← Eesti

1-12-6283/36

Obsah (10)§ 217§ 43§ 35§ 2763§ 289§ 285§ 294§ 180§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.05.2013. a, Tallinn Kohtuasja number 1-12-6283 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja

§ 217alusel kahtlustatavana kinni peetud 07.04.2011.a.

– 09.04.2011.a., tõkendina kohaldatud vahistamist alates 09.04.2011.a. – 22.07.2011.a.,

§ 217alusel kahtlustatavana kinni peetud 09.02.2012.a.

– 10.02.2012.a.., tõkendina kohaldatud vahistamist alates 10.02.2012.a. Varem kriminaalkorras karistatud 11 korral. Kaitsja Natalja Lausmaa (asenduskaitsja Jugans Grossmanni asemel) RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 20.11.2012. a otsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. 1

(5)Tagastada T.J-ile talt kriminaalmenetluse nr 1223010187 raames ära võetud mobiiltelefoni mälukaart ja 5 SIM-kaarti, mis on hoiul Tallinna Kesklinna politseijaoskonnas. Mõista T.J-ilt välja apellatsioonimenetluses õigusabi osutanud kaitsja kasuks välja 345,60 eurot. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  1. Harju Maakohtu otsusega mõisteti T.J KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi süüdi 16 varguse toimepanemises Tallinna kesklinna piirkonnas asuvatest korteritest ja äripindadelt ajavahemikul
  2. jaanuar 2011 –
  3. veebruar
  4. a ja teda karistati 4-aastase vangistusega.
  5. Maakohtu otsuse peale esitas süüdistatav T.J apellatsiooni, milles taotleb, et ta mõistetaks õigeks episoodides, milles kannatanuteks on S. Klaar, D & K Salong, Arco Vara, K. Lavi ja I. G. Apellatsioonis kritiseeritakse apellatsioonis prokuröri (probleemid kokkulepete sõlmimisel), samuti kaitsjat (leiab, et on määratud prokurörile sobiv kaitsja) ja maakohut (kohus jättis kõik tema taotlused rahuldamata, kohtumenetlus on „formaalsus“). T.J väidab, et ta ei saanud materjalidega piisavalt tutvuda, sest materjalid olid CD-l ja advokaadi valduses, ei saanud kaitsjalt kirjalikke koopiaid. T.J märgib, et kohus avaldas tema kohtueelses menetluses antud ütlused, kuid need ütlused, milles ta süü omaks võttis, andis ta selleks, et vahi alt vabaneda – uurija lubas, et kui tema „aitab parandada statistikat“, tuleb uurija talle vastu ja vabastab ta vahi alt. 24.01.
  6. a episoodis esitas prokurör tõenditena pandimaja tõendid. Jääb arusaamatuks, kuidas need tõendavad tema süüd. T.J märgib, et seletas nende tõendite päritolu Süüdistatav märgib, et teab tunnistaja R. A, tegemist on süüdi mõistetud narkomaaniga. Prokurör selgitas tunnistajale kohtus tükk aega midagi. Tunnistaja andis kohtus võrreldes eelnevaga vastuolulisi ütlusi. Kohtus vastas „nagu paberilt“, kõike mäletas. Kohus taas ei pidanud vajalikuks täpsustada, võrrelda varem antud ütlustega (21.07.2011). Apellant kritiseerib jäljeekspertiise, kuna piirdutud on üldtunnustega. Kohus on otsuses viidanud „modus operandile“, leiab, et see näitab tema vastu tõendite puudumist. T.J ei ole nõus sellega, et talt mõisteti välja ekspertiisikulud, sest ekspertiisid ei kinnitanud tema süüd. Lisaks märgib T.J , et talt võeti ära sim-kaardid, mälukaart, võtmed; tahab sim-kaartide hüvitamist. Maakohtu otsuses on kandmata karistuse pikkus vale.
  7. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, kaitsja toetas apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  8. Kohtukolleegium märgib esiteks, et prokurörile seoses sõlmitud kokkulepetega tehtud etteheited 2
(5)ei ole asjassepuutuvad, kuna maakohus keeldus 29.10.2012. a määrusega kokkulepet kinnitamast (kd I; tl 42) ning kriminaalasja arutati üldmenetluse korras. Ka ei ole asjakohane väide, nagu oleks prokurör määranud T.J-i kaitsma endale sobiva advokaadi. Nimelt ei määra prokurör ise kahtlustatavale või süüdistatavale kaitsjat, vaid vastavalt

