lg 1 järgi, leidis: S.G süüdistatakse selles, et tema omandas 24.märtsil 2012.a kella 01.00 paiku Tartus Ülejõe linnaosas G.S. käest viimase poolt Terve Arvuti OÜ-lt varastatud kolm mootorsaage Stihl koguväärtusega 1250 eurot, omandades neid kokku 500 euro eest ning võsalõikaja Stihl väärtusega 940 eurot, omandades selle 200 euro eest. Sellega pani S.G toime
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise. Süüdistatav S.G ennast kohtuistungil süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava ütluste kohaselt tema G.S. ei tunne, kuid on näinud ja temaga 2012.a kevadel mõned korrad suhelnud, sealhulgas on G.S. temale helistanud ja bensiiniraha palunud. Süüdistatava sõnul helistas G.S. temale ka 2011.a märtsikuus peale südaööd ja küsis, kas ta on kodus ja kas võib läbi tulla. Kuigi süüdistatav ise on saagide ja võsalõikaja ostmise ajana viidanud 2011.a märtsikuule, siis tuleb järgnevate tunnistaja ütluste ja Tartu Maakohtu 03.oktoobri 2012.a otsuse põhjal lugeda tõendatuks, et tegelikult toimus nimetatud asjade müügitehing 2012.a märtsikuus ja ilmselgelt on aastaarvu 2011 näol süüdistatava juhusliku sõnalise eksimusega. S.G ütluste kohaselt oli see ilmselt peale südaööd, kui G.S. tuligi süüdistatava juurde ning pakkus müüa võsalõikajat ja nelja mootorsaagi, millest võsalõikaja ja kolm mootorsaagi ostis süüdistatav lõpuks ka ära. Ka tunnistaja G.S. ütluste kohaselt ei ole nad S.G-ga sõbrad, kuid tunnevad üksteist. Tunnistaja ütluste kohaselt sai tema S.G kontakti kellegi Aleksandri käest seoses võimalusega tema kaudu metalli müüa ning esmakordselt kohtusid nad süüdistatavaga alles 2012.a alguses. Tunnistaja sõnul helistas ta süüdistatavale ka pärast XXX külast mootorsaagide ja võsalõikaja vargust ja pakkus neid süüdistatavale müüa. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt võis ta S.G-le helistada kohe peale varguse toimepanemist või ka hiljem, kuid usub, et see oli päevasel ajal. Samas möönis tunnistaja, et võis helistada ka kohe öösel peale vargust, kuid ilmselt oli kõne sisuks soov saada bensiiniraha või midagi muud, kuna vargusega seonduvaid asju telefoni teel ei arutata. Mootorsaagisid ja võsalõikajat läks tunnistaja S.G juurde pakkuma päevasel ajal umbes lõuna paiku ning lõpuks ostis süüdistatav temalt ära kolm mootorsaagi ja võsalõikaja. Kinnistusraamatu väljatrükist (tl 44-45) nähtuvalt kuulub S.G-le elamumaa Tartu linnas aadressil xxx. Lõuna Prefektuuri 29.mai 2012.a läbiotsimisprotokollist (tl 47-57) nähtuvalt on S.G Tartus xxx maja läbiotsimisel avaldanud, et saab aru, milles asi ning andnud vabatahtlikult välja võsalõikaja Stihl ja kolm mootorsaagi Stihl, mille mudelid MS261, MS361 ja MS260. Lõuna Prefektuuri 06.juuni 2012.a asitõendi vaatlusprotokollist (tl 58-64) nähtub 29.mail 2012.a S.G juurest Tartus XXX äravõetud kolme mootorsae Stihl ja ühe võsalõikaja Stihl vaatlus, kusjuures kõigil vaadeldud esemetel on peal kleebised eseme andmetega. Lõuna Prefektuuri 31.mai 2012.a äratundmiseks esitamise protokollist (tl 65-66) nähtuvalt on S.G tundnud temale esitatud kolmel fotol kujutatud isikute seast ära G.S., keda ta nimetab G nimeliseks meesterahvaks, kes müüs talle sel aastal (s.o 2012.a) märtsikuus võsalõikaja ja kolm mootorsaagi. Kohus, arvestades süüdistatava, tema kaitsja ja prokuröri seisukohtadega, olles vahetult uurinud kriminaalasjas esitatud tõendeid ja hinnanud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis leiab, et S.G süüdistus
lg 1 järgi on tõendatud.
