Obsah (4)

§ 223§ 46§ 227§ 127

4-19-897 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. aprill 2019, Tallinna kohtumaja Väärteoasja number 4-19-897 (2302,19,000025) Kohtunik Külli Iisop Väärteo

) § 223 lg 1 tunnustel Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: U.H (isikukood: xxx); elukoht: xxx; xxx Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus (asukoht: Rahumäe tee 6, Tallinn) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta rahuldamata U.H kaebus ning muutmata PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 23.01.2019 otsus, millega teda karistati

§ 223lg 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks.

Liiklusseaduse § 127 alusel tuleb U.H loovutada juhiluba Maanteeametile 5 (viie) tööpäeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad 1. 23.01.2019 otsusega määrati U.H-le karistuseks liiklusseaduse (

) § 223 lg 1 järgi juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks. Otsuse kohaselt juhtis U.H 02.01.2019 kella 14:39 ajal Harjumaal xxx. kilomeetril mootorsõidukit xxx, ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavalt tee- ja ilmastikuoludele ning ei hoidnud sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu eesolevale sõidukile, kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli ja sõitis otsa eesolevale sõidukile xxx. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju Õ T ja M G ning tervisekahjustused A G (sünd xxx) ja A G (sünd xxx). Sellega rikkus U.H

§ 46

lg 1 nõudeid ja pani toime väärteo

§ 223lg 1 järgi.

