← Eesti

4-18-2813/20

Obsah (6)§ 200§ 15§ 227§ 234§ 38§ 17

4-18-2813 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. august 2018.a, Tallinn Väärteoasja number 4-18-2813 Kohtunik Andres Parmas Väärteoasi R.I väärt

§ 200

lg 1 kehtestatud korras – ees sõitvale sõiduki juhile, taga sõitvalt politseivärvides alarmsõidukilt, ühel ajal töötava sinise ja punase vilkuriga.

  1. Sellise käitumisega rikkus R.I liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 ja § 38 lg 1 nõudeid ja pani toime liiklusseaduse § 227 lg 4 ja § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.
  2. Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud dokumente ning kuulanud ära menetlusaluse isiku, tema kaitsja, tunnistajad ning kohtuvälise menetleja esindaja, asus, hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele.
  3. Kohus märkis, et seoses kiiruse ületamise episoodiga ei ole vaidlust selles, et XX mõõtis
  4. mail 2018 kell 22:07 Harku-Rannamõisa viiendal kilomeetril sinise mootorratta kiiruseks 143 km/h +/- 5 km/h. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et R.I juhtis
  5. mail 2018 sinist mootorratast ja sõitis 21:00 paiku õhtul Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna teel suunaga Türisalu (Hamleti panga) poole. Vaidlust ei ole ka selles, et temaga sõitis kaasa mootorratas, mille värvikombinatsioonis esines valge. Seda on menetlusalune isik ka ise tunnistanud. Küll aga on R.I ja tema kaitsja seadnud kahtluse alla selle, millist teed pidi R.I Türisalu poole sõitis ja kas see mootorratas, mille kiirust politseiametnikud
  6. mail 2018 Harku- Rannamõisa teel mõõtsid, oli R.I juhitud mootorratas. Kohus leidis, et ajalises mõttes ei ole oluline, kas R.I sõitis linnast Kakumäele või mitte, kuivõrd alustades sõitu 21:00 paiku linnast, oleks ta igal juhul jõudnud ka pärast Kakumäel käiku (enda sõnade kohaselt oli ta Kakumäel umbes 10 minutit) olla kell 22:07 Harku-Rannamõisa teelõigul, kus politsei kiirust mõõtis. Isiku elukoht asub Harkus, mitte kuigi kaugel teelõigust, kus politsei kiirust mõõtis. Seega oli kohtu arvates igati loogiline, et R.I läbis selle tee, kuivõrd tegemist on kõige otsema teega isiku elukohast Türisalu pangani jõudmiseks. Asjaolu, et isik sõitis Türisalu (Hamleti panga) suunas, on menetlusalune isik korduvalt antud ütlustega kinnitanud. R.I küll väitis, et ei sõida mööda Harku-Rannamõisa teed, kuna seal on halb tee, kuid kohtu hinnangul tee, millel on võimalik mootorrattaga sõita vähemalt 143 km/h ei saa olla nii halvas seisukorras, et selle vältimiseks sõidetakse suure ringiga. Seega menetlusaluse isiku ütlused ei välista võimalust, et R.I sõitis Harku-Rannamõisa teel, kus politseiametnikud
  7. mai õhtul kiirust mõõtsid. Kiiruse mõõtmine
  8. mail 2018 kell 22:07 Harku-Rannamõisa teel on tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolli ning tunnistajate ütlustega, mis on kokkulangevad ka teiste dokumentaalsete tõenditega (nt patrullileht).
  9. Kohus tõi välja, et kiirusmõõteseade Stalker II MDR nr AS008354 on taadeldud
  10. augustil 2017 (kehtiva mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRS-17/00171), mistõttu kasutati nõuetele vastavat kiirusmõõteseadet.
  11. Tunnistajate YY ja XX ütlused kinnitavad, et kiiruse mõõtmiseks kasutati töökorras ja nõuetele vastavat liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker II MDR. Seadme töökorras olekut 2 4-18-2813 kontrolliti
  12. mail 2018 kell 19:00 ning seade oli töökorras, seadme töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Kuigi kumbki tunnistajatest ei osanud öelda, kumb neist sellel päeval kiirusemõõteseadme kapist võttis ja selle töökorras olekut testis, kontrollib seadme töökorras olekut alati see isik, kes seadme kapist võtab. Tunnistajate ütluste kohaselt on tegemist igapäevase rutiiniga, mida tehakse automaatselt. Kohtu arvates oli eluliselt usutav, et tunnistajad ei mäleta kumb neist seda tegi, sest tunnistaja YY ütluste kohaselt on ta sellega juba seitse aastat tegelnud, seega on see muutunud igapäevaseks harjumuslikuks rutiiniks, mida mälu enam ei salvesta. Tunnistajad selgitasid täpselt, kuidas toimub mõõteseadme kontroll. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli on märgitud, et seda kontrolliti ning kohus leidis, et on ilmne et sel päeval mäletasid tunnistajad sündmusi täpselt. Arvestades, et isikud olid vahetuse alguses ca 40 minutit (nähtub patrullilehelt) jaoskonnas, oli neil piisavalt aega, et seadme töökorras olekut testida.
  13. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et kiiruse mõõtmise ajal möödus neist kaks mootorratast – sinine ja valge. Sinise mootorratta kiiruseks mõõdeti 143 +/- 5 km/h. Vaidlust ei ole selles, et kiirust mõõdeti asulasisesel (Harku-Rannamõisa) teel, kus lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Kuigi menetlusalune isik väitis kohtuistungil, et mööda Harku-Rannamõisa teed ta ei sõida, oli ta kohtuistungil tunnistajaid küsitledes kursis seal paiknevate liiklusmärkidega ja oli ka selge, et ta teadis, kus politsei kiirust mõõtis. Ise ütlusi andes väitis R.I, et ei tea veel kohtuistungi toimumise hetkel ka, kus politsei kiirust mõõtis. Isegi juhul, kui politsei paiknemist sai isik väärteoasja materjalide abil kaardilt vaadata, siis liiklusmärkide asukohta ja teekatte seisukorda kaardilt ei nähtu. Seega leidis kohus, et menetlusaluse isiku ütlused ei olnud selles pidevad, mistõttu ei saanud neid usaldusväärseteks pidada. Kohus tõi välja, et R.I oli võimalus kutsuda kohtusse tunnistaja, kes oleks kinnitanud tema versiooni toimunust. Samuti olid kohus ja kohtuvälise menetleja esindaja huvitatud sellest, et menetlusaluse isiku väiteid oleks võimalik tunnistaja abiga kontrollida. Kui algselt nimetas R.I valge mootorratta juhti oma sõbraks, siis selleks hetkeks, kui oli tunnistaja vaja kohtusse kutsuda, oli tema jutt muutunud nii, et tegemist on temale võõra inimesega, kelle nime ta ei tea ja kellega ta kontakti ei saa. Samuti ei olnud järjekindlad ja olid ebamäärased R.I ütlused selle kohta, millal ja kuidas ta teise mootorratturiga peale sündmust ühenduses oli (kuidas haiglas olles suhtles ja millal teda kohtusse kutsus).
  14. Viidates Riigikohtu lahenditele, leidis kohus, et R.I, soovides tõendada, et ta ei sõitnud kõnealusel päeval Harku-Rannamõisa teel, pidanuks kohtule looma tunnistaja nime nimetamisega ka võimaluse oma väiteid kontrollida. Arutataval juhul aga ei olnud kohtu hinnangul alust lugeda R.I ütlusi kõrvaldamata kahtlusteks, kuivõrd ta ise ei võimaldanud kohtul oma väiteid tunnistaja ütlustega kontrollida.
  15. Kohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et mootorrattaga kukkunud ja kõrvalteelt leitud isik oli R.I . Isik tuvastati kohapeal ning mootorrattaga kukkumist ja politseiga kokkupuudet kinnitavad nii tunnistajad kui ka R.I ise. Samas on kaitsja ja R.I püstitanud kahtluse sellest, kas kiirust ületanud sinine mootorratas ja Vääna-Jõesuus tabatud sinine mootorratas olid üks ja sama. Kohus leidis, et võttes arvesse, et politseiametnikud hakkasid pärast kiiruseületamise fikseerimist kohe mootorratastele järele sõitma ning teelõik 3 4-18-2813 kiiruse mõõtmise kohast kuni Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna teeni on paar kilomeetrit, mille läbimine, suurel kiirusel järgi sõites, saab olla vähem kui minuti küsimus, ei ole eluliselt usutav, et enne, kui politsei jõudis järgneda Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna teele, möödus Harku- Rannamõisa tee otsast veel siniseid ja valgeid mootorrattaid, kes koos sõitsid. Kuigi see on teoorias võimalik, ei ole see aega ja kohta arvestades eluliselt usutav ning koosmõjus teiste tõenditega saab selle võimaluse välistada. Tunnistajate sõnul nägi YY kaugel ees üksikut tagatuld, kuid rohkem mootorrattureid nende ees ei sõitnud. Lisaks, mõlemad tunnistajad tundsid mootorratastele järgi jõudes ära, et tegu on samade mootorratastega, mida nad olid kiiruse mõõtmise hetkel koos sõitmas näinud.
  16. Kaitsja leidis, et kiiruse ületamine ei ole tõendatud, sest pabereid ei täidetud ja numbrimärki ei fikseeritud kohe pärast kiiruseületamise fikseerimist, vaid pärast tagaajamise lõppemist. Kohus selgitas, et seadusest ei tulene politseiametnikele kohustust täita pabereid vahetult pärast kiiruseületamise fikseerimist olukorras, kus mõõdetakse eemalduva mootorsõiduki kiirust ja isik sõidab eest ära ning on obligatoorne tema kinnipidamine. On mõistetav, et politseiametnike prioriteet on sellises olukorras saada kätte kiirust ületanud isik ning seejärel tegeleda dokumentatsiooniga. Asjaolu, et mootorratta numbrit ei suudetud tuvastada kiiruse ületamise hetkel, ei ole kohtu hinnangul arutatavas asjas määrav, sest tunnistajad on üsna täpselt kirjeldanud nii mootorrataste välimust kui juhtide riietust (kiiver, riided), kusjuures need ütlused kattuvad menetlusaluse isiku antud ütlustega. Arutataval juhul ei ole oluline, kui palju siniseid mootorrattaid liigub linnapildis nagu on menetlusalune isik viidanud, vaid kui tõenäoline on, et vähem kui ühe minuti jooksul möödub ühest kindlast teeotsast siniseid ja valgeid mootorrattaid, kes koos sõidavad, rohkem kui üks paar. Arutataval juhul ja hinnates tõendeid kogumis, ei pidanud kohus sellist versiooni eluliselt usutavaks.
  17. Kohus leidis, et on tõendamist leidnud, et sinist mootorratast, mille kiiruseks
  18. mail 2018 Harku-Rannamõisa teel mõõdeti 143 km/h +/-5 km/h juhtis R.I ning seda tõendavad kiirusmõõturi kasutamise protokoll ning tunnistajate ütlused, mis haakuvad muude kirjalike tõenditega. Liiklusseadus § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Sõites asulasisesel teel kiirusega 143km/h +/-5 km/h, rikkus R.I