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu moodustab süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine, hoidmine või turustamine. S.G-le on esitatud süüdistus G.S. poolt varastatud kolme mootorsae ja ühe võsalõikaja omandamises. Kohus leiab, et tunnistaja G.S. ja süüdistatava S.G ütlustega kooskõlas kinnistusraamatu väljatrüki, Lõuna Prefektuuri 29.mai 2012.a läbiotsimisprotokolli, Lõuna Prefektuuri 06.juuni 2012.a asitõendi vaatlusprotokolli ja Lõuna Prefektuuri 31.mai 2012.a äratundmiseks esitamise protokolliga tuleb lugeda tõendatuks, et süüdistatav on ostnud G.S. enne 29.maid 2012.a kolm mootorsaagi Stihl ja ühe võsalõikaja Stihl. Kui süüdistatava enda ütlustest nähtuvalt toimus müümine 2011.a märtsikuus, siis tunnistaja ütluste kohaselt kohtus tema S.G-ga esmakordselt alles 2012.a alguses ning ka saagide ja võsalõikaja müümine toimus vahetult pärast seda, kui ta oli vastavad asjad XXXX külast varastanud. Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 03.oktoobri 2012.a kohtuotsuse kohaselt kriminaalasjas nr 1-12-9451 (tl 35-37) on G.S. süüdi tunnistatud muuhulgas ajavahemikul 23.märts 2012.a kell 18.00 kuni 24.märts 2012.a kell 07.00 ukseluku lahtimurdmise teel Tartumaal Tartu vallas XXX külas XXX 3 maja keldrisse sissetungimises ja sealt võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Terve Arvuti OÜ-le kuuluvate nelja mootorsae ja ühe võsalõikuri Stihl äravõtmises, mida kinnitab kaudselt ka Tartumaal XXX keldriboksi vaatlusprotokoll (tl 3031). Karistusregistri teatisest (tl 38) nähtuvalt on eelnimetatud kohtuotsus edasikaebamata jõustunud 19.oktoobril 2012.a. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kuigi süüdistatav ise on saagide ja võsalõikaja ostmise ajana viidanud kohtuistungil korra 2011.a märtsikuule, siis tuleb tunnistaja ütluste ja Tartu Maakohtu 03.oktoobri 2012.a otsuse põhjal lugeda siiski tõendatuks, et tegelikult toimus nimetatud asjade müügitehing 2012.a märtsikuus. Tunnistaja G.S. ütluste kohaselt pakkus tema süüdistatavale pärast varguse toimepanemist võsalõikajat ja mootorsaage müüa päevasel ajal umbes lõuna paiku ning esmalt ostis süüdistatav vaid võsalõikaja ja alles järgmisel päeval ka mootorsaed. Seevastu süüdistatava enda ütluste kohaselt helistas tunnistaja temale esmalt peale südaööd ja seejärel kohe tema juurde tulles pakkus võsalõikajat ja mootorsaage müüa. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt ostis ta öösel vaid võsalõikaja ja alles järgmisel või ülejärgmisel päeval ka kolm mootorsaagi. Samas nähtub Lõuna Prefektuuri jälitusprotokollist (tl 26-28) G.S. poolt 24.märtsil 2012.a Tartumaal Vara külas asuva VARA2 tugijaama levialast kell 00.43 S.G-le helistamine (kõne kestus 25 sekundit) ning hiljem uus kõne kell 00.58 Tartus Narva mnt 27B asuva YLEJOE1 tugijaama levialast (kõne 6 sekundit), mida tunnistaja ei ole kohtuistungil ka eitanud. Kohtul ei ole põhjust kahelda süüdistatava enda ütlustes, et ta ostis koheselt öösel võsalõikaja ja järgmisel päeval saed kuna ilmselgelt mäletab tema ostu-müügi asjaolusid täpsemalt kui tunnistajast isik, kes oli pannud toime ridamisi vargusi ja ilmselt tegeles tihti varastatud asjade müügiga erinevatele