4-18-5736 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Väärteoasi Menetlusalune isik Kaitsja Kohtuväline menetleja RESOLUTSIOON Harju Maakohus, Tallin

) § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot ja

§ 227lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks.

J.O (isikukood XXX; elukoht: xxx; e-mail: xxx) Martin Kruus, vandeadvokaat, Advokaadibüroo Vilippus Polman Partnerid, Sakala 18, 10141 Tallinn, e-post: menetlus@vilippus.ee PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp, esindaja Enel Kuiv Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-st 120, § 132 p-st 1 ja §-dest 133-134 maakohus otsustas: 1. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 15. oktoobri 2018. a otsus väärteoasjas nr 2302,18,010337, millega karistati J.O

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 70 trahviühikut, s.o 280 eurot ja

§ 227lg 5 p 1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks.

2. Kohtuvälise menetleja otsusega J.O-le

§ 227

lg 2 alusel määratud rahatrahv 70 trahviühikut, s.o 280 eurot tuleb kassatsioonitähtaja, s.o 30 päeva jooksul tasuda kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri

2. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele 1 4-18-5736 pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.
3. Lisakaristus, s.o sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine pööratakse täitmisele kohtuotsuse jõustumisel. Liiklusseaduse § 127 kohaselt tuleb menetlusalusel isikul loovutada juhiluba Maanteeametile viie tööpäeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
4. Jätta menetlusaluse isiku J.O kaitsja kaebus rahuldamata.
5. Kohtuotsus edastada menetlusalusele isikule, kaitsjale, kohtuvälisele menetlejale ja Maanteeametile. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. VÄÄRTEO ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse
7. oktoobri
8. a otsusega väärteoasjas nr 2302,18,010337 karistati J.O

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot ja

§ 227lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks.

Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit 24. septembril 2018 kell 14:50 Tallinnas Laagna teel kiirusega 98+-3 km/h. Lubatud sõidukiirus oli 70 km/h, seega ületas ta lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h. Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik

§ 50

lg 3 nõudeid ning pani toime

§ 227lg-s 2 sätestatud väärteo.

Menetlusaluse isiku kaitsja kaebus

1. Menetlusalune isiku kaitsja esitas kaebuse, milles palub tühistada kohtuvälise menetleja otsuse osas, millega isikule on määratud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine üheks kuuks, võttes sealjuures arvesse kõiki (kergendavaid) asjaolusid: puhtsüdamlik kahetsus, karistuse ebaproportsionaalselt rasked tagajärjed J.O-le ja tema lastele. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 2.
2. Väärteoasjas karistuse määramisel ei ole arvestatud kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid ja väärteomenetluses kogutud andmeid. Menetlusalune isik tunnistas väärteoprotokolli koostanud politseiametnikule kohe rikkumist ja kahetses seda puhtsüdamlikult. Samuti ei ole kohtuväline menetleja arvestanud J.O selgitustega, et tema töökohustused on vahetult seotud sõiduki juhtimisõigusega ning tal ei ole võimalik oma töökohustusi ilma kehtiva juhtimisõiguseta täita. Töökoha kaotus muudab aga esmajoones äärmiselt raskeks menetlusaluse isiku ülalpeetavate alaealiste laste seisukorra. 2.
3. Kaebuses ei vaielda vastu lubatud sõidukiiruse ületamise eest tehtud rahatrahvile. Samas peab menetlusalune isik temale määratud lisakaristust ebaproportsionaalselt raskeks ja põhjendamatuks. Vastab küll tõele, et J.O on õnnetute juhuste kokkulangemise tõttu lühikese aja jooksul juba kolmandat korda kogemata lubatud sõidukiirust ületanud, samas ei 2 4-18-5736 ole ta sellele eelnevalt juba aastaid ühtegi liiklusrikkumist toime pannud. Kolme eksimuse põhjal on ainetu asuda seisukohale, et tegemist on paadunud sarikihutajaga ja seetõttu tuleb tema sõidukijuhtimise õigust piirata. Lisakaristus on ebaproportsionaalselt koormav ka seetõttu, et mõjutab oluliselt menetlusaluse isiku ülalpeetavate alaealiste laste toimetulekut. Eeldatavasti kaotab J.O lisakaristuse kehtima jäämise korral töö ja ei suuda vähemalt kuni uue töökoha leidmiseni anda elatist oma alaealistele lastele. Menetlusalune isik on juhtumi asjaolusid juba tutvustanud oma tööandjale (T OÜ) ning tööandja seaduslik esindaja kinnitas J.O-le, et sõidukijuhtimise õiguse kaotamisel ei näe tööandja võimalust temaga töösuhet jätkata (kaebuse lisa 2). Eelnevast tulenevalt ei vasta kohtuvälise menetleja otsusega määratud lisakaristus menetlusaluse isiku toimepandud rikkumise raskusele ning on J.O ja tema laste suhtes ebamõistlikult koormav. 2.
4. J.O ei pea vajalikuks asja arutamist kohtuistungil, vaid nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja vastus
5. Kohtuväline menetleja nõustub väärteoasjas nr 2302,18,010337 kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja leiab, et J.O-le etteheidetav tegu, s.o liiklusseaduse (

