1-12-9819/20

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2013, Tartu Kriminaalasja number 1-12-9819 Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. detsembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja P.E Süüdistatav P.E , ik: XXX, ei tööta, elukoht XXX, varem kriminaalkorras karistatud 8 korda Resolutsioon Jätta P.E apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Viru Maakohtu
4. detsembri 2012 otsusega tunnistati P.E süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra kestuseni 2 aastat 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
5. juuni
6. P.E tunnistati süüdi selles, et ta 1.06.2012 õhtusel ajal, olles alkoholijoobes, XXX korteris, põhjusel, et M.L. viskas P.E kasupoja suunas tassi, lõi mitmel korral rusikaga M. L näkku ja pähe, millega tekitas M. L. eluohtlikud tervisekahjustused, mille tagajärjel kannatanu ka suri. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. P.E karistust kergendab kohtuistungil süü tunnistamine, karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei ole tuvastanud. 1 Kohus leidis, et süüdistatava vastutust kergendavaks asjaoluks on kannatanu provotseeriv käitumine, kes reageeris viimase käitumisele füüsilise vägivalla kasutamisega tema lähedase, alaealise pereliikme suunas tassi viskamisega, mis alaealist siiski ei tabanud. P.E vastutust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik ülestunnistus ja kahetsus, aga ka kannatanule arstiabi kustumise korraldamine abi osutamiseks. P.E süü suuruse hindamisel võtab kohus aluseks teo toimepanemise asjaolud – kannatanu kehaline väärkohtlemine toimus olukorras, kus süüdistatav ja kannatanu ühiselt tarvitasid alkoholi. Kannatanu ja P.E omavahelised suhted ei olnud vaenulikud, varem nende vahel konflikte polnud, süüdistatava vägivaldne käitumine vallandus joobeseisundis, kus tema enesekontroll vähenes. Kohus on seisukohal, et süü suurust, karistust kergendava asjaolu esinemist ning eripreventiivset prognoosi arvestades tuleb P.E-le mõista karistuseks vangistus KarS §118 lg 1 p-s 1 ettenähtud sanktsiooni alammääras, sest selliselt on kohtu arvates piisav karistuse eesmärke süüdistatava P.E puhul saavutada. Karistuse mõistmisel peab kohus vajalikuks arvestada süüdistatava varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatust, aga ka kuriteo toimepanemist alkoholijoobes, mis välistab mõistetud vangistuse tingimusliku kohaldamise vaatamata süüd oluliselt kergendavate asjaolude olemasolule. Riigikohus on oma lahendites korduvalt väljendanud seisukohta, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla vaid kergemate kuritegude puhul ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Arvestades kõike eeltoodut on kohtu arvates välistatud süüdistatava P.E karistusest tingimisi vabastamine.
7. Maakohtu otsuse peale esitas P.E apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellandi peamised argumendid on järgmised. 2.1 P.E leiab, et talle reaalse karistuse mõistmisel ei ole kohus arvestanud tema kahetsust, süü puhtsüdamlikku tunnistamist ja uurimise abistamist. Samuti osutas ta abi kannatanule ning kutsus talle kiirabi. Ta ei olnud kakluse algatajaks ning varasemalt ei ole teda esimese astme kuritegude toimepanemise eest karistatud. Seetõttu palub P.E talle mõistetud karistus jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist 2 taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09; 3-1-1-82-11).
9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus, täpsemalt taotletakse selle täiendavat individualiseerimist ehk siis selle täitmisele pööramata jätmist.
10. Apellant ei vastusta iseenesest maakohtu poolt mõistetud karistust ja selle kestust; vaidluse esemeks on, nagu öeldud, üksnes selle mõistetud karistuse võimalik edasine individualiseerimine. Kriminaalkolleegium peab siiski vajalikuks märkida, maakohus on mõistnud P.E-le karistuse, mis on täielikus vastavuses tema teosüüga ning selle vähendamiseks puuduvad alused. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalsel määral arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid nagu enda süü tunnistamine, abi kutsumine kannatanule ning ka kannatanu enda teatav süülisus vahejuhtumi tekkes. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul seega maksimaalselt arvestanud tuvastamist leidnud P.E süüd kergendavaid asjaolusid ning teisi karistust mõjutavaid tegureid ja niigi mõistnud süüdistatavale karistuse sanktsiooni minimaalses määras, mis vastab täielikult tema teosüüle.
