← Eesti

19

HARJU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kriminaalasja number 1-10-11876 (09230107629) Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märtsil 2011.a. Tallinnas Kohtunik Violetta Kõvask Kohtuistungi sekretär S

§ 1043, 1045 kohtunik otsustas: Süüdi tunnistada H.A Kar

S § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning mõista karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 74 lg 1,3 alusel jätta mõistetud vangistus tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 2 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning järgib käitumiskontrolli ajal järgmisi kohustuslikke kontrollnõudeid, mis on ettenähtud KarS § 75 lg 1:

  1. elama kohtu määratud alalises elukohas aadressil: XXX;
  2. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;
  3. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;
  4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;
  5. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustada H.A käitumiskontrolli ajal heastama kuriteoga tekitatud kahju üldsummas 8308,51 eurot 23.märtsiks 2013.a., so. vähemalt 346,19 eurot igakuiselt. Määrata H.A katseajal Tallinna Vangla Harju Kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Katseaja alguseks lugeda 23.03.2011.a. Tõkend –elukohast lahkumise keeld – tühistada peale kohtuotsuse jõustumist. Välja mõista H.A´ilt tsiviilhagi summas 8308,51 eurot E OÜ kasuks. Välja mõista H.A´ilt (ik XXX, elukoht: XXX) riigituludesse sundraha 417,03 eurot ja kaitsjatasud summas 57,52 eurot. H.A´il tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr
  6. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus „H.A, 1-10-11876, menetluskulud“. Menetluskulud tasuda 6 kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile. Kokkuleppel kaitsja tasu summas 1200 eurot jätta H.A enda kanda. Asitõendeid kriminaalasja materjalide juures pole. SÜÜDISTUS JA MENETLUSE KÄIK H.A on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, olles OÜ I (reg nr XXX) juhatuse liige ajavahemikul 02.07.2007 kuni 16.04.2009, lõi teadvalt 06.02.2009 Tallinnas, aadressil XXXOÜ E töötajal JM´il ebaõige ettekujutuse justkui maksab OÜ I sõiduauto (Hyundai SantaFe reg.märk XXX) omanikule (so AS-le Hansa Liising Eesti) liisingulepingu nr XXX lõpetamise makse summas 156772,70 krooni, mille tagajärjel saab OÜ I sõiduki omanikuks. Liisingulepingu nr XXX lõpetamise makse sooritamine võimaldaks omakorda OÜ-le I nimetatud sõidukit müüa ja anda sõiduki omandi üle OÜ-le E . Ebaõige ettekujutuse loomine võimaldas OÜ I (reg nr XXX) juhatuse liikmel H.A sõlmida 11.02.2009 OÜ-ga E sõiduauto Hyundai SantaFe ostu-müügilepingu ja nimetatud lepingu alusel saada 12.02.2009 OÜ I arveldusarvele raha, kokku summas 130 000.- krooni. Saadud raha oli hiljem (so 13.02.2009 ja 14.02.2009) H.A´i poolt suuremas osas (so 99 500.- krooni) sularahana välja võetud. Tegelikult oli H.A teadlik juba enne müügilepingu allkirjastamist, et tema ega OÜ I ei kavatse liisingulepingu nr XXX lõpetamise makse 2 summas 156772,70 krooni sooritada ning seetõttu ei saa OÜ E sõiduauto (Hyundai SantaFe reg.märk XXX) omanikuks. Teadvalt vale ettekujutuse loomisega, mille tagajärjel sai OÜ I varalist kasu summas 130 000.