) § 50 lg 5 p 3 nõuete rikkumine, on tõendatud väärteoasjas kogutud materjaliga, sh kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, mis on asendatud heli-ja videosalvestusega. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg 2 järgi. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ning karistusseadustiku (Kar

S) § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Vastuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 3.

1. Võttes arvesse, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 25 km/h ei saanud menetlusalusele isikule jääda märkamata ja pidades silmas ka menetlusaluse isiku ütlusi selle kohta, et ta ületas suurimat lubatud kiirust, kuna oli hilinemas töökohtumisele, leiab kohtuväline menetleja, et ta pani süüteo toime tahtlikult. Sõltumata lubatud suurima sõidukiiruse ületamise põhjusest on selline tegevus keelatud. 3.
2. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on
3. oktoobri
4. a otsusega karistanud J.O

§ 227

lg 2 kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 70 trahviühikut, s.o 280 eurot ja lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks.

§ 227

lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist

§ 227lg-s 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni.

3.3. Väärteo eripära arvestades sõltub isiku süü suurus suurima lubatud sõidukiiruse ületamise määrast ja sellest näidust tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruseks mõõdeti 98 km/h, millest arvati maha laiendmääramatus 3 km/h.

§ 227

lg 2 sätestatud lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra (25 km/h) arvestades võib öelda, et menetlusaluse 3 4-18-5736 isiku süü on alla keskmise. Seega tuleb Riigikohtu seisukohast lähtudes võtta karistuse määramisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, mis on lähtuvalt

§ 227lg-st 2 50 trahviühikut.

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, kuna J.O avaldas puhtsüdamlikku kahetsust alles kaitsja vahendusel, kohtuvälise menetleja otsust vaidlustades, saades teada talle mõistetud karistusest. Selline kahetsus, mis on tekkinud alles pärast seda, kui väärteootsusega on määratud lisakaristus, ei ole kohtuvälise menetleja hinnangul aga siiras ning kannab endas ainsat eesmärki kergendada juba määratud karistust. Seega ei eeldanud kaebaja, et tema suhtes võidakse lisakaristust kohaldada, kuigi kohtuvälise menetleja arvates pidanuks ta seda siiski teo iseloomu ja ulatust arvestades eeldama. Sellest tulenevalt leiab kohtuväline menetleja, et kaebuses esitatud kahetsus ei ole siiras ning ei pea võimalikuks arvestada seda kahetsust asjaoluna, mis võiks kergendada määratud põhi- või lisakaristust. Väärteoasjas kogutud materjalidest ning kaebusest ei nähtu, et menetlusalune isik oleks aru saanud oma teo ohtlikkusest ning sellega kaasneda võivatest tagajärgedest. 3.4. Piirkiiruse ületamisega 25 km/h võrra pani J.O ohtu nii tema enda kui ka teiste temaga samale teelõigule sattuvate kaasliiklejate elu ja tervise, mis aga näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. 3.5. J.Oon karistatud 17. mail 2018

§ 227lg 2 järgi 40 trahviühikuga, s.o 160 eurot, ja 26.

juunil 2018

§ 227lg 1 järgi 20 trahviühikuga, s.o 80 eurot.