§ 15lg 1 p 2 nõudeid.

Kuna R.I on ületanud lubatud suurimat sõidukiirust rohkem kui 60 km/h, s.o 88 km/h, on R.I toime pannud

§ 227lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo.

13. Kohus asus seisukohale, et peatumismärguande eiramise episoodis ei ole vaidlust selles, kas peatumismärguande saanud ja seda eiranud isik oli R.I. Alates peatumismärguande saamisest kuni R.I kukkumiseni ja tema tuvastamiseni oli R.I politseiametnike vaateväljas. Samuti ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja vaidlustanud, et tegu oli R.I-ga. Kaitsja on tõstatanud küsimuse sellest, millisel meetodil politseiametnikud peatumismärguande andsid. Kaitsja viitas tunnistaja YY ütlustele, mille kohaselt peatumismärguanne anti sinise ja punase märgutulega. Tunnistaja XX ütlused tõendavad, et peatumismärguanne anti

§ 200lg 1 p-s 3 sätestatud korras.

Võttes arvesse, et tegemist oli politseivärvides alarmsõidukiga, millel on vilkurid, siis ei ole kahtlust, et peatumismärguande 4 4-18-2813 anti vilkuritega. Asjaolu, et YY eksis sõnastusega, ei muuda tegelikkust, et politseivärvides alarmsõidukil on peatumismärguanne võimalik anda ainult vilkuritega. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt peegeldusid vilkurite tuled puudelt tagasi, mistõttu olid nad veendunud, et vilkurid ka korralikult töötasid. Kaitsja on seadnud kahtluse alla ka selle, kas R.I oli võimalus näha või tajuda peatumismärguannet, viidates üldtuntud asjaolule, et kiivriga mootorratturil on nähtavus piiratud ja täielikult enda taha ei näe. Kohus leidis, et kaitsja on õigesti viidanud, et selleks, et taha näha, tuleb pöörata kogu ülakeha. Tunnistajad on kinnitanud, et sinise mootorratta juht vaatas üle vasaku õla tagasi ja tema tagasivaatamine oli selline, et ta pidi peatumismärguannet nägema. Sellistest ütlustest ei saa teha järeldust, et isik pööras ainult oma pead ja ei saanud kindlasti taha näha. Seda, et R.I piisavalt palju taha nägi, on ta ise oma ütlustega kinnitanud, kui väitis, et tagasi vaadates nägi ta valget mootorratast, kes sõitis pärisuunavööndis. Tunnistajate ütluste kohaselt oli valge mootorratta juht selleks hetkeks paremale teepeenrale liikunud, kui R.I üle vasaku õla tagasi vaatas, mistõttu tegelikkuses sai ta seal näha vaid politseisõidukit ja seega ka peatumismärguannet. Lisaks, valge mootorratta juht märkas peatumismärguannet ja jäi teepeenrale seisma, mistõttu tekib küsimus, kuidas valge mootorratta juhi kiiver ei takista taha vaatamist nii palju, et peatumismärguannet mitte näha. Sellest tulenevalt oli kohus seisukohal, et kuigi kiiver võib raskendada taha vaatamist, ei ole see võimatu ning kui võtta arvesse asjaolu, et valge mootorratta juht nägi tagasi vaadates politseisõidukit ja R.I kiirendas järsult pärast tagasi vaatamist, on ainuke loogiline järeldus, et R.I ikkagi nägi politsei peatumismärguannet, kuid otsustas seda eirata. Tunnistajate sõnul kiirused kasvasid üle lubatu, seega ei ole usutav, et R.I kiirendas ainult seetõttu, et 90 ala hakkas. Tulenevalt eelnevast pidas kohus väheusutavaks, et R.I ei märganud peatumismärguannet.