- krooni (8308,51 eurot) pani H.A toime KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. kelmuse. Kohtuistungil kinnitas H.A, et süüdistus on talle arusaadav ning ta ei tunnista oma süüd. Süüdistatav H.A seletas kohtuistungil, et oli kunagi OÜ I juhatuse liige. Antud firma tegeles põllumajandussaadused ja põllumajandusega seotud keemiakaubandusega. OÜ I asus algul Tallinnas hiljem Maardus. 2008 – 2009.aastal töötas firmas neli isikut: tema – juhatajana, AR – müügiesindajana, ML – müügiesindajana ja VV – sekretär asjaajajana. 2008 lõpp lõpetas OÜ I ühes valdkonnas ning teise valdkonnaga hakkas tegelema OÜ P . OÜ I arvelduskontolt ülekannete tegemise õigus oli raamatupidamisettevõttel, kellelt osteti teenust sisse. Tegemist oli RC firmaga. Juhatuse liikmena oli tal õigus ettevõtte arvelduskontolt sularaha välja võtta. OÜ-l I olid pangakaardid temal ja raamatupidajal. OÜ I oli sõiduk Hyundai, mis oli liisitud. Antud sõiduk müüdi 2009.a. alguses jaanuaris või veebruaris. Läbirääkimisi Hyundai ostu – müügi kohta pidas müügiesindaja AR. See sõiduk müüdi E le 130 000,- krooni eest. Ostu – müügilepingu koostas E ja tema allkirjastas selle I nimel. Aastal 2009.a. ta ei teadnud, kas antud summa laekus arvele, kuna tal puudus ligipääs internetipangale. Ta on esitanud taotluse liisingulepingu lõpetamiseks Hyundai kohta, kuid pangavastust ta selle kohta ei mäleta. Hyundai liisingujääk müügihetkel veebruaris 2009.a. oli umbes 154 000,- krooni. OÜ I müüdi vist aprillis 2009.a. kahele isikule MM j a VH. Uued omanikud soovisid firmat, millel oleks põllumajandussaadustega tegelemiseks turu luba, mis oli OÜ I l olemas. Osaühing müüdi 2000,- krooni eest. OÜ P tegeles
  7. aasta detsembris sooja tootmisega Tapa linnas, vedelkütuste hulgimüügiga ja põllumajandussaaduste hulgimüügiga. Liisingulõpetamise taotluses on kirjas, et veebruarikuu arve krediteerida, seega Hansaliising teadis ja aktsepteeris, et auto on üle antud E . Samuti on panga poolsed märked, et pank aktsepteerib kindlustuslepingu lõpetamist alates veebruarist. Kui autot ei oleks üle antud E , siis pank poleks aktsepteerinud kindlustuslepingu ennetähtaegset lõpetamist. Seoses Hyundai müügitehinguga E suhtles ta JM(M ). Tema ütles M , et makske ise arve otse Hansaliisingule, sest pangal ei ole tähtsust kellelt raha tuleb, sama ütles ka pangale, et E maksab otse. Hyundai oli selleks ajaks E valduses. Kindlasti Hyundai hinna määramisel võeti arvesse ka seda, et uue sõiduki ostsid nad kohe välja. OÜ P ostis Mitsubishi Pajero hinnaga umbes 500 000,- krooni. Probleem tekkis kaks kuud hiljem, kui ta oli parajasti perega välismaal. Kui talle helistati, siis ta teatas, et kui Eestis tagasi on ajab asja korda. I OÜ ostu – müügihind oli väike tänu sellele, et uued omanikud pidid viima lõpuni jooksvad debitoorsed ja kreditoorsed võlgnevused, sest firmal oli palju laekumata arveid. Kõik raamatupidamisdokumendid said üle antud uutele omanikele. OÜ I oli sularahas arveldamine tavapärane tegevus. Hansaliisingu töötajale oli räägitud, et Hyundai müüakse maha OÜ-le E . OÜ I võõrandamiseks hakati pidama läbirääkimisi 2008.a. lõpus. Ettevõtte müügihinna kujundas tema. Tema teada ettevõttel maksuvõlgasid ei olnud, kuid