Obsah (4)

§ 209§ 201§ 64§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2011, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-2523 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma,

§ 209lg 2 p 1 ja § 201 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 21.

septembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja advokaat Anne Vissak Prokurör Külli Saks D.R , ik: XXX; XXX; varasemalt karistatud 6 korral Advokaat Anne Vissak Süüdistatav Kaitsja kriminaalkorras RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus D.R-i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2. Apellatsioon jätta rahuldamata.
3. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt AB Sirje Must kasuks 115 (ükssada viisteist) eurot ja 6 senti advokaat Anne Vissaku poolt D.R-i süüdistusasjas määratud korras kaitse teostamise eest. AB-le Sirje Must välja makstud õigusabitasu jätta D.R-i kanda. D.R tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034800017 või Swedbankis nr
4. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „D.R , 1-11-2523, kohtukulud“. Kohtukulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Menetluskulude osas võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest Tartu Ringkonnakohtu kaudu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Tartu Maakohtu
6. septembri 2011 otsusega tunnistati D.R süüdi

§ 201

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 10 kuud vangistust;

§ 209

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti D.R-ile liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mida suurendati

§ 65lg 2 alusel 29.

novembri 2007 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 11 kuud ja 28 päeva – võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale vangistus kestusega 2 aastat 11 kuud ja 28 päeva. Kohtuotsusega rahuldati ka tsiviilhagid ning mõisteti D.R-ilt T.P. kasuks välja 1912.24 eurot ja H.L-K. kasuks 1097.49 eurot. D.R tunnistati

§ 209

lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud omastamise ja varguse, töötades alates

1. oktoobrist 2008 Meie Ehitus OÜ-s tegevjuhina, sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Meie Ehitus OÜ esindajana andis ta T.P. le lubaduse teha trepikoja ehitustöid aadressil Tartu, Kesa 35, mille kohta sõlmis ehituse töövõtulepingu nr 2008/270808 ning pettis 05.12.2008 Tartus Kesa 35 T.P. lt välja ettemaksu 12425 krooni (794,10 eurot) ja 2008 detsembri lõpus lisaks 17495 krooni (1118,13 eurot), lubades saadud raha eest organiseerida Meie Ehitus OÜ poolt Tartus Kesa 35 objektil ehitustööde teostamise ajavahemikul 10.12.2008 kuni 31.12.
2. Tegelikkuses puudus D.R kavatsus lubatud töid teostada, D.R tellimusest ja selle alusel saadud ettemaksust Meie Ehitus OÜ juhtkonda ei teavitanud ning ettemaksu OÜ-le üle ei andnud, vaid omastas selle. Kelmusega põhjustas D.R T.P. varalist kahju 29920 krooni (1912,24 eurot). Samuti tunnistati D.R süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud omastamise ja varguse, töötades alates
3. oktoobrist 2008 Meie Ehitus OÜ-s tegevjuhina, sai 28.11.2008 aadressil Ringtee 26, Tartu tööülesannete täitmiseks oma kasutusse Meie Ehitus OÜ juhatuse liikme H.L-K. isikliku sülearvuti väärtusega 12989,99 krooni; sülearvuti hiire Logitech V500, väärtusega 690,01 krooni; Fujitsu Siemens mini optilise hiire USB, Fujitsu Siemens mälupulga MYUSBS V810; Fujitsu Siemens veebikaamera V30S; koguväärtusega 13680 krooni (874,31 eurot). Töölepingu lõpetamisel Meie Ehitus OÜ-ga 14.01.2009 jättis D.R sülearvuti koos nimetatud tarvikutega H.LK. tagastamata, pöörates esemed ebaseaduslikult enda kasuks. Omastamisega põhjustas D.R H.LK. varalist kahju 13680 krooni (874,31 eurot).
4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja D.R-i õigeksmõistmist. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ning kohtu järeldused ei ole vastavuses uuritud tõenditega. Kelmuse koosseisust saaks rääkida siis, kui oleks tõendatud, et D.R lõi teadvalt ebaõige ettekujutuse selleks, et saada varalist kasu. See ei ole leidnud aga tõendamist. 2 Kaitsja hinnangul on võimalik, et kannatanu H.L-K.lihtsalt ei mäleta, et D.R talle ettemaksuna antud raha üle andis. Samuti ei ole H.L-K.väitnud, et D.R puudus õigus võtta ettemaksu; firma jätkusuutlikkuse seisukohalt oli sellise kokkuleppe olemasolu pigem usutav. D.R sõlmis lepingu äriühingu nimel ning tal oli selleks ka täielik õigus. Seega tuleks täitmata tellimuse eest vastutada ehitusettevõttel, keda D.R esindas. T. P. tasus ettemaksu mitte seetõttu, et D.R lõi talle tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, vaid selleks, et OÜ Meie Ehitus asuks täitma võetud lepingulisi ülesandeid. Seega tuleks kõne alla üksnes omastamise koosseisu kohaldamine. 2.2 Samuti on D.R kinnitanud, et tema valduses olnud sülearvuti tagastas ta H.L-K.. Kaitsja leiab, et sellekohastes ütlustes ei ole alust kahelda. Väär on kohtu väide, nagu oleks D.R olnud enda kohtus antud ütlustes ebakindel ja laveeriv. Ta tunnistas arvuti mahamüümist seoses kohtuasjaga, milles ta on juba süüdi tunnistatud, mitte aga käesolevas kriminaalasjas.
5. Tartu Ringkonnakohtu
6. oktoobri 2011 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
7. novembrini
8. 3.1 Nimetatud tähtajaks esitas ringkonnakohtule enda seisukohad prokurör K. Saks, kes leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. 3.1.1 Prokuröri hinnangul on maakohus kõik apellatsioonis esitatud väited juba ümber lükanud. T. P. lepingut sõlmides oli D.R-i tegevus algusest peale suunatud isikliku kasu saamisele. Asjaolu, et ta töötas OÜ-s Meie Ehitus, suurendas vaid tema usaldusväärsust kannatanu silmis ning tal puudus kavatsus luua tegelikku võlaõiguslikku suhet kannatanu ja OÜ Meie Ehitus vahel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsiooni väidete ning prokuröri esitatud seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb tagajärjetuks. Esmalt hindab kriminaalkolleegium apellandi väiteid süüdistuses

