Obsah (4)

§ 227§ 15§ 196§ 199

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. oktoobril 2018 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-18-4326 (2440,18,003641) Kohtunik Kohtuistungi sekretär Inna K

§ 227

lg 2 järgi ja karistati rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 200 eurot ja

§ 227

lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks Menetlusalune isik G.U , isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht xxx, töökoht xxx, e-post xxx Vanemväärteomenetleja Meelis Kaev Kohtuväline menetleja RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS 132 p 1, § 133 - § 135, § 155, § 156, kohus OTSUSTAS: Jätta G.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusgrupi IV väärteomenetleja Meelis Kaevu 08.08.2018 a. üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2440,18,003641 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Rahatrahv tuleb tasuda 30 päeva ehk edasikaebamistähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB pangas, EE932200221023778606 Swedbank või EE701700017001577198 Luminor Bank, kohustuslik viitenumber

1. 1 Liiklusseaduse § 127 alusel on G.U kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 30.10.
2. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 13.11.2018 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30 -päevase tähtaja möödumisel (ehk 14.12.2018) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK Patrullpolitseinik Keijo Kaasik koostas 10.07.2018 väärteoprotokolli AB 1548301 G.U suhtes selle fakti kohta, et 10.07.2018 Tallinna-Narva mnt 156-l kilomeetril Kohtla vallas Ida-Virumaal juhtis menetlusalune isik sõidukit asulavälisel teel kiirusega 117 km/h pluss miinus 4 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul on 90 km/h, seega ületas kiirust mitte vähem kui 23 km/h. Väärteoprotokolli koostamise kohaks on Tallinna-Narva mnt
3. kilomeeter. Oma tegevusega rikkus menetlusalune isik

§ 15lg 1 p 1 nõuet, et asulavälisel teel on s uurim lubatud kiirus 90 km/h.

Menetlusaluse isiku tegu kvalifitseeriti

§ 227lg 2 järgi.

Menetlusalune isik tutvus koostatud väärteoprotokolliga ja tegi märkused. Nimelt, et protokolli koostamise momendil ei ole menetleja tutvunud lahtris „tõendid“ näidatud dokumentide ja andmetega. Vanemväärteomenetleja Meelis Kaev tegi 08.082018 väärteoasjas otsuse, milles leidis, et on tõendatud isiku poolt

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine.

Isiku tegu on tõendatud kiirusmõõturi tulemi protokolli ja tunnistaja ütlustega. Karistust raskendavaid, kergendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Karistuse määramisel arvestati, et isik on varasemalt samalaadse väärteo eest rahatrahviga karistatud ja tulenevalt sellest peeti vajalikuks kohaldada ka lisakaristust – juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks. Põhikaristuseks määrati rahatrahv 50 trahviühikut summas 200 eurot. KAEBUSE SISU 2 Menetlusalune isik taotleb väärteomenetluse lõpetamist. kohtuvälise menetleja tehtud otsuse tühistamist ning Põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Väärteoasjas ei ole kogutud tõendid, mille alusel saaks tuvastada, et menetlusalune isik on väärteo toime pannud.