maksuametiga suhtles raamatupidamisfirma. Pangaga oli suusõnaline kokkulepe, et vara Hyundai väljaostja on tema firma asemel OÜ E . OÜ-le E esitatud arve on tema poolt allkirjastatud. Kannatanu E OÜ esindaja Ahti Rebane seletas kohtuistungil, et OÜ E on esitanud antud asjas tsiviilhagi H.A suhtes, seoses toimepandud pettusega. Otsene varaline kahju ettevõttele on 130 000,- krooni, mille soovib H.A-lt välja mõista. Tsiviilhagi on 3 tõendatud kriminaalasja raames ja toimikus olevate materjalidega ja tunnistajate ütlustega. 130 000,- krooni kandsid nad OÜ I juhatuse liikme H.A poolt esitatud ettevõtte arvele. Kui hiljem ilmnesid probleemid, on üritatud saada kontakti H.A-ga, mis osutus võimatuks. Äriregistri andmetel selgus, et OÜ I on võõrandatud tundmatule isikule ja ilmnes, et ettevõte ei ole maksujõuline ja nende arvates on vastutav ettevõtte juhatuse liige. Tunnistaja KKseletas kohtuistungil, et on suhelnud H.A-ga 2009-ndal aastal, kui ta tõi müügiarve Hyundai SantaFe kohta, mis oli välja kirjutatud I OÜ poolt. Arve tõi tema teada 12.02.2009.a. Arve toodi sellepärast, et I OÜ müüs neile auto vahetusena selle auto vastu, mida ostis OÜ P , kelle juhatuse liige oli samuti H.A. Vastu osteti Mitsubishi Pajero, mis maksis 500 000,- krooni. OÜ I müüs neile Hyundai SantaFe hinnaga 130 000,krooni. Antud momendil oli antud sõiduki turuhind 140 – 150 000,- krooni. Turuhind on kõikuv. Hansaliisingule lubas H.A lõpuarve maksta koheselt, kui nende käest on raha saanud. Tema tasus samal päeval arve ära. Auto võttis vastu JM. Hyundai SantaFe pandi müüki. Märtsi lõpus või oli aprilli alguses ilmnes see, et liisingu lõpparve on maksmata. Kuna Janek suhtles kliendiga, siis ta helistas ka H.A-le, kes lubas liisingu lõpuarve kohe, kui võimalik maksta. Kui H.A enam Janeki kõnedele ei vastanud, helistas ta ise ning uuris miks arve on maksmata ja millal ta seda kavatseb teha. Hiljem ei vastatud H.A ka tema kõnedele. Kui H.A ei vastanud kõnedele saatis ta SMS 16.04.2009.a., millele sai vastuse, et H.A ei ole enam OÜ I juhatuse liige. Kontrollis fakti ning selguski, et 13.04.2009.a. oli kantud I OÜ omaniku vahetus. Ta helistas I OÜ arve all olevale telefoninumbrile ja sai ühendust AR , kes teatas, et tema ei ole seotud selle ettevõttega, et kõikide küsimustega pöörduda H.A poole. Autole tekkis ostja märtsi lõpus ning kliendiga tehti ostu – müügileping ja klient maksis arve ära. Tehingu väärtus oli 136 900,- krooni. Kuna sõidukit üle anda ei saanud, maksti kliendile raha tagasi. Autot ei saanud üle anda, kuna see endiselt kuulus Hansaliisingule, kuna H.A nagu lubas ei tasunud Hansaliisingule liisingu lõpparve ära. H.A-ga sellist kokkulepet ei olnud, et E ise teeb ülekande Hansaliisingule. Antud tehingu puhul kasutati liisinguskeemi, kus liisinguvõtja ostab liisingult auto välja ja nemad ostavad auto liisinguvõtjalt. Antud juhul oli liisingu jääkväärtus kõrgem, kui nende poolt kokkulepitud tagasiostu hind ehk liisinguvõtja pidi tasuma liisingule nende käest saadud raha + vaheraha. H.A käsitlesid nad, kui I OÜ esindajat ja juhatuse liiget. Hiljem, kui said pettusest aru käsitlesid H.A, kui konkreetset tehingut teinud isikut. Auto andis üle AR. Antud tehing ei ole küll tavaline