isikutele ja kes oli huvitatud vaid kiiresti varastatud asjadest vabanemist rahalise kasu saamise eesmärgil. Kohus leiab, et on eluliselt usutav, et tunnistaja G.S. on andnud müümise ajalises osas ebatäpseid ütluseid vaid inimlikust eksimusest tulenevalt, arvestades ka lisaks seda, et käesolevas asjas käsitletavast sündmusest on möödunud praktiliselt aasta, mis võib tunnistajapoolset täpset asjaolude mäletamist samuti raskendada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendatuks saab lugeda, et võsalõikaja ostis süüdistatav tunnistajalt 24.märtsil 2012.a vahetult pärast teist telefonikõnet Tartus Ülejõe linnaosas kella 01.00 paiku ning kolm mootorsaagi alles hiljem. Süüdistuse kohaselt on aga S.G ostnud kõik neli süüdistuses märgitud eset 24.märtsil 2012.a kella 01.00 paiku, mis ei ole eeltoodud tõenditega kooskõlas. Seetõttu teeb kohus süüdistusse vastava täpsustuse ja loeb tõendatuks, et kolm mootorsaage ostis S.G G.S. alles järgneval päeval 24. või 25.märtsi 2012.a päeval. Sellise täpsustuse näol ei ole tegemist süüdistuse sisu olulisel määral mõjutava muutusega ja see ei raskenda ka süüdistatava olukorda ning tuleneb peamiselt just S.G enda ütlustest. Seega on süüdistataval olnud võimalik ennast kohtus selles osas ka kaitsta ja eeltoodust tulenevalt on vastava täpsustuse tegemine põhjendatud. Seega on kohtus tõendamist leidnud, et süüdistatav ostis tunnistajalt tema poolt eelnevalt Terve Arvuti OÜ-lt Tartumaalt XXX külast varastatud võsalõikaja Stihl Tartus Ülejõe linnaosas 24.märtsil 2012.a kella 01.00 ajal ja kolm mootorsaagi Stihl ajavahemikul 24.25.märts 2012.a. Tunnistaja ütluste kohaselt küsis tema pakutud asjade eest algselt süüdistatavalt üle tuhande euro, kuid sellises hinnas ei jõutud kokkuleppele. Lõpuks müüs tunnistaja võsalõikaja ja kolm mootorsaagi enda sõnul süüdistatavale kokku hinnaga umbes 500-700 eurot. Ka süüdistatav selgitas kohtuistungil, et tunnistaja lasi asjade hinda alla ning tema ostis võsalõikaja hinnaga 500 eurot ja kolm mootorsaagi hinnaga kokku 300 eurot, samas kui kohtueelses menetluses on ta võsalõikaja ostuhinnaks märkinud 200 eurot ja mootorsaagide koguhinnaks 500 eurot. Vastuolusid kohtus ja kohtueelses menetluses asjade hinna osas antud ütluste vahel on süüdistatav põhjendanud sellega, et kohtueelses menetluses on tal olnud depressiivne seisund ja seega ütles vale hinna. Võsalõikaja hinna vastuolusid põhjendas ta samas ka sellega, et 200 eurot maksis ta enda rahast ja ülejäänud 300 oli laenanud, mistõttu pidas isiklikuks kaotuseks vaid 200 eurot. Kohus ei pea süüdimõistetu eeltoodud selgitusi usaldusväärseks, kuivõrd ei ole eluliselt usutav ega loogiline, et isik asuks kahtlustatavana ülekuulamisel ja väidetavalt depressiivses seisundis vähendama tema poolt kahtlustuse kohaselt varastatud asjadena ostetud esemete hinda. Vastupidi, see viitaks odavama hinna tõttu pigem sellele, et ta oleks pidanud aimama, et asjad võivad olla varastatud, mitte ei kinnita tema teadmatust asjade tegelikust päritolust. Samuti ei ole eluliselt usutav, et isik, kes on enda sõnul omandanud varastatud eseme 500 euroga, millest 300 eurot oli ta laenanud, tunneks endapoolse kahjuna vaid 200 euro kaotust, mitte