1. menetlusalusele isikule ei olnud näidatud kiirusmõõturi näitu. Nimetatud toiming on tähtis isiku kaitseõiguse tagamiseks. Näidu isikule tutvustamine on kohustuslik ja vastav kohustus lasub kohtuvälisel menetlejal , 3-1-1-105-03, 3-1-1-29-
3. tunnistaja ülekuulamise protokoll on väärteoprotokollis näidatud rikkumise tõendina. Samas väidab isik, et tunnistaja ülekuulamise protokoll ei olnud väärteoprotokolli koostamise hetkeks veel koostatud. Tunnistajalt ei olnud ütlusi võetud menetlusaluse isiku juuresolekul. Seega kohtuväline menetleja koostas väärteoprotokolli, osutades tõendile, mis ei olnud veel loodud. Sel juhul on tunnistaja ülekuulamise protokoll lubamatu tõend.
4. väärteo toimepanemise fakti tõendamiseks ei ole lubatud kasutada tõendina menetlusaluse isiku ütlusi. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei saa tunnistaja olla samas asjas olev süüdistatav. Lähtudes sellest ei tohi kasutada menetlusaluse isiku ütlusi tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks, millele on osutatud Riigikohtu lahendis 3-1-1-73-08 p 9.
5. Lähtudes sellest puuduvadki tõendid isikule etteheidetud rikkumise kohta. Alternatiivtaotlusena soovib isik kuuks, tühistamist. talle määratud lisakaristuse, juhtimisõiguse äravõtmise 1 KOHTULIKUL ARUTAMISEL TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED Algul vastab kohus menetlusaluse isiku kaebuses toodud argumentidele tõendite lubamatuse kohta. 1.Menetlusaluse isiku väide, et talle ei olnud kiirusmõõturi näitu näidatud, on ümber lükatud: - - 3 tunnistaja Keijo Kaasiku kohtuistungil antud ütlustega tlk 34 pöö rdel-35, et menetlusalusele isikule oli selgitatud, et tema rikkumine on kiiruse ületamine, isik kohe taotles kiirmenetlust, politseisõidukis kontrolliti andmed ja selgus, et isik on korduv rikkuja, isik kutsuti politseiautosse ja selgitati, et ta on korduv rikkuja ja näidati kiirusmõõturi näitu. Isik küsis kiirmenetlust ja ütles, et ta ei nõustus rikkumisega, kui kiirmenetlust ei ole. Isik ei tahtnud vaadata kiirust tabloolt. Pärast dokumentide vormistamist näidati isikule taas näitu kiirusmõõturil. Isik taotles video vaatamast, talle oli selgitatud, et videot vaadata ei ole politseiautos võimalik. Igal juhul videokaamera ei fikseeri kiiruse mõõtmist, ja sellel näitu näidata ei ole võimalik. Kui esimesel korral ei tahtnud ta vaadata näitu, siis suhtlemise lõpus tutvus sellega; tunnistaja I. P.i ütlustega tlk 35 , et isik algul vabandas, selgitas, et tal oli kiiri ja palus kiirmenetlust. Tema puhul oli aga see korduv rikkumine. Keijo Kaasik tutvustas talle kiirusmõõturi näitu, kuid isik üritas rääkida, et oleks kohaldatud kiirmenetlust ja ei soovinud näitu vaadata. Isik soovis vaadata videot. Seda ei olnud võimalik rahuldada tehnilistel põhjustel. Isik ütles, et ta ei ole nõus rikkumisega. Hakati tegelema dokumentide vormistamisega. Keijo Kaasik võttis kiirusmõõturi ja näitas isikule näitu, sest esimesel korral, kui tutvustati, isik ei vaadanud seda ja keskendus kiirmenetluse ja video teemale. Politseiametnike ütlustega on usaldusväärselt tuvastatud, et menetlusalusele isikule oli kohapeal kiirusmõõturi näitu tutvustatud, reaalselt näidatud ja seega oli isikule piisavalt tagatud võimalus ennast kaitsta. Kohtupraktikaga ei ole ette määratud, mis hetkel tuleb isikule kiirusmõõturi näitu näitama. Kohus on arvamusel, et ausa menetlemise põhimõttest lähtudes, tuleb seda teha esimesel võimalusel. Kohus märgib, et ei ole võimalik tutvustada isikule kiirusmõõturi näitu vägisi, kui isik ise seda ei soovi ja tunneb huvi hoopis teiste teemade vastu ( video olemasolu ja kiirmenetluse kohaldamise võimalus). Kohus leiab, et näidu tutvustamise kohustus on täidetud, kui politseiametnik pakub sõnaselgelt isikule tutvuda näiduga ja annab selleks ka reaalse võimaluse. Antud olukorras on tuvastatud, et politseinik Keijo Kaasik näitas isikule näitu, hoidis kiirusmõõturi käes ja isik viibis politseiautos. Seega ei näe kohus ühtki takistavat asjaolu, miks isik ei saaks soovi korral tutvuda kiirusmõõturi näiduga reaalselt. Kohus peab vajalikuks tsiteerida Riigikohtu praktikat näidu tutvustamise küsimuses, et tuletada menetlusalusele isikule meelde selle toimingi sisu ja põhimõtet. 