praktika, kuid nad kontrollisid firma (OÜ I ) tausta ning kuna firma, mille nimele oli ostetud uus 500 000,- krooni maksev auto (OÜ P ), mille eest tasusid ülekandega, ilma liisinguta, nii OÜ P kui ka OÜ I kuulusid ühtedele ja samadele isikutele, maksevõlgasid firmadel ei olnud, siis nad ei osanud kahtlustada pettust. Lõpupaberid saadetakse algul liisinguvõtjale, kes allkirjastab need, siis saadab tagasi liisingufirmale ning siis saavad alles nemad. Kui sõiduk võetakse tehniliseks ülevaatuseks sisse, tehakse ka tehnilisest passist koopia. Hyundai vaadati enne ostupakkumist üle ning lõplikuks hinnaks lepiti kokku 130 000,- krooni. Lepingu sõlmimisel nad teadsid, et I OÜ on liisingulepingu lõpetanud, H.A on saanud väljaostuarve, on teinud liisingu lõpetamise taotluse ning ostu – müügilepingus H.A kinnitas, et auto on tema oma ja teistel õigusi ei ole. Liisingufirma oli nõus müüma Hyundai Santa Fe I OÜ-le, kuid müügileping liisingufirma poolt ilmselt tühistati, kuna I OÜ ei tasunud liisingu lõpparvet. Ostuhetkel nemad olid kindlad, et liisingust on see auto välja ostetud ja nad saavad selle edasimüüa. Tunnistaja JM seletas kohtuistungil, et tunneb H.A seoses autotehinguga (uue auto ost ja vana müük). P OÜ ostis E st uue auto Mitsubishi Pajero ja autovahetusega lepiti kokku vana auto Hyundai tagasiost. Vana auto müüjaks oli I OÜ. Tehingu vormistamine 4 toimus 2009.a. märts – veebruar. Esialgsed läbirääkimised Mitsubishi Pajero ostmiseks toimusid AR , kellega lepiti kokku uue auto ostutingimused ja vana auto tagasiostu hind. Mitsubishi Pajero lõplik müügihind oli 500 000,- krooni ning vana auto (Hyundai) hind oli 130 000,- krooni koos käibemaksuga, kui sõiduk on tehniliselt korras. Mõned vead ilmnesid tehnilise kontrolli ajal. Ta andis AR teada, et pakuvad sõiduki eest 120 000,- krooni. Kuna H.A oli nii OÜ P , kui ka I OÜ juhatuse liige ja allkirjaõiguslik isik, siis temaga sõlmiti ostu – müügilepingud mõlemale autole. H.A-ga kohtus ta kahel korral, esimesel korral uue auto ostu – müügilepingu sõlmimisel ja teisel korral tõi H.A vana auto (Hyundai SantaFe) müügiarve E . H.A-ga saadi kokkuleppele ning auto tagasiostuhinnaks jäi 130 000,- krooni. pärast sõlmiti ostu – müügileping Hyundai Santa Fele, kus lepiti kokku maksmiskord. Nemad tasusid koheselt I OÜ-le 130 000,- krooni. Arve oli selle kohta, et I OÜ poolt müüdav sõiduauto Hyundai eest peab E tasuma I OÜ vastavalt lepingule. Ta oli teadlik, et Hyundai Santa Fe kuulus Hansaliisingule. Kuna ta tegi tehnilisest passist koopia, siis sai teada, et sõiduk kuulub Hansaliisingule. Tehnilisest passist koopia andis AR. Auto ostu – müügilepingut sõlmides sai konkreetselt kokkulepitud, kes millised arved tasub. Nemad tasuvad I OÜ poolt esitatud arve summas 130 000,- krooni sõiduauto Hyundai SantaFe eest ja selleks ajaks on ka liisingu lõpuarve I OÜ nimele, mille lubas H.A kohe peale nende poolset tasumist maksta liisingule. Kui nimetatud autole oli uus ostja olemas kontrollis ta kas liisingule on lõpparve makstud, siis selgus, et lõpparve on tasumata, kuigi H.A lubas seda teha. H.A firmal maksevõlgnevust ei olnud ja osakapital oli üle 3 miljoni krooni ning lisaks ostsid nad 500 000,- kroonise auto otse välja, ilma