§ 209

lg 2 p 1 järgi (I), vastab siis kaitsja etteheidetele

§ 201

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud süüdistuses (II), lahendab seejärel menetluskuludega seonduva (III) ning viimasena sedastab apellatsioonimenetluse tulemused (IV). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I

1. Esmalt osundab ringkonnakohus menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04). Käesoleval juhtumil ei taotleta mingite uute tõendite lisamist/uurimist, vaid kohtutoimikus sisalduvate ning maakohtus uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Nagu öeldud, ei taotle apellant sisuliselt muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ümberhindamist. Seejuures osundab kriminaalkolleegium arusaamale, mille kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-48-11). Sellest järeldub, et kui 3 erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad.
2. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning põhimõtteliste vastuoludeta. Samuti ei näe ringkonnakohus antud kaasuses minetusi materiaalõiguse kohaldamises. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et D.R pani toime

§ 201lg 2 p 1 ja § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod.

Maakohus on käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning süüdistatava esitatud selgitused omavahelisse konteksti ning selle tulemil põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o kuritegude toimepanemist D.R-i poolt. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus seega, et kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise D.R-i süüküsimuse lahendamisel. Sellises olukorras võimaldab KrMS § 342 lg 3 p 1 piirduda ringkonnakohtul üksnes omapoolsete põhjenduste lisamisega. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osiseks, kusjuures soostuda tuleb prokuröri seisukohtades esitatud arusaamaga, et sisuliselt kordab apellant neid väiteid, mida ta esitas kaitseargumentidena juba maakohtus ning millele maakohus enda otsuses ka vastas. Omapoolselt peab ringkonnakohus vajalikuks lisada järgmist. 6. Kriminaalkolleegium ei soostu kaitsja seisukohaga, et D.R-i tegevus kannatanuga lepingu sõlmimisel ei ole hinnatav pettusliku teona kelmuse koosseisu mõttes.