Karistused on täidetud. Varasematest karistustest samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest menetlusalune isik järeldusi ei teinud, kuivõrd ta on jätkanud süütegude toimepanemist. Kohtuväline menetleja leiab, et käesoleval juhul vastab määratud põhikaristus isiku süüle ja on proportsionaalne nii toimepandud väärteoga kui ka eripreventiivsete eesmärkidega. 3.

1. Lisakaristuse määramisse puutuvalt peab kohtuväline menetleja oluliseks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegium
2. mai
3. a otsusele asjas nr 3-1-1-18-17 p-s 13, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku teadlikust nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, mis muudab selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohtuväline menetleja leiab, et kuna tuvastatud on nii varasemad liiklusalased rikkumised, piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse, siis on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud just eripreventiivsetel 4 4-18-5736 kaalutlustel. Pelgalt rahatrahv ei suuda kohtuvälise menetleja hinnangul menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele. 3.
4. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohtuväline menetleja, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist enamohtliku süüteoga, milles isik seab ohtu nii enda kui ka teiste isikute tervise ja vara. On üldteada, et liiklusõnnetuse põhjustamise peamiseks põhjuseks on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, samuti on üldteada, et taolised liiklusõnnetused lõppevad reeglina sõitjate surmaga või raske tervisekahjustusega. Seega peab karistamisel arvestama õiguskorra kaitsmise huvidega. 3.
5. Kaebuse esitaja palub sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist mitte kohaldada seoses tööl käimise ja töökoha säilimise vajadusega. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et kuivõrd menetlusaluse isiku jaoks on töö tegemise jaoks sõiduki juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka liikluses käituma viisil, mis tagab juhtimisõiguse säilimise. Lisakaristus kaotaks oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohustuste täitmisega. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi J.O teadma, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda tema majanduslikku olukorda mõjutavad sanktsioonid. Kohtuväline menetleja peab oluliseks rõhutada, et isik peab ennekõike tegema ise kõik endast oleneva, et tema majanduslik olukord süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks J.Osäilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale omistatud väärteo toimepanemisest. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks sanktsiooni alammääras. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6. Vastavalt VTMS § 120 lg-tele 1 ja 3 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta ega kaebusele lisatud tõendi uurimist kohtuistungil.
7. Menetlusalune isik ja kohtuväline menetleja teatasid kohtule, et nad on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses ega taotlenud kohtuistungi korraldamist tõendite uurimiseks. Kohus leiab, et praegusel juhul on võimalik lahendada kaebus kirjalikus menetluses.
8. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
9. Menetlusalusele isikule heidetakse väärteoprotokolli kohaselt ette seda, et ta juhtis 24.09.2018 kell 14:50 Tallinnas Laagna teel mootorsõidukit kiirusega 98+-3 km/h. Lubatud sõidukiirus oli 70 km/h, seega ületas ta lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h. 5 4-18-5736 Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik

§ 50

lg 3 nõudeid ning pani toime

§ 227lg-s 2 sätestatud väärteo.

8. Maakohus leiab, et kohtuväline menetleja ei ole väärteoasja menetlemisel ega otsuse koostamisel rikkunud väärteomenetluse õigust ja kiiruse ületamist kinnitavad tõendid on lubatavad. 8.1.

§ 50

lg 5 p 3 kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, s.o praegusel juhul 70 km/h. 8.