liisinguta, mis tekitas usalduse H.A suhtes. Oli olemas ka liisingufirma poolne kinnitus, et H.A-le on lõpparve saadetud. Hyundai Santa Fe müügihinnaks oli 136 900,- krooni. Ostjaga oli sõlmitud ostu – müügileping ja arve aga auto uuele ostjale üle ei antud, kuna selgus, et ole võimalik autot ARKis ümber vormistada, kuna I ei ole täitnud liisingule omapoolseid kohustusi. Auto viidi Hansaliisingu poolt ära, kuna vara kuulus neile. Auto soetamise läbirääkimised ARga käisid enamasti elektrooniliselt. Kohe, kui selgus, et liisingufirmale lõpparve on maksmata võttis ta ühendust H.A-ga, kes lubas olukorra lahendada kohe kui Eestisse tuleb ja arve tasuda. Liisingufirmalt sai ta teada, mis sõiduki jääkväärtus on ja see oli natuke kõrgem, kui auto tagasiostu hind. Hansaliising sai teada, et Hyundai on nende firma käes siis, kui Hyundaile oli ostja olemas. Tema võttis E esindajana Reinaru käest auto vastu. Nemad võtsid Hyundai vastu, kui I OÜ auto. Hyndaid ei remonditud, pandi müüki sellisena nagu ta oli. Tunnistaja AR seletas kohtuistungil, et H.A on temale tuttav tööalaselt alates 2007.a., kui teda võeti tööle OÜ I . Ta oli müügiesindaja ja tegeles põllumajandustoodete hulgimüügiga. Tööülesannete täitmiseks on tema kasutusse antud sõiduk Hyundai SantaFe. Sõidukit kasutas 2007.a. lõpust kuni see vahetati välja teise sõiduki vastu 2009.a. jaanuar – veebruaris. Auto vahetuse otsustas juhataja H.A . Vahetuse põhjuseks oli see, et vana sõiduki Hyundai läbisõit oli suur ja suhteliselt vana autoga oli tegemist. H.A palus tal leida uus auto, H.A ainuke nõue oli, et otsida selline firma, kes vana auto ka tagasi ostab. Uus sõiduk oli Mitsubishi Pajero, mille hind oli umbes 500 000,- krooni. Läbirääkimist uue auto ostmiseks ja vana müümiseks pidas ta E müügijuhiga JMga. Vana sõiduki Hyundai hind oli 120 000 – 130 000,- krooni ringis. Läbirääkimised toimusid algul elektrooniliselt, kuid hiljem suuliselt, kui kohal käis. Ta oli teadlik, et Hyundai kuulus müümise hetkel pangale, kuna tegemist oli liisinguautoga. Kui hinnapakkumist tehti, võeti talt autopass, millest tehti dokumendi koopia ja seal oli kirjas, et tegemist on liisinguautoga. Kui läbirääkimised olid läbi, vormistas ostu – müügilepingu juhataja H.A . Tema võttis uue sõiduki Mitsubishi Pajero vastu veebruar 2009.a. ning samal päeval andis ka vana sõiduki vastu. Uus auto osteti OÜ P nimele, kus tema ka töötas siis juba tol hetkel. 5 Tööleping OÜ-s I lõpetati temaga 2008.a. detsember, see toimus enne autotehingute vormistamist. OÜ-s P hakkas samuti müügiesindajana tööle. Töökoht asus aadressil XXX. Selles samas kohas asus OÜ I , kui ka hiljem OÜ P . Palk jäi samaks seoses töökoha vahetusega. Ta ütles edasi H.A-le tingimused sõiduki ostu – müügi kohta. Talle on helistatud E juhataja, kes rääkis, et seoses auto Hyundai ostu – müügiga on tekkinud rahalised arusaamatused. Tema vastas, et ei tea sellest midagi ja soovitas pöörduda H.A poole. Ta rääkis H.A-ga, et helistati E st ja teatati, et mingi arusaamatus on tekkinud, H.A lubas probleemi lahendada. Kuna tunnistaja Maks M asukoht on teadmata, mida kinnitas politsei ettekanne (tl. 34), vastavalt KrMS § 291 p 4 sätetele kohus menetlusosaliste nõusolekul avaldas tunnistaja