1. U.H oma kaebuses kohtule ei vaidlusta selle väärteo toimepanemist, küll aga ei nõustu ta kohtuvälise menetleja poolt määratud karistusega. Ta palub alles jätta juhtimisõigus ning määrata selle asemel karistuseks rahatrahv. Kaebuse esitaja märgib, et teeolud olid avarii toimumise hetkel ettearvamatud: tee oli kohati soolamärg, kohati jäine ja libe ning reaalne ei ole hinnata teekatte olukorda iga paarisaja meetri tagant. Kaebaja kinnitab, et valis sõidukiiruse ning pikivahe vastavalt eelpool läbitud teekonnal esinenud tingimustele. Lisaks leiab kaebaja, et sündmuskoha vaatlusprotokollis on märgitud, et tegemist oli sirge teelõiguga, kuid tegelikult toimus avarii lauges kurvis, mis suurendab ka väiksel kiirusel sõiduki libisemisse sattumise ohtu. Samuti jättis politsei tuvastamata sõidukite liikumiskiiruse ja pikivahe avarii toimumise hetkel ning vahetult enne seda. Kaebaja hinnangul võis avarii toimuda ka olenemata sellest, et nii sõidukiirus kui ka pikivahe olid valitud vastavalt sellele, missugused üldised teeolud avarii toimumise päeval valitsesid. Kaebaja hinnangul on ebaselgeks jäänud see, kas xxx viibinud isikud kasutasid nõuetekohaselt turvavarustust. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on turvavöö kasutamise lahtrid jäetud tühjaks, mistõttu pole selge, kas tervisekahjustusi saanud isikud võivad olla ise enda vigastuste tekkimisel olulisel määral vastutavad. Kaebaja meelest saab peas otsmiku piirkonnas olev vigastus ühel xxx istunud isikul tekkida üksnes juhul, kui turvavöö on kinnitamata ning isik paiskub peaga sedavõrd palju ette, et tabab otsmikuga sõiduki armatuurlauda või esiklaasi. Seega ei tohiks karistuse määramisel arvesse võtta tervisekahjustuse tekkimist, vaid lähtuda tuleb üksnes tekkinud varalisest kahjust, mille hüvitab kannatajale nagunii kindlustusselts. Kaebaja on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.
2. Kohtuväline menetleja oma vastuses kaebusele leiab, et U.H-le määratud karistus on proportsionaalne, ei koorma menetlusalust isikut liigselt ja on kooskõlas karistuse määramise põhimõtetega, mistõttu puudub alus otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Sündmuskoha fotodest nähtub üheselt, et teeolud on väga halvad. Arvestades sõidukil Xxx tekkinud vigastusi tuleb asuda seisukohale, et kaebaja valitud pikivahe ei olnud kindlasti selline, mis oleks võimaldanud otsasõitu vältida. Kaebaja selgitus, et liiklusõnnetus toimus halbade teeolude tõttu on kohatu, kuna liiklusõnnetus ei toimu mitte halbade teeolude, vaid mootorsõiduki juhi tegevuse või tegevusetuse tõttu. Just U.H oli isik, kes oleks saanud hoolsa ja tähelepaneliku suhtumise korral liiklusõnnetust vältida. Liiklusõnnetuse teise osapoole käitumises ei ilmne liiklusõnnetuse tekkimisega põhjuslikus seoses olevaid tegevusi, samuti on mõlemad Xxxs viibinud isikud kinnitanud, et kasutasid turvavarustust. Kohtuvälise menetleja hinnangul on liiklusõnnetuse põhjustamine selline ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu nii teiste isikute vara kui ka ümbritsevate isikute elu ja tervis. Et tagada teiste liiklejate turvalisus, tuleb eemaldada liiklusest need rikkujad, kes oma tegevusega on näidanud, et nad on ohuks teiste liiklejate turvalisusele. Karistuse määramisel arvestas kohtuväline menetleja kaebaja poolt toime pandud tegu, tema süü suurust ning asjaolu, et teda on varasemalt liiklusalaste rikkumiste eest karistatud nii kriminaal- kui väärteokorras. Varasemalt määratud rahatrahv ei ole mõjutanud teda õiguskuulekamale käitumisele. Kohtuväline menetleja nõustus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
3. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.
4. Süü tõendatuse ja kvalifikatsiooni osas vaidlus puudub. Väärteo toimepanemine on tõendatud liiklusõnnetuse aktiga nr 3100.19.0.004604, mille kohaselt osalesid liiklusõnnetuses U.H juhitud sõiduk xxx, millel sai kahjustada vasakpoolne külg ning A. Gi juhitud sõiduk Xxx, millel kahjustatud tagaosa paremast nurgast. Sõidukitel tekkinud kahjusid tõendavad ka sõidukite vaatlusprotokollid. Sündmuskoha vaatlusprotokollist koos skeemi ja fototabeliga nähtuvad väärteo toimepanemisel valitsenud tehiolud ning sõidukite paiknemine vahetult pärast liiklusõnnetust. Fototabelist nähtuvad sõidukitele tekkinud kahjud ning asjaolu, et liiklusõnnetus toimus valgel ajal lauges kurvis, teekate oli osaliselt kaetud lumega. Väärteo toimepanemist tõendavad ka kaebaja sõidukis kaasreisijana viibinud K. N ütlused ja kaebaja enda tunnistajana ning menetlusaluse isikuna antud ütlused, millede kohaselt kaebaja püüdis pidurdada, kuid libisemise tõttu toimus kokkupõrge. Ees sõitva sõiduki juhi, tunnistaja A. Gi ülekuulamise protokolli kohaselt olid nii temal kui tema sõidukis viibinud kaasreisijal turvavööd kinnitatud. Xxxs viibinud isikutele tervisekahjustuse tekkimist tõendavad patsientide A Gi (sünd xxx) ja A Gi (sünd xxx) EMO kaardid ning regionaalhaigla teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest. Nimetatutest nähtub muuhulgas, et ühel kannatanutest oli xxx muude piirkondade lahtine haav ning teisel xxx osa pindmine vigastus ja xxx. 6.

§ 46

lg 1 järgi peab juht vastavalt sõiduki kiirusele ning tee- ja ilmastikutingimustele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile. Kuna U.H seda nõuet rikkus, on tema käitumine õigesti kvalifitseeritud

223 lg 1 järgi. Äärmiselt rasketest teeoludest tulenevalt pidi juht teadma, et ringristmikule lähenedes tema ees olev sõiduk suure tõenäosusega pidurdab. Seoses teel valitseva libedusega pidi juht tajuma, et piisavat pikivahet mitte hoides võib tekkida olukord, kus tema juhitud sõiduk ei saa õigel ajal pidama ning võib põhjustada liiklusõnnetuse. Seega on U.H õigusrikkumise toime pann ud vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. U.H süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 7.