1. Kiirusmõõturi LaserCam4 salvestisest ja selle andmetest (ID 005773) nähtub, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki Toyota Land Cruiser registreerimismärgiga xxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati
2. septembril 2018 kell 14.50 mõõteseadet LaserCam4 (nr LE0205) ja sõiduki kiiruseks mõõdeti 98 km/h. Tegu pandi toime Tallinnas, Laagna teel, Mustakivi silla ja Laagna tee 80 vahel, kus lubatud kiirus on 70 km/h. Mõõtemääramatust arvesse võttes ületas menetlusalune isik kiirust mitte vähem, kui 25 km/h. Mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja M V , kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ja järgides seejuures mõõtemetoodikat. Taatlustunnistuse nr TTRS-17/00181 kohaselt oli kiirusmõõtur (nr LE0205) taadeldud 24.08.
3. Majandus- ja taristuministri 20.09.2016 määruse nr 57 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad” lisa punkti 8.1 alusel on liiklusjärelevalves kiirusmõõturite taatluskehtivusajaks üks aasta. Seega väärteo toimepanemise ajal, s.o
4. septembril 2018, oli kiirusemõõteseadmel kehtiv taatlustunnistus. Kohtuvälises menetluses antud ütlustes ja ka kaebuses ei vaidlusta menetlusalune isik rikkumise tuvastatust, võttes rikkumise omaks. 8.
5. Eeltoodut arvestades leiab maakohus, et väärteotoimikus sisalduvate tõenditega, sh kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli asendava videosalvestisega on tõendatud menetlusalusele isikule etteheidetav kiiruse ületamine. Menetlusalune isik selgitas, et ta ületas lubatud kiirust, kuna jäi tööle hiljaks. Seega ületas ta lubatud kiirust kavatsetult. Kohtu hinnangul puuduvad ka isiku teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Karistus 9.

§ 227

lg 2 näeb võimalike põhikaristustena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni.

1. Karistuse määramise alus on KarS § 56 kohaselt isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
2. Menetlusaluse isiku süü suurust hinnates võtab kohus arvesse sõidukiiruse ületamise ulatust, s.o 25 km/h, samuti seda, et tegu pandi toime asulasisesel teel, päevasel ajal, mil liiklus on reeglina tihe. Menetlusalune isik on selgitanud, et ületas kiirust, kuna jäi tööle hiljaks. Sellisel 6 4-18-5736 kiirusel, s.o 98 km/h sõites ei ole juht võimeline ootamatult teele ilmuva takistuse ees ei peatuma ega ka sellest takistusest ohutult ümber põikama. Menetlusalust isikut on karistatud
3. mail 2018

§ 227lg 2 järgi rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o 160 euroga ning 26.

juunil 2018

§ 227lg 1 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 80 euroga.

Seega on tegemist isikuga, kes võrdlemisi lühikese aja jooksul toime pannud mitu samalaadset rikkumist. Seega peab kohus põhjendatuks isikule sanktsiooni keskmises määras mõistetud karistust. Menetlusalusele isikule mõistetud põhikaristus on proportsionaalne nii eri- kui üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt. 12. Riigikohtu praktika kohaselt (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9) aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Isiku poolt korduvalt nõuete rikkumisest võib järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Menetlusalust isikut on karistatud 17.05.2018

§ 227

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest ning 26.06.2018

§ 227

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahvidega, mis on täidetud. Nähtub, et varasematest karistustest samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teinud ei ole. Seetõttu kohus leiab, et pelgalt rahatrahv ei suuda menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele. Miinimummääras määratud lisakaristus vastab isiku süüle ja on proportsionaalne nii toimepandud väärteoga kui ka eripreventiivsete eesmärkidega.

1. Kaebuses toodud põhjenduste ja sellele lisatud tööandja kirja kohaselt kaotab menetlusalune isik juhtimisõiguseta oma töö ja see halvendaks perekonna rahalist seisu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Arvestades asjaolu, et menetlusalune isik on 4 kuu jooksul toime pannud lausa kolm samalaadset liiklusalast rikkumist, siis pidi ta teadma, et sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena ja sellest võivad olla tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et selles olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved, s.o kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise üles kaebuse esitaja võimalikud ebamugavused. Pealegi leiab kohus, et niivõrd lühiajalise lisakaristuse kohaldamisel on võimalik siiski saavutada tööandjaga kokkulepe ja vältida töösuhte lõpetamist.
2. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et isikule etteheidetav tegu on tõendatud ja kohtuvälise menetleja määratud põhi- ja lisakaristus on proportsionaalne süü suurusega ja põhjendatud nii üldkui eripreventiivsete eesmärkidega. Kohus ei pea vajalikuks kohtuvälise menetleja otsust muuta. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p-st 1 jätab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Elina Elkind Kohtunik 7