§ 43

lg-le 2 määrab uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu taotlusel isikule kaitsja Eesti Advokatuur. Seega ei ole prokuröril võimalik otsustada, kes isikut kaitseb. Kuivõrd kaitsja tutvustas süüdistatavale kriminaaltoimikut, ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka süüdistatava kaitseõigusi rikutud.

§ 35

lg 2 näeb ette, et süüdistataval on õigus tutvuda kaitsja vahendusel kriminaaltoimikuga, täpsustamata, kuidas tutvustamine peab toimuma. Seega ei tulene menetlusseadustikust kaitsja kohustust anda süüdistatavale toimiku materjalide koopiaid ning piisav on see, kui isikule tagatakse reaalne võimalus toimiku materjalidega tutvuda.

  1. Mis puutub maakohtu istungil seoses 24.01.
  2. a toime pandud vargusega avaldatud AS-i Tavid tšekkidesse (kd 4, tl 41, 46, 47), siis tõdeb ringkonnakohus esiteks, et T.J-i samal maakohtu istungil antud ütlused ei selgita nende tšekkide päritolu. Nii tšekkidel endal olevast tekstist kui ka AS Tavid kaaskirjast nähtub, et tehinguteks ei olnud ehete pantimine, vaid ehtekulla müük. Seega T.J-i ütlused selle kohta, et ta viis pandimajja oma ema ehteid ja hiljem ostis need välja, ei selgita kuidagi kõnealuseid tehinguid. Samas peab ringkonnakohus nentima, et ei tšekkidest endist ega muul moel ei nähtu nende tehingute seotust 24.01.
  3. a toime pandud vargusega. Avaldatud tšekid kannavad kuupäeva 20.02.
  4. a, s.o tšekkidel toimunud tehingud on toimunud ligi 1 kuu pärast vargust. Tšekkidel on märgitud vaid, et müügi objektiks on olnud kuld prooviga 585 ning kogused 4,58 ja 22,9, täpsemat informatsiooni need müüdud ehtekulla kohta ei anna. Kannatanu I. G on maakohtu istungil maininud vaid, et varastati muuhulgas ehteid (kd 4, tl 3), neid täpsemalt kirjeldamata ega nimetamatagi. Seega ei ole võimalik müüdud ehtekulda seostada konkreetse varguse episoodiga. Maakohus on neid tõendeid küll nimetanud, kuid otsusest ei nähtu, millise tähenduse on maakohus nendele tõenditele andnud, s.t kas maakohus on nendele T.J-i süüdimõistmisel tuginenud. Seega jääb T.J-i süüd tõendama eksp erdiarvamus (kd 4; tl 30), mille kohaselt võivad sündmuskohal fikseeritud jalatsijäljed olla jäetud ekspertiisiks esitatud (T.J-ile kuuluva) jala jalatsitega, aga ka kannatanu ütlused ja sündmuskoha vaatluse protokoll koos fototabeliga. Asjaolu, et eksperdiarvamuses on tuginetud üksnes üldtunnustele, vähendab vaieldamatult tõendi jõudu, kuid ei tähenda veel, et nimetatud tõend ei oleks üldse kasutatav. Nii kannatanu ütlused kui sündmuskoha vaatluse protokoll omavad tähtsust põhjusel, et nendest on nähtavad toimepandud vargust iseloomustavad asjaolud, mis on sarnased teiste T.J-i poolt toime pandud kuritegudega: samasugune on korterisse sisenemise viis, samuti esemed, mida varastati. Nagu maakohus on otsuses konkreetsetele Riigikohtu lahenditele viidates märkinud, võib Riigikohtu praktika kohaselt isiku süü tõendamisel tugineda muuhulgas sellele, et toimepandud kuritegu vastab süüdistatava „käekirjale“ ( ). Asjaolu, et sündmuskohalt leitud jäljed on jäetud samasuguse jalatsiga, mida kandis T.J, ning vargus on toime piirkonnas ja pandud viisil, mis on iseloomulik T.J-ile, leiab ringkonnakohus, et T.J-i süü on tõendatud.
  5. S. Klaari elukohast ja D & K Salongist toime pandud varguste osas on T.J-i süüd kinnitavaks tõendiks samuti eksperdiarvamused, mille kohaselt on sündmuskohalt leitud jäljed sellised mis võivad olla jäetud T.J-i kasutatud jalatsitega. Seevastu neid episoode puudutavad T.J-i kahtlustatavana antud ütlused tuleb tõendina kõrvale jätta, sest kuigi T.J tunnistab end kahtlustuses loetletud kuritegudes süüdi, ei ole ta kõnealuste varguse episoodide kohta sisulisi ütlusi andnud, vaid on väitnud, et ei mäleta
  6. a jaanuaris ja veebruaris toime pandud varguste asjaolusid. Sarnaselt 24.01.
  7. a varguse episoodiga peab ringkonnakohus aga sündmuskoha vaatluse protokollile, asitõendi (jälg) vaatluse protokollile, jäljeekspertiisi eksperdiarvamusele ja kannatanu ütlustest ja sündmuskoha vaatluse protokollist nähtuvast kuriteo toimepanemise viisile, ka kõnealustes episoodides T.J-i süüd tõendatuks. 3

(5)7. Ka Arco Vara büroo ruumidest toime pandud varguse puhul tuleb samal põhjusel jätta T.J-i kahtlustatavana antud ütlused tõendina kõrvale. Asjaolu, et varguse pani toime T.J , tõendab taas eksperdiarvamus (millega seonduvad sündmuskoha vaatluse protokoll ja asitõendi vaatluse protokoll) ning lisaks sellele tunnistaja R. A ütlused. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust pidada R. A ütlusi ebausaldusväärseks. See, et R. A on kriminaalkorras karistatud narkomaan, nagu väidab T.J, ei tähenda, et R. A ei oleks võinud osta T.J-ilt sülearvuteid. Pigem võib arvata, et teadmata päritoluga sülearvuteid on valmis ilma küsimusi esitamata ostma isikud, kellel on endal kuritegelik taust. Nõustuda ei saa T.J-i väitega, et R. A andis kohtus ütlusi justkui loeks neid maha või oleks pähe õppinud. Kohtuistungi protokollist on näha, et R. A vastab mitmetele küsimustele (sh prokuröri omadele), et ta täpselt ei mäleta või ei oska küsimusele vastata. Nii on protokollis kirjas: Prokurör: Mis asjaoludel Te tutvusite temaga? Tunnistaja A: Täpselt ei mäleta. Keegi ühistest tuttavatest tegi tuttavaks. /---/ Prokurör: Millal ta pakkus Teile arvuteid osta? Tunnistaja A: No umbes 2 aastat tagasi. Täpselt ei mäleta. Prokurör: Kas oli talv või kevad või suvi? Tunnistaja A: Külm oli. Ma ei tea, kas oli talv. Vist oli rohkem talve poole. Arvestades, et sündmusest, mille kohta küsimusi esitati, oli möödas umbkaudu kaks aastat, on aga see, et isik ei suuda kõike täpselt meenutada, mõistetav. Ka asjaolu, et prokurör tunnistajaga kohtus tunnistajaga midagi rääkis, ei anna samuti alust tunnistaja ütluste kõrvale jätmiseks. Menetlusseadustik ei keela kohtumenetluse poolel enne ülekuulamist suhelda tunnistajaga, kelle üle kuulamist ta on taotlenud. Veelgi enam,

§ 2763

kohaselt võib kohtumenetluse pool ristküsitluseks valmistudes suhelda isikuga, keda soovib kohtuistungil üle kuulata, viimase nõusolekul. Põhjendamatu on etteheide maakohtule, et maakohus ei võrrelnud R. A maakohtus antud ütlusi tema varem antud ütlustega. Maakohus saab

§ 289

kohaselt üldmenetluses võrrelda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi kohtus antud ütlustega üksnes juhul, kui mõni kohtumenetluse pool esitab väite vastuolu kohta ja taotleb kohtueelses menetluses antud ütluse avaldamist vastuolu osas. Omal algatusel ei ole maakohtul võimalustki isiku kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlusi omavahel võrrelda, sest

§ 285

lg-t 2 on muudetud nii, et maakohtule ei anta enam üldmenetluses üle toimikut kohtueelse menetluse materjalidega. Kui keegi kohtumenetluse pooltest pole taotlenud kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, ei ole kohtule ka vastavat tõendit üle antud. T.J on maakohtu istungi protokolli kohaselt esitanud tunnistaja R. Ale küll küsimuse, miks viimane oma ütlusi muudab, kuid tema ega keegi teine kohtumenetluse pool ei ole taotlenud kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist osas, milles väidetavalt esines vastuolu. Sellest tulenevalt on T.J-i väide, et tunnistaja R. A on andnud kohtueelses ja kohtumenetluses erinevaid ütlusi, paljasõnaline.

  1. K. Lavi elukohas toime pandud varguse osas on T.J-i süüd kinnitavaks tõendiks ka tema 22.07.
  2. a kahtlustatavana antud ütlused. T.J-i väide, et ta andis ennast süüstavaid ütlusi selleks, et vabaneda vahi alt, ei ole kohtu jaoks kuidagi kontrollitav. Ainuüksi asjaolu, et T.J on 22.07.
  3. a vahi alt vabastatud, ei ole piisav, võtmaks seisukohta, et ütlused on antud vahi alt vabanemise eesmärgil ning ei vasta tõele. T.J oli võimalus anda ütlusi kohtuistungil, kuid seda võimalust ta ei kasutanud ning seetõttu avaldatigi tema kohtueelses menetluses antud ütlused.

§ 294

kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel lubada esitada tõendina süüdistatava poolt kohtueelses menetluses arutamisel antud ütlusi, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. 4

(5)
  1. Seoses apellatsiooni väitega, et maakohtu otsuses on kandmata karistuse pikkus vale, märgib ringkonnakohus, et maakohus on 21.11.
  2. a määrusega parandanud T.J-i kandmisele kuuluva karistuse tähtaega, milleks on määruse kohaselt 3 aastat 8 kuud ja 14 päeva vangistust. Kontrollimaks süüdistatava väidet, et talt võeti kinnipidamisel muuhulgas ära telefoni mälukaart ja sim-kaarte, tegi ringkonnakohus järelepärimise Põhja Prefektuurile. Vastuses kinnitatakse nende esemete äravõtmist. Kuivõrd kriminaalasja materjalides ei ole taotletud nende konfiskeerimist ning puuduvad andmed, et need oleks kuidagi seotud toimepandud kuritegudega, tuleb mainitud esemed süüdistatavale tagastada.
  3. Kohtukolleegium ei näe alust menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks põhjendusel, et osa ekspertiise ei kinnitanud T.J-i süüd. Vastavalt

§ 180

lgle 1 jäävad süüdimõistva otsuse puhul menetluskulud süüdimõistetu kanda.

§ 180

lg 3 kohaselt võib kohus jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda juhul, kui süüdimõistetu ilmselgelt ei ole võimeline menetluskulusid täies ulatuses tasuma. Seega ei sõltu seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmine sellest, kas konkreetne tõend tõendas isiku süüd või mitte. 11. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes

§ 337lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Täiendavalt määrab ringkonnakohus, et T.J-ile tuleb tagastada talt kriminaalmenetluse nr 1223010187 raames ära võetud mobiiltelefoni mälukaart ja 5 SIM-kaarti, mis on hoiul Tallinna Kesklinna politseijaoskonnas. Nimetatud esemete konfiskeerimist taotletud ei ole ning tõendatud ei ole, et need esemed oleks seotud käesoleva kriminaalasja esemeks olevate kuritegudega. 12. T.J-i kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 345,6 eurot. Taotletu vastab Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud korras ettenähtud tasumääradele ning ringkonnakohus rahuldas taotluse. Vastavalt

§ 185lg-le 2 tuleb menetluskulud mõista välja süüdistatavalt. Sten Lind Meelika Aava Malle Preimer 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.