  1. Kohus tõi välja, et tunnistajate ütlustest nähtub, et vahetult pärast juhtumit menetlusalune isik tunnistas nii kiiruse ületamist kui politsei eest ära sõitmist ning põhjendas seda sellega, et oli varem saanud väiksema kiiruse eest maksimum trahvi ning ei tahtnud rohkem trahvi saada. Otsus, mille trahvist tunnistajad rääkisid ei ole jõustunud, sest isik kaebas nimetatud otsuse trahvi suuruse osas edasi. See tähendab, et tunnistajad rääkisid trahvist, mille kohta ei ole andmebaasides veel ühtegi märget ja seega ei saanud tunnistajad peale sündmust teada, et isikut on varem kiiruse ületamise eest karistatud. Kohus leiab, et ainus võimalus tunnistajatel sellist informatsiooni teada, on menetlusaluse isiku enda käest. Ei ole eluliselt usutav, et tunnistajad sellised kergelt kontrollitavad ütlused välja mõtlesid. Tunnistaja XX ütlustest nähtub, et R.I mainis, et sai väiksema kiiruse eest maksimum trahvi. Sarnast sõnastust on R.I kasutanud ka oma kaebuses, millega ta teises väärteoasjas soovib trahvi vähendada.
  2. Kohus selgitas, et isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Samuti on asjakohane hinnata, kas ja millisel määral muutuvad ajas isiku esitatud kaitseversioonid. Et ühelt ja samalt isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabe lahknemine ajas on aluseks tema ebausaldusväärseks lugemisele ning tõendikogumist kõrvaldamisele, on enda praktikas kestvalt märkinud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (
  3. mai 2014 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-131-13, p 11 jj). 5 4-18-2813
  4. Kohus märkis, et kohtuistungil on nii tunnistaja YY kui ka tunnistaja XX ütlused kokkulangevad. YY on küll ekslikult maininud märgutuledega peatumismärguande andmist, kuid kohtu hinnangul on tegu eksimusega, mis on eluliselt kontrollitav ja ei muuda YY ütlusi ebausaldusväärseks. Samuti haakuvad tunnistajate ütlused väärteoasjas vormistatud dokumentidega. Tunnistajad on kohtuistungil näidanud üles püüdlikkust rääkida täpselt oma veendumuste järgi ja täpselt nii palju kui nad mäletavad. Lisaks tuleb tunnistajate ütlustest välja informatsioon, mida ei ole võimalik neil muudest allikatest teada kui R.I enda käest. Tunnistajad on ka ausalt öelnud, et ei mäleta, kui nad mingit asjaolu enam ei mäletanud. Tulenevalt eelnevast ei olnud kohtul alust kahelda valeütluste andmises hoiatatud tunnistajate ütlustes ja kohus luges need usaldusväärseteks.
  5. Seejuures märkis kohus, et R.I kohtuistungil antud ütlustes esineb vastuolusid. Asjaolusid, mida ta tunnistajatele küsimusi esitades teadis, R.I enam ise ütlusi andes ei teadnud. Isikut, keda R.I nimetas sõbraks, ta ühel hetkel enam ei tundnud ega teadnud nimepidi, samuti ei mäletanud ta, kuidas isikuga kontakteerus. R.I esitas täielikult teise versiooni toimunud sündmustest, mille kinnitamiseks ei esitanud ta ühtegi tõendit. Arutataval juhul ei saanud selliseid ütlusi ilma neid kinnitavate tõenditeta kohtu hinnangul usaldusväärseteks pidada. R.I ütlustele hinnangu andmisel arvestas kohus ka asjaolu, et vahetult peale mootorrattaga kukkumist jooksis R.I kohe võssa peitu (kinnitavad mõlema tunnistaja ütlused). Menetlusaluse isiku väited, et ta jooksis metsa kuna korjas kokku laiali lennanud mootorratta osi ja telefoni, mis oli mootorratta küljes, ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutavad ja on ümberlükatud tunnistajate ütlustega. Tunnistajate ütlused, mille kohaselt kuulsid nad puude vahel ragistamist ja läksid sinna sunnas heli järgi, kinnitavad, et menetluslaust isikut ei olnud mootorratta läheduses näha. Kohtu arvates ei ole eluliselt usutav ja võimalik, et mobiiltelefon kukuks puude vahelt läbi lennates senise liikumissuunaga võrreldes külje poole 20-30 meetri kaugusele mootorrattast. Hoo pealt kukkudes lendaks mobiiltelefon füüsika seaduste kohaselt ettepoole. Samuti ei ole usutav, et isik, kes on just kukkunud hakkaks tavaolukorras kohe kiiresti oma telefoni otsima, pigem veendutakse et endaga on kõik korras ja alles seejärel asutakse asjade korrasolekut kontrollima. Arutataval juhul oli aga aeg, mis oli isiku kukkumise ja politseiametnike mootorratta juurde jõudmise vahel umbes minut ja ratta juurde jõudes ei olnud isikut enam ratta juures, mis kinnitab, et kohe peale kukkumist tormas isik metsa. Kogu selle õhtu sündmuste käiku ja isiku enda sündmuskohal öeldut arvestades, on kohtu hinnangul eluliselt usutav, et R.I üritas veel peale kukkumist politsei eest ära joosta, et vältida enda karistamist kiiruse ületamise eest.
  6. Eeltoodust tulenevalt luges kohus tõendatuks, et R.I nägi talle antud peatumismärguannet ja eiras seda tahtlikult. Seda kinnitavad kohtu arvates nii tunnistajate ütlused kui R.I tunnistajatele kohapeal antud põhjendused eest ära sõitmise kohta. Kohus leidis, et kuna R.I eiras talle antud peatumismärguannet tahtlikult, on R.I toime pannud

§ 234lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

19. Kohus märkis, et R.I küsimustest tunnistajatele nähtub, et isik on kursis Harku- Rannamõisa teel paiknevate liiklusmärkidega (R.I teadis täpselt, kust algab 6 4-18-2813 70 km/h ala). Samuti tõi kohus välja, et juhtimisõigust omav isik peab teadma, et asulasisesel teel on suurim lubatud kiirus 50 km/h. Tunnistajate ütlustest nähtub, et R.I teadis, et ületas kiirust ning see oli ka peatumismärguande eiramise põhjuseks. Kiirusepiirangu alas 50 km/h saab kiirusega 143 km/h saab sõita ainult teadlikult ja tahtlikult. Selline kiiruse ületamine ei toimu n-ö kogemata korraks gaasipedaali liiga palju vajutades. Seega pani R.I

§ 227lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kavatsetult Kar

S §16 lg 3 tähenduses. Liiklusseaduse § 234 lg 1 kohaselt peab peatumismärguande eiramine olema tahtlik. Nii tunnistajate kui menetlusaluse isiku enda ütlustest nähtub, et isik vaatas tagasi. Võttes arvesse kõiki kohtuistungil antud ütlusi ja tuvastatud asjaolusid (politsei eest ära sõitmise eesmärgiks oli vältida karistust), ei pidanud kohus võimalikuks, et R.I ei näinud peatumismärguannet. R.I kiirendas pärast taha vaatamist järsult olukorras, kus teine mootorrattur jäi teepeenrale seisma, kusjuures tunnistajate ütlustest nähtuvalt kasvas kiirus üle lubatu. Võttes arvesse tunnistajate ütlusi, mille kohaselt R.I tunnistas, et sõitis eest ära kuna ei tahtnud rohkem trahvi saada, on selge, et R.I seadis eesmärgiks politsei eest ära sõita ja eiras peatumismärguannet kavatsetult. Seega pani R.I

§ 234lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kavatsetult Kar

S §16 lg 2 tähenduses.

