KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitajad Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohu

ühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamine Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)

1. novembri
2. a määrus V.A. ja tema kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maiken Mardim; V.A. eestkostja Märjamaa vallavalitsus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. novembri
5. a määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
6. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar V.A. le käesolevas määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 24 (kakskümmend neli) eurot (sh käibemaks 4 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.
7. Käesoleva määruse jõustudes avalikustatakse sellest arvutivõrgus ainult sissejuhatus ja resolutiivosa ning põhiosa punktid 45–
8. Läbivalt jätta avalikustamata V.A. nimi, mis tuleb asendada initsiaalidega, samuti tema muud isikuandmed. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse sundravil viibiva isiku advokaadist kaitsja ja eestkostja advokaadi vahendusel, samuti prokuratuur. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Kolleegium peab siiski vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et käesolevas asjas koostatud ekspertiisiakt (KoTo, tl 92 jj) ei vasta mitte täiel määral nendele seadusest ja kohtupraktikast tulenevatele nõuetele, mida Riigikohus käsitles kohtuasjas nr 3-1-1-105-16 tehtud
10. märtsi
11. a määruse punktides 34–36 ja 40–
12. Eksperdi vastused Tartu Maakohtu ekspertiisimääruses esitatud küsimustele on kohati väga lakoonilised ja nõuetekohaselt põhjendamata. Mõnele kohtu asjakohasele küsimusele pole ekspert suvatsenud üldse vastata (nt pole ekspert selgitanud, milles seisneb ravi, mida V. A vajab). Samuti on Riigikohus Euroopa Inimõiguste kohtu praktikale tuginedes märkinud, et tahtest olenematule

ühhiaatrilisele ravile allutatud isikule peab ravi jätkuva vajaduse üle otsustamisel olema tagatud raviasutusest sõltumatu

ühhiaatri hinnang (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus asjas nr 3-1-162-16, p 20). Käesoleval juhul tegi ekspertiisi V.A. le tervishoiuteenust osutava SA Viljandi Haigla

ühhiaater, ehkki maakohus oli andnud ekspertiisiülesande Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. Käesoleva asja kontekstis ei loe ringkonnakohus osutatud minetusi siiski sedavõrd oluliseks, et need muudaksid ekspertiisiakti tõendina lubamatuks. Seejuures arvestab kolleegium sedagi, et ekspert töötab küll SA Viljandi Haigla

ühhiaatriakliinikus, kuid ta pole olnud V.A. raviarst ega kuulunud V.A. terviseseisundit hinnanud arstlike komisjonide koosseisu. Samuti väärib märkimist, et V.A. suhtes statsionaarse

ühhiaatrilise sundravi jätkamise vajadust kinnitav tõendikogum on kaalukas ja toetab eksperdi järeldusi. Edaspidi tuleks aga ekspertide valikul ja ekspertiisiaktide koostamisel eelnevalt käsitletud vigu vältida. II 46.Kuna ringkonnakohus leidis määruse I osas, et KarS § 86 lg-st 1 tulenevad

ühhiaatrilise sundravi kohaldamise alused on V.A. puhul jätkuvalt olemas, samas on V.A. le mõistetud vangistuse tähtaeg praeguseks möödunud, siis on KarS § 86 kaitsja määruskaebuses märgitud osas

JKS § 14 lg 2 tähenduses asjassepuutuv säte. Järelikult tuleb kolleegiumil anda sisuline hinnang ka kaitsja põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusele. 47.Kaitsja arvates on KarS § 86 põhiseadusega vastuolus osas, milles see säte ei piira statsionaarse

ühhiaatrilise sundravi maksimaalset tähtaega ravialusele mõistetud vangistuse tähtajaga (vt lähemalt käesoleva määruse punktid 9 ja 27). 48.Ringkonnakohus leiab, et KarS § 86 ei ole V.A. kaitsja poolt välja toodud ulatuses ja põhjustel põhiseadusega vastuolus. Kolleegium põhjendab sellist seisukohta järgmiselt. 49.Statsionaarne

ühhiaatriline sundravi on mõjutusvahend, mis seisneb raviasutuse poolt isiku ööpäevaringses kinnipidamises ja tema tahtest olenematus

ühhiaatrilises ravis. See mõjutusvahend riivab oluliselt sundravile allutatud isiku mitmeid põhiõigusi, eeskätt vabaduspõhiõigust (

§ 20

), aga ka põhiõigust inimväärikale kohtlemisele (

§-d 10 ja 18).