aga laenatud 300 eurot, mis tal tuleks nagunii laenuandjale tagastada. Kohus leiab, et süüdistatava poolt kohtuistungil asjade hinna suurendamine võrreldes varem avaldatuga viitab sellele, et ta on otsustanud anda kohtuistungil ennastõigustavaid ütlusi, et mitte jätta kahtlust justkui oleks ta esemete madala hinna tõttu pidanud aimama nende tegelikku võimalikku päritolu ja vabaneda seega võimalikust vastutusest nende omandamisel. Samas ei pea kohus eeltoodut siiski ka aluseks süüdistatava ütluste täies ulatuses kõrvalejätmiseks, arvestades seda, et tegemist ei ole sellise kaaluga vastuoludega, mis välistaksid süüdistatava kui tõendiallika usaldusväärsuse üldiselt. Arvestades eeltoodut ja süüdimõistetu poolt kohtueelses menetluses viidatud asjade ostu eest makstud koguhinna kokkulangevust tunnistaja poolt viidatud müügihinna maksimummääraga, leiab kohus, et on usutav, et õiged ostuhinnad andis süüdistatav just kohtueelses menetluses. Seega loeb kohus tõendatuks, et süüdistuses märgitud kolm mootorsaagi ostis süüdistatav koguhinnaga 500 eurot ja võsalõikaja hinnaga 200 eurot. Prokurör on taotlenud kohtuistungil ka kannatanu Terve Arvuti OÜ ülekuulamise protokolli vastuvõtmist dokumentaalse tõendina, et tuvastada muuhulgas S.G poolt omandatud esemete tegelik maksumus ning kohus on vastava tõendi materjalide juurde ka võtnud. Hinnates kohtule esitatud tõendeid leiab kohus, et nimetatud dokumendile ei saa kohtuotsuse tegemisel tugineda. Kuna esemete maksumused tulenevad kannatanu poolt kohtueelses menetluses antud ja ülekuulamisprotokollis fikseeritud ütlustest ning kannatanut ennast ei ole käesoleval kohtuistungil ristküsitluse korras üle kuulatud ega seda ka taotletud, siis ei ole põhjendatud eelnimetatud ütlusi otsuse tegemisel arvestada ega kasutada neid ka dokumentaalse tõendina. Ainsa tõendina viitab tunnistaja poolt varastatud esemete väärtusele Tartu Maakohtu 03.oktoobri 2012.a otsus kriminaalasjas nr 1-12-9451, milles on aga nimetatud G.S. poolt Terve Arvuti OÜ-lt varastatud nelja mootorsae ja ühe võsalõikaja koguväärtus 1840 eurot. Kuna nimetatud esemetest on süüdistatav omandanud võsalõikaja ja kolm mootorsaagi, siis ei saa ka käsitletava tõendi põhjal lugeda süüdistatava poolt omandatud asjade täpseid väärtusi tõendatuks. Samas on vajalik tõendada S.G süüdistuse hindamiseks
lg 1 sätestatud kuriteo kontekstis, et tema poolt omandatud asjade puhul ei oleks tegemist väheväärtuslike asjadega, mille omandamine kujutaks endast väärteokoosseisu. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei teki kahtlust, et kuriteokoosseis
Tavateadmiste kohaselt on fakt, et süüdistuses käsitletud esemete väärtus ületab selgelt väheväärtuslikele asjadele sätestatud piirmäära, s.o 64 eurot. Kuna süüdistatava ja tunnistaja kokkulangevatest ütlustest tulenevalt oli müüdud esemest vähemalt võsalõikaja töökorras ja omas kaubandusliku välimust, siis on ilmne, et ainuüksi selle eseme omandamisega ületas süüdimõistetu vastava kuriteokoosseisu rahalist alampiiri. Eeltoodu põhjal loeb kohus S.G poolt
Subjektiivsest küljest eeldab
Kohus leiab, et S.G pani
lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu toime vähemalt kaudse tahtlusega
