1-11-11513/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2012.a Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-11- 11513 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kriminaalasi O.G süüdistus KarS § 422 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 12.12.2011.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv Eve Jundas Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Aarne Pruus, kannatanud E. L, S. R, M. L ja M. R Süüdistatav O.G isikukood XXX Eesti kodanik, elukoht XXX, varem neljal korral kohtu poolt karistatud, viimati 08.02.2010 Pärnu Maakohtu poolt KarS § 263 p 4 järgi 9-kuulise vangistusega tingimisi 2 aasta ja 6 kuulise katseajaga, kinni peetud 31.05.2011.a. RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
2. detsembri 2011.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Pärnu Maakohtu 12.12.2011.a otsusega tunnistati O.G süüdi KarS § 422 lg 2 järgi ja karistati 7-aastase vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 08.02.2010.a otsusega mõistetud kandmata karistuse (8 kuud ja 27 päeva) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 4 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 31.05.2011.a. O.G tunnistati süüdi selles, et ta
3. mail 2011.a kella 20.30 paiku juhtis Raplamaal Märjamaa vallas Paeküla – Vana-Vigala tee 11,52 kilomeetril Vana-Vigala suunas sõiduautot XXX alkoholijoobe seisundis ja omamata ühegi mootorsõiduki juhtimise õigust, millega rikus sel ajal kehtinud LS § 20 lg 1, 3, 31 ja 22 lg 1 nõudeid ning LS § 70 ja 76 nõudeid. Samuti ületas sel teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h ja juhtis autot oma sõidukogemustele, teeoludele, ilmastikutingimustele ja liiklustihedusele mittevastava kiirusega, sõidutas auto tagaistmel K Ki ja A R, kes ei olnud turvavööga kinnitatud, millega rikkus LS § 68 lg 5, 123 ja 124 p 2 nõudeid. Rikkumiste tagajärjel kaotas O.G alkoholijoobe ja suure sõidukiiruse tõttu auto üle kontrolli, auto paiskus paremale teelt välja ja rullus üle katuse, mille käigus saadud kehavigastuste tõttu surid K. K ja A. R kohapeal. Autos juhi kõrval istunud E. L sai kehavigastusi. Maakohus lähtus O.G-le karistust mõistes sellest, et kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, karistusmäära valikul märkis kohus, et arvestades tahtlikult rikutud keeldude ja kohustuste hulka, süüdistatava juhtimisel olnud auto poolt loodud ohtu kõigile teistele liiklejatele ja kahe inimese hukkumist, peab karistusmäär olema õiguskorra huvides üle poole ettenähtust ja vangistus tuleb reaalselt ära kanda. Vangistuse kandmisest vabastamist ei pidanud kohus neil asjaoludel võimalikuks, seda ei saaks põhjendatuks lugeda ka O.G varasemate karistuste tõttu liiklusalaste süütegude eest – teda on alates
4. aastast karistatud üheksa korda mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes ja juhtimisõigust omamata, kahel korral on ta süüdi mõistetud KarS § 424 järgi. Käesolev kuritegu on toime pandud katseajal. APELLATSIOONI SISU O.G kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist üksnes karistuse mõistmise osas ning uue otsusega mõistetud karistuse leevendamist. Kaitsja märgib, et tema kaitsealune nõustub kõikide maakohtu motiividega, kuid temale mõistetud karistus võiks olla kergem. Palub arvestada, et kannatanud ise asetasid oma elu ohtu sellega, et nõustusid tema juhitava autoga sõitma ega keelanud teda. O.G palub arvestada ka seda, et kannatanud ei taotlenud range karistuse mõistmist, iseloomustades teda positiivselt. O.G palub arvestada tema noorust ja puhtsüdamlikku kahetsust. Kaitsja viitab, et ka kriminaalhooldaja on O.G iseloomustanud positiivselt. Apellatsioonile esitas vastulause prokurör A. Pruus, kes leiab, et apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Arvestades O.G õigusrikkumise intensiivsust ja tema poolt põhjustatud rasket tagajärge, puudub karistuse kergendamiseks seaduslik alus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 2 Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioon alust ei anna. Kohtukolleegium rõhutab, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on arvestanud süü suurust, arvestanud nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke, kohtu veendumuse kujunemine karistusmäära valikul on igati arusaadav ja mõistetav. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida sedagi, et karistuse leidmisel seaduses etteantud sanktsiooni piires ei ole tegemist mitte punkte või kriipse sisaldava joonisega ega ka arvutusega, vaid kohtuniku väärtushinnanguga, mille täpseks mõõtmiseks puuduvad igasugused teaduslikud meetodid. Vaidlustatud kohtuotsusest tuleneb aga arusaadavalt, et kohtu väärtushinnang on igati proportsioonis seadusest tulenevate karistusmäära mõjutavate teguritega ning apellatsioonis väidetu ei anna alust ega võimalda kohtu järeldusi ümber hinnata. Mis puudutab apellatsioonis viidatud kannatanute arvamusi, siis kohtukolleegium märgib, et ühelt poolt ei ole nende arvamused kohtule karistuse mõistmisel siduvad, teisalt aga tuleb märkida, et kohtuistungil osales neljast kannatanust vaid üks, mistõttu pole ka võimalik rääkida ühtsest kannatanute arvamusest. Samuti ei võimalda maakohtu järeldusi kahtluse alla seada süüdistatava kohta antud positiivne hinnang kriminaalhooldaja poolt, kuivõrd silmas tuleb pidada, et O.G pani toime katseaja tingimuste raskeima rikkumise – uue kuriteo. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 12.12.2011.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 3 Ivi Kesküla