  1. Menetlusalusele isikule määratud karistuse hindamisel juhindus kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtus kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. R.I karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puudusid.
  2. Kohus märkis, et nähtuvalt karistusregistrist R.I jõustunud väärteokaristusi ei ole.
  3. aprilli
  4. a kiirmenetluse otsusest nr 10220151857493 nähtuvalt on R.I
  5. aprillil 2018 ületanud kiirust mitte vähem kui 38 km/h ja nimetatud teo eest määrati talle karistuseks rahatrahv. Kuigi R.I on nimetatud otsuse edasi kaevanud, ei ole ta oma kaebuses vaidlustanud teo toimepanemise fakti, vaid ainult trahvi suurust. Seega, kuigi karistusregistri järgi isikut varem väärteokorras karistatud ei ole (otsus nimetatud asjas ei ole veel jõustunud), ei muuda see olematuks asjaolu, et R.I on kiirust ületanud ka varem, st selline käitumine ei ole tal esmakordne. Hoolimata varasemast karistusest on R.I jätkanud liiklusalaste väärtegude toimepanemist, mis kinnitab, et varasem kokkupuude politseiga ning määratud rahatrahv ei ole R.I-le mõju avaldanud ega hoidnud teda tagasi uue väärteo toimepanemisest. Lisaks tõi kohus välja, et R.I puudub töökoht ja püsiv sissetulek, mistõttu ei ole tal tõenäoliselt ka rahalisi vahendeid uue rahatrahvi tasumiseks. Seetõttu ei olnud kohtu hinnangul menetlusaluse isiku puhul otstarbekas ega põhjendatud karistuseks rahatrahvi määrata. Võttes arvesse R.I isikut ja toimepandud tegu ning lähtudes karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest, oli kohus seisukohal, et isikut tuleb karistada juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohus märkis, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Arutataval juhul on R.I vähem kui kahe kuu jooksul toime pannud kolm liiklusväärtegu ning neist kaks on samalaadsed kiiruse ületamised. Seejuures on R.I rikkumised raskemaks läinud. Isik on seadnud ohtu kaasliiklejate elud nii kiirust ületades kui politsei eest ära sõites, mistõttu tuleb tema süüd 7 4-18-2813 hinnata suureks. Karistuse eripreventiivne eesmärk on R.I puhul kohtu arvates võimalik saavutada üksnes tema mõneks ajaks liiklusest kõrvaldamisega, mis välistaks isiku võimaluse oma tegevusega nii enda kui kaasliiklejate elu ohtu seada. Piirkiiruse kehtestamise eesmärgiks on olnud kõigi liiklejate turvalisuse tagamine ning piirkiiruse korduv ületamine näitab, et R.I ei hooli enda ega kaasliiklejate turvalisusest. R.I-le varem määratud karistus näitab kohtu hinnangul ilmselgelt, et karistusena rahatrahvi kohaldamine ei mõjuta R.I piisaval määral ega takista uute liiklusalaste väärtegude toimepanemist. Menetlusalune isik on kohtu arvates teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda ning väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik ei kasuta mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Arvestades R.I süü suurust ning väärteo toimepanemise subjektiivseid asjaolusid, pidades silmas nii eri- kui ka üldpreventiivseid eesmärke, leidis kohus, et

§ 227

lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on õiglane R.I-le põhikaristusena määrata juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni keskmises määras, s.o kaheteistkümneks kuuks.

§ 234

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest pidas kohus õiglaseks karistuseks põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  2. juulil 2018 esitas Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a otsusele apellatsioonkaebuse R.I kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli, kes taotleb Harju Maakohtu eelnimetatud otsuse täies ulatuses tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist mõlemas väärteoepisoodis. Samuti palub kaitsja apellatsioonkaebuse rahuldamise korral riigi eelarvest välja mõista kaitsjatasu.
  5. Apellant vaidlustab Harju maakohtu otsuse täies ulatuses. Maakohtu otsus on apellandi hinnangul olulises ulatuses rajatud oletustele ja tõendamata järeldustele. Maakohus on KrMS § 7 lg 3 nõudeid rikkudes tõlgendanud kahtlused menetlusaluse isiku süüdiolekus menetlusaluse isiku kahjuks. Maakohus on apellandi arvates vääralt kohaldanud ka materiaalõigust ning oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust.
  6. Väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb apellatsioonkaebuse kohaselt selles, et menetlusalusel isikul ei võimaldatud olulises ulatuses asja arutamisel kaitsja abi kasutada.
  7. mail 2018 toimunud kohtuistungil soovis menetlusalune isik kaitsja osavõttu. Kohus selgitas menetlusalusele isikule, et tal on küll õigus kaitsjale, kuid kohtuistungile kutsutud tunnistajad kuulatakse ikka üle. Oluliste tõendite uurimine (tunnistajate küsitlemine) toimus seega kaitsja osavõtuta.
  8. mail 2018, enne kohtuistungit, esitas menetlusalune isik kohtule taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks seoses sooviga leida endale kohtuistungile kaitsja, kuid maakohus kohtuistungit edasi ei lükanud. Kuigi VTMS § 98 lg 1 võimaldab kohtul jätta menetlusaluse isiku taotlus kaitsja kaasamiseks ka rahuldamata, on apellandi arvates kaitsja kaasamata jätmine oluliste tõendite uurimisel käsitletav kaitseõiguse olulise rikkumisena. 8 4-18-2813 Kohtuotsuse põhjendavast osast tulenevalt on maakohus oma otsuse olulises ulatuses rajanud nimelt tunnistajate XX ja YY ütlustele. Võimaldamata oluliste tõendite uurimisele kaasata kaitsjat, on maakohus selliselt rikkunud menetlusaluse isiku kaitseõigust, sh õigust küsitleda tunnistajaid kaitsja vahendusel. Kaitsja kaasamata jätmine on muuhulgas viinud olukorrani, kus tunnistajaid ei ole küsitletud kõikide oluliste asjaolude kohta, sh selle kohta, millised olid patrullsõidukite erisignaalseadmed või milline täpselt oli menetlusaluse isiku nn tagasivaatamine. Selliste küsimuste esitamine tunnistajatele oleks olnud oluline, kuivõrd esiteks alarmsõidukil kasutatavatest erisignaalseadmetest sõltub peatumismärguande kohustuslikkus ning teiseks menetlusaluse isiku tagasivaatamise iseloomust sõltub, kui kaugele tahapoole menetlusalune isik üldse näha sai ja kas politseisõiduk sai jääda menetlusaluse isiku vaatevälja. Praegusel juhul on maakohus need vastamata küsimused lahendanud oletustele tuginedes. Kaitseõiguse rikkumisena on apellandi arvates vaadeldav ka asjaolu, et väärteoasja kohtulikule arutamisele määramine toimus sedavõrd lühikese aja jooksul, et menetlusaluselt isikult võeti reaalne võimalus valmistuda enda kaitsmiseks kohtuistungil, sh dokumentidega tutvumiseks ja kaitsja leidmiseks.
  9. Apellant on seisukohal, et kiirusmõõturi kasutamise protokoll ei tõenda menetlusaluse isiku lubatud sõidukiiruse ületamist
  10. mail 2018 kell 22:07 Harku-Rannamõisa teel. Tunnistaja YY kohtuistungil antud ütluste kohaselt saadi kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile märgitud nn kiirust ületanud sõiduki number hiljem liiklusõnnetuse sündmuskohal leitud mootorrattalt (
  11. mai
  12. a kohtuistungi protokoll, lk 6). Seega ei identifitseeritud kiirust ületanud mootorratast kiiruse mõõtmise ajal ja kohas. Kiirusmõõturi kasutamise protokollis sisalduvad andmed kiirust ületanud mootorratta kohta on sinna kantud hiljem liiklusõnnetuse sündmuskohal leitud menetlusaluse isiku mootorrattalt ega kajasta selliselt selle sõiduki andmeid, mis liikus kiiruse mõõtmise ajal Harku-Rannamõisa teel. Tegemist võib olla küll kiirust mõõtnud politseiametnike veendumusega, et liiklusõnnetuse sündmuskohalt leitud mootorratas oli sama, mis ületas kella 22:07 ajal Harku-Rannamõisa teel kiirust, kuid sellele vaatamata puuduvad peale värvuse kokkulangemise konkreetsed seosed kell 22:07 HarkuRannamõisa teel liikunud mootorratta ning hiljem liiklusõnnetuse sündmuskohalt leitud mootorratta vahel. Värvused sinine, valge, punane ja must on peamised mootorratastel kasutatavad värvitoonid, mistõttu ei saa välistada, et sellistes värvides mootorrattaid liigub teedel rohkem kui üks. Vaidlusaluses väärteoasjas põhineb tunnistajate, samuti kohtu veendumus peamiselt mootorrataste värvitoonide kokkulangevusel, mis ei ole apellandi arvates siiski piisav, et teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, et kell 22:
  13. Harku-Rannamõisa teel kiirust ületanud mootorratas on sama mootorratas, mida juhtis menetlusalune isik. Maakohus on nimetatud kahtluse jätnud KrMS § 7 lg 3 nõudeid rikkudes menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamata. Apellant leiab, et kuigi eluliselt oli võimalik, et apellandi juhitud mootorratas sai liikuda nii kell 22:07 Harku-Rannamõisa teel kui ka 22:13 ajal Rannamõisa-Kloogaranna teel, on selline asjaolu üksnes üks võimalik olukord teiste seas, ega välista, et tegemist võis olla ka erinevate mootorsõidukitega. Kuivõrd mõlemad variandid on võimalikud, siis on võimalik ka tõendeid hinnata nii esimese kui ka teise võimaluse kasuks. Kui ühte väidet on võimalik põhjendada nii menetlusaluse isiku kasuks kui ka kahjuks, tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt lähtuda menetlusalusele isikule soodsamast käsitlusest. Arutataval juhul on maakohus kahtlused tõlgendanud menetlusaluse isiku kahjuks, pannes menetlusalusele isikule sisuliselt kohustuse 9 4-18-2813 tõendada enda süütust. Olukorras, kus konkreetsed tõendid mootorrataste samasuse tõendamiseks puuduvad, tulnuks menetlusaluse isiku suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 kohaselt