3-1-1-29-05: „6.1 Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et mootorsõiduki juhile, keda süüdistatakse lubatud sõidukiiruse ületamises ja kes kohapeal ei nõustu väitega kiiruse ületamise kohta, mõõteseadme näidu näitamise kohustus tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsusest väärteoasjas 3-1-1-105-03 (RT III 2003, 30, 310), millele maakohtus õigesti tugines k a menetlusalune isik. … 6.2 Kiirusenäidu näitamine juhile on vajalik võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta. Nimetatud õiguse peab kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud. Seetõttu ei nõustu kriminaalkolleegium Jõgeva Maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole vahet sellel, kas kiirusemõõtja näitu tutvustatakse menetlusalusele isikule protokolli kantult või mõõteseadme tabloolt. Viimase puhul on tegemist vahetu informatsiooniga, muudel juhtudel ei ole aga isikul võimalik kontrollida, kas dokumenti kantud kiirus vastas tegelikult mõõdetule. Siiski ei tähenda mõõteseadme näidu näitamata jätmine seda, et kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus oleks tõendina lubamatu (tõendi lubatavuse kohta vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. aprilli
9. a otsus väärteoasjas 3-1-1-19-05 p 7.4), vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli või menetlustoimingu protokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust. Asjas nr 3-1-1-105-03 ei ole Riigikohus väitnud, nagu tooks näidu tutvustamata jätmine kaasa tõendi lubamatuse ja koos sellega kiiruse ületamise tõendamatuse, vaid leidis, et Harju Maakohus ei ole hinnanud, kas ja kuidas kiirust mõõdeti ja kas on alust eeldada, et seejuures mõõdeti väidetud kiirus (viidatud otsuse p 11).“ Seega ei ühine kohus menetlusaluse isiku seisukohaga, et mõõtmise tulemuse tähendust tuleks kohe ära nullida, sest isiku arvates ei toimunud tutvustamine isiku poolt sellest ettekujutuse järgi. Nagu nähtub ülalnäidatud kohtupraktikast, on peamine, et isikule oleks näit tutvustatud tabloolt ja et näit oleks tutvustamise ajal jätkuvalt kättesaadav ja nähtav . Mis hetkel toiming on teostatud, kas isiku ja politsei suhtlemise algul või hiljem, et ole määrav. 4 Kohus leiab, et isiku kaebuses toodud väide, et talle ei ole näitu tutvustatud, on ajendatud soovist vältida karistust rikkumise eest, sest korduva kiiruse režiimi rikkumise eest ei ole välistatud juhtimisõiguse äravõtmine. Tlk 36 kohtuistungil antud ütlustes tunnistab isik, et talle oli kiirusmõõturi näit siiski tutvustatud, kuid see oli tehtud pärast dokumentide vormistamist. Kohtu küsimustele vastates tlk 36 pöördel selgitas isik, et ta istus politseiautos tagaistmel, politseinikud istusid esiistmel, kiirusmõõtur oli paneeli peal paremal pool. Politseinike ütlusi, et talle pakuti tutvuda näiduga, selgitas isik kohtule, et esines kaks asjaolu - vesteldi võimalusest vormistada kiirmenetlust, politseinikud hakkasid vormistama üldmenetlust, siis tekkis vestlus viideost, mida ei olnud võimalik esitada. Kui ta vaatas lõpuks näitu, siis tablool olev näit oli 117 km/h, näit oli püsivalt tablool. Politseinik võttis seadme kätte ja näitas isikule. Kohus märgib, et tunnistajate Kaasiku, P.i ütlused ühtivadki menetlusaluse isiku ütlustega kiirusmõõturi näidu tutvustamise kohta. Kohtuistungil tunnistas menetlusalune isik faktiliselt seda, et talle oli tagatud võimalus tutvuda kiirusmõõturi näiduga, kuid tema soovis kõigepealt rääkida kiirmenetlusest ja videost. Politsei on näidu tutvustamise kohustuse täitnud, tegutsedes järjepidevalt, andes isikule võimaluse tutvuda näiduga korduvalt kuni isik tutvuski sellega ja nägi reaalselt näitu – 117 km/h, mida isik kinnitas kohtule kohtuistungil tlk 36 pöördel.
10. järgmise argumendina kaebuses toodud menetlusaluse isiku väide, et tunnistaja ülekuulamise protokoll oli koostatud pärast väärteoprotokolli koostamist, ehk väärteoprotokolli lahtris „tõendid“ näidati tõendit, mis ei olnud veel loodud, seega tunnistaja ülekuulamise protokoll on lubamatu tõend. Kohus peab vajalikuks selgitada menetlusalusele isikule, et ükski menetlusseadustiku säte ei näe ette, mis hetkel, kas enne väärteoprotokolli koostamist või pärast seda, tuleb tunnistajat üle kuulata. Väärteoprotokoll omab kirjalikult koostatud süüdistuse tähendust. Väärteoprotokoll ja tõendid ( mis on kohe kättesaadavad, näiteks politseinikest tunnistaja ütluste fikseerimine) vormistatakse välitingimustes. Koostades väärteoprotokolli, kujutab kohtuväline menetleja tõendite ringi ette, sest tüüpiliste liiklusalaste rikkumiste puhul on tõendite ring välja kujunenud – selleks on kiirusmõõturi kasutamise protokoll, politseinikest tunnistaja ütlused, süü tunnistamise korral ka menetlusaluse isiku ütlused). Tunnistaja I. P. tlk 24 kellaaeg 09.59, ta kirjutas ütlusi omakäeliselt, lõpp 10.
11. Menetlusalusele tehti ettepanek anda ütlusi ülekuulamisprotokollile kl 10.11 tlk
12. Keijo Kaasik esines menetluses järjepidevalt menetlejana, ta võimaldas I. P.ile andma omakäelisi ütlusi, andis menetlusalusele isikule anda ütlusi, vormistas ülekuulamisprotokolle ja koostas ka väärteoprotokolli. Seega ei näe kohus ühtki alust, miks tunnistaja P.i ülekuulamisprotokoll oleks lubamatu. I. P.i tunnistajana esinemine ei olnud vastuolus ühegagi menetlusnormiga. Kohus märgib veel, et tunnistaja oli üle kuulatud kohtuistungil, seega tunnistaja ütlused läbisid kohtuliku kontrolli ja kohtul ei ole ühtegi alust pidada tunnistaja ütlusi lubamatuks tõendiks. 3.kolmanda kaebuses esitatud argumendina on menetlusaluse isiku väide, et menetlusaluse isiku ütlused ei saa olla tõend ja viide Riigikohtu lahendile 3-1-1-73-08 p 9.
13. Kohus selgitas, et nimetatud punktis osutab Riigikohus hoopis asja menetlenud isiku ütlustele, et menetleja ei saa jätta tõendeid kogumata ja hakata esinema ise tunnistajana. Selles lahendis on märgitud muuhulgas, et menetleja ametiisikut võib üle kuulata näiteks menetlustoimingu kulgu kohta. Tsitaat: 5 „9.1 Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 sätestab, et väärteomenetluses järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid väärteomenetluse seadustikust tulenevate erisustega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Viidatud sätte kohaldamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. aprilli
15. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05 - RT III 2005, 16, 163, p 7,
16. märtsi
17. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 - RT III 2006, 8, 70, p 12 ja
18. septembri
19. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08 - RT III 2008, 35, 232, p 10).“ Seega ei anna ükski kaebuses toodud argument kas eraldu võetuna või nende kogumis alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ka väärteomenetluse lõpetamiseks. Maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ( VTMS § 123 lg 2). Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik andis ütlusi, et tema arvates, et ei ole ta alal 90 km/h kiiruse režiimi rikkunud. Tema arvates seisis politseisõiduk väga lähedal maanteele, kus kehtis piirang 110 km/h. Kohast, kus mõõdeti 110 km/h ala piirini on 200-500 m. Järelikult ei saa ta olla kindel, kus oli mõõdetud tema kiirus ja kus asus tema auto mõõtmise hetkel. Sellel põhjusel soovis ta vaadata videot. Faktilised asjaolud on järgmised. Ta liikus autoga Narvast Tallinna poole. Kus lõppes ala 110km/h, hakkas ta pidurdama, sõitis kas 90 km/h või veidi rohkem. Ta nägi kõrvalteel seisvat politseisõidukit. Politseisõiduk seisis esiosaga pigem Narva poole. Selles kohas, kus seisis politseisõiduk on maanteel lubatud kiirus 90 km/h. Politseisõiduk ise oli orienteeritud pigem Narva suunas. Sõites edasi nägi ta politsei peatumismärguannet ja peatuski. Isikul tekkis suhtlus politseinikega tema väidetava rikkumise teemal. Talle oli selge, et süüdistatakse kiiruse ületamises. Suhtlemise tulemusel, vestluse lõpus, näidati talle kiirusmõõturi tablool olevat näitu, mis oli 117 km/h. Menetlusaluse isiku ütlustest tuleneb, et tal on kahtlus, kas kiirus oli mõõdetud 90 km/h või 110 km/h alal. Nimetatud asjaolud on kontrollitavad kiirusmõõturi kasutamise protokolli ja tunnistajate ütlustega mõõtmise asjaolude kohta. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et 10.07.2018 kl 09.52 mõõdeti Tallinna-Narva mnt 156.-l kilomeetril sõiduki Škoda xxx kiirust ( autojuht G.U). Kiirusmõõtur 6 Stalker II MDR AS
20. Mõõdetaval teelõigul lubatud kiirus on 90 km/h. Seade on enne liiklusjärelevalve teostamist testitud ja korras. Mõõtmist teostati asulavälisel teel, nähtavus on hea, valgeaeg, sademeteta ilm, kuiv kattega teel. Mõõtja asukoht seistes kõrvalteel, mõõtmis4e ajal on seade käes hoitud, valitud režiim mõõtmine paigal seistes. Mõõdetav sõiduk liikus vastassuunalisel teel, lähenes, mõõtmine on teositatud 3-4 sekundi kestel, segavaid faktoreid ei olnud. Doppleri signaal on ühtlaselt langev. Mõõturi ligem on 117 km/h, laiendmääramatus on 4 km/h, seega lõplik tulemus on 113 km/t. Mõõtja on I. P. tema ise ka protokollija, tunnistajana kaasatud politseinik Keijo Kaasik. Menetlusalune isik tegi protokollile märkuse, et ta ei ole nõus protokolliga, talle ei olnud tehtud nähtavaks mõõtmise tulemusi ja videot. Ülalnäidatud andmetest selgub, et politsei teostas liiklusjärelevalvet ja mõõtis kiirust alal 90 km/h, mitte 110 km/h. Tunnistajana ülekuulatud Keijo Kaasik andis ütlusi, et tema ja I. P. teostasid järelevalvet kiiruse režiimi järgimise osas. Tunnistaja andis ütlusi, et mõõtmine toimus maanteel 154.-l kilomeetril tlk
21. kohtu täpsustavatele küsimustele vastates tlk 35 selgitas tunnistaja, et õige mõõtmise kilomeeter on kiirusmõõturi kasutamise protokollis, ehk see tegelikult 156.-l kilomeetril. Tunnistaja selgitas, et enne dokumentidesse kirjapanemist tuvastatakse mõõtmise koht arvutis olevalt kaardilt, selt on märgitud kilomeetrid, seetõttu õige kilomeeter ehk mõõtmise koht on koostatud dokumendis – kiirusmõõturi kasutamise protokollis ja väärteoprotokollis- 156 .kilomeeter. I. P. oli mõõtja, kiirusmõõtur käes hoitud. Fikseeritud kirus oli 117 km/h. Kiirus oli mõõdetud kohas, kus piirang on 90 km/h. See ei olnud enam neljarealine maantee. Neljarealine maanteelõik, kus kehtib ala 110 km/h, asub mõõtmise kohast 1,5-2 kilomeetri kaugusel. Mõõtmise hetkel ei liikunud teisi sõidukeid. Pärast kiiruse fikseerimist politseisõiduk järgnes menetlusaluse isikule autole ja andis peatumismärguande. Isiku sõiduk peatuski mõõtmise kohast 2-3 kilomeetri kaugusel. Tunnistaja kinnitas, et menetlusaluse isikuga tekkis vestlus videosalvestisi kohta. Isik soovis seda vaadata. Kaamera politseisõidukis toimib, kuid see on suunatud väljapoole, sellele ei jää kiirusmõõturi tabloo, samuti, kuna videoseadmed on uued, tarkvarale juurdepääs on välijuhil või jaoskonnajuhil. Tunnistaja selgitas, et nad kinnitasid isikule, et videoseade iseenesest on olemas, kuid ei selgitanud, et tegelikult kiirusmõõturi tablood sealt ei nähtu. Tunnistaja I. P. andis kohtuistungil ütlused tlk 35, mis ühtivad tunnistaja Keijo Kaasiku ütlustega. Ta kinnitas täielikult Keijo Kaasiku antud ütlusi. Tunnistajate ütlused ühtivad omavahel olulistes momentides, on loogilised, vastuolusid ütluste vahel ei ole. Ka faktilisest poolest ei ole kohtu arvates tuvastatav, et kiiruse mõõtmisel oleks politseiametnike poolt tehtud inimlik viga või eksitud näiteks mõõtmisseaduse vastu. Tunnistajate ütlused ühtivad kiirusmõõturi kasutamise protokolliga fikseeritud andmetega. Ainuke vastuolu tunnistajate ütluste vahel ja kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, kas mõõtmine toimus 154.-l kilomeetril, nagu tunnistajad selgitasid algul ütluste andmisel, või 156.l kilomeetril, nagu on fikseeritud kiirusmõõturi kasutamise protokollis. See faktiline vastuolu on uuritud, kontrollitud ja kõrvaldatud. Mõlemad tunnistajad nõustusid, et eksisid ütluste andmisel 7 ja õige mõõtmise koht on kiirusmõõturi kasutamise protokollis näidatud
22. kilomeeter, ja selgitasid miks. Kohus leiab, et tunnistajate selgitus vastuolu esinemise kohta on mõistlik. Kohus peab vajalikuks selgitada korduvalt, et puudub õiguslik alus nõuda, et kiiruse ületamine oleks kohustuslikus korras fikseeritud videosalvestisega. Sellele argumendile tuginemine on perspektiivitu ja ega vii kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseni. Seaduseandja on kehtestanud seadusega, et politseiametnikul on õigus ( mitte kohustus) teha järelevalve teostamisel salvestisi.

§ 196

-1 lg 1 p 6 alusel on politseinikul õigus „kasutada mootorsõidukit jäädvustavat liiklusjärelevalveseadet, mille salvestist on võimalik vajaduse korral kasutada ka mootorsõidukijuhi tuvastamisel. Salvestisi säilitatakse vähemalt üks kuu, kuid mitte kauem kui üks aasta, välja arvatud juhul, kui tegemist on tõendiga süüteomenetluses“.

§ 199

lg 7 näeb ette, et nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele kehtestab Vabariigi Valitsuse määrusega. „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ on kehtestatud 16.06.20111 Vabariigi Valitsuse määrusega nr

1. Selle määruse § 9 lg 2 näeb ette, kuidas toimub mõõtmine radarkiirusmõõturiga. Õigusaktiga ei ole ette nähtud, et mõõtmisel peab olema kasutatud videosalvestamist võimaldav seade. Määruse § 10 näeb ette, kuidas mõõtmetulemused protokollitakse ehk mida tuleb kanda mõõteprotokolli. Määruse § 10 lg 2 näeb ette, et mõõtetulemust ei pea protokollima, kui mõõtetulemuse saamise aeg, koht, saamise viis, tehiolud või muud haldusmenetluse seaduses või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud ning salvestiselt nähtuvad. Järelikult, kui politseiametnikud ei videosalvestanud nimetatud määruse § 10 lg 2 loetletud asjaolusid, vaid koostasid mõõteprotokolli, tegutsesid politseinikud vastavalt seadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktile. Kohus leiab, et tunnistajate ütlustega ja kiirusmõõturi kasutamise protokolliga on usaldusväärselt tõendatud, et 10.07.2018 Tallinna-Narva mnt 156-l kilomeetril Kohtla vallas Ida-Virumaal juhtis menetlusalune isik G.U sõidukit asulavälisel teel kiirusega 117 km/h plussmiinus 4 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul on 90 km/h, seega ületas kiirust mitte vähem kui 23 km/h. KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et G.U täitis objektiivse koosseisu Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi tahtlikult. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteo koosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Isik teadis, et ta juhib sõidukit lubatud sõidukiirusest suurema kiirusega. Sõidukiirus ja teel olevad liiklusmärgid on autojuhi kontrolli all selle mõttes, et ta näeb liiklusmärke ja näeb ka sedagi, mis kiirusega kus kohas ta sõidab. Jätkates autoga liikumist lubatud kiirusest suurema kiirusega pidurdades, mööniski ehk soostus isik mootorsõiduki juhtimisega lubatud sõidukiirusest suurema kiirusega. 8 Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS
2. peatüki
3. jao mõttes ei ole kohus tuvastanud. G.U süüd välistavaid asjaolusid KarS
4. peatüki
5. jao mõttes ei ole kohus tuvastanud. Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja liiklusalastes väärtegudes. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. KARISTUS KarS § 56 lg 1 alusel on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahend nr. 3-1-158-13 p.7), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. G.U on toime pannud süüteo, mis vastab väärteokoosseisule (