§ 209

kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, kusjuures pettusliku teo hindamine ei sõltu sellest, kas see on vormistatud mingi kirjaliku tehinguna või mitte. Kohtupraktika on olnud kindlalt seda meelt, et pettuslikuks teoks saab karistusõiguse mõttes olla ka väliselt täiesti tavapärane äritehing ehk teisisõnu – teatud tehingu väline legaalsus ei ole asjaoluks, mis vääraks pettusliku teo karistusõiguslikus mõttes. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-124-00 märkinud, eT.P. itlemaks tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu realiseerimisest süüdlase poolt tuleb silmas pidada, et sageli on KrK § 143 kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga ning määravaks on asjaolu, millal tekkis süüdlasel tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist plaanis selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse teel eksitusse, on teiste kuriteokoosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega (vt osundatud lahendi p 6.2; vt ka RKKKo 3-1-1-3-10, p 14). 7. Ringkonnakohus leiab, et kõik kelmuse koosseisule iseloomulikud tunnused on maakohus D.R-i käitumises veatult tuvastanud. Ka D.R ei ole eitanud, et ta sai kannatanult tööde teostamiseks ettemaksuna süüdistuses märgitud summa. Samas on ta väitnud, et selle raha edastas ta koheselt firma juhile H.L-K. (tlk 28 pöördel), kes omakorda on seda kategooriliselt eitanud (tlk 21 pöördel). Kohtukolleegium ei näe alust kahelda H.L-K.vastavasisulistes ütlustes ning apellandi viide tema võimalikule unustamisele ei ole tõsiseltvõetav. D.R-i tegevus lepingu sõlmimisel, ettemaksu küsimisel ning edasiselt põhjuste esitamisel, miks ei ole ehitustegevusega alustatud, annavad kogumis aluse väitmaks, et juba lepingu sõlmimise ajal ei olnud D.R plaanis seda täita, s.o ta viis kannatanu tegelikest asjaoludest eksimusse, mille ajel viimane tegi varakäsutuse. 4 7.1 Nii on kannatanu selgitanud, et esimese ettemaksu eest lubas D.R soetada ehitusmaterjali, sh kive, mille ooteaeg pidi olema 2 nädalat (tlk 19 pöördel). Samas ei ole leidnud mingilgi viisil tõendamist, et tegelikkuses anti sisse tellimus kivide ostmiseks ning kui nimetatud tähtaeg hakkas kätte jõudma, hakkas D.R esitama erinevaid vabandusi selle kohta, miks ei ole töödega veel alustatud. Nii on kannatanu T.P. kinnitanud, et D.R tuli nende juurde ning palus sõlmida uus leping, kuna tema autosse murti Tallinnas sisse ning varastati ära arvuti ning ka autos olnud leping (tlk 19 pöördel); lisaks lepingu uuele vormistamisele küsis D.R raamatupidamislikul ettekäändel ettemaksuna lepingujärgse summa teise poole, mille ta ka sai (tlk 20). Tegelikkuses on ilmnenud, et mitte mingisugust sissemurdmist D.R-i autosse ei toimunud ning midagi sealt ka ära ei varastatud; seda on tunnistanud ka D.R ise (tlk 30). Versiooni selle kohta, et ta rääkis lihtsalt loo sellest, kuidas on murtud sisse tema sõbra/tuttava autosse (tlk 30 pöördel), mida kannatanud vääriti mõistsid, ei pea ringkonnakohus vähimalgi määral usutavaks. D.R on seejuures kinnitanud sedagi, et ei toimunud mingit uue lepingu sõlmimist, vaid vanale lepingule kirjutati lihtsalt juurde teise ettemaksuosa summa (samas). Samal ajal on kannatanu T.P. selgitanud, et D.R-i poolt räägitu tõttu toimus just uue lepingu sõlmimine (tlk 19 pöördel) ning kriminaalkolleegium ei usu, et tegemist oleks järjekordse eksimisega, millest kannatanu aru ei saanud või mille osas on ta eksinud. Sellisel juhul tuleks sisuliselt väita, et tegemist on erinevate eksimiste/vääritimõistmiste/mittemäletamiste katkematu jadaga, mida kriminaalkolleegium ei pea aga vähimalgi määral eluliselt usutavaks. 7.2 Nagu öeldud, on tuvastatav D.R-i poolt kestvalt valede faktiväidete esitamine. Nii on ilmselgelt D.R eksitanud kannatanut ka selles osas, mis puudutab põhjusi, miks ei ole ehitustegevusega ikka veel alustatud. Kannatanu on kinnitanud, et D.R-i ütluste kohaselt oli firmal objekt Viljandis, mis oli vaja eelnevalt ilmtingimata lõpetada (tlk 20); sama on kinnitanud ka tunnistajana üle kuulatud H.P., kellele D.R väitis, et firma töölised on hõivatud Viljandis asuva objekti lõpetamisega (tlk 25 pöördel). Samal ajal on tunnistaja H.L-K. kinnitanud, et firmal ei olnud Viljandis mingeid objekte, mida oleks olnud vaja lõpetada vms (tlk 22), mis näitab täiendavalt, et algusest peale oli D.R-i eesmärgiks varalise kasu saamiseks viia kannatanu eksimusse, pärast mida toimus ainult erinevate põhjenduste ning vabanduse otsimine selle kohta, miks ei ole töödega ikka veel alustatud. 7.3 Seejuures ei näe ringkonnakohus alust kahelda H.L-K. ütlustes selle kohta, et sularahas ettemaksuga firma ei tegelenud ning ülekanded tehti firma arvelduskontole. Siinjuures on alusetu kaitsja viide ka sellele, nagu tinginuks sularahas arveldamise vajaduse fakt, et firma arved olid arestitud; selles osas on H.L-K. kinnitanud, et maksuvõla tõttu ei kasutatud SEB-panga kontot, küll aga Krediidipanga oma (tlk 24 pöördel). Kahtluse alla ei ole seatud seejuures H.L-K. poolt väidetut, et selle ühe ja ka ainsa töö teostamisel, mis D.R-i juhtimisel teostati (aadressil Turu 7, Tartu), kandiski korteriühistu raha just Krediidipanga arvele (tlk 21 pöördel). Jääb arusaamatuks, mis tinginuks vaatluse all oleval juhul sootuks teistsuguse asjade korralduse. 7.4 Seega lõi D.R kannatanule mulje, et saadud summade eest teostatakse tema majas tellitud/kokkulepitud tööd, mida tal aga ei olnud algusest peale plaanis teha. H.L-K.on seejuures selgitanud, et ta oli teadlik T.P. kõnest, milles sooviti enda maja juures tööde teostamist, kuna ta oli kõne toimumise ajal D.R-i kõrval (tlk 21 pöördel). Kui ta pärast huvi tundis, mis sellest objektist sai, oli D.R teatanud, et naiivsed vanainimesed arvasid, töid saab teostada ilma rahata või poolmuidu (samas); mingit juttu selle kohta, et objekt töösse läheb, ei olnud (tlk 24). See näitab üheselt, et D.R ei olnud algusest peale soovi kannatanu maja juures mingeid töid teostada, ta viis kannatanu teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõigele ettekujutusele, mille ajel tegi T.P. varakäsutuse ning mille tulemusel sai D.R varalist kasu. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus D.R-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 209lg 2 p 1 järgi tuleb jätta muutmata.