§ 20

lg 2 p-st 5 tulenevalt võib vaimuhaigelt võtta vabaduse ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, kui ta on endale või teistele ohtlik. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 13) 50.Seega on KarS § 86 alusel statsionaarse

ühhiaatrilise sundravi kohaldamine põhiseadusega kooskõlas senikaua, kuni see teenib

§ 20

lg 2 p-st 5 tulenevat eesmärki ja on selle eesmärgi – vaimuhaigusest tuleneva ohtlikkuse maandamise – saavutamiseks

§ 11

mõttes proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas (proportsionaalsuse põhimõtte kohta vt nt Riigikohtu üldkogu 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12, p 35.) 51.Statsionaarse

ühhiaatrilise sundravi tähtaja proportsionaalsusele antavat hinnangut pole ühelgi juhul võimalik siduda isikule kuriteo eest mõistetud vangistuse tähtajaga, sest sundravi ja vangistuse eesmärgid on erinevad ning isikuvabaduse piiramine toimub erinevatel põhiseaduslikel alustel. Kuriteo eest mõistetud vangistust kandva süüdimõistetult on vabadus võetud hoopis teisel eesmärgil – süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks (

§ 20

lg 2 p 1).

§ 20

lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse 2

§-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga.

§-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 39)

§ 20

lg 2 p 1 ei anna alust võtta isikult vabadust üksnes isiku ohtlikkuse tõttu (Riigikohtu üldkogu

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 84). Seega on vangistuse tähtaeg piiratud isiku süü suurusega: vangistuse kulgedes ammendub lõpuks ka süü, mis võimaldab isikult vabaduse võtta. Selle nõude järgimiseks peab seadusandja kujundama sanktsioonisüsteemi, mis võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) vangistuse ja kohus ei tohi mõista isikule vangistust, mis ületab süü suurust (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 47). Vastasel korral saavad

§ 20

lg 2 p-st 1 tulenevad nõuded rikutud, sest vangistus koormab isikut suuremal määral kui selle eesmärk (teosüü lunastamine) seda õigustab. 52.Statsionaarsele

ühhiaatrilisele sundravile allutatud isikult vabaduse võtmise põhiseaduslik alus ei tulene aga mitte

§ 20lg 2 p-st 1, vaid – nagu eelnevalt märgitud – sama lõike punktist 5.

Erinevalt

§ 20

lg 2 p-st 1 ei nõua

§ 20

lg 2 p 5 seadusandjalt vabaduse võtmise maksimaalse tähtaja kehtestamisel arvestamist süü suurusega. Selle sätte alusel saab seadusandja kehtestada isikult vabaduse võtmise aluse tema terviseseisundist tuleneva ohtlikkuse maandamiseks. Järelikult pole sundravi tähtaja proportsionaalsuse hindamisel olulised ka sundravi kohaldamise eelduseks oleva koosseisupärase ja õigusvastase teo süülise toimepanemise eest ette nähtud sanktsiooni raamid ega konkreetse teo eest mõistetud karistus. Need mõlemad lähtuvad just teosüü suurusest. Sundravialuselt ei võeta aga vabadust mitte tema süü, vaid ohtlikkuse pärast. 53.Erinevalt süüst ei pruugi isiku ohtlikkus vabaduse võtmise alusena aja möödudes ammenduda. Seetõttu ei saagi statsionaarsele

ühhiaatrilisele sundravile – erinevalt vangistusest – seada mingit kindlat ajalist piirtähtaega. On ilmne, et isikut, kelle raskest

üühikahäirest tingitud käitumine seab suure tõenäosusega ohtu ümbritsevate inimeste elu või tervise, ei saa vabastada pelgalt seetõttu, et ta on olnud sundravil mingi arvu päevi, kuid või aastaid. Seetõttu on KarS § 86 lg 3, mille kohaselt kohaldatakse

ühhiaatrilist sundravi kuni isiku tervenemiseni või isiku ohtlikkuse äralangemiseni, kooskõlas

§ 20lg 2 p-st 5 tuleneva vabaduse võtmise aluse eesmärgiga.

Statsionaarsele

ühhiaatrilisele sundravile absoluutse ajalise piirtähtaja seadmata jätmine ei ole põhiseadusega vastuolus. 54.Soovides piirata sundravi tähtaega isikule mõistetud vangistuse tähtajaga on kaitsja jätnud tähelepanuta sellegi, et üldjuhul pole sundravile allutatud isikule üldse mõistetud karistust, millega sundravi tähtaega võrrelda. Juhul kui inimene on süüdimatus seisundis juba teo toimepanemise ajal, välistavad tema süüditunnistamise ja karistamise KarS § 2 lg 2 ja § 32 lg 1. Samas on võimalik kohaldada sellise isiku suhtes

ühhiaatrilist sundravi. Samuti pole karistust nendel sundravialustel, kes on haigestunud pärast teo toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ja kes vabastatakse karistusest KarS § 79 lg 2 alusel. Vangistustähtajast saab rääkida vaid nende sundravile allutatud isikute puhul, kes on haigestunud pärast süüdimõistvat kohtuotsust, kuid enne neile mõistetud vangistuse ärakandmist. Samas kaotab sundravi kohaldamisel vangistuse tähtaeg ka nende inimeste puhul oma tähenduse, sest vabaduse võtmise alus muutub. 55.Eksitav on kaitsja väide, et isiku paigutamisel kinnisesse asutusse tsiviilkohtumenetluse seadustiku 54. peatükis ette nähtud korras on absoluutne ajaline piirtähtaeg – üks aasta. TsMS § 538 lg 2 piirab aastaga vaid ühe ja sama kohtumääruse alusel kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega. Samas võimaldab TsMS § 5391 kohtul kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendada ka kauemaks kui aastaks, seejuures mingit piirtähtaega sätestamata. Muu hulgas näeb TsMS § 5391 lg 1 teine lause ette, et kui isik on olnud kinnises asutuses üle nelja aasta, ei või kohus üldjuhul teha 3

ühhiaatrilise sundravi kohaldamise määruse (KrMS § 402 lg 1) alusel viibima ravil senikaua, kuni tervishoiuteenuse osutaja seda vajalikuks peab. Määruskaebuse esitaja jätab aga tähelepanuta, et ehkki KrMS § 403 grammatiline tõlgendus võiks teatud juhtudel tõepoolest sellise põhiseadusvastase tulemuseni viia, nõuab kohtupraktika – mida on järgitud ka käesolevas asjas – ravialuse tõhusat juurdepääsu kohtule ravi lõpetamise otsustamiseks. 57.KrMS § 403 lg 1 sätestab, et kui isik tema suhtes kohaldatud

ühhiaatrilise sundravi mõjul terveneb või sundravil viibiva isiku läbi vaadanud

ühhiaatri või arstliku komisjoni arvates ei ole vaja mõjutusvahendi kohaldamist jätkata, lõpetab kohus selle kohaldamise tervishoiuteenuse osutaja esildise alusel. Sama paragrahvi neljas lõige näeb ette, et ravil viibiva isiku läbi vaadanud

ühhiaatri arvamust arvestades võib kohus lõpetada mõjutusvahendi kohaldamise, kui seda on taotlenud ravil viibiva isiku lähedane KrMS § 71 lg 1 tähenduses, seadusjärgne esindaja või kaitsja. Riigikohtu üldkogu on aga asunud seisukohale, et kuigi KrMS § 403 lg 4 ei nimeta sundravil viibivat isikut otsesõnu nende isikute hulgas, kelle taotluse alusel võib kohus lõpetada ravi kohaldamise, ei tähenda see siiski seda, et see säte välistab sundravil viibiva isiku õiguse pöörduda kohtusse ravi lõpetamise taotlusega. Üldkogu leidis, et kehtiv menetluskord võimaldab

ühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. Seega on ravile allutatud isikule olemasoleva regulatsiooni alusel tagatud tõhus juurdepääs kohtule sundravi lõpetamise otsustamiseks. (Riigikohtu üldkogu 5. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-11-62-16, p-d 34 ja 38)

ühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamisel peab kohus hindama seda, kas ravile allutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt sundravi kohaldamise alused. Juhul, kui isiku ohtlikkus ja

ühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada. (Riigikohtu üldkogu

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 39) 58.Eeltoodust tulenevalt on väär kaitsja arusaam, et kehtiv õigus võimaldab võtta

ühhiaatrilisele sundravile allutatud isikult „vabaduse piiranguteta isiku tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni kohtu otsustuseta ja tervishoiuteenuse osutaja (arstide) otsusel kasvõi elu lõpuni.“ Sundravi jätkamine on kohtu kontrolli all kogu sundravi kohaldamise aja jooksul, kohus saab sundravi alati lõpetada või asendada statsionaarse sundravi ambulatoorsega. Seejuures saab kohtult sellise otsustuse tegemist taotleda ka sundravialune ise, kellele on järgnevas menetluses tagatud advokaadist kaitsja abi. 59.Ka käesolevas asjas vaatas kohus V.A. taotluse sundravi lõpetamiseks sisuliselt läbi, määrates talle kaitsja ja kontrollides seda, kas V.A. ohtlikkus ja ravivajadus on jätkuvalt selline, mis nõuab statsionaarse

ühhiaatrilise sundravi kohaldamist. Seega ei saa väita, et V.A. lt oleks võetud vabadus kohtu „ühekordse“ otsustuse (Tartu Maakohtu

1. jaanuari
2. a määruse) alusel ja et V.A. vabaduse võtmine põhineks jätkuvalt ainult nendel asjaoludel, mille kohus tuvastas
3. a jaanuaris. Seejuures ilmnes käesolevas menetluses, et

§ 20lg 2 p-s 5 sätestatud eesmärki pole võimalik saavutada ühegi V.

A. vähem koormava abinõuga. Samuti kaalub V.A. terviseseisundist tulenev tõsine oht teiste inimeste, aga ka tema enda elule ning tervisele üles ravialuse põhiõiguste riive (mis iseenesest on vaieldamatult väga intensiivne). Kuna V.A. ohtlikkus ja ravivajadus püsivad ning V.A. st lähtuv oht on tõsine (ohustab inimeste tervist ja elu), on V.A. lt KarS § 86 alusel vabaduse võtmine

§ 20lg 2 p-s 5 sätestatud eesmärgi saavutamiseks jätkuvalt proportsionaalne. Seda hoolimata sellest, et tema vangistustähtaeg on praeguseks möödunud. 4