Nii S.G kui tunnistaja G.S. ütlustest nähtuvalt tundis süüdistatav tunnistajalt võsalõikajat ja mootorsaage ostes huvi asjade päritolu kohta. G.S. ütluste kohaselt kinnitas tema, et asjad jäid üle tema firma pankrotist. Ka süüdistatava ütlustest nähtuvalt kuulusid asjad väidetavalt tunnistajale või tema firmale ning ta müüs neid majanduslike raskuste tõttu. Samuti kinnitavad nii S.G kui G.S. ütlused seda, et süüdistatav küsis tunnistajalt ka müüdavate asjade dokumente. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt olid tal esialgu olemas dokumendid võsalõikaja kohta, mis ei olnud küll konkreetse eseme numbriga, kuid pealtnäha sarnase asja omad. Sellega ta pettis süüdistatava ära ning süüdistatav oli nõus võsalõikaja ära ostma. Ka S.G selgitas, et tunnistajal olid esimesel kohtumisel kaasas võsalõikaja dokumendid ehk müügitšekk, garantiitalong ja pildiga pass, samuti oli kotike varuosadega. Kuigi S.G sõnul ei veendunud ta lõplikult dokumentide kuuluvuses konkreetsele esemele, siis oli ta nõus võsalõikaja siiski koheselt ostma. Saagide kohta tunnista ja süüdistatava ütluste kohaselt dokumente kohe esitada ei olnud ja süüdistatav ei saanud ka asjade korrasolekut kontrollida, mistõttu keeldus ta neid ostmast. Samuti ei jõutud kokkuleppele hinnas. Tunnistaja ja süüdistatava ütluste kohaselt tuli G.S. järgmisel või ülejärgmisel päeval tagasi koos saagide dokumentidega. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud dokumente siiski kõikide asjade kohta ning kuna tal oli müümisega kiire, siis lasi ta hinna alla ja S.G ostis need ära. G.S. sõnul ei lasknud ta süüdistataval asjade korrasolekut kontrollida ja kiirustas teda tagant, kuid pealtnäha olid asjad igati töökorras. Ka S.G kinnitas, et tunnistajal olid teisel korral tagasi tulles kaasas saagide dokumendid, mis ei olnud aga komplektsed ja tundus, et tegemist oli mingisuguste vanade dokumentidega. Süüdistatava sõnul olid vanad, pealtnäha amortiseerunud ja ilma kaubandusliku välimuseta ka saed ise, mida ei kinnita siiski nimetatud asjade vaatlusprotokoll. Kuigi esialgu küsis tunnistaja süüdistatava sõnul saagide eest ebareaalset hinda, siis lasi ta selle alla, kuna ükski saag ei näidanud kontrollimisel elumärki ja süüdistatav oli nõus need ostma vaid vanametalliks või varuosadeks. Kohus leiab, et kuigi nii süüdistatava kui tunnistaja ütlused on eeltoodus suuresti kokkulangevad ja neist võib järeldada, et süüdistatav uuris asjade päritolu ja soovis dokumente, et veenduda asjade tunnistajale kuuluvuses, siis on nende ütlustes kooskõlas teiste tõenditega ka mitmeid küsitavusi. Esmalt ei pea kohus eluliselt usutavaks, et nii tunnistaja G.S. kui ka süüdistatava S.G väidetavat tegevust varguse toimepanemise ööl. Ei ole tõenäoline, et G.S., olles Tartumaalt XXX külast asjad varastanud, kella 00.43 ajal VARA2 tugijaama levialast, kuhu jääb ka XXX küla, helistas süüdistatavale ja kohe peale seda 15 minutit pärast temaga kohtudes, siis selle vahelisel äärmiselt lühikesel ajal oleks jõudnud võsalõikajale dokumendid ja varuosad hankida. Samuti ei ole usutav, et S.G peale esmast helistamist, kus väidetavalt ei olnud juttu asjade müümisest, oleks jõudnud sellise lühikese ajavahe jooksul