§ 227lg 4 süüdistuses lõpetada.

  1. Apellant ei nõustu ka maakohtu käsitlusega kiirusmõõturi töökorras oleku kontrolli osas. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd kiirusemõõturi kasutamise protokolli on märgitud, et seadet kontrolliti
  2. mail 2018 kell 19:00 ja seade oli töökorras, siis pidi seade töökorras olema. Maakohtu sellekohast järeldust uuritud tõendid siiski ei toeta. Kumbki tunnistaja ei mäletanud, kumb neist kiirusmõõturit enne selle kasutamisele asumist kontrollis. Maakohus on nimetatud asjaolu kohta märkinud, et kuivõrd tegemist on rutiinse tegevusega, siis on mõistetav, et tunnistajad ei mäleta, kumb neist seadet kontrollis. Apellant leiab siiski, et kuivõrd seadme kasutamine toimus kõigest viis päeva enne tunnistajate esinemist kohtus, siis ei ole usutav, et kumbki tunnistaja ei mäleta enam, kumb neist viis
  3. mai 2018 õhtul läbi seadme kontrolli. Apellandi arvates ei saa välistada, et seade oli kasutamise hetkel kontrollimata, kuivõrd kumbki tunnistaja võis arvata, et teine kontrollis seadet ning seadet kasutati ekslikus teadmises, et see on kontrollitud. Asjaolu, et kumbki tunnistaja ei kinnitanud kohtuistungil seadme isiklikku kontrollimist, annab aluse kahtluseks, et seade oli tegelikkuses kontrollimata. Maakohus on KrMS § 7 lg 3 nõuet rikkudes ületanud kahtluse seadme kontrollituses mõttekäiguga, et kuivõrd seadme kontrollimine on n-ö igapäevane rutiinne tegevus ja tunnistajad kirjeldasid täpselt, kuidas seadet kontrollitakse, siis on ilmne, et seade oli kontrollitud. Maakohtu sellekohane mõttekäik tugineb siiski suurel määral oletustele, olles sisuliselt tõendamata. Apellant on seisukohal, et olukorras, kus kumbki patrulliliige ei oska kinnitada seadme kontrollimist enne selle kasutamisele asumist, ei saa ka tõendatult väita, et seade oli nõuetekohases töökorras. Selline kahtlus tuleb apellandi arvates samuti tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt menetlusaluse isiku kasuks. Nõuetekohaselt kontrollimata kiirusemõõturi näit ei saa olla tõendiks, mille alusel määrata isikule karistust.
  4. Apellant märgib, et väärteoasja arutamine toimus sedavõrd lühikese etteteatamisega, et menetluslausel isikul puudus mõistlik aeg oma väidete tõendamiseks tõendeid koguda. Ka leiab apellant, et menetlusalune isik selgitas, et temaga koos sõitnud mootorratturiga kohtus ta esimest korda kolm päeva varem ja suhtles temaga üksnes sotsiaalmeedia kaudu. Tegemist ei olnud sõbraga, vaid lihtsalt sõidukaaslasega. Kohtu interpretatsioon menetlusaluse isiku kasutatud määratlusele „sõber“, ei ole asjakohane, kuivõrd sõbraks võib kutsuda ka sisuliselt võõrast isikut, olenevalt sõnakasutuse kontekstist. Olukorras, kus kaks omavahel äsja tutvunud isikut sõidavad koos mootorratastega, ei pruugi kaassõitja sõbraks nimetamine tähendada tavapärast sõprussuhet, vaid lihtsalt kaaslast. Maakohus on põhjendamatult omistanud menetlusaluse isiku oma kaasasõitja tähistamiseks kasutatud sõnale „sõber“ kontekstivälise tähenduse ja sel põhjusel põhjendamatult pidanud menetlusaluse isiku ütlusi ajas muutuvateks. Maakohtu viidatud Riigikohtu praktika käsitleb aga peamiselt alibi küsimust, mitte mistahes kõiki hüpoteetilisi olukordasid, kus menetlusalusel isikul ei ole võimalik süüdistuse väidete vastu omapoolseid tõendeid esitada. Praktika, mille kohaselt peaks menetlusalune isik looma menetlejale võimaluse oma väidete kontrollimiseks, ei tohi moonutada KrMS § 7 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Apellant leiab, et olukorras, kus kohtuvälise menetlejal endal puuduvad ümberlükkamatud tõendid või 10 4-18-2813 olemasolevad tõendid on üksnes kaudsed, ei saa menetlusaluselt isikult nõuda, et just menetlusalune isik kõrvaldaks tõenditevahelised vastuolud või tõendamiseseme suhtes kerkinud kahtlused. Süü tõendamine on siiski eelkõige süüdistust esindava poole kohustus. Menetlusalune isik on püüdnud oma kaassõitjaga kontakti saada, aga see ei ole õnnestunud. On tõenäoline, et kaasasõitnud juhututtav väldib ennast vaidlusaluse väärteomenetlusega sidumisest. Selleks võib olla erinevaid põhjuseid, alates „Alli’ks“ nimetatud isiku võimalikust taustast, mis ei soosi õiguskaitseorganitega koostööd kuni isiku isikuomaduste eripäradeni. Teadmata neid asjaolusid, ei saa menetlusalusele isikule ette heita soovimatust oma väidete tõendamiseks tõendeid esitada.
  5. Apellant leiab, et maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldades omistanud menetlusalusele isikule