11. Edasiselt võtab ringkonnakohus vaatluse alla üksnes mõistetud karistuse täiendava individualiseerimise, mida P.E enda apellatsioonis põhimõtteliselt taotlebki. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. Apellant leiab esmalt, et talle mõistetud karistus tuleks jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Siinkohal viitab ringkonnakohus RKKK otsuses nr 3-1-1-99-06 sedastatud põhimõtetele selle küsimuse lahendamisel. Osundatud Riigikohtu lahendis sisaldub seejuures üks järgmine, äärmiselt oluline arusaam. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega (otsuse p 16.2). See kinnitab otseselt Eesti karistusseaduses kehtivat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele, mitte ei jäeta - nagu mõningates õiguskordades – n.ö reeglina täitmisele pööramata, kui mõistetud karistus jääb alla teatud seaduses sätestatud määra vms. Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni ning kehtivat kohtupraktikat silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. 7.1 Need tingimused oleksid KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 kohaldamist käsitlevat kõrgema kohtu praktikat silmas pidades järgmised - vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn ). Seejuures on leitud, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära, s.o ühte neist nimetatud tunnustest. 7.2 Kuid kriminaalkolleegium peab vajalikus osundada sellega seoses järgnevale. Tõsi on see, et karistuse kandmisest tingimuslikul vabastamisel piisab ühe nimetatud aluse esinemisest, s.o kas süüteo toimepanemise asjaolude või süüdlase isiku märkimisväärsest eripärast. Kuid nende kahe aluse omavahelist olemuslikku seost ei saa samaaegselt siiski eitada ning käsitleda neid täiesti iseseisvate ning sõltumatute asjaoludena. 3 Teisisõnu on kriminaalkolleegium seisukohal, et kui karistusest tingimisi vabastamise küsimuse otsustamisel võib sellele n.ö positiivse vastuse rajada eraldi kas süüteo toimepanemise asjaoludele või süüdlase isikule, võib loogilise järeldusena üks neist nimetatud tingimustest olla samaaegselt ka karistuse tingimisi mõistmist absoluutselt välistavaks asjaoluks. 7.3 Seejuures on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et karistuselt oodatavate eesmärkide realiseerimine toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma - arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo 3-1-1-40-04). Nagu see tuleneb ka seaduse sõnastusest, võib karistuse kandmisest tingimisi vabastada isiku, kui kohus leiab, et selle ärakandmine . Juba see regulatsioon näitab, et karistuse sellise individualiseerimise juures tuleb keskenduda ka süüdistatava isikuandmetele, sh tema varasemale elukäigule. 7.4 Nii tuleb osundada, et P.E on varasemalt kriminaalkorras korduvalt (täpsemalt 8 korda) karistatud, tema suhtes on seejuures tagajärjetult juba kohaldatud karistuse kandmiselt tingimisi vabastamist, s.o tema suhtes kohaldatud katseajal pani ta toime uue tahtliku kuriteo (vt karistusandmed tlk 59 jj). Juba need faktid välistavad ringkonnakohtu hinnangul KarS §-de 73/74 kohaldamise ehk teisisõnu – puuduvad teo toimepanijat sellisel määral positiivselt iseloomustavad asjaolud, mis lubaks sellel argumendil jätta karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. Seejuures kordab ringkonnakohus eelnevalt märgitut, et kõik karistust mõjutavad positiivsed asjaolud, mida nimetab apellant, on maakohtu poolt juba maksimaalsel määral arvestamist leidnud ning on toonud kaasa karistuse mõistmise sanktsiooni minimaalmääras. Sellel viisil mõistetud karistuse edasist individualiseerimist need apellandi poolt korratud asjaolud aga kaasa ei too.
12. Teisalt tuleb silmas pidada veel sedagi, et P.E juba kannab talle toimepandud kuriteo eest mõistetud karistust (kinnipidamisasutuses viibib ta alates
13. juunist 2012). Et sellises situatsioonis kohaldada KarS §-de 73/74 sätteid, tuleks pöörduda nn šokivangistuse põhimõtete poole ning ringkonnakohtu hinnangul on ka see käesoleval juhul täielikult välistatud. Nimelt tuleb silmas pidada, et nn šokivangistust tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-99-06 selgitanud, et KarS §-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s.o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks (ja eelnevalt ringkonnakohus neid ei tuvastanud), leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. 8.1 Sellest arusaamast lähtuvalt tuleb nentida, et nn šokivangistuse põhimõtete kohaldamine on käesoleval juhul täielikult välistatud. Nii tuleb silmas pidada, et P.E on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka reaalsete vabadusekaotuslike karistustega, mis teeb omakorda tuginemise nn šokivangistuse põhimõtetele võimatuks.
14. Nagu määruses sai märgitud, võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. Eelnevat kokku võttes osundab ringkonnakohus, et hoopis 4 apellandi taotluse rahuldamine oleks käesoleval hetkel ilmselgelt väljakujunenud karistuspraktikast hälbiv, millist muudatust ei pea kriminaalkolleegium aga käesoleval hetkel põhjendatuks ette võtta.
15. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Seejuures selgitab ringkonnakohus veel, et apellatsioonimenetluse läbiviimine tooks endaga vaieldamatult P.E-le kaasa täiendavaid menetluskulusid kaitsetasude hüvitamise kohustuse näol ning kohtukolleegium ei usu, et see oleks apellandi huvides. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 5