öisel ajal laenata 300 eurot, teadmata väidetavalt üldse, mille pärast tunnistaja talle helistas ja tema juurde sõidab. Samuti ei ole S.G kohtueelses menetluses maininud ja esitanud ega kohtus esitanud ostetud asjade kohta väidetavalt olemasolevaid dokumente. Ta põhjendas seda kohtuistungil sellega, et tema esmane reaktsioon oli asjad tagastada ning mingil hetkel tundus talle, et on dokumendid juba esitanud. Temapoolsed sellised selgitused ei ole loogilised ega usutavad, seetõttu, et isik, keda kahtlustatakse varastatud esemete omandamises, mille päritolu osas tal endal kahtlused puuduvad ja mille kohta tal on väidetavalt olemas dokumendid, ei esitaks kahtluste kõrvaldamiseks kas koheselt või esimesel võimalusel nimetatud dokumente menetlejale. Samuti nähtub süüdistatava ütlustest, et politsei saabudes aimas ta koheselt, et otsitakse just kõnesolevaid esemeid. See ei oleks aga eluliselt usutav olukorras, kus isik on need omandanud seaduslikult koos dokumentidega. Lisaks tekitab kahtlusi kaudselt ka asjaolu, et kuigi süüdistatava enda sõnul ei tekkinud tal hetkekski kahtlust sellest, et asjad võiksid olla varastatud, pani ta siiski igaks juhuks tunnistaja numbri oma telefonimällu. Sellekohase kinnituse leiab ka Lõuna Prefektuuri 30.mai 2012.a vaatlusprotokollist (tl 39-43). Kohus leiab, et kui süüdistataval ei olnud asjade päritoluga seoses enda sõnul mingeid kahtlusi, siis puudus tal ka igasugune mõistlik vajadus tunnistaja numbri salvestamiseks oma telefoni kontaktidesse just sel korral. Arvestades ka seda, et kummagi isiku sõnul ei olnud nende vahel ka sõprussuhteid ja nad olid ka varasemalt kohtunud. Eeltoodud kõiki kahtlusi tuleb kohtu hinnangul arvestada kooskõlas. Esmane ostu-müügi tehing toimus S.G ütlustest nähtuvalt öisel ajal, tunnistajal oli asjade müümisega kiire, ta lasi tuntavalt alla ka nende hinda. Seega pidi süüdistatav vähemalt võimalikuks pidama, et tegemist võib olla G.S. poolt ebaseaduslikul teel saadud asjadega. Seda enam, et S.G sõnul tundus talle G.S. ebameeldiva ja kahtlase olekuga. Ei ole usutav, et praktiliselt võõra isiku poolt öisel ajal tehtud ootamatu telefonikõne ja tegelikust hinnast tunduvalt soodsama ja kiireloomulise müügipakkumise peale ei teki süüdistataval pakutava tehingu seaduslikkuses kahtlusi. Samuti ei ole usutav, et tõenäolised kahtlused on süüdistatava jaoks hajutatavad vaid müüja kinnitusega, et tegemist ei ole varastatud asjadega ning tema poolt suvaliste dokumentide esitamisega, mida ta ei ole isegi üle kontrollinud. Seega ei ole S.G ütlused, et tema müüdavate esemete päritolus ei kahelnud, usutavad ning kõike eeltoodut arvestades ta pidi vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et tegemist võib olla asjadega, mis ei ole saadud seaduslikul teel. Sellest hoolimata otsustas süüdistatav aga tunnistajalt esemed siiski osta, täites seega
Kohus ei ole tuvastanud S.G puhul õigusvastasust ega süüd välistavate asjaolude esinemist, mistõttu tuleb ta
Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdlase süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus, seejuures
lg-st 2 tulenevalt võib vangistuse mõista vaid siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.