§ 234lg-s 1 kirjeldatud väärteo toimepanemise.

Menetlusalusele isikule koostatud väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt eiras menetlusalune isik tahtlikult talle

§ 200

lg-s 1 kehtestatud korras antud peatumismärguannet.

§ 200

lg 1 p 3 kohaselt antakse peatumismärguanne ees sõitvale juhile taga sõitvalt alarmsõidukilt ühel ajal töötava sinise ja punase vilkuriga. Tunnistaja YY ütluste kohaselt kasutati peatumismärguande andmiseks punast märgutuld. XX ütluste kohaselt oli alarmsõidukil vilkur. Samas on märgutuli ja vilkur oma tehniliste omaduste poolest erinevad valgusseadmed. Apellant selgitab, et vilkurit eristab märgutulest 360 kraadi nähtavus, mis märgutulel puudub. Seega on vilkur nähtav ja ka märgatav laiemas vaatespektris, kui märgutuli.

§ 200lg 1 p 3 kohaselt peab peatamismärguanne olema antud vilkuriga.

Selline nõue võib olla seotud asjaoluga, et märgutuli võib teatud tingimustel jääda isikule, kellele see on mõeldud, märkamata. Seega, kui menetlusalusele isikule peatumismärguande andmisel kasutati märgutuld (millised võivad asetseda ka alarmsõiduki katusele paigaldatud märgutulede paneelis e. plafoonis), siis ei ole tegemist

§ 200lg 1 p 3 kohase kohustusliku peatumismärguandega.

Maakohus ei ole reaalselt välja selgitanud, milline erivalgusseade oli tunnistajate XX ja YY kasutatud alarmsõidukil. Kuigi maakohus on asunud seisukohale, et sõidukile olid paigaldatud vilkurid, jääb kohtuotsuse põhjendustest siiski arusaamatuks, millistele tõenditele on maakohus sealjuures tuginenud. Apellant peab võimalikuks, et hoopis tunnistaja XX võis eksida märgutule nimetamisega vilkuriks ning tegelikkuses kasutati peatumismärguande andmiseks punast märgutuld, mis

§ 200lg 1 p 3 kohaselt ei ole käsitletav peatumismärguandena.

Viimasel juhul ei ole menetlusalune isik rikkunud

§ 38

lg 1 nõudeid ega toime pannud

§ 234lg 1 kohast väärtegu.

29. Samuti on maakohus apellandi arvates tuginenud tõendamata oletusele väites, et menetlusalune isik pidi peatumismärguannet nägema, kui vaatas tagasi. Menetlusalune isik on selgitanud, et ta ei näe kiivris pead keerates enda mootorratta taha, vaid peamiselt üksnes küljele veidi tagasuunas. Pead pööraski ta selleks, et anda tagapool küljel sõitvale kaasasõitjale märku kiirendamiseks. Maakohus on meelevaldselt leidnud, et tahavaatamine oli selline, et menetlusalune isik pidi alarmsõiduki punast tuld kindlasti nägema. Apellant leiab, et õige ei ole maakohtu väide, et valge mootorrattur märkas peatumismärguannet ja peatus. Tunnistajad YY ja XX väitsid, et ka valge mootorrattur ei peatunud, vaid tõmbas lihtsalt tee äärde. Apellandi arvates viitab valge mootorratta juhi selline käitumine asjaolule, et punane märgutuli võis jääda 11 4-18-2813 siniste vilkurite või märgutulede taustal märkamatuks ka teise mootorratta juhile, kes samuti ei peatunud, vaid tõmbas üksnes tee äärde e. andis

§ 17lg 2 kohaselt alarmsõidukile teed.

30. Samuti on apellant seisukohal, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et alarmsõiduki ees liikunud sõidukiks ei olnud mitte menetlusaluse isiku sõiduk, vaid valge mootorratas, kuna valge mootorratas liikus menetlusaluse isiku sõidukist mõnevõrra tagapool.

§ 200lg 1 p 3 kohaselt antakse peatumismärguanne ees sõitvale sõidukile.

Kui alarmsõidukist eespool liigub mitu sõidukit, siis peab alarmsõiduki juht liikuma konkreetse sõiduki taha ja andma peatumismärguande selliselt, et see oleks suunatud konkreetsele sõidukile ja selle juhile ka sellisena üheselt mõistetav. Olukorras, kus menetlusaluse isiku mootorratta ja alarmsõiduki vahele jäi veel teine mootorratas, ei pidanudki menetlusalune isik isegi juhul, kui ta oleks vilkureid/märgutulesid näinud, peatumismärguannet mõistma selliselt, et see oli antud tingimata temale ja mitte teisele mootorrattale. Teise mootorratta tagant ära kadumine võikski anda hoopis vastupidise signaali e. kinnistada arusaamist, et peatumismärguanne antigi tagumisele mootorrattale. Kokkuvõtvalt puudub asjas selgus, kummale mootorrattale oli peatumismärguanne suunatud hetkel, kui toimus väidetav tagasivaatamine menetlusaluse isiku poolt ja kuidas pidi menetlusalune isik olukorda mõistma, kui ta tagapool vilkuritega/märgutuledega liikuvat oleks näinud.