M.M kohtueelses menetluses antud ütlusi. M.M seletas: „Firma I OÜ kohta võin teatada järgmist. Umbes 2009 suvel suhtlesin ma ühe oma tuttava Viktor Hutoriga (Huttor) ning jutu sees tegi too ettepaneku hakata ühe firma omanikuks - olevat olemas võimalus võrdlemisi odavalt firma osanikuks saada, ning - vastavalt - hakata äriga tegelema. Juurviljade hulgimüügiga aga tahtsin ma ammu hakata tegelema, ma siis nõustusin. Osaku eest firmas I OÜ maksin ma kellelegi Erkkile 2000 krooni. Erkki (tema perekonnanime ei mäleta) ei selgitanud, miks ta firmat müüb. Erkkiga kohtusime me kaks-kolm korda, rääkisime läbi müügi vormistamise tehnilise poole. Pärast seda, kui me osaku ostu ära vormistasime, ja ma sain I OÜ ainsaks omanikuks ja juhatuse liikmeks, ütles Erkki millalgi, et firmal on maksuvõlad, kuid ta püüab selle küsimuse korda ajada. Ma ei tea, milleks peab Erkki midagi korda ajama. I OÜ dokumendid andis Erkki mulle üle. Vahendid Internetipanga kasutamiseks jätsin ma Erkkile. Nii ei toimunudki minu alluvuses I OÜs mitte mingisugust tegevust. Nüüd arvan ma, et selle firma nimel ei hakkagi äri ajama. See pole mõistlik, arvestades, et firmal on võlad. Kui ma oleksin teadnud, et I OÜ on „võlglane", poleks ma seda ostma hakanud. Rohkem pole mul midagi lisada“(tl. 86-91). Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, hindas ja kontrollis vahetult kohtuistungil ka kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke lubatavaid tõendeid ja nimelt: I OÜ äriregistri teabesüsteemi väljavõte, millest nähtub, et I OÜ juhatuse liige ajavahemikul 02.07.2007-16.04.2009.a. oli H.A . Antud ajavahemikul oli H.A ainuke juhatuse liige. MM on juhatuse liikmeks saanud 16.04.2009.a. ning 08.04.2009.a. on MM ainuosanik. /lk 10-13/; E OÜ 19.05.2009 kiri nr 10 koos lisadega, volitus, mille kohaselt E OÜ volitab JM esindama ettevõtet autode ostu – müügitehingutega seotud läbirääkimistel ja sõlmima ettevõtte nimel autode ostu – müügilepinguid; Mitsubishi Pajero Wagon Instyle 3,2 Di-D AT 2008.a. tehnilised andmed, varustus ning antud sõiduki soodushind on 499 000,- krooni. Hyundai SantaFe tagasiostuhinnaks on 130 000,- krooni koos käibemaksuga. Hyundai SantaFe tehnilise passi koopia, milles märgitud kasutajaks I OÜ, omanikuks Hansa liising Eesti ja kasutajad ML, AR ja H.A. OÜ E arve nr 20090204 05.02.2009.a. summas 497 000,- krooni ning maksjaks on P OÜ. Sõiduki Mitsubishi Pajero Wagon Instyle 3,2 Di-D AT ostu – müügileping nr 0602091 06.02.2009.a. sõlmitud E OÜ ja P OÜ esindaja H.A-ga . KKja JM (M ) mobiiltelefoni numbrite väljavõtted. Vara Hyundai Santa Fe üleandmise – vastuvõtmise akt 12.05.2009.a. AS Hansa Liising Eesti volitab OÜ-d R , kes omakorda volitab volikirjaga TT´e. Kirjavahetus E OÜ müügiesindaja JM ja AR 6 vahel seoses uue sõiduki ostuga ja vana müümisega. SMS sõnumite väljavõte E OÜ esindaja KK ja H.A kirjavahetusest. /lk 20-42/; Swedbank AS 27.05.2009 kiri nr 200.203-031/24284-2, mille kohaselt I OÜ omas arvelduskontot nr XXXXXXXXXXXXXXX (suletud 20.03.2009.a.). Ettevõtte kontaktisikuks oli H.A, kontaktandmed XXX, Maardu, tel XXX. Konto juures allkirjaõiguslikuks isikuks oli H.A ning teleteenuste kasutajaks N K . /lk 44/; OÜ I pangakonto väljavõte ajavahemikus 01.01 – 20.03.2009.a.,millest nähtub, et 12.02.2009.a. on E OÜ teinud ülekande 130 000,- krooni ulatuses. /lk 45-46/; Swedbank Liising AS 30.09.2009 kiri nr. 013.KA1-030/508-2, tegemist on maastur Hyundai Santa Fe 2.0 reg.nr XXXliisinglepinguga nr XXX, mille kohaselt Swedbank Liising AS väljastas 16.02.2009.a. I OÜ-le väljaostuarve summas 156 565,77 krooni, mis on tasumata jäämise tõttu tühistatud 07.05.2009.a. Alates 07.07.2009.a. on antud lepingu ese müügis. /lk 50-55/; Swedbank Liising AS 28.10.2009 kiri nr. 013.KA1-030/508-2, I OÜ taotlus 06.02.2009.a. liisingulepingu lõpetamiseks. Liisinguvõtja esindajaks on H.A; liisinguese Hyundai Santa Fe ja lepingu lõpetamise põhjus on soov liisinguese välja osta. Hansa Liising on koostanud 09.02.2009.a. I OÜ-le arve summas 156 565,77 krooni ning maksetähtaeg on 16.02.2009.a. /lk 56-59/; E OÜ tsiviilhagi koos lisatud dokumendiga, mille kohaselt esitab E OÜ tsiviilhagi summas 130 000,- krooni ulatuses. Maksekorraldusest nr 68 on näha, et E OÜ on 12.02.2009.a. kandnud I OÜ-le 130 000,- krooni. /lk 79-81, 84/. Kohtunik, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud kohtuistungil antud seletusi, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud lubatavate tõenditega on H.A süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises kogu süüdistuse mahus tõendamist leidnud ning kohtueelsel menetlusel on tema käitumine õigesti kvalifitseeritud KarS § 209 lg 1 järgi kelmusena. Kelmuse objektiivse koosseisu obligatoorseks elemendiks on pettus. Pettus võib seisneda ka sellise kohustuse võtmises, mida isik juba algselt tegelikult täita ei kavatse. Kuigi H.A püüdis kohtus end igati õigustada, väites, et tema pole kedagi petnud, tema arvates pidi liisingufirmale sõiduauto Hyundai SantaFe eest liisingujäägi tasuma OÜ E , need tema ütlused on aga vastuolus teiste antud kriminaalasjas kogutud tõenditega, tunnistajate ütlustega. Kriminaalasjas kogutud ja kohtus vahetult kontrollitud tõenditega, tunnistajate ning süüdistatava H.A enda ütlustega on kindlaks tehtud, et 2009.a. alguses palus H.A , kes oli tol ajal OÜ I juhatuse liige (mida kinnitab ka äriregistri väljavõte) oma firma töötajal tunnistaja A.Reinarul leida firma, kes on nõus neile müüma uut autot tingimusel, et samas ostavad nende vana auto tagasi. Tunnistaja A.Reinaru leidis sellise firma – OÜ E , kes oli nõus müüma sõiduautot Mitsubishi Pajero Wagon hinnaga 497 000 krooni firmale OÜ P (ostu-müügileping sõlmiti 06.02.2009.a. tl. 29). Lepingule kirjutas alla OÜ P poolt H.A , kes oli tol ajal nii OÜ P kui ka OÜ I ainus juhatuse liige. Samuti oli OÜ E nõus ostma sõiduautot Hyundai SantaFe hinnaga 130 000 krooni firmalt OÜ I (ostu-müügileping sõlmiti 11.02.2009.a. tl. 5). Lepingule kirjutas alla OÜ I juhatuse liige H.A. Lepingu p.1 on kirjas, et sõiduki eest ostja- E OÜ- kohustub tasuma müüjale koos käibemaksuga 130 000 krooni ülekandega müüja OÜ I Swedbank arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXX. Seda OÜ E ka tegi (konto väljavõte tl.45). 7 Sama lepingu p.3 on kirjas, et müüja (OÜ I ) tõendab, et müüdud kaup ei ole võõrandatud, panditud, renditud, arestitud, sellele kaubale pole tõstatatud vaidlust ning sellele kaubale puuduvad kolmandate isