lg 2 alusel jätta kaitsja taotlus riigilt õigusabikulude väljamõistmiseks rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
; § 179 lg 1 p 2; § 180 alusel mõistis D.U-lt välja menetluskulud: sundraha 705 eurot, kannatanu esindajale makstud tasu 936 eurot. Määras menetluskulude vabatahtliku tasumise ajaks 12 kuud. APELLATSIOON: 3. Apellant märgib, et kohtu ülesanne ei ole mitte välja selgitada, kuidas kannatanule vigastused tekkisid, vaid kohus peab üksnes tuvastama, kas D.U poolt kannatanule vigastuste tekitamine on tõendatud või ei ole tõendatud. Praegusel juhul ütleb kohus tegelikult seda, et kuigi ei ole tõendatud, et tõepoolest D.U põhjustas kannatanule vigastused, ei saa see olla ka keegi teine. Demokraatlikus õigusriigis, mis rajaneb õiglusele ja õigusele ei saa kohtupoolt väljapakutud süüditunnistamise meetodiga – kes siis muu, kui mitte süüdistatav on kurjategija – kedagi kriminaalkurjategijaks tunnistada. Kuigi kaitsja juhtis kohtuvaidlustes kohtu tähelepanu sellele, et käesoleval juhul on tegemist paljuski tüüpilise sõna-sõna vastu olukorraga, mil kohtul tuleb juhindudes Riigikohtu korduvatest juhtnööridest väga põhjalikult analüüsida ja põhjendada kõiki süüstavaid ja õigustavaid tõendeid, kohus seda ei teinud. Kohus ei pidanud üldse vajalikuks hinnata kannatanu ütlusi läbi kaitseversiooni. Kuna Riigikohus siiski sõna-sõna vastu olukorras sellist analüüsi kohtutelt nõuab, siis ei ole kohtuotsuse püsima jäämisel erilist perspektiivi. Alles 2 pärast seda, kui kohus esitanuks kohtuotsuses selle lugejale ka sellise alternatiivse käsitluse, võinuks kohus teha järelduse, et kannatanu ütlused on kurjategija süüditunnistamiseks piisavad. Kaitsja arvates on maakohus ilmselgelt eksinud
lg 1 p 7 nõuete vastu, kuna pole hinnanud sõna-sõna vastu olukorras Riigikohtu praktikale vastavas mahus ja kvaliteedis tõendeid ja esitanud tõendite kogumist tulenevat järeldust. Objektiivselt ei ole kannatanu rääkinud väidetava vägivallasündmuse kohta kriminaalmenetluse ajal ühte ja sama juttu. Tema ütlused on vastuolulised, mis ilmekalt tuli välja kriminaalasja kohtulikul uurimisel. Nii ei suutnud kannatanu arusaadavalt selgitada, miks ta koheselt ei rääkinud valudest rindkeres (luumurd ikkagi tõsine asi, mis ei saa jääda vigastuste kirjeldamisel märkamatuks). Igapäevases kohtupraktikas ei suhtuta tõsiselt ütluste muutmise sellistesse vabandustesse, et . Fakt on see, et ülekuulamisel kirjeldas kannatanu sündmusi hoopis teisti, kui kohtuistungil. Kannatanu ei rääkinud eeluurimisel kordagi sellest, et tema silma ja näo kahjustuse põhjustas D.U korduv rusikatega näkku löömine. Selline versioon on tekkinud alles hiljem. Praegusel juhul on kannatanu ütlused tõendikõlbmatud nii temale rusikatega korduvas näkku löömise faktis, kui ka talle tekitatud rindkerevigastuse faktis. Apellant esitab väljavõtte kohtuistungi protokollist kannatanu ütluste osas. 10.08.2015, kui kannatanu pöördus EMO-sse, siis ta ei rääkinud, et elukaaslane peksis teda rusikatega näkku, vaid ütles, et elukaaslane võttis öösel juustest kinni ja tümitas nägu vastu voodit (vt YY 10.08.2015 epikriis). Ka selline haiglale esitatud väide ei ühti kohtusse esitatud süüdistuse versiooniga. Kui maakohus tõepoolest hinnanuks kriminaalasjas kogutud tõendeid selliselt nagu see olnuks vajalik sõna-sõna vastu olukorras, jõudnuks kohus möödapääsmatult veendumuseni, et kannatanu ebausaldusväärsetest ütlustest ei piisa D.U süüditunnistamiseks. Apellant soovib apellatsiooni arutamist avalikul kohtuistungil. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 27.05.2017 otsus kuulub tühistamisele. Palub D.U täielikult õigeks mõista või siis alternatiivselt saata kriminaalasi Harju Maakohtusse uueks arutamiseks ja kehtiva õiguse nõuetele vastava kohtuotsuse vormistamiseks. D.U kasuks tuleb välja mõista kohtukulud, mille rahalise suuruse täpsustab kaitsja kohtuistungil. KANNATANU ESINDAJA VASTUS:
lg 3 p-st 1 ei pea kolleegium vajalikuks korrata kõiki maakohtu otsuse põhiosas kajastatud asjaolusid, vaid piirdub apellatsiooni peamistele väidetele hinnangu andmisega. 7.1. Kaitsja on esitanud alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise taotluse. Apellatsiooni põhjendustes leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
lg 1 p 7 mõttes, kuna pole hinnanud sõna-sõna 4 vastu olukorras ettenähtud mahus ja kvaliteedis tõendeid ega esitanud tõendite kogumist tulenevat järeldust. Ringkonnakohus osutab, et
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tu leb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
(Riigikohtu otsus nr 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Kaitsja on põhistanud oma seisukohta väitega, et kohus jättis kannatanu ütlused vajalikul määral analüüsimata ja seda ka läbi kaitseversiooni. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Maakohus on kohtuotsuses andnud ülevaate kannatanu poolt ristküsitlemise käigus antud ütlustest, on need hinnanud usaldusväärseteks. Kohtuistungi protokolli kohaselt oli viidatud kaitseversiooniks, et kannatanu on alkoholijoobes kukkudes ennast vigastanud või siis vigastused endale ise tekitanud. Ka nimetatud versioonile on kohus vastanud ja andnud sellele hinnangu läbi tuvastatud vigastuste lokalisatsiooni ja versiooni elulise usutavuse. Kolleegium leiab, et
Kaitsja põhjenduste ning maakohtu otsuse pinnalt ei nähtu eeltoodud põhjusel kohtuotsuse tühistamise ja kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise seaduslikke aluseid, mistõttu kaitsja vastavasisuline taotlus rahuldamisele ei kuulu. 7.2 Kaitsja apellatsioonis esitanud väite kohaselt on maakohus leidnud otsuses, et D.U poolt kannatanule vigastuste tekitamine pole tõendatud ja kohus on D.U süüdi tunnistanud vaid seetõttu, et keegi teine neid vigastusi ei saanud tekitada. Maakohus leidis, et vaidlus puudub selles, et kannatanule YY-le olid kehavigastused tekitatud. Analüüsides seejuures vigastusi kinnitavaid tõendeid, kohus märkis, et kohtu hinnangul ei saa nende tekitajaks keegi teine kui D.U olla. Seejärel on kohus analüüsinud kõiki esitatud tõendeid, kõrvutades isikulisi ja kirjalikke tõendeid andnud neile hinnangu. Seega on maakohus sisuliselt kasutanud välistamismeetodit, mis on kohtupraktika kohane ja lubatav ja seda eriti juhtudel, kui kuritegu on toime pandud ruumis, kus viibinud isikute ring on piiratud ja tuvastatud. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-36-15 sedastanud põhimõtte, et tähtis ei ole niivõrd see, kas toimepanija isiku kindlakstegemisel kasutati välistamismeetodit, kuivõrd see, missuguseid põhjendusi järgides süüdimõistva otsuse tegemiseni jõuti. Maakohus on tõenditele tuginevalt põhistanud, miks on kuritegu etteheidetav just süüdistatavale ning kaitsja väide nagu kohus oleks tõdenud, et tema poolt kannatanule kehavigastuste tekitamine pole tõendatud, on ekslik ja vastuolus kohtuotsuse põhjenduste ja järeldustega. 7.3. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed ja nendele tuginemine ebaseaduslik. Kaitsja esitab kohtustungi protokollist väljavõtte ja leiab, et kannatanu ütlused on olnud vastuolulised ja arusaadavat selgitust kannatanu ei andnud. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et
lg 1 kohaselt on kannatanu ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas kannatanu ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas 5 kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlused on vastuolus teiste isikuliste ja kirjalike tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kaitsja vastuolu tõttu taotlenud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist süüdistatava poolse vägivalla kasutamise asjaolude osas. Vastavalt kohtuistungi protokollile kui ka apellatsioonis esitatud väljavõttele on kaitsja hinnanud vastuoluna asjaolu, et kannatanu on avaldatud lõigus rääkinud, et süüdistatav tiris ta voodit välja, ta kukkus, siis lasi lahti, ta läks voodisse tagasi, süüdistatav tuli järgi, võttis juustest kinni ja teise käega lõi pead vastu voodit. Ristküsitluse käigus on kannatanu andnud ütlusi, et süüdistatav lõi, tema peal olles, parema käega mitu korda paremale poole näkku. Kolleegium nendib, et maakohus ei ole otsuses kannatanu ütluste usaldusväärsuse analüüsis pidanud vajalikuks eraldi käsitada avaldatud osas vastuolu esinemist ja kannatanu selgituste veenvust. Küll aga tuleneb kohtuotsusest, et kohus on süü hindamisel lugenud kannatanu poolt ristküsitlemisel antud ütlused tervikuna usaldusväärseks tõendiks. Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, siis kaitsja apellatsioonist tulenevalt on kolleegiumil õigus anda kannatanu ütlustele omapoolne hinnang ka vastuolu esinemise ja selgituse usutavuse aspektist lähtuvalt. Kannatanu on kohtuistungil selgitanud, et oli väga segaduses ja nördinud, rääkis menetlejale nii nagu oli, ka näkku löömisest, kuid ei osanud arvata, et protokollis peab kõik olema sõnasõnalt. Samuti selgitas, et iga kord kui D.U tõmbas vasaku käega pea voodist eemale, siis parema käega löömisel lõi pea vastu voodit. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodu ei anna alust tuvastada sellist vastuolu kannatanu poolt erinevatel menetlusstaadiumitel antud ütlustes, mis annaks aluse tema kui tõendiallika usaldusväärsuses kahelda ning ütluste täielikuks või ka osaliseks tõendikogumist väljajätmiseks. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kannatanu on oma ütlusi kohtueelsel uurimisel hiljem täiendanud ja täpsustanud ning kohtuliku uurimise käigus ei ole vaatamata kaitsja taotlusele neis kohtuistungil ristküsitlemise käigus antud ütlustega vastuolusid tuvastatud. Kohtukolleegium märgib, et kohtueelse uurimise käigus menetlustoiminguna täiendavate ja täpsustavate ütluste andmine pole vastuolus seadusega ning asjaolu, et esialgsel ülekuulamisel kõiki detaile pole avaldatud või protokollitud, ei anna alust vaid nende alusel tuvastada vastuolu ütlustes. 7.4. Kaitsja ei ole apellatsioonis seadnud kahtluse alla kannatanul fikseeritud vigastuste olemasolu ega vaidlustanud prokuröri poolt kohtule esitatud kannatanu läbivaatuse protokolli koos fotodega ja ITKH epskriisi seaduslikkust ja usaldusväärsust. Seega puudub selles osas vaidlus ka ringkonnakohtus. Kohtuistungil süüdistatav eitas igasuguse vägivalla kasutamist, kuid tunnistas, et hommikul oli kannatanu silm paistes nagu mesilane oleks nõelanud. Samas esitas versiooni, et kannatanu kas kukkus või vigastas end ise. Maakohus on nimetatud versiooni alusel andnud hinnangu kannatanu ütluste tõepärasusele ja hinnanud kaitseversiooni eluliselt ebausutavaks( otsuse lk 5). Seega on ainetud apellandi etteheited eelnimetatud osas põhjenduste esitamata jätmises. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega ja järeldusega ja leiab, et maakohus on seaduslikult tõendite kogumile tuginevalt leidnud, et kannatanul tuvastatud vigastused on tekitatud süüdistatava poolt. Riigikohus on oma lahendites ( nt RKKKo 3-1-1-64-16, 3-1-1-49-16) muuhulgas sedastanud, et esitatud kaitseversiooni argumendid ( vaidlustatud kriminaalasjas, et kannatanu sai vigastused kukkudes või enesevigastamise teel) on suunatud nn põhjendatud kahtluse 6 tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt põhimõtte (
Oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka
Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Vaidlustatud kriminaalasjas igasugune kaitseversiooni kinnitav tõendikogum puudub, mistõttu ei ole tuvastatav ka isiku süüküsimust puudutav kõrvaldamata kahtlus
7.5. Kokkuvõtvalt ringkonnakohus leiab, et maakohus on kooskõlas kriminaalmenetluse normidega põhjendanud, milliste tõenditega on süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud tõendatud. Kohus on kooskõlas
lg-s 2 sätestatuga hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhjendanud, miks on etteheidetava teo D.U poolt toimepanemise tuvastamisel tuginenud kannatanu, mitte süüdistatava ütlustele. Kolleegium ei tuvastanud Harju Maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamise ja apellatsioonis taotletud õigeksmõistva otsuse tegemise aluseid.
mai 2017 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 11. Kaitsja esitas ringkonnakohtu istungil D.U-le õigusabi kulude hüvitamise taotluse. Põhjendatud on taotlust, viitega
Ringkonnakohus ei mõista D.U õigeks, mistõttu taotluses esitatud alus puudub.
lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kaitsja esitas apellatsiooni süüdistatava huvides, seega jäävad õigusabi osutamisega seotud kulud D.U kanda ja kaitsja taotlus rahuldamisele ei kuulu. (allkirjastatud digitaalselt) 7 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.