§ 227

lg 2 ).

§ 227lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kar

S § 57 ja 58 tulenevaid tuvastanud. karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei Menetlusaluse isiku puhul arvestab kohus, et isik on toime pannud ühe teoga ühe rikkumise. Ainukese rikkumise toimepanemise puhul on isiku süü väiksem, kus see oleks mitme rikkumiste puhul. G.U juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 117 +/- 4 km/h, kus lubatud kiirus oli 90 km/h. Sellise käitumise tulemusel keegi kannatada ei saanud ning kahju kellelegi ei tekitatud. Seega, toimepandud teoga ei kaasnenud õigusvastaseid tagajärgi. Ta ületas kiirust 23 km/h võrra. Tegemist oli käesolevat vastutust ette nägevas sättes toodud kiirusevahemiku alammäära lähedale jääva kiirusega ( 21-40 km/h). 9 Eeltoodut arvestades hindab kohus G.U süüd teos keskmisest väiksemal määral. Lisaks isiku süüle, tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahendid nr.3-1-1-76-12 p.7 ; nr.3-1-1-52-13 p.19). Eripreventiivselt arvestab kohus seda, et karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on isikul 1 kehtiv väärteokaristus, tegemist on samalaadse liiklusrikkumisega, kiiruse režiimi rikkumine

§ 227

lg 3 alusel ehk raskem väärtegu, võrreldes käesolevaga, rahatrahvi summa 540 eurot. Kriminaalkorras ei ole isik karistatud. Sellest tulenevalt leiab maakohus, et tegemist ei ole siiski juhusliku laadi liiklusrikkumisega isiku elus. Isikut iseloomustab üldiselt seadusekuulekas eluviis. Samas eelmise rikkumise eest oli ta karistatud 29.05.

1. Järgmise salalaadse rikkumise pane ta toime juba 10.07.
2. Fakt, et isik paneb samalaadseid rikkumisi nii vähese intervaaliga, osutab muutmisele isiku hoiakutes, et senini seadusekuulekalt käituv isik ( kellele on seatud kõrged nõuded käitumisele, vandeadvokaat) peab võimalikuks väärtegude toimepanemist ega väljenda kohtus kahetsust. Varasemas kohtupraktikas (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahend nr.3-1-1-99-06) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. G.U ei vaja kohtu arvates ranget karistust, kuid arvestades aspekte, ei saa karistus tema puhul olla alla keskmise. eripreventiivseid Järelikult tuleb karistuse mõistmisel arvestada, et isiku süü on keskmisest küll väiksem, kuid ta ei tunnista tegu ega väljenda kahetsust ning varasemalt on isik ühel korral karistatud samalaadse rikkumise eest väärteokorras rahatrahviga 540 eurot. Võttes arvesse eeltoodut, on kohus seisukohal, et G.U-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses ehk sanktsiooni keskmises määras, s.o summas 200 eurot, on õiglane ja põhjendatud. Rahatrahv summas 200 eurot ei ole arvestades riigis kehtestatud miinimumpalka ( alates 01.01.2018 500 eurot) kuidagi ebamõistlikult suur ja ei saa väita, et selline karistus tekitaks isikule ebaproportsionaalseid kannatusi või kitsendaks tema majanduslikku toimetulekut liiga intensiivselt. Alternatiivtaotlus on esitatud lisakaristuse, juhtimisõiguse 1 kuuks, tühistamiseks.

