregister. Andmete võrdlemisel selgitati välja isiku põhiandmed: M.J isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodakondsus. Infosüsteemis oleva foto isikuga visuaalse võrdlemise tulemus, sarnane. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et kodus alkomeetrit ei kasutanud, kuna enesetunne oli selline, et ei olnud kahtlust arvata, et on võimaliku joobega tegemist, oli välja puhanud, tundis ennast hästi. Kohus leiab, et eelnevalt alkoholi tarvitanuna ning oma elukogemust arvesse võttes pidi kaebaja vähemalt möönma, et ei pruugi olla sõiduki juhtimiseks lubatud seisundis. Liiklusseadus kohustab juhti üheselt, tegutsema aktiivselt kontrollimaks oma terviseseisundi lubatavust. Liiklusseaduse sätted ei anna sõidukijuhile võimalust jääda oma terviseseisundi kontrollimisel passiivseks. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Kuivõrd käesoleval juhul on määratud isikule karistus väärteoasjas mõõtetulemuste alusel, pidi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuseks olema mõõtmised teinud pädev mõõtja, kes kasutas mõõtevahendit, mille taatluskohustus oli täidetud või mis oli jälgitavalt kalibreeritud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Politsei ja Piirivalve seaduse § 724 lõike 62 alusel 16.06.2011.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 79 on kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele. 31.01.2013.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist koos tulemuse väljatrükiga, nähtub, et tõenduslik alkomeeter Dräger Alcotest 7110 EST nr ARBK-0032 oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-12-00111) 02.11.2012.a, järgmine hooldus mai 2013.a. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõteseadme väljatrüki kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. 7 Taolistest asjaoludest teeb kohus järelduse, et kohtul puudub mistahes alus kahelda 31.01.2013.a koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis ja tulemuse väljatrükis fikseeritud mõõtmise tulemuses ning seetõttu puudub ka alus kahelda selles, et M.J on rikkunud LE § 224 lg 1 nõudeid. Liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine Liiklusseadus § 33 lg 2 p 9 sätte kohaselt on juht kohustatud kui sõiduki suhtes on kohustuslik sõlmida vastutuskindlustusleping, enne sõidu alustamist veenduma sõiduki suhtes sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuslepingu kehtivuses ja selle alusel väljastatud poliisi olemasolus. Vaidlust ei ole selles, et M.J juhtis 31.01.2013.a kella 06:00 ajal Harjumaal Tallinnas Pärnamäe tee ja Muuga tee ristmikul mootorsõidukit MB S320 CDi registreerimismärgiga XXX, millel puudus kohustusliku liikluskindlustuse lepingu alusel väljastatud kehtiv poliis. Nimetatud asjaolu on tõendatud mh kindlustuskaitse kehtivuse kontrolli väljatrükiga, millest nähtuvalt 31.01.2013.a sõiduki Mercedes-Benz S 320 CDI registreerimismärgiga XXX suhtes ei ole sel kuupäeval kehtivat kindlustuspoliisi. 31.01.2013.a isikusamasuse tuvastamise protokolliga, millest nähtuvalt võrreldi M.J ’i ütlusi, välimust politsei andmekogu andmetega KAIRI ja politseiväliste andmekogu andmetega SIS, Rahvastikuregister, UUSIS, haigekassa infosüsteem, karistusregister. Andmete võrdlemisel selgitati välja isiku põhiandmed: M.J isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodakondsus. Infosüsteemis oleva foto isikuga visuaalse võrdlemise tulemus, sarnane. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et tegemist on elukaaslasele kuuluva sõidukiga, tal on kindlustus alati kehtinud ja kuna tänapäeval ei ole väljatrükitud poliisi kaasas kandmise kohustust, siis see oli elukaaslase näpukas, oli maksmata jäänud, aga mitte väga pikalt ja koheselt sai see ka tehtud uuesti. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt liiklusseaduse § 33 lg 2 p 9 on juht kohustatud enne sõidu alustamist veenduma sõiduki suhtes sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuslepingu kehtivuses ja selle alusel väljastatud poliisi olemasolus. Seega kehtiva liikluskindlustuse poliisi puudumisel vastutab üksnes sõiduki juht. Kohtuväline menetleja on karistamisel lähtunud KarS § 63 lg 1, kuna tegemist on ideaalkogumiga ehk ühe teoga, mis täidab kaks väärteokoosseisu. Kohus leiab, et kaebaja rikkumine on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg 1 järgi. KARISTUS Vastavalt LS § 224 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. 8 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 1 ettenähtud sanktsiooni ülemmääras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,20 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,15 mg väljahingatava õhu liitri kohta, mis on alla sätestatud rikkumise keskmise määra. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 1 mõttes on keskmine. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Karistusregistrist nähtuvalt on M.J kehtivaid väärteokaristusi 3, karistuseks on määratud rahatrahvid, millest täidetud on ainult üks. Samuti nähtub, et viimane väärteokaristus on määratud samuti liiklusseaduse § 224 lg 1 alusel ning karistusena määratud rahatrahv on tasumata. Karistuse valikul tuleb arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest võib järeldada, et eelnenud karistused ei sundinud kaebuse esitajat järjekordse liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma ning eelmised rahatrahvid oma eesmärki ei saavutanud. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutaks mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. 9 Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et M.J-ina puhul ei ole tegemist isikuga, kes peab kasutama sõidukit liikumispuude tõttu, kuid M.J on isik, kes hooldab raske puudega vanaema HR. Selle kohta on kaebusele lisatud Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2012.a otsus nr 832948. Nimetatud asjaolu oli kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ei tekkinud ootamatult. Kohus leiab, et kaebaja peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks ei tema enda ega tema lähedaste heaolu või senini väljakujunenud elulaad. M.J-ina rikkumine on liiklusseaduse § 224 lg 1 järgi alla sätestatud rikkumise keskmise määra. Samuti ei ole talle varasemalt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kohaldatud. Käesoleva kohtuvälise menetleja otsusega on M.J-i karistatud rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses. Seega on rahatrahv määratud maksimaalses seaduses ettenähtud määras. Kuivõrd kaebaja nimetatud osas otsust vaidlustanud ei ole, jääb kohtuvälise menetleja otsus selles osas muutmata. Lisaks märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud joobes juhtimisega seotud kuritegude puhul lisakaristuse mõistmise võimaluse alates ühest kuust ning väärtegude puhul alates kolmest kuust, tuleb lisakaristuse määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Joobes juhtimisega seotud kuriteo toimepanemine ei tohi olla isikule karistuse mõistes soodsam joobes juhtimisega seotud väärteo toimepanemisest. Eeltoodut ja mõistetud põhikaristuse suurust arvestades asub kohus seisukohale, et M.J-i on võimalik mõjutada uute väärtegude toimepanemisest kohaldades lisakaristust miinimummäära lähedases määras s.o juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. Leili Raedla Kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.