1-05-659\22

1-05-659 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

1. juunil 2007.a. Tallinna Ringkonnakohus koosseisus kohtunikud Jüri Paap, Julia Katškovskaja ja Ene Randmäe sekretäri Alina Koopi juuresolekul ning prokuröri Anneli Lumiste ning kaitsjate adv. Toomas Pilti ja adv. Aivar Ennoki osavõtul vaatas läbi ringkonnaprökuröri Anneli Lumiste, süüdistatava Nikolai R.N-i, tema kaitsja adv. Toomas Pilti ja süüdistatava R.N-i apellatsioonide alusel Harju Maakohtu 20.03.2007.a. kohtuoptsuse Nikolai R.N ja R.N süüdistusasjas. RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu 20.03.2007.a. kohtuotsus Nikolai R.N-i ja R.N-i süüdistusasjas tühistada Nikolai R.N-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 8 ja § 25 lg 2 järgi, samuti talle liitkaristuse mõistmises.
3. Mõista Nikolai R.N KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 8 järgi õigeks.
4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5. Adv. T.Pildi apellatsioon rahuldada osaliselt teised apellatsioonid jätta rahuldamata. EDASIKAEBUS Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1 Asjaolud ja menetluse käik Maakohus tunnistas süüdi ja karistas varem varguseid toime pannud Nikolai R.N, sünd. XXX Eesti kodanik, varem karistatud kriminaalkorras 6 korda, vahi all, grupilises röövimise katses KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 25 lg 2 järgi 5 aastase vangistusega ning avaliku ja sissetungimisega varguse katses KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 8 ja § 25 lg 2 järgi 6 kuulise vangistusega. Nende kuritegude eest mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 5 aastat vangistust. R.N, sünd. xxx, Eesti kodanik, varem karistatud kriminaalkorras 8 korda, vahi all, tunnistati süüdi grupilise röövimise katses KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 25 lg 2 järgi ja karistati 5 aastase vangistusega. Maakohtu otsuse kohaselt tungisid N.R.N ja R.N 10.06.2005.a. kella 23.45 ajal Tallinnas Narva maanteel Kreutzwaldi bussipeatuses kallale L. Š, lõid teda jalaga vastu jalga, tõmbasid ta pikali, asetasid tema suule teadvust ähmastava lõhnaga riidetüki, lõid maaslamavat kannatanut korduvalt käte ja jalgadega, väänasid tema käed selja taha ning hõivasid tema teksatagi taskutest rahakoti koos raha ja dokumentidega ja käelt käekella, põhjustades varalise kogukahju 446 krooni. Politseitöötajad pidasid kurjategijad sündmuskohal kinni. Varem varguseid toime pannud N.R.N purustas 08.04.2005.a. kella 02.30 ajal Tallinnas Ed.Vilde tee 123 juures AS Tsenter kioski vitriinklaasi, läbi mille omastamise eesmärgil võttis avalikult müüja nähes ajalehti ja ajakirju kogumaksumusega 58 krooni. Falck Eesti AS turvatöötajad pidasid kurjategija sündmuskohal kinni. Apellatsioonid ja taotluste sisu Prokurör palub N.R.N-ile inkrimineeritud avaliku varguse katse ümber kvalifitseerida omavoliliseks sissetungimiseks KarS § 266 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 4 kuud vangistust. N.R.N kinnitab apellatsioonis, et L.Š mingit kaklust polnud. Tegemist oli väikese rüselemisega, mida provotseeris kannatanu, vend R.N selles ei osalenud. Kaebaja kasutas vägivalda vastureaktsioonina, kannatanu kukkus purjus oleku tõttu. Mingit riidetükki kannatanu suhtes ei kasutatud, mingeid vigastusi kannatanul kindlaks ei tehtud. Politseijaoskonnas sunniti teda andma 2 valeütluseid, muidu poleks teda lubatud koju riiete järele. Tal on töö- ja elukoht, väga kahetseb. Apellant taotleb tema süüditunnistamist teos, mille pani toime üksi ja leevendada mõistetavat karistust. Süüditunnistamist ja karistamist varguse katse eest pole vaidlustatud. Ringkonnakohtu istungil kaebaja nimetas oma elukohaks rehabilitatsioonikeskuse ja selgitas, et ta töötas AS-s E, väljastatud iseloomustuse kohaselt töötas ta selles firmas aga mõned nädalad 2005.a. Adv. T.Pilt väidab, et süüditunnistamise eelduseks KarS § 199 järgi on, et rünnatava vara väärtus peab olema üle 1000 krooni. Seetõttu tuleb kohtuotsus varguse katses osas tühistada ja N.R.N selles õigeks mõista. Röövimise katse eest mõistetud karistust tuleb leevendada, sest kohus pole karistust kergendava asjaoluna arvesse võtnud N.R.N-i puhtsüdamlikku kahetsemist ning et tekitatud kahju on väheoluline. R.N-i väite kohaselt erinesid tegelikud sündmused täielikult kannatanu valeütluste alusel koostatud kohtuotsuses nimetatust. Kaebaja kinnitab, et ta pole kõnesolevat kuritegu toime pannud, ainsana heidab endale ette sündmuskohalt maast käekella võtmist enne toimetamist politseisse ja oma tegevusetust, ta pole kunagi olnud vägivaldne, ta on lõpetanud oma kuritegeliku minevikuga ja asunud ausale teele. Apellant osutab, et kannatanu on oma ütluseid menetluse käigus muutnud kaebajalt kinnipidamisel kättesaadud käekella kuuluvuses, samuti kannatanu valetas tal joobe puudumist, talle näovigastuste tekitamist, riidetüki kasutamist ja tal rahakoti olemasolu. Kaebaja arvates sellise isiku ütlustele kohtuotsust ei saa rajada. Kaebaja heidab ette kohtueelsele uurimisele, et ta kuulati üle advokaadita, teda keelitati süüd tunnistama ja teda ei vastastatud ei kannatanu ega kaassüüdistatavaga. Kaebaja palub lugeda tema karistuse alguskuupäevaks 10.06.2005.a., mil ta tegelikult kinni peeti. Ringkonnakohtu istungil täpsustas apellant oma taotlust ja palus selle eest, et ta võttis maast võõra käekella ning ei sekkunud venna ja vanema meesterahva vahelisse kähmlusesse, karistada teda vangistusega, mis piirdub reaalselt ärakantud ajaga või lühendada seda 2,5 aastani. 3 Ringkonnakohtu seisukoht Järelduste tegemine isiku käitumises süü olemasolu või selle puudumise kohta, samuti karistuse mõistmine kuulub õigusemõistmise kompetentsi. Kohtu siseveendumust väljendav otsus saab rajaneda üksnes kohtuistungil kontrollitud tõendite kogumil. Ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu pole. KrMS § 63 kohaselt tõendiks kriminaalasjas on teiste tõendite kõrval ka süüdistatava ja kannatanu ütlused. Vastavalt seadusele on kahtlustataval või süüdistataval õigus ütluseid anda või sellest keelduda, kusjuures keeldumine ei pea olema motiveeritud. Oma ütluste tõelevastavuse eest selline isik vastutama ei pea, küll aga ütluste muutmine võib seada kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsuse üldse. Kannatanu kui tõendi allikas on KrMS § 37 lg 3 ja § 66 lg 3 mõtte kohaselt kohustatud andma tõeseid ütluseid, teadvalt valeütluste andmine tema poolt on karistatav KarS § 320 järgi. Kannatanu isik ei saa olla kriminaalasjas uurimise all. Käesoleva asja lahendamise seisukohast lähtudes ei oma tähtsust, kas L.Š oli kaine või purjus, kas vägivallaga põhjustati talle kehavigastusi või mitte. Vaidluse all olevas olulisimas röövimise katset puudutavas küsimuses- kas vägivalda kasutasid tema suhtes mõlemad hiljem kinnipeetud mehed- on kannatanu L.Š kinnitanud muutumatult kogu menetluse käigus. Nende ütluste tõelevastavuses pole alust kahelda põhjusel, et röövitud vara saadi kätte ja on talle tagastatud, tema huvides pole, et võetaks vastutusele nimelt mitu isikut. Nendest ütlustest lähtuvalt on käesoleval juhul tegemist grupilise süüteoga ja juriidilist tähtsust ei oma, kes ründajatest hõivas kannatanult mingi konkreetse eseme. Seevastu mõlemad süüdistatavad on käesoleva kriminaalasja uurimise käigus andnud peamistes röövimise objektiivset teokoosseisu puudutavates küsimustes varem antud ütlustega vastuolus olevaid ütluseid: N.R.N- käisin kangi all tualetis, tagasi tulles midagi ei juhtunud/leppisime vennaga kokku meesterahvast röövida, R.N- vend ja vanem mees riidlesid omavahel, löömist ma ei näinud/vend ja vanem mees olid asfaldil maas ja maadlesid ligi paari minuti vältel, R.N- ei oska seletada, kuidas sattus võõras kell minu taskusse/võtsin maast kella. Samuti on nad vastuoluliselt hinnanud oma käitumist üldse: N.R.N ja R.N- tunnistan/ei tunnista ennast süüdi röövimises, N.R.N- ei tunnista ennast röövimises süüdi/kahetsen väga. Nimetatuga seoses osutab ringkonnakohus väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt olukorras, kus on tegemist süüdistatava diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui 4 isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Ringkonnakohtu arvates on käesoleval juhul tegemist nimelt sellise olukorragasüüdistatava N.R.N-i erinevatel küsitlemistel antud ütlused on diametraalselt erinevad, nad on ebausaldusväärsed ja neil kohtuotsust rajada ei saa. Kohtu arvates N.R.N-i veel apellatsioonis esitatud põhjendus, et ta pidi tunnistama ennast röövimises süüdi põhjusel, sest kinnipidamisel oli tal vaja saada elukohast riideid, pole mõistusepärane. Siinjuures osutab ringkonnakohus, et kinnipidamise päeval (mil oleks ilmnenud esmavajadus riiete järele) ta eitas oma süüd (toimik I köide, lk.19-20), väidetavaid süüd sunnitult kinnitavaid valeütluseid andis alles 4 päeva hiljem (toimik I köide, lk. 28-29). Nende ja hilisemalt kohtus antud ütluste andmise juures viibis advokaat. N.R.N-i apellatsioonis nimetatu, et ta lõi kannatanut vastureageeringuna saadud löögile, on vastuolus tema poolt kriminaalasja uurimise käigus poolt antud ütlustega, et süüdistatavad leppisid omavahel kokku kannatanu röövimises. R.N-ilt pole küsitud selgitust tema ütluste muutumise kohta, seetõttu tuleb tema ütlustest tõendina arvesse võtta üksnes kohtus antud ütlused. Need on aga ümber lükatud käesolevas kohtuotsuses kordamist mittevajavate kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning asitõendiga. R.N on asja lahendamisest huvitatud isik, kannatanu ja tunnistajad on andnud kohtu arvates tõele vastavaid ütluseid. Nimetatud asjaoludega on kooskõlas maakohtu järeldus, et L.Š röövisid mõlemad süüdistatavad ühiselt. Küll aga tuleb ringkonnakohtu arvates süüdistusest välja jätta röövimise käigus riidetüki kasutamine, kuna süüdistuse sellest osast loobus prokurör juba maakohtus ja sündmuskohal teo lõpuleviimist takistanud politseitöötajad pole ühtegi teadvust ähmastava lõhnaga riidetükki avastanud. Ringkonnakohtu arvates tuleb N.R.N õigeks mõista tema süüditunnistamises avaliku ja sissetungimisega varguse katses, ka ei saa ringkonnakohus seda tegu ümber kvalifitseerida omavolilise sissetungina KarS § 266 tähenduses. Sellise seisukoha põhjuseks on, et maakohus rikkus otsuse tegemise ajal kehtinud materiaalõigust. Nimelt kehtib alates 15.03.2007.a. seadusemuudatus, mille kohaselt süüteod asja või varalise õiguse vastu väärtusega alla 1000 krooni, v.a. KarS § 218 lg 1 loetletud süüteod, pole hinnatavad kuriteona. Seejuures ei oma vargustes KarS § 199 järgi tähtsust, et tegu omab sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud kvalifitseerivaid tunnuseid. Põhiteona on varavastane tegu, seevastu KarS § 199 lg 2 p 8 nimetatud aga põhiteo toimepanemise viis (seaduse sõnastus „sissetungimisega“). Seevastu avaliku 5 korra vastaste süütegude hulka kuuluv omavoliline sissetung sätestab vastutuse kaitstud alale valdaja tahte vastaselt sisenemise eest. Maakohus on mõlemale süüdistatavale karistust mõistnud seaduslikes piirides, see vastab toimepandud kuriteo raskusele- röövimine raskendavatel asjaoludel liigitatakse esimese astme kuriteoks. Ringkonnakohus nõustub apelleeritud kohtuotsuses nimetatud vastutust mõjutavate asjaoludega ega pea vajalikuks midagi lisada. Mõlemad süüdistatavad on kohtulikult karistatud korduvalt. Viimase vanglakaristuse kandmiselt oli N.R.N vabanenud vähem kui 4 kuud tagasi ja R.N vähem kui 1 kuu tagasi, sellele vaatamata jätkasid kuritegelikult elamist. R.N-i väide tema seadusekuulekusest on vastuolus tema tegeliku käitumisega. R.N-i rolli varjamisega näitas N.R.N, et väited tema puhtsüdamlikust kahetsemisest ja arusaamast, et teda toimetati politseijaoskonda ilmselt üksnes alkoholijoobe olemasolu tõttu, on toodud eesmärgiga õigusemõistmist eksitada. Mõistetud karistused tuleb jätta muutmata. Kriminaalasja materjalide kohaselt peeti süüdistatavad kinni 11.06.2005.a., alates sellest ajast tuleb lugeda nende karistuse aega. Enne seda olid nad toimetatud politseiosakonda asjaolude kindlakstegemiseks. Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel osaliselt tühistada, N.R.N-i kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt ja muud apellatsioonid jätta rahuldamata. Jüri Paap Julia Katškovskaja Ene Randmäe 6