lg 1 kohaselt võib kohus mõista kuriteo eest rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Kohus leiab, et S.G puhul karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistri väljavõttest (tl 70-72) nähtuvalt ei ole teda varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud. Süüdistatava poolt toime pandud kuriteo ühiskonnaohtlikkus ei olnud suur, tegemist oli vaid üheepisoodilise teoga ning omandatud esemed on süüdistatav vabatahtlikult välja andnud, mis on ka kannatanule tagastatud. Süüdistatava sõnul ostis ta esemed selleks, et saada metsas tööd, praegu aga töötab juba mitteametlikult mitmes erinevas firmas keevitaja ja metallilõikajana. Seega leiab kohus, et S.G on võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergema karistusliigiga, s.o rahalise karistusega. Arvestades varasemate karistuste puudumist ja teo vähest ohtlikkust on kohtu hinnangul võimalik isikut mõjutada mõistes talle karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Toimiku materjalidest nähtuvalt on S.G olnud käesoleva kriminaalasjaga seoses kahtlustatavana kinni peetud. Käesoleva kohtuotsuse resolutiivosas on S.G kahtlustatavana kinnipidamise ajaks märgitud 28.-31.mai 2012.a. Lõuna Prefektuuri isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollist (tl 73-74) nähtub, et tegelikult oli S.G kahtlustatavana kinni peetud 29.-31.mai 2012.a. Kuna kohtuotsuse resolutiivosas on kinnipidamise päevade arvuna märgitud 3 päeva, mis langeb kokku ka tegelikult süüdistatava poolt eelvangistuses viibitud ajaga, siis on ilmselge, et kohtuotsuse resolutiivosas vale kinnipidamise algusaeg märgitud ekslikult. Nimetatud viga tuleb kohtuotsuses parandada ning lugeda õigeks, et S.G eelvangistuses viibitud ajaks 29.-31.mai 2012.a., milline täpsustus ei raskenda ka süüdistatava olukorda.
lg 1 kohaselt arvestatakse isiku eelvangistus karistusaja hulka, kusjuures ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära. Kuna S.G oli kahtlustatavana kinni peetud 3 päeva, siis tuleb talle lõplikust karistuseks nimetatud päevad ümberarvestatuna maha arvata.
lg 2 kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel, kusjuures arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär, mis on 3,20 eurot. Vastavalt
lõikele 3 arvutatakse keskmine päevasissetulek lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Kuna S.G suhtes alustati kriminaalasja 2012.a, siis tuleb keskmise päevasissetuleku arvutamisel lähtuda tema 2011.a tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Teatisest S.G keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta 2011.a (tk 68-69) nähtub, et nimetatud aastal oli tema keskmise päevasissetuleku suuruseks pärast mahaarvamisi -2,72 eurot. Seega on eeltoodut arvestades põhjendatud mõistetava rahalise karistuse suuruse arvestamisel lähtuda miinimumpäevamäärast. Arvestades seda, et S.G töötab mitteametlikult ja seega võib tema sissetulek olla igakuiselt mitte püsiv, siis on põhjendatud määrata
MS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud hüvitada süüdimõistetul. S.G-lt kuulub menetluskuludena riigituludesse väljamõistmisele süüdimõistava kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, kaitsjale toimiku koopia tegemise kulu, kohtukutsete väljastamisega seotud kulu ning kohtueelses menetluses ja kohtuistungil osalenud kaitsja tasu. Arvestades S.G-lt väljamõistetavate menetluskulude suurust, temal ametliku töökoha ja seega ilmselt ka püsiva suurusega igakuiselt kindla sissetuleku puudumist ning asjaolu, et käesoleva kohtuotsuse jõustumisel tuleb tal hakata tasuma ka rahalist karistust, leiab kohtunik, et on alust arvata, et menetluskulude täies ulatuses korraga tasumine käiks talle ilmselt üle jõu. Seega leiab kohtunik, et on põhjendatud määrata väljamõistetavate menetluskulude tasumine S.G-le KrMS § 180 lg 3 alusel osade kaupa. Juhindudes KrMS § 180, § 311, § 312, § 313, § 315, kohus o t s u s t a s: Süüdi tunnistada S.G
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.