lg 1 ja § 227 lg 4 , ja VTMS § 83 p 2, § 107 - 109, 111, 113 kohus otsustas: 1.Süüdi tunnistada F.S liiklusseaduse § 234 lg 1 järgi ja mõista karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kaheteistkümneks kuuks 1
lg 1 kehtestatud korras - ees sõitvale sõiduki juhile, taga sõitvalt politseivärvides alarmsõidukilt, ühel ajal töötava sinise ja punase vilkuriga. Sellise käitumisega F.S rikkus liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 ja § 38 lg 1 nõudeid ja pani toime liiklusseaduse § 227 lg 4 ja § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. Kohtuistungil andsid ütlusi menetlusalune isik F.S ning tunnistajad Tauno Selberg ja Kristjan Laht. Kohus uuris järgmisi dokumente: - väärteoprotokoll (lk 2-3) - tunnistaja Tauno Selbergi ülekuulamise protokoll 25.05.2018.a (lk 4-6) - kiirusmõõturi kasutamise protokoll (lk 7) - menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll 26.05.2018.a (lk 8) - patsiendi EMO kaart (lk 9-16) - sõiduki hoiukohta teisaldamise akt (lk 17); - liiklusregistri väljatrükk (lk 19-20); - karistusregistri väljatrükk seisuga 28.05.2018.a; - patrullileht 25.05.2018.a (lk 22-23); - kiirusmõõturi Stalker II MDR taatlustunnistus (lk 24); - kiirmenetluse otsus nr 10220151857493 ja ütluste protokoll (lk 44, 50,52); - F.S-i 23.04.2018.a kaebus kiirmenetluse otsuse nr 10220151857493 peale (lk 44a); - Fototabelid (lk 45-47); - Kaardid (lk 48-49); 2 - Müügileping (lk 51); Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud dokumente, ning kuulanud ära menetlusaluse isiku, tema kaitsja, tunnistajad ning kohtuvälise menetleja esindaja, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele: VTMS § 87 kohaselt on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. F.S end süüdi ei tunnistanud ja selgitas kohtuistungil, et 25.05 sõitsid poistega mootorratastega terve päeva ja õhtupoole ümber Tallinna, 21 paiku hakkasid linnast sõitma Kakumäele, kus on tal kontor ja kus ta õde tähistas oma sünnipäeva. Pärast õe külastamist Kakumäel koos sõbraga, sõitsid Hamleti panga suunas ja jõudmata sinna, paar kilomeetrit enne sõitis teelt välja. Mööda Harku-Rannamõisa teed ei sõida, seal on halb tee. Sõitis Kakumäelt otse Rannamõisa poole. S eoses peatumismärguande eiramisega selgitas, et ei näinud politseid taga sõitmas ja kiirendas seetõttu, et 90 ala hakkas. Tunnistas, et nägi valget mootorratast kui taha vaatas, kuid politseid vilkuritega ei näinud. Oma ütlustes nimetas valge mootorratturi juhti sõbraks, kuid hiljem väitis, et ei tunne temaga koos sõitnud isikut ees ja perekonnanimega ning ei saa isikut kätte. Tunnistaja Tauno Selberg selgitas kohtuistungil, et oli koos patrullpolitseinik Kristjan Lahega Harku-Rannamõisa tee Ranna tee ristis, kuulsid paremalt tulevaid mootorrattaid ning K. Laht mõõtis esimesena mööduva, sinist värvi mootorratta kiirust, mõõtes tema kiiruseks 143 km/h. Lubatud kiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Hetk hiljem möödus valge mootorratas, keerasid HarkuRannamõisa teele, sõitsid suure kiirusega järgi. Jõudes Tallinn -Rannamõisa-Kloogaranna teeni, nägi kitsaid, vasakule Rannamõisa poole suunduvaid jälgi, mis tundusid olevat mootorratta omad. Jätkasid sõitu suurel kiirusel Rannamõisa ja sealt Kloogaranna poole. Mitmel korral nägi kaugel mootorratta tagatuld, hiljem ka seda, kuidas mootorratas suurel kiirusel möödasõite sooritas. Jõudes Vääna-Jõesuusse, nägi, kuidas mootorratturid olid hoo maha võtnud ja liikusid koos. Need olid samad mootorrattad, üks oli sinine ja teine valge. Andsid peatumismärguande, valge võttis hoo maha ja tõmbas paremale tee äärde, sinise mootorratta juht vaatas üle vasaku õla taha nende poole ning hakkas kiirendama, sõiduk liikus suurel kiirusel nende ees, jõudis sõita umbes 3 km ja Naage külas siis parempoolses järsus kurvis lendas ratas teelt välja. Liikusid koheselt sõiduki juurde, juhti näha ei olnud, hetk hiljem kuulsid metsast tulevat praksu. T. Selberg liikus otse metsa ja K. Laht läks vasakule kõrvalteele, kust leidsid tee äärest maas pikali mustas riietuses isiku, kes osutus tuvastamisel F.S-iks. T Selbergi selgitas kohtuistungil, et kui nad isiku kõrvalteelt kätte said ja küsisid, miks ta seisma ei jäänud, vastas isik, et oli varem suure trahvi saanud kiiruse ületamise eest ja kartis eesseisvat trahvi. Tunnistaja Kristjan Laht selgitas kohtuistungil, et mõõtsid kiirust paarimehega Harku-Rannamõisa teel, seisid Ranna tee ristis, üle Ranna tee, risti Harku-Rannamõisa teega, paremalt lähenes 2 mootorratturit, esimene oli sinine, mis möödus, mõõtis selle kiiruseks 143 km/h, hetk hiljem möödus teine, mis oli valget värvi. Sõitsid neile järgi Tallinn -Rannamõisa-Kloogaranna mnt suunas, mootorrattureid enam ei näinud, paarimees nägi jälgi, keerasid Tallinn-RannamõisaKloogaranna mnt ja suundusid Kloogaranna poole. K. Laht sõitis, paarimees nägi mootorratta tagatuld eemal kui jõudsid Vääna-Jõesuusse, kus sinine ja valge mootorratas olid aeglustanud, jõudsid järgi, andsid peatumismärguande. Valge mootorratas aeglustas, tõmbas paremale tee äärde, sinise juht vaatas üle vasaku õla taha ja lisas kiirust. Sõitsid järgi ning jõudsid paar kilomeetrit sõita kui mootorrattur ühes kurvis sõitis teelt välja. Jäid seisma, läksid mootorratta juurde, juhti seal ei olnud. Metsatukast oli kuulda hääli, paarimees läks otse sinna metsa . K. Laht läks 3 kõrvalteele ja juht tuli sealt metsatukast välja ja istus tee peale maha, vestlesid temaga, küsisid kas tal on kiirabi vaja. Nähtavaid vigastusi ei olnud, kuid kurtis väikest valu jalas, kutsusid talle igaks juhuks kiirabi. Patrullsõiduki juurde kõndides vestlesid F.S-iga ja küsisid, miks ta eest ära sõitis. F.S vastas, et kunagi oli saanud trahvi väiksema kiiruse eest ja oli saanud maksimum trahvi ja ei tahtnud rohkem trahvi saada. Patrullsõiduki juures näitas K. Laht isikule kiirusmõõteseadme peal olevat näitu ja täitis autos kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. K. Laht küsis F.S-i elukohta protokolli jaoks ning püüdis talle protokolli tutvustada, kuid F.S kaebas valu ja ta ei tahtnud sellega sel hetkel tutvuda. Seejärel viis kiirabi F.S-i haiglasse. Kohtuvälise menetleja esindaja asus kohtuistungil seisukohale, et F.S on väärteod toime pannud ning ta tuleb süüdi tunnistada
lg 1,
Toimepandud väärteod on tõendatud. Menetlusaluse isiku versiooni sündmustest ei ole võimalik kontrollida, kuna puuduvad seda versiooni kinnitavad tõendid. Menetlusalune isik on aprilli alguses toime pannud samuti kiiruse ületamise. Isik on trahvi suuruse vaidlustanud, kuid väärtegu on toime pandud ja seda isik ei ole vaidlustanud. Käesoleval juhul on 2 äärmiselt ohtlikku väärtegu, mõlemad teod tahtlikult ja teadlikult toime pandud, mistõttu tuleb isiku süü kogumis lugeda suureks ja on põhjendatud aresti määramine ja lisakaristuse kohaldamine. Kaitsja kohtuvälise menetleja esindajaga ei nõustunud. Leidis, et kiiruse ületamine ei ole tõendatud, kuivõrd sõidukit ei identifitseeritud kiiruse mõõtmise hetkel ning pole tõendatud, et kiirust ületanud sinine mootorratas on sama mootorratas, mida juhtis F.S . Lisaks püstitas kaitsja kahtluse selles, kas F.S sai märgata või tajuda peatumismärguannet ja politseisõidukit. Kaitsja hinnangul ei selgunud tunnistaja ütlustest, milline oli tahavaatamine F.S poolt, kas ta sai näha politseisõidukit või mitte. Samuti jäi kaitsjale arusaamatuks, kas peatumismärguanne anti vilkurite või märgutuledega, mistõttu ei saa teha kindlaks, kas F.S oli võimalik näha ja tajuda peatumismärguannet. Kaitsja ei nõustunud menetleja seisukohaga, et kui F.S peale peatumismärguannet kiirendas, siis oli see soovist põgeneda, vaid kiirusepiirangud muutusid, mis oli tegelik kiirendamise põhjus. Kokkuvõtlikult leidis kaitsja, et tunnistajate järeldused seoses peatumismärguande eiramisega baseeruvad tõendamata asjaoludel ning hinnates olemasolevaid tõendeid, leidub piisavalt asjaolusid, mis ei võimalda ümberlükkamatult väita, et kiirust ületas menetlusalune isik ja et ta tajus talle antud peatumismärguannet. Nimetatud kahtlused tuleb tõlgendada F.S-i kasuks. Seoses kiiruse ületamise episoodiga ei ole vaidlust selles, et K. Laht mõõtis 25.05.18 kell 22.07 Harku-Rannamõisa 5.km sinise mootorratta kiiruseks 143 km/h +/- 5 km/h. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et F.S 25.05.18.a juhtis sinist mootorratast ja sõitis üheksa paiku õhtul TallinnaRannamõisa-Kloogaranna teel suunaga Türisalu (Hamleti panga) poole. Vaidlust ei ole ka selles, et temaga sõitis kaasa mootorratas, mille värvikombinatsioonis esines valge. Seda on menetlusalune isik ka ise tunnistanud. Küll aga on F.S ja tema kaitsja seadnud kahtluse alla selle, millist teed pidi F.S Türisalu poole sõitis ja kas see mootorratas, mille kiirust politseiametnikud 25.05.18.a Harku-Rannamõisa teel mõõtsid, oli F.S-i poolt juhitud mootorratas. Ajalises mõttes ei ole oluline, kas F.S sõitis linnast Kakumäele või mitte, kuivõrd alustades sõitu 21.00 paiku linnast, oleks ta igal juhul jõudnud ka pärast Kakumäel käiku (enda sõnade kohaselt oli Kakumäel umbes 10 minutit) olla kell 22.07 Harku-Rannamõisa teelõigul, kus politsei kiirust mõõtis. Isiku elukoht asub Harkus, mitte kuigi kaugel teelõigust, kus politsei kiirust mõõtis. Seega on igati loogiline isiku poolt selle tee läbimine, kuivõrd tegemist on kõige otsema teega isiku elukohast Türisalu pangani jõudmiseks. Asjaolu, et isik sõitis Türisalu (Hamleti panga) suunas, on menetlusalune isik korduvalt antud ütlustega kinnitanud. F.S küll väitis, et ei sõida mööda Harku- Rannamõisa teed, kuna seal on halb tee, kuid kohtu hinnangul tee, 4 millel on võimalik mootorrattaga sõita vähemalt 143 km/h ei saa olla nii halvas seisukorras, et selle vältimiseks sõidetakse suure ringiga. Seega menetlusaluse isiku ütlused ei välista võimalust, et F.S sõitis Harku-Rannamõisa teel kus politseiametnikud 25.05 õhtul kiirust mõõtsid. Politseiametnike poolt kiiruse mõõtmine 25.05.18.a kell 22:07 Harku-Rannamõisa teel on tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolli ning tunnistajate ütlustega, mis on kokkulangevad ka teiste dokumentaalsete tõenditega (N Patrullileht). Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. MõõteS § 2 lg 1 p 29 kohaselt on taatlemine protseduur, mille käigus pädev taatluslabor või teavitatud asutus kontrollib mõõtevahendi vastavust kehtestatud nõuetele ja märgistab nõuetele vastava mõõtevahendi taatlusmärgisega. MõõteS § 7 lg 3 sätestab, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab paragrahvi 7 lõikes 1 loetletud kasutusaladest tulenevalt kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad (edaspidi ). Nimetatud paragrahvi lõige 1 p 4 kohaselt võib metroloogilise kontrolli teha kohustuslikuks mõõtevahendite korral, mida kasutatakse riikliku järelevalve käigus. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006.a määruse nr 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ § 3 lg 1 sätestab, et kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu sõltuvalt nende kasutusotstarbest ning kehtestatud täpsusnõuded on esitatud lisade 1 ja 2 tabelite teises veerus. § 3 lg 2 sätestas, et turule lastav ja/või kasutusele võetav mõõtevahend peab olema läbinud «mõõteseaduse» § 7 lõikes 2 ja § 10 lõike 1 punktides 1–4 sätestatud metroloogilise kontrolli. Konkreetse mõõtevahendi metroloogilise kontrolli menetlused on esitatud lisa 1 tabeli kolmandas veerus. § 3 lg 3 sätestas, et kasutusel oleva mõõtevahendi võib, kui sellele ei laiene «mõõteseaduse» § 49, võtta taatlemisele, kui mõõtevahend on: 1) läbinud «mõõteseaduse» § 7 lõike 2, §-de 71, 8, 9 või § 10 lõike 1 kohase metroloogilise kontrolli, võttes arvesse «Mõõteseaduse» § 491 lõiget 1 ja § 50 lõiget 3, või 2) enne käesoleva määruse jõustumist Eestis tõendatult taadeldud. Nimetatud määruse § 5 lg 1 sätestab, et eri liiki mõõtevahendite taatluskehtivusajad on esitatud lisa 2 tabeli kolmandas veerus ning lõige 2 sätestab, et «mõõteseaduse» § 10 lõike 1 punktide 1– 4 kohase metroloogilise kontrolli läbinud mõõtevahendi taatluskehtivusaeg algab seda liiki mõõtevahendile õigusaktides sätestatud vastavushindamisprotseduuri, EÜ esmataatluse või siseriikliku esmataatluse toimumise kuupäevast. Kui vastavusdeklaratsioonil, taatlustunnistusel, vastavus- või taatlusmärgisel puudub kuupäev ja kuu, siis algab ta atluskehtivusaeg vastava menetluse toimumise aasta
Kuna F.S on ületanud lubatud suurimat sõidukiirust rohkem kui 60 km/h s.o 88 km/h, on F.S toime pannud
Peatumismärguande eiramise episoodis ei ole vaidlust selles, kas peatumismärguande saanud ja seda eiranud isik oli F.S. Alates peatumismärguande saamisest kuni F.S-i kukkumiseni ja tema tuvastamiseni oli F.S politseiametnike vaateväljas. Samuti ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja vaidlustanud, et tegu oli F.S-iga . Kaitsja on tõstatanud küsimuse selles, millisel meetodil politseiametnikud peatumismärguande andsid. Kaitsja viitas tunnistaja Selbergi ütlustele, mille kohaselt peatumismärguanne anti sinise ja punase märgutulega. Tunnistaja K. Laht ütlused tõendavad, et peatumismärguanne anti
Võttes arvesse, et tegemist oli politseivärvides alarmsõidukiga, millel on 16.06.2011 määruse nr 77 § 6 lg 1 ja lg 6 kohaselt vilkurid, siis ei ole kahtlust, et peatumismärguande anti vilkuritega. Asjaolu, et T. Selberg eksis sõnastusega, ei muuda tegelikkust, et politseivärvides alarmsõidukil on peatumismärguanne võimalik anda ainult vilkuritega. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt peegeldusid vilkurite tuled puudelt tagasi, mistõttu olid nad veendunud, et vilkurid ka korralikult töötasid. Kaitsja on seadnud kahtluse alla ka selle, kas F.S oli võimalus näha või tajuda 7 peatumismärguannet, viidates üldtuntud asjaolule, et kiivriga mootorratturil on nähtavus piiratud ja täielikult enda taha ei näe. Kaitsja on õigesti viidanud, et selleks, et taha näha, tuleb pöörata kogu ülakeha. Tunnistajad on kinnitanud, et sinise mootorratta juht vaatas üle vasaku õla tagasi ja tema tagasivaatamine oli selline, et ta pidi peatumismärguannet nägema. Sellistest ütlustest ei saa teha järeldust, et isik pööras ainult oma pead ja ei saanud kindlasti taha näha. Seda, et F.S piisavalt palju taha nägi, on ta ise kinnitanud oma ütlustega, kui väitis, et tagasi vaadates nägi valget mootorratast, kes sõitis pärisuunavööndis. Tunnistajate ütluste kohaselt oli valge mootorratta juht selleks hetkeks paremale teepeenrale liikunud, kui F.S üle vasaku õla tagasi vaatas, mistõttu tegelikkuses sai ta seal näha vaid politseisõidukit ja seega ka peatumismärguannet. Lisaks, valge mootorratta juht märkas peatumismärguannet ja jäi teepeenrale seisma, mistõttu tekib küsimus, et kuidas valge mootorratta juhi kiiver ei takista taha vaatamist nii palju, et peatumismärguannet mitte näha. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kuigi kiiver võib raskendada taha vaatamist, ei ole see võimatu ning kui võtta arvesse asjaolu, et valge mootorratta juht nägi tagasi vaadates politseisõidukit ja F.S kiirendas järsult pärast tagasi vaatamist, siis on ainuke loogiline järeldus on, et F.S ikkagi nägi politsei peatumismärguannet, kuid otsustas seda eirata. Tunnistajate sõnul kiirused kasvasid üle lubatu, seega ei ole usutav, et F.S kiirendas ainult seetõttu, et 90 ala hakkas. Tulenevalt eelnevast peab kohus väheusutavaks, et F.S ei märganud peatumismärguannet. Tunnistajate ütlustest nähtub, et vahetult pärast juhtumit menetlusalune isik tunnistas nii kiiruse ületamist kui politsei eest ära sõitmist ning põhjendas seda sellega, et oli varem saanud väiksema kiiruse eest maksimum trahvi ning ei tahtnud rohkem trahvi saada. Otsus, mille trahvist tunnistajad rääkisid ei ole jõustunud, sest isik kaebas nimetatud otsuse trahvi suuruse osas edasi. See tähendab, et tunnistajad rääkisid trahvist, mille kohta ei ole andmebaasides veel ühtegi märget ja seega ei saanud tunnistajad peale sündmust teada, et isikut on varem kiiruse ületamise eest karistatud. Kohus leiab, et ainus võimalus tunnistajatel sellist informatsiooni teada, on menetlusaluse isiku enda käest. Ei ole eluliselt usutav, et tunnistajad sellised kergelt kontrollitavad ütlused välja mõtlesid. Tunnistaja K. Laht ütlustest nähtub, et F.S mainis, et sai väiksema kiiruse eest maksimum trahvi. Sarnast sõnastust on F.S kasutanud ka oma kaebuses, millega ta teises väärteoasjas soovib trahvi vähendada. Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Samuti on asjakohane hinnata, kas ja millisel määral muutuvad ajas isiku poolt esitatud kaitseversioonid. Et ühelt ja samalt isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabe lahknemine ajas on aluseks tema ebausaldusväärseks lugemisele ning tõendikogumist kõrvaldamisele, on enda praktikas kestvalt märkinud ka kriminaalkolleegium (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-131-13, p 11 jj). Kohtuistungil on nii tunnistaja T. Selbergi kui ka tunnistaja K. Laht ütlused kokkulangevad. T. Selberg on küll ekslikult maininud märgutuledega peatumismärguande andmist, kuid kohtu hinnangul on tegu eksimusega, mis on eluliselt kontrollitav ja ei muuda T. Selbergi ütlusi ebausaldusväärseks. Samuti haakuvad tunnistajate ütlused väärteoasjas vormistatud dokumentidega. Tunnistajad on kohtuistungil näidanud üles püüdlikkust rääkida täpselt oma veendumuste järgi ja täpselt nii palju kui nad mäletavad. Lisaks tuleb tunnistajate ütlustest välja informatsioon, mida ei ole võimalik neil muudest allikatest teada kui F.S-i enda käest. Tunnistajad on ka ausalt öelnud, et ei mäleta, kui nad mingit asjaolu enam ei mäletanud. Tulenevalt eelnevast ei ole kohtul alust kahelda valeütluste andmises hoiatatud tunnistajate ütlustes ja loeb need usaldusväärseteks. 8 F.S-i kohtuistungil antud ütlustes aga esineb vastuolusid . Asjaolusid, mida ta tunnistajatele küsimusi esitades teab, enam ise ütlusi andes ei tea. Isikut, keda nimetab sõbraks, ta ühel hetkel enam ei tunne ega tea nimepidi, samuti ei mäleta, kuidas isikuga kontakteerus. F.S on esitanud täielikult teise versiooni toimunud sündmustest, mille kinnitamiseks ei ole isik esitanud ühtegi tõendit. Antud juhul ei saa selliseid ütlusi ilma neid kinnitavate tõenditeta pidada usaldusväärseks. F.S-i ütlustele hinnangu andmisel arvestab kohus ka asjaolu, et vahetult peale mootorrattaga kukkumist jooksis F.S kohe võsasse peitu (kinnitavad mõlema tunnistaja ütlused) Menetlusaluse isiku väited, et ta jooksis metsa kuna korjas laiali lennanud mootorratta osasid ja telefoni, mis oli mootorratta küljes, ei ole eluliselt usutavad ja on ümberlükatud tunnistajate ütlustega. Tunnistajate ütlused, mille kohaselt kuulsid nad puude vahel ragistamist ja läksid sinna sunnas heli järgi, kinnitavad, et menetluslaust isikut ei olnud mootorratta läheduses näha. Ei ole eluliselt usutav ja võimalik, et mobiiltelefon kukuks puude vahelt läbi lennates senise liikumissuunaga võrreldes külje poole 20-30 meetri kaugusele mootorrattast. Hoo pealt kukkudes lendaks mobiiltelefon füüsika seaduste kohaselt ettepoole. Samuti ei ole usutav, et isik, kes on just kukkunud hakkaks tavaolukorras kohe kiiresti oma telefoni otsima, pigem veendutakse et endaga on kõik korras ja alles seejärel asutakse asjade korrasolekut kontrollima. Käesoleval juhul oli aga aeg, mis oli isiku kukkumise ja politseiametnike mootorratta juurde jõudmise vahel umbes minut ja ratta juurde jõudes ei olnud isikut enam ratta juures, mis kinnitab, et kohe peale kukkumist tormas isik metsa. Kogu selle õhtu sündmuste käiku ja isiku enda poolt sündmuskoha öeldut arvestades on eluliselt usutav, et F.S üritas veel peale kukkumist politsei eest ära joosta, et vältida enda karistamist kiiruse ületamise eest. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et F.S nägi talle antud peatumismärguannet ja eiras seda tahtlikult. Seda kinnitavad nii tunnistajate ütlused kui F.S-i poolt tunnistajatele kohapeal antud põhjendused eest ärasõitmise kohta. Liiklusseadus § 38 lg 1 kohaselt on juht kohustatud sõiduki peatama, kui selleks on kehtestatud korras märguande andnud politseiametnik, abipolitseinik või muu isik, kelle pädevus selleks tuleneb seadusest või seaduse alusel antud muust õigusaktist. Kui liiklusjärelevalve teostaja pole peatumiseks kohta näidanud, peab juht peatama sõiduki sõidutee parempoolsel teepeenral, selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal. Kuna F.S eiras talle antud peatumismärguannet tahtlikult, on F.S toime pannud
Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on F.S täitnud
S § 18 lg 1 mõttes. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokooseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. F.S-i küsimustest tunnistajatele nähtub, et isik on kursis Harku-Rannamõisa teel paiknevate liiklusmärkidega (F.S teadis täpselt, kust algab 70 km/h ala) . Samuti peab juhtimisõigust omav isik teadma, et asulasisesel teel on suurim lubatud kiirus 50 km/h. Tunnistajate ütlustest nähtub, et F.S teadis, et ületas kiirust ning see oli ka peatumismärguande eiramise põhjuseks. Kiirusepiirangu alas 50 km/h saab kiirusega 143 km/h saab sõita ainult teadlikult ja tahtlikult. 9 Selline kiiruse ületamine ei toimu n.ö kogemata korraks gaasipedaali liiga palju vajutades. Seega pani F.S
S §16 lg 3 tähenduses. Liiklusseaduse § 234 lg 1 kohaselt peab peatumismärguande eiramine olema tahtlik. Nii tunnistajate kui menetlusaluse isiku enda ütlustest nähtub, et isik vaatas tagasi. Võttes arvesse kõiki kohtuistungil antud ütlusi ja tuvastatud asjaolusid (politsei eest ärasõitmise eesmärgiks oli vältida karistust) , ei pea kohus võimalikuks, et F.S ei näinud peatumismärguanne. F.S kiirendas pärast tahavaatamist järsult olukorras kus teine mootorrattur jäi teepeenrale seisma, kusjuures tunnistajate ütlustest nähtuvalt kiirus kasvas üle lubatu. Võttes arvesse tunnistajate ütlusi, mille kohaselt F.S tunnistas, et sõitis eest ära kuna ei tahtnud rohkem trahvi saada, on selge, et F.S seadis eesmärgiks politsei eest ära sõita ja eiras peatumismärguannet kavatsetult. Seega pani F.S
S §16 lg 2 tähenduses. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kummaski toimepandud väärteos tuvastatud. F.S on süüvõimeline ning KarS 2. ptk 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei ole kummaski väärteos tuvastatud.
lg 4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis ning rikkumise eest on karistusena ettenähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kahekümne nelja kuuni.
lg 1 näeb ette vastutuse sõidukijuhi poolt sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest ning rikkumise eest on karistusena ettenähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kahekümne nelja kuuni. Menetlusalusele isikule määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld - ja eripreventiivsetest eesmärkidest. F.S karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Nähtuvalt karistusregistrist F.S jõustunud väärteokaristusi ei ole. 08.04.2018.a kiirmenetluse otsusest nr 10220151857493 nähtuvalt on F.S 08.04.2018.a ületanud kiirust mitte vähem kui 38 km/h ja nimetatud teo eest määrati talle karistuseks rahatrahv. Kuigi F.S on nimetatud otsuse edasi kaevanud, ei ole ta oma kaebuses vaidlustanud teo toimepanemise fakti, vaid ainult trahvi suurust. Seega, kuigi karistusregistri järgi isikut ei ole varem väärteokorras karistatud (otsus nimetatud asjas ei ole veel jõustunud), ei muuda see olematuks asjaolu, et F.S on kiirust ületanud ka varem, st selline käitumine ei ole tal esmakordne. Hoolimata varasemast karistusest on F.S jätkanud liiklusalaste väärtegude toimepanemist, mis kinnitab, et varasem kokkupuude politseiga ning määratud rahatrahv ei ole F.S-ile mõju avaldanud ning hoidnud teda uue väärteo toimepanemisest. Lisaks puudub F.S töökoht ja püsiv sissetulek, mistõttu ei ole tal tõenäoliselt ka rahalisi vahendeid uue rahatrahvi tasumiseks. Seetõttu ei ole menetlusaluse isiku puhul otstarbekas ning põhjendatud määrata karistuseks rahatrahv. Võttes arvesse F.S-i isikut ja toimepandud tegu ning lähtudes karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest, on kohus seisukohal, et isikut tuleb karistada juhtimisõiguse äravõtmisega. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Käesoleval juhul on F.S vähem kui kahe kuu jooksul pannud toime 10 kolm liiklusväärtegu, neist 2 samalaadsed kiiruse ületamised. Rikkumised on läinud raskemaks. Isik on seadnud ohtu kaasliiklejate elud nii kiirust ületades kui politsei eest ära sõites, mistõttu tuleb tema süüd hinnata suureks. Karistuse eripreventiivne eesmärk on F.S-i puhul võimalik saavutada kohtu arvates üksnes tema mõneks ajaks liiklusest kõrvaldamisega, mis välistaks, et isik ei seaks oma tegevusega ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu. Piirkiiruse kehtestamise eesmärgiks on olnud kõigi liiklejate turvalisuse tagamine ning piirkiiruse korduv ületamine näitab, et F.S ei hooli enda ja kaasliiklejate turvalisusest. F.S-ile varem määratud karistus näitab ilmselgelt, et karistusena rahatrahvi kohaldamine ei mõjuta F.S-i piisaval määral ega takista uute liiklusalaste väärtegude toimepanemist. Menetlusalune isik on teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik ei kasuta mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Arvestades F.S-i süü suurust ning väärteo toimepanemise subjektiivseid asjaolusid, pidades silmas nii eri- kui ka üldpreventiivseid eesmärke leiab kohus, et
lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on õiglane määrata F.S-ile põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni keskmises määras, s.o. kaheteistkümneks kuuks ning
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest peab kohus õiglaseks karistuseks põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks. Kuna kohus väärteomenetlust ei lõpeta puudub alus õigusabikulude hüvitamiseks riigi eelarvest. Liina Pohlak Kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.