§ 227

lg 5 p 1 (

§ 227

lg 2 järgi toimepandud väärteo puhul) näeb ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib isiku suhtes kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuni 3 kuuni. Menetlusalusele isikule määrati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks, ehk

§ 227lg 5 p 1 arvestades minimaalses määras.

10 Lisakaristuse mõistmine on aktuaalne juhul, kui kohtul tekib veendumus, et isikule mõistetava põhikaristusena ei ole karistuse eesmärgid saavutatavad. Põhiliselt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud näiteks varasemalt samalaadseid või raskemaid väärtegusid toime pannud isiku puhul. Samuti võib lisakaristuse kohaldamine aktualiseeruda väärteo toimepanemise konkreetseid asjaolusid arvestades, näiteks on toime pandud ühe teoga mitu väärtegu, väärteo tulemina on saabunud tagajärg. Kohus ei välista lisakaristuse kohaldamist isiku suhtes, kes ei teadvusta endale liiklusrikkumise lubamatust ega näitagi valmidust käituda liikluses korrektselt. Selge oleks, et selline isik vajaks täiendavat mõjutamist näiteks lisakaristuse kaudu. Menetlusaluse isiku puhul on kohtul tekkinud veendumust, et tuleb kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ja see võib olla minimaalses määras, nagu ongi kohtuväline menetleja määranud. Igal juhul ei tohi põhi- ja lisakaristuse üld - ja eripreventiivne mõju minna üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega konkreetse isiku suhtes. Teisisõnu, isikule määratud rahatrahv ja juhtimisõiguse äravõtmine koostoimes peab vastama süü suurusele ja teo toimepanija isikule. Kohus on arvamusel, et lisakaristuse kohaldamine tuleb kõne alla siis, kui kohus näeb, et ainult põhikaristusest siin enam ei piisa karistuse eesmärkide saavutamiseks. Eelkõige ei saa karistuse mõistmise eesmärkidest sanktsioonid ajaliselt minna leebemaks samalaadsete, samasuuruse süüga tegude puhul. Kohtupraktikas on lisakaristuse kohaldamise küsimuses väljakujunenud seisukoht (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-59-15), mille kohaselt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates lähtuma teo toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Tulenevalt karistusregistri andmetest, on isik varasemalt karistatud ühel korral maikuus 2018 samalaadse väärteo toimepanemise eest. Juulis 2018 paneb ta toime uuesti kiiruse ületamise, ei tunnista tegu, ei väljenda kahetsus ja tema positsioonist menetluse käigus nähtub, et ta kasutab oma kaitseõigust mitte selleks, et saavutada mõistlikku ja põhjendatud kergendust, vaid iga hinna eest pääseda vastutusest. Kohus nõustub kohtvälise menetlejaga, et isiku praegused hoiakud on sellised, et teda tuleb mõjutada rahatrahvi kõrval ka lisakaristuse kaudu, võttes juhtimisõiguse ära. Rahatrahv, ka suuremas määras, ei ole isikule nüüd piisavalt mõjuv. Isik on majanduslikult kindlustatud, olles vandeadvokaat, omab püsivat sissetulekut, mille tõttu rahalist laadi karistuse täitmine, rahasumma väljaminek, ei ole tema jaoks oluline varaline kitsendus. Seetõttu tulebki karistuse mõju tasakaalustamiseks kohaldada isikule lisakaristust, mille mõju oleks konkreetsele isikule isegi minimaalses määras oluline. Vandeadvokaadi puhul juhtimisõiguseta ilmajäämine teatud ajaks on mõjuv karistuslik meede. Samas ei leia kohus, et juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks oleks ebaproportsionaalselt koormav, Juhtimisõiguse lühiajalise puudumise korral võib isik 1 kuuks oma asju ümber korraldada. KOHTU MEETMED 11 G.U kaebus vanemväärteomenetleja Meelis Kaevu 08.08.2018 otsuse peale väärteoasjas nr. 2440,18,003641, millega G.U tunnistati süüdi

§ 227

lg 2 järgi ja karistati rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot, samuti lisakaristuse juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks, tuleb jätta sisuliselt rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 12