lg 5 p 1 ja pani toime
Kohtuväline menetleja, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve kohtuesindusgrupi esindaja asus 18.10.2019 otsuses seisukohale, et Z.D-le ette heidetav väärtegu
Menetleja märkis, et väärteo toimepanemine on tõendatud menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustega ning fotodega. Otsuse alusel tunnistati Z.D
lg 2 järgi süüdi ja teda karistati rahatrahviga 50 trahviühikut, so 200,00 eurot. Karistuse määramisel võttis menetleja arvesse kehtivas kohtupraktikas juurdunud arusaamu ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. Z.D esitas kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse, mille sisu on kokkuvõtvalt järgnev: - - - kaebaja ei vaidlusta seda, et ta juhtis väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas sõidukit. Kaebuse järgi liikus ta xxx kaupluse suunas, möödudes oma teel poodi jalgratturist. Rattur sõitis väga kiiresti parema sõiduraja keskosast paremal. Kaebaja sõiduki kiirus oli ca 30 km/h. Ta liikus tee ääres, lülitas sisse parema suunatule, hakkas pidurdama ja pööras sujuvalt rooli paremale. Ta ületas märgistuse, et sõita parklasse, kui abikaasa hakkas karjuma ja juhtis tähelepanu sellele, et rattur lööb vastu autoklaasi. Mees oli ebaviisakas ja karjus, et ei hakka kaebaja autot remontima. Kaebaja vaatas oma auto üle, see oli korras, samuti ei olnud nähtavaid vigastusi rattal ja ratturil; kaebaja hinnangul ei ole ta
nõudeid rikkunud vaid neid rikkus rattur. Juhul, kui rattur asub transpordivahendist paremal, peab ta olema vähemalt reaalse nähtavuse ulatuses. Sõidukijuhi vaatenurk peab olema vähemalt 90-120 kraadi, siin kehtib sõidukijuhtide jaoks nn parema käe reegel; juhul, kui sõidukijuht ei näe paremalt poolt takistust, siis tähendab, et ta ei näe ratturit sõiduautost paremal ning ei näe teda sõiduauto kõrval. Järelikult pidi antud juhul jalgrattur asuma auto taga. Olukorras kus jalgrattur ei pea kinni pikivahest ega jälgi teed, loob rattur enda jaoks liiklusohtliku olukorra; - - - - tunnistaja ütlused selle kohta, et ta pööras paremale ja põrkas autoga kokku, on valed ja tunnistaja üritab menetlejat eksitada. Tunnistaja ütlustest saab järeldada, et ta ei pidanud kinni nõutavast pikivahest, lõi sellega enda jaoks avariiolukorra ja oleks seetõttu peaaegu sõiduki tagaosaga kokku põrganud. Ratturi kiirus pidi olema küllaltki suur; ta järgis parempöörde sooritamisel kõiki nõudeid: lülitas sisse parempoolse suunatule, pidurdas enne ülekäigurada ja alustas sujuvalt sõitu parklasse. Külgaknast ta ratturit ei näinud. Juhul, kui jalgrattur oleks reegleid järginud, oleks rattur saanud autost vasakult mööduda ajal, mil sõidukijuht tegi parempööret parklasse; juhul, kui rattur üritas autost mööduda paremalt, siis rikkus rattur
Ta andis parempöördest aegsasti suunatulega märku, auto pidurdustuled olid eemalt näha. Rattur pidi oma ohutust silmas pidades arvestama ruumiga, mis jäi auto ja bordüüri vahele, et ratas ei riivaks rooliga sõidukit ega haakuks küljepeegli vastu. Kaebusele lisatud, sündmuskohal tehtud fotod ja mõõtkava kinnitavad, et rattur ei mahu selles kohas sõidukist paremalt mööduma; intsident ei olnud liiklusõnnetus
mõttes. Sõidukil puudusid vigastused, jääb arusaamatuks, mille vastu jalgrattur haakus nii, et sõiduk vedas teda kaasa. Vajadust politsei kutsumiseks ei olnud. Kaebaja leidis, et kuivõrd sündmus ei leidnud aset väärteoprotokollis kirjeldatud viisil ja liiklusnõudeid rikkus jalgrattur, siis tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja asjas menetlus lõpetada VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse ja selles toodud selgituste juurde ja palus see rahuldada. Kohtu seisukoht: Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas sooritas kaebaja parempööret. Samuti puudub vaidlus selles, et samal ajal liikus piki sõiduteed jalgarattaga tunnistaja A. P. Väärteoasjas on vaidlus selles, kes liiklusnõudeid rikkus – kas kaebaja või jalgrattur. Tunnistaja A. P andis ütlusi selle kohta, et ta liikus jalgrattaga piki sõiduteed, liikumiskiirus võis olla ca 29-32 km/h, ta on tegelenud rattaspordiga. Tal olid seljas punased rattuririided ja seega pidi ta olema sõidukijuhtidele hästi nähtav. Ratturina jälgib ta möödasõitvaid autosid, kaebaja juhitud sõiduk möödus temast nagu tavaliselt autod seda teevad, kuid järsku hakkas auto parempööret sooritama. Ta nägi tagumisi piduritulesid. Z.D keeras talle ette ja ta põrkus vastu autot, haakus sellega ja lohises kümmekond meetrit edasi. Ette keeramise hetkel võis ratta ja auto vahe olla ca 2 meetrit. Ta sõitis parklas auto ette ja hakkas karjuma. Tunnistaja selgitas, et ta ei üritanud autost paremalt mööduda – see on eluohtlik. Osa autojuhte käitubki nii nagu Z.D – sõidavad ratturist hooga mööda, siis pidurdavad ja tahavad paremale pöörata. Sellises olukorras rattur automaatselt pidurdab, mitte ei ürita autost pöördemomendi hetkel mööduda, seda ei võimalda ka kiirus. Tunnistaja T. S andis ütlusi selle kohta, et nad sõitsid abikaasaga Vsse. Nad otsustasid minna poodi ja pöörasid paremale, parklasse. Kiirus oli väike. Järsku hakkas üks mees akna peale koputama, abikaasa väljus autost. Mees käitus ebaadekvaatselt ja hakkas karjuma, et nad tahavad teda tappa. T. S selgitas, et kui nad sõitsid tee peal, siis nad ratturit ei märganud. Esimene heli, mida tema kuulis, oli see kui mees lõi vastu autot. Kaebaja jäi oma selgituste juurde ja märkis kohtuvaidluses, et tunnistaja A. Pe ütlused selle kohta, et ratas põrkus autoga, ei ole õiged. Tema ja abikaasa mingisugust heli enne, kui tunnistaja akna vastu lõi, ei kuulnud. Tema autol vigastusi ei olnud, see oli täiesti terve. Tunnistaja A. Pe ütlustega on tõendatud, et tunnistaja ei pidanud kinni pikivahe nõudest, lisaks ei vaadanud tunnistaja ilmselt üldse enda ette. Kaebaja märkis, et tunnistaja oli sunnitud pidurdama ja seejärel sõitis A. P auto tagant vasakule poole ning hakkas vastu akent taguma. Kaebaja kinnitas, et vaatab alati enne pööret küljepeeglisse. Kohus nendib, et asja lahendamine taandub sellele, kellel millised kohustused seaduse järgi lasuvad, situatsioonis kui sellises vaidlust pole: sisuliselt koorub uuritud tõendite pinnalt välja see, et kaebaja liikus sõidukiga piki teed otse, möödus sama teed pidi rattaga sõitnud tunnistajast; kaebaja soovis seejäel pöörata paremale, lülitas sisse suunatule ja hakkas sooritama manöövrit. Samal ajal liikus rattaga ca 20-32 km/h liikunud A. P jätkuvalt otse, sõidukijuhi manööver oli tema jaoks ootamatu ja ta pidi pidurdama. Kohus märgib, et kuigi kaebaja viitas sellele, et kokkupõrget sõiduki ja ratta vahel ei toimunud, ei saa seda täielikult välistada. Kohtule esitatud kaebuses tsiteerib Z.D ise tunnistaja sündmuskohal öeldut, selle järgi karjus tunnistaja sündmuskohal, et ei hakka kaebaja autot remontida, so tunnistajal puudub vajadus viidata sõiduki remondile olukorras kus mittemingisugust kontakti ei toimunud. Tunnistaja A. P välistas kaebaja hüpoteesi, et ta üritas mööduda sõidukist paremalt – kohus nõustub tunnistajaga, et see pole tunnistaja ütlusi ja elementaarseid ellujäämisinstinkte silmas pidades usutav. Keskmine, kogenud rattur ei ürita mööduda parempööret tegevast sõidukist paremalt poolt, kirjeldatud situatsioonis on usutav, et esimeseks reaktsiooniks on siiski pidurite rakendamine. Kohtu hinnangul ei rikkunud tunnistaja A. P kehtivaid liiklusnõudeid. Asjas puudub vaidlus selles, et tunnistaja liikus rattaga sõiduteel,
Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et ta nägi kaebaja kavatsust pöörata paremale, so kaebaja pidurdas ja ta nägi sõiduki suuna- ja piduritulesid. Tunnistaja selgitas, et tal ei olnud kavatsust mööduda kaebaja juhitud autost paremalt, sest see on ohtlik. Seega järgis tunnistaja
lg 8 nõudeid, mille järgi ei ole seisvast või aeglaselt liikuvast sõidukist rattaga paremalt poolt möödumine lubatud, kui sõiduki juht on andnud märku parempöördeks. T. S sõnul sõitsid nad abikaasaga V poole ja nad minna poodi, so tunnistaja ütlustest nähtub, et neil ei olnud kavas kauplusesse minna, see soov tekkis teel Vsse. Tunnistaja A. Pe ütlustest järeldab kohus, et sõidukijuhi soov parempöördeks tuli ratturile võrdlemisi ootamatult, tunnistaja pidi äkkpidurdama. Kohus ei jaga Z.D seisukohta selles, et ta tegi kõik vajaliku, täitmaks
lg 1 p 8 nõudeid, so enne veendus enne manöövri sooritamist selle ohutuses kaasliiklejatele. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et kaebaja on menetluse eri etappides kirjeldanud, kuidas ta lülitas sisse suunatule, pidurdas, pööras sujuvalt rooli ja keeras aeglaselt parklasse. Seda, et kaebaja oleks vaadanud küljepeeglisse ja veendunud, et kavandatav manööver ei takista ega ohusta teisi liiklejaid, kinnitas Z.D alles repliigi korras, pärast kohtuvälise menetleja vastavasisulist märkust. Olukorras kus sõiduk möödub 29-30 km/h sõitvast ratturist ja otsustab seejärel sooritada parempöörde selle ohutuses veendumata, on jalgratturil võrdlemisi keeruline pidada kinni pikivahest, kohus nõustub tunnistaja A. Pega selles, et ka rattal on pidurdusteekond, see ei peatu sarnaselt sõidukiga kohe peale pidurite rakendamist. Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebaja soovis oma sõidukiga keerata parklasse,
lg 1 p 5 järgi peab sõidukijuht andma sõiduteelt ära sõites mh teed jalgratturile. Tee andmise asemel keeras Z.D rattaga sõitnud tunnistajale ette. Kohtu hinnangul on menetleja tuvastatud asjaolude pinnalt korrektselt järeldanud, et antud juhul rikkus Z.D sõidukijuhina liiklusnõudeid, kaebaja ei veendunud manöövri ohutuses, ei andnud ratturile teed ja tekitas liiklusohtliku olukorra. Tunnistaja A. Pe ütlustega on tõendatud, et ta pidi hoo pealt pidurdama. Seega oli tunnistaja sunnitud järsult muutma oma liikumiskiirust, tegemist on liiklusohuga
Kohtu hinnangul ei ole tegemist tahtliku rikkumisega – Z.D ei olnud piisavalt hoolas. Kohus nõustub menetleja seisukohaga, et kaebaja tegu tuleb kvalifitseerida
lg 2 järgi, so mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui puudub
§-des 201-203, 205-207, 209, 211, 212, 214-219, 221-224 ja 226-241 sätestatud väärteokoosseis ja sellega on tekitatud liiklusoht. Kohtuvälise menetleja otsuse alusel karistati Z.D rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, so 200,00 eurot. Kohtu hinnangul alust karistuse vähendamiseks ei ole.
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on karistuseks ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 6 kuuni. Z.D puhul on positiivne, et ta on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata, seega on kohtuväline menetleja õigesti lähtunud eeldusest, et kaebajat on võimalik mõjutada kergemaliigilise karistusega. Kohus nõustub menetlejaga selles, et kaebaja karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Z.D oma tegu ei tunnistanud, sellest tulenevalt kordagi ei kahetsenud ja süüdistas toimunus teist osapoolt. Kohus nõustub menetlejaga selles, et kaebaja süü suurus ja kergendavate asjaolude puudumine annab aluse tema karistamiseks sanktsiooni keskmises määras. Eesti teedel liigub palju jalgrattureid, viimased on võrreldes sõidukijuhtidega alati nõrgemas positsioonis, õnnetuse korral võivad selle tagajärjed ratturi jaoks olla fataalsed. Seetõttu peavad sõidukijuhid erilise hoolikkusega jälgima rattureid, seda enam olukorras kus vahetult enne on ratturi olemasolu ja liikumist teel viimasest möödudes endale teadvustatud. Käesoleval juhul ei jäänud punaseid riideid kandev tunnistaja juhile märkamatuks, seda et ta ratturist vahetult enne parempöörde sooritama hakkamist möödus, selgitasid nii kaebaja kui temaga samas autos viibinud kaasreisija. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et Z.D kaebus ei ole põhjendatud, see tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja 18.10.2019 otsus tuleb jätta muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.