5 II 8. Edutuks jääb ka apellandi taotlus mõista D.R õigeks süüdistuses

§ 201lg 2 p 1 järgi.

Iseenesest tuleb soostuda kaitsjaga selles, et D.R ei ole maakohtus tunnistanud, nagu oleks ta tema valduses olnud ja H.L-K. kuulunud arvuti maha müünud. Sellekohastes ütlustes (vt tlk 30) on D.R tegelikkuses tõepoolest rääkinud ühest varasemast kriminaalasjast, kus ta tööandjale kuulunud arvuti omastamises on kokkuleppemenetluses juba süüdi tunnistatud. Kuid see ei väära siiski süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, kuivõrd tegemist ei ole ainukese argumendiga, millele tuginevalt on kohus D.R-i süüdi tunnistanud. 8.1 Tuleb tunnistada, et käesoleval juhul taandub küsimus sellele, kas usaldada enam D.R-i või kannatanu H.L-K.versiooni toimunu kohta. Kui D.R on kinnitanud, et ta tagastas arvuti omanikule (tlk 29 pöördel), siis kannatanu on seda kategooriliselt eitanud (tlk 23). Kriminaalkolleegium leiab, et tõeseid ütlusi annab sündmuse kohta H.L-K.ning D.R-i ütlused ei ole usaldusväärsed. Esmalt annab aluse tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks ringkonnakohtu poolt kelmuse episoodis tuvastatu, kus on ilmselge, et D.R ei ole tõendiallikana usaldusväärne. Nagu öeldud, luges ringkonnakohus tõendatuks selle, kuidas D.R kirjeldas sissetungimist enda autosse, mille käigus varastati ka tema valduses olnud arvuti (vt otsuse p 7.1). Siinkohal on kannatanu õigustatult osundanud asjaolule, et kuidas sai talle tagastada midagi, mis süüdistatava enda väidete kohaselt oli temalt juba varastatud (tlk 23). Kriminaalkolleegium ei pea usutavaks ning tõsiseltvõetavaks, et kannatanu H.L-K.annab selle vahejuhtumi osas D.R-i suhtes valeütlusi. Kannatanu ütlused on olnud järjepidevad ning kohene pöördumine politseisse jäi tegemata vaid põhjustel, et ta viimase hetkeni lootis D.R-i käest arvutit tagasi saada, mida viimane talle lubas (vt selle kohta tlk 98, kus on kajastatud kannatanute omavaheline meilivahetus). 8.2 Kannatanu versioon toimunu kohta on usaldusväärne ka põhjusel, et sisuliselt on selle etteheidetava käitumise tehioludes äratuntav D.R-ile iseloomulik käitumisstiil. Nagu leidis kinnitust (ning mida tunnistab ka kaitsja apellatsioonis) on D.R-i varasemalt täpselt analoogilise kuriteo eest juba karistatud. Siis müüs D.R maha tööandja arvuti ja seda põhjusel, et ta ei saanud kätte enda töötasu (tlk 30 pöördel). Seejuures on ka käesolevas kriminaalasjas leidnud tuvastamist, et D.R-i ja H.L-K.vahel olid erimeelsused töötasu väljamaksmise osas (vt süüdistatava ütlused tlk 29 pöördel). Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab isiku käitumisharjumusi teatud situatsioonides arvestada täiendava iseseisva kaudse tõendina toimunu tehiolude tuvastamisel. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms (RKKKo 3-1-1-8-10, p 11). Just nimelt kuritegude toimepanemise viis ning asjaolud (nn ) on selliseks süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab koostoimes teiste tõenditega tõsikindlalt järeldada ning väita, et isik on pannud toime talle etteheidetava kuriteo. Arvestades siinkohal kannatanu H.LK.järjepidevaid ütlusi, süüdistatava kui tõendiallika ebausaldusväärsust ning tuvastamist leidnud D.R-i käitumistavasid olukorras, kus tema valduses on võõras vara, leiab kriminaalkolleegium, et ilma veenva kahtluseta saab väita, et D.R omastas talle usaldatud arvuti, s.o pani toime

§ 201lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

III

1. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavale osutanud riigi õigusabi korras õigusabi advokaat A. Vissak. Koos apellatsiooniga on kaitsja esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi 6 väljamõistmiseks summas 191.73 eurot, millele lisandub käibemaksuna 38.35 eurot. Selle taotluse osas märgib ringkonnakohus järgmist. 9.1 Eesti Advokatuuri juhatuse
2. detsembri 2009 otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud
3. juulil 2010 jõustunud muudatustega (edaspidi Kord). Korra p 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 15.98 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 191.73 eurot. 9.2 Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud hüvitamisele kuuluvad kulud. Õiguse vähendada makstavat riigi õigusabi tasu annab ka Korra p
4. Seega peab kehtiva seaduse kohaselt kohus kontrollima esitatud taotluse põhjendatust. Ringkonnakohus ei nõustu taotluses esitatud selgitusega ning leiab, et taotletav summa kuulub vähendamisele järgmistel põhjustel. 9.3 Taotluses väidab kaitsja, et maakohtu otsusega ja kohtuistungi protokolliga tutvumise ning apellatsioonkaebuse koostamise eest tuleks talle välja mõista tasu maksimaalses määras, s.o 191.73 eurot (tlk 128). Kriminaalkolleegium ei pea õigusabikulude hüvitamist sellises ulatuses – s.o 12 pooltunni eest - põhjendatuks. Maakohtu otsus ei ole mahukas, seetõttu ei saanud ka sellega tutvumine olla eriliselt aeganõudev. Kohtuistungi protokolliga tutvumine ei saanud samuti nõuda kaitsjalt erilist aega; seda enam, et apellatsiooni sisu kohaselt ei ole sellele apellatsiooni koostamisel vähemalt mitte äratuntavalt tuginetud. Samuti ei ole taotlus nõuetekohaselt vormistatud, mistõttu jääb arusaamatuks, millal need väidetavalt teostatud toimingud aset leidsid ning millal kaitsja enda kaitseülesannete täitmisele pühendus. Samas ei saa nende toimingute teostamist tervikuna kahtluse alla seada, mistõttu peab ringkonnakohus õigustatuks rahuldada taotlus 4 pooltunni ulatuses. Ka apellatsiooni sisu hinnates leiab ringkonnakohus, et sellele koostamisele kulunud aeg ei saanud olla eriti märkimisväärne. Põhimõtteliselt tuleb tunnistada, et apellatsioon ei ole enda motiveerivas osas sisuliselt midagi muud kui juba maakohtus kõlanud kaitseteeside kordamine (vt tlk 32 pöördel). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaitsja taotlus tuleb selles osas rahuldada 2 pooltunni ulatuses. 9.4 Seega rahuldab ringkonnakohus kaitsja taotluse osaliselt, s.o 6 pooltunni ulatuses, mis teeb väljamakstavaks summaks 95.88 eurot, millele lisandub käibemaksuna 19.18 eurot. Lõpliku summana kuulub väljamaksmisele seega 115.06 eurot. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata, s.o teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi. KrMS § 185 lg 2 ls 1 sätestab, et sellisel juhul kannab menetluskulud isik, kellel need on tekkinud. Käesoleval juhul on selleks süüdistatav D.R. IV 7
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 8