  2. augustil 2018 esitas Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi ) omapoolse seisukoha R.I kaitsja apellatsioonkaebusele. PPA palub jätta Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
  5. PPA ei nõustu apellatsioonkaebuses tooduga ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Vastustaja on seisukohal, et apelleeritud Harju Maakohtu kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused kaebuses esitatud põhjendustel puuduvad.
  6. Puutavalt apellandi väitesse, et maakohus on rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, kui ei võimaldatud menetlusalusel isikul olulises ulatuses asja arutamisel kasutada kaitsja abi, kuigi menetlusalune isik oli selleks päev varem (
  7. mail 2018) kohtule kirjalikult soovi avaldanud, märkis PPA, et VTMS § 19 lg 3 kohaselt on kaitsja osavõtt väärteoasja arutamisest on kohustuslik ainult juhul, kui menetlusalune isik on 4- kuni 18-aastane või ta ei ole psüühikahäire tõttu ise suuteline end esindama. Menetlusalusele isikule tehti asja arutamise aeg ja koht teatavaks
  8. mail
  9. Viiepäevane ajavahemik, mis jäi kutse kätteandmise ja kohtuistungi toimumise vahele, oli PPA hinnangul piisav kaitsja leidmiseks ning isikul oli võimalus soovi korral istungile tulla koos kaitsjaga.
  10. PPA on seisukohal, et väärteoasja menetlemisel on protsess uuriva iseloomuga ning maakohus on kohtuistungil välja selgitanud kõik väärteoasja lahendamisel asjas tähtsust omavad asjaolud. Kaitsja väited, et kohus kaitsja puudumisel on jätnud välja selgitamata väärteoasjas tähtsust omavad asjaolud, on alusetud. Tunnistajad YY ja XX kuulati väärteoasja raames kohtuistungil tunnistajatena üle
  11. mail 2018 toimunud kohtuistungil, kuhu oli teiste hulgas kutsutud menetlusalune isik R.I , kes kohtuistungil ka osales. Kuivõrd 12 4-18-2813 menetlusalune isik ja tunnistajad olid kohtuistungile ilmunud ei pidanud maakohus põhjendatuks asja arutamist edasi lükata. VTMS 93 lg 2 kohaselt võib kohus, enne väärteoasja arutamise edasilükkamist, istungile ilmunud isikud üle kuulata ja jätta nad teistkorda istungile kutsumata. Selline võimalus on ette nähtud selleks, et välistada tunnistajate korduv kohtusse kutsumine, kuid mis on võimalik üksnes olukorras, kus kohtumenetluse pooled on kohtuistungile ilmunud (väärteomenetluseseadustiku kommenteeritud väljaanne § 93 kommentaar nr 3). Vastustaja on seisukohal, et maakohus, lükates asja arutamise edasi, kuid enne kuulates kohtusse ilmunud isikud (YY ja XX) üle, on järginud kõiki VTMS kohtulikule uurimisele sätestatud nõudeid. Lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et kohus ei ole rikkunud väärteomenetluse õigust, arutades väärteoasja ilma kaitsja osavõtuta.
  12. Vastustaja ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus on rikkunud menetlusaluse isiku kaitseõigust, kui määras väärteoasja kohtulikule arutamisele vaid loetud päevade möödudes pärast väärteoprotokolli koostamist. Vastustaja on seisukohal et apellandi väited on alusetud. Väärteomenetluse seadustik näeb ette ka võimaluse arutada väärteoasja kohtuistungil 48 tunni jooksul. VTMS § 69 lg 6 kohaselt on isikul õigus kohtuvälise menetleja juures tutvuda väärteotoimikuga. Menetlusaluse isiku kirjast maakohtule nähtub, et kohtuväline menetleja on edastanud menetlusalusele isikule koopiad väärteotoimikust. Seega kasutas menetlusalune isik õigust tutvuda kogutud tõenditega ning edastada need kaitsjale tutvumiseks enne kohtuistungit.
  13. PPA selgitab, et menetlusaluselt isikult ei võetud ära VTMS §-s 19 lg 1 p 4 toodud õigusi ning on seisukohal, et kohtukutse kätte andmisega, millega teatati menetlusalusele isikule tema väärteoasja arutamise aeg ja koht tagati õigus esitada tõendeid, taotlusi ja anda selgitusi, mitte kohtuvälisele menetlejale, vaid otse kohtule. R.I osales
  14. mail 2018 toimunud väärteoasja arutamisel. Menetlusalune isik kasutas aktiivselt õigust esitada taotlusi, tõendeid ja väljendada oma seisukohti ning need kajastuvad ka kohtutoimikus.
  15. Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd maakohus on kohtuliku uurimise raames välja selgitanud R.I vastutuse aluseks olevad asjaolud, on kohtu siseveendumus otsuse kujunemisel jälgitav. Maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme, Harju Maakohtu
  16. juuni
  17. a otsus väärteoasjas nr 4-18-2813 on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustel puuduvad.
  18. Mõlemad pooled teatasid ringkonnakohtule, et nõustuvad väärteoasja arutamisega kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  19. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, esitatud apellatsioonkaebuse ja arutatava väärteoasja materjalidega, on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ega kuulu tühistamisele. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt. 13 4-18-2813
  20. Ka ringkonnakohus on seisukohal, et R.I rikkus

§ 15

lg 1 p 2 ja § 38 lg 1 nõudeid ja pani toime

§ 227lg 4 ja § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kiirusmõõturi kasutamise protokoll ei tõenda menetlusaluse isiku lubatud sõidukiiruse ületamist

  1. mail 2018 kell 22:07 Harku-Rannamõisa teel. Maakohus märkis õigesti, et seadusest ei tulene politseiametnikele kohustust täita pabereid vahetult pärast kiiruseületamise fikseerimist olukorras, kus mõõdetakse eemalduva mootorsõiduki kiirust ja isik sõidab eest ära ning on obligatoorne tema kinnipidamine. Õige on seegi, et on mõistetav, et politseiametnike prioriteet on sellises olukorras saada kätte kiirust ületanud isik ning seejärel tegeleda dokumentatsiooniga. Asjaolu, et mootorratta numbrit ei suudetud tuvastada kiiruse ületamise hetkel, ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul arutatavas asjas määrav, sest tunnistajad on täpselt kirjeldanud nii mootorrataste välimust kui juhtide riietust (kiiver, riided). Seejuures kattuvad tunnistajate ütlused menetlusaluse isiku antud ütlustega. Arutataval juhul ei ole tõe poolest oluline, kui palju siniseid mootorrattaid liigub linnapildis nagu on menetlusalune isik viidanud, vaid kui tõenäoline on, et vähem kui ühe minuti jooksul möödub ühest kindlast teeotsast siniseid ja valgeid mootorrattaid, kes koos sõidavad, rohkem kui üks paar. Peab paika maakohtu järeldus, et hinnates tõendeid kogumis, ei ole selline versioon eluliselt usutav.
  2. Seoses apellandi väidetega kiirusmõõturi töökorras olekuga mittenõustumise kohta, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et puudub alus kiirusmõõturi töökorras olekus kahelda. Ka ringkonnakohus peab eluliselt usutavaks, et kuivõrd kiirusmõõturi kontrolli näol on tegemist rutiinse tegevusega, ei pruukinud tunnistajad hiljem enam mäletada, kumb neist seadme töökorras olekut kontrollis. Usutavaks muudab kontrolli tegemise fakti ka asjaolu, et kiirusmõõturi kasutamise protokolli on märgitud, et seda kontrolliti. Samuti on ilmne, et sündmuse toimumise päeval mäletasid tunnistajad toona värskeid sündmusi täpsemalt. Tunnistajate YY ja XX ütlused kinnitavad, et kiiruse mõõtmiseks kasutati töökorras ja nõuetele vastavat liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker II MDR. Seadme töökorras olekut kontrolliti
  3. mail 2018 kell 19:00, mil seade oli töökorras: seadme töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele.
  4. Ringkonnakohus leiab, et ka peatumismärguande eiramine on R.I-le omistatud õigesti. Kohtuistungil on nii tunnistaja YY kui ka tunnistaja XX ütlused kokkulangevad. YY on küll ekslikult maininud märgutuledega peatumismärguande andmist, kuid tegu on eksimusega, mis ei muuda YY ütlusi ebausaldusväärseks. Samuti on oluline, et tunnistajate ütlused haakuvad väärteoasjas vormistatud dokumentidega. Tunnistaja XX ütlused tõendavad, et peatumismärguanne anti

§ 200lg 1 p-s 3 sätestatud korras.

Ka ringkonnakohus on seisukohal, et võttes arvesse, et tegemist oli politseivärvides alarmsõidukiga, millel on vilkurid, siis ei ole kahtlust, et peatumismärguande anti vilkuritega. Asjaolu, et YY eksis sõnastusega, ei muuda tegelikkust, et politseivärvides alarmsõidukil on peatumismärguanne võimalik anda ainult vilkuritega. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt peegeldusid vilkurite tuled puudelt tagasi, mistõttu olid nad veendunud, et vilkurid ka korralikult töötasid. Tunnistajad on kinnitanud, et sinise mootorratta juht vaatas üle vasaku õla tagasi ja tema tagasivaatamine oli selline, et ta pidi peatumismärguannet nägema. Sellistest ütlustest ei saa teha järeldust, et isik pööras ainult oma pead ja ei saanud kindlasti taha näha. Seda, et R.I piisavalt palju taha nägi, on ta ise oma 14 4-18-2813 ütlustega kinnitanud, kui väitis, et tagasi vaadates nägi ta valget mootorratast, kes sõitis pärisuunavööndis. Tunnistajate ütluste kohaselt oli valge mootorratta juht selleks hetkeks paremale teepeenrale liikunud, kui R.I üle vasaku õla tagasi vaatas, mistõttu tegelikkuses sai ta seal näha vaid politseisõidukit ja seega ka peatumismärguannet. Lisaks, valge mootorratta juht märkas peatumismärguannet ja jäi teepeenrale seisma, mistõttu tekib küsimus, kuidas valge mootorratta juhi kiiver ei takista taha vaatamist nii palju, et peatumismärguannet mitte näha. Seejuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, millest kaitsja järeldab, et valge mootorratta juht ei jäänud teepeenrale seisma, kuivõrd tunnistajate ütlustest võib pigem järeldada, et valge mootorratta juht liikus paremale teepeenrale ja peatas sõiduki. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi kiiver võib raskendada taha vaatamist, ei välista see peatumismärguande märkamist ning arvestades, et valge mootorratta juht nägi tagasi vaadates politseisõidukit, pidi ka R.I peatumismärguannet nägema. Kaitsja isegi möönab peatumismärguande andmist ja nägemist, väites, et teise mootorratta tagant ära kadumine võis anda R.I-le vastupidise signaali ja kinnistada arusaamist, et peatumismärguanne anti tagumisele mootorrattale. Sellisel juhul, kui R.I märkas teise mootorratta kadumist, pidi ta märkama ka politseisõiduki järgnemist temale, sh peatumismärguannet. Seejuures kiirendas R.I järsult pärast tagasi vaatamist ning võttes arvesse, et ta hiljem ka peatumismärguande eiramist ja sellise käitumise põhjusi tunnistas, peab paika maakohtu järeldus, et R.I ikkagi nägi politsei peatumismärguannet, kuid otsustas seda eirata. Vähetähtis ei ole seegi, et tunnistajate sõnul kasvasid kiirused üle lubatu, seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul usutav, et R.I kiirendas ainult seetõttu, et algas 90 ala.

  1. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega, et süü tõendamine on eelkõige süüdistava poole kohustus, kuid R.I süü ongi nõuetekohaselt tõendatud. Seda juba üksnes seetõttu, et mõlemad tunnistajad YY ja XX on öelnud, et R.I tunnistas avariipaigas nii kiiruse ületamist kui ka politseinike eest ära sõitmist, põhjendades seda sellega, et on varasemalt juba kiiruse ületamise eest trahvi saanud ja kartis uut trahvi. Lisaks vabandas R.I tehtu pärast politseinike ees. Seejuures on oluline, et tunnistajate ütlused ühtivad teiste väärteoasjas kogutud tõenditega, R.I antud ütlused aga on olnud ajas muutuvad ja vastuolulised. Ringkonnakohtu eelnimetatud seisukohta ei väära ka apellatsioonkaebuses esitatud ainetud argumendid sellest, kuidas on ilmne, et R.I võis „sõbraks“ nimetada ka täiesti võõrast isikut, kellega koos lihtsalt mootorratastega sõideti. Arutataval juhul nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et puudub alus lugeda R.I ütlusi kõrvaldamata kahtlusteks, kuivõrd ta ise ei võimaldanud kohtul oma väiteid tunnistaja ütlustega kontrollida. Seetõttu aga ei saanudki kohtul tekkida kahtlust selles, et R.I talle etteheidetavad väärteod toime pani.
  2. Õige on PPA vastuses väljendatud seisukoht, et VTMS § 19 lg 3 kohaselt on kaitsja osavõtt väärteoasja arutamisest kohustuslik ainult juhul, kui menetlusalune isik on 4 kuni 18 aastane või ta ei ole psüühikahäire tõttu ise suuteline end esindama. Menetlusalusele isikule tehti asja arutamise aeg ja koht teatavaks
  3. mail
  4. Viiepäevane ajavahemik, mis jäi kutse kätteandmise ja kohtuistungi toimumise vahele, oli piisav kaitsja leidmiseks ning isikul oli võimalus soovi korral istungile tulla koos kaitsjaga. Õige on seegi, et väärteoasja materjalide kohaselt kasutas menetlusalune isik õigust tutvuda kogutud tõenditega ning edastada need 15 4-18-2813 kaitsjale tutvumiseks enne kohtuistungit. Nii kasutas menetlusalune isik aktiivselt ka õigust esitada taotlusi, tõendeid ja väljendada oma seisukohti ning need kajastuvad kohtutoimikus.
  5. Karistuse mõistmisel on maakohus asjakohaselt arvestanud sellega, et R.I on juba varasemalt kiirust ületanud. Eeltoodust hoolimata on ta jätkanud õiguskorra rikkumist. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et rahatrahvi mõistmine oleks eesmärgitu. Nõustudes maakohtu põhjendustega, leiab ka ringkonnakohus, et arvestades R.I süü suurust ning väärteo toimepanemise subjektiivseid asjaolusid, pidades silmas nii eri- kui ka üldpreventiivseid eesmärke on

§ 227

lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest õiglane määrata R.I-le põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni keskmises määras, s.o. kaheteistkümneks kuuks ning

§ 234

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks.

  1. VTMS § 145 lg 1 kohaselt võib ringkonnakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 153 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud nende seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.
  2. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.
  3. Apellandi taotlus jätta R.I menetluskulud Eesti Vabariigi kanda, tuleb jätta läbi vaatamata põhjusel, et taotluses ei ole välja toodud summat, millises suuruses menetluskulud on kaebuse esitamisega seoses üldse tekkinud. Niisamuti ei ole apellatsioonkaebusele lisatud menetluskulude arvestust, millest nähtuks kaitsja tasu, kulutatud aeg jms. Järelikult ei ole võimalik taotlust sisuliselt läbi vaadata, kuivõrd puuduvad vajalikud andmed, mille pinnalt menetluskulude suuruse ja põhjendatuse üle otsustada. 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.