§ 223

lg 1 järgi toime pandud väärteo eest karistatakse isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Karistades isikut sellise süüteo eest rahatrahvi või arestiga, näeb

§ 223

lg 2 ette võimaluse ka lisakaristuse määramiseks (sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ühest kuni kolme kuuni). Käesolevalt on kohtuväline menetleja U.H karistanud sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks. Kaebajale määratud karistuse osas on menetleja kohtu arvates õigesti hinnanud U.H süü suurust, eelkõige tema teo ohtlikkust ning arvesse võtnud karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.

§ 223

lg 1 järgi vastutab juht liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Käesoleval juhul on U.H poolt nõuetekohase pikivahe mittehoidmise tõttu tekkinud nii varaline kahju kahele sõidukile kui ka tervisekahjustus kahele teises sõidukis viibivale isikule. Liiklusõnnetuse toimumise kohaks oli intensiivse liiklusega põhimaantee, kus liigub väga palju sõidukeid ning kus juhil tuleks olla eriliselt tähelepanelik. Seega tuleb hinnata U.H süü suurust tema poolt toime pandud väärteos keskmisest tunduvalt suuremaks. Tähtsusetu ei ole ka asjaolu, et kaebajat on 21.04.2016 otsusega karistatud KarS § 422 lg 1 järgi tingimisi vangistusega ja sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega (1 aastaks ja kuueks kuuks) ning käesoleva väärteo pani U.H tegelikult toime katseajal. Samuti on 2018 juunikuus U.H karistatud rahatrahviga kiiruse ületamise eest

§ 227lg 2 järgi.

Karistuse eripreventiivne eesmärk on süüdlase mõjutamine, et ta edaspidi käituks õiguskuulekalt ega paneks toime uusi süütegusid. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõigile liiklejatele anda signaal, et liiklusreeglite eiramine ei ole millegagi õigustatud ning ohtlik tegu saab ka karmilt karistatud. U.H poolt kaebuses väljatoodud seisukohad on kohtu hinnangul paljasõnalised ning ennast õigustavad. Kuigi U.H on menetlusaluse isikuna andnud ütlusi, et on väärteo toimepanemises süüdi ning kinnitab seda ka oma kaebuses, on ta siiski leidnud erinevaid põhjendusi, miks kõnealune liiklusõnnetus üldse toimus. Samuti on isik oma kaebuses tugevalt vihjanud, et tervisekahjustuste tekkimisel oli süü kannatanutel endil ning kohtuväline menetleja ei ole toimepandud väärtegu piisavalt tõendanud. Kõik see viitab asjaolule, et isik ei ole aru saanud tema poolt toime pandud teo tõsidusest ega teinud sellest enda jaoks järeldusi. Kohtu arvates ei ole millegagi põhjendatud tema karistamine rahatrahviga. U.H on koos kaebusega esitanud kohtule ka töökoha tõendi, millest nähtub, et juhtimisõigus on talle vajalik tööülesannete täitmiseks. Kohus selgitab, et KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta vaid sellisel juhul, kui isik kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kõik muud põhjused, mis ei ole seotud isiku liikumispuudega, ei ole asjakohased argumendid juhtimisõiguse kui karistusliigi mittekohaldamiseks. Sõiduauto kasutamine seoses oma töökohaga on tavapärane tegevus, mida isik võib teha, kui tal on juhtimisõigus olemas. Karistuse kandmine peabki olema isikule tuntav ega saa olla meeldiv või mugav kanda. Vastasel juhul ei tunne isik, et teda oleks karistatud ning ei tee vajalikke järeldusi ja korrektuure oma käitumises selleks, et edaspidi seaduskuulekalt liigelda. Samuti ei vähenda vajadus kasutada mootorsõidukit tulenevalt oma ametikohast isiku süüd toimepandud rikkumises. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et puuduvad alused U.H-le määratud karistuse asendamiseks rahatrahviga. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks vastab kaebaja süü suurusele, on vajalik, et isik ei paneks enam toime uusi süütegusid ning on põhjendatud ka õiguskorra kaitsmise huvides. 8. Ühtlasi selgitab kohus, et

§ 127

kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Otsuse tegemisel juhindub kohus VTMS §-dest 132 p-st 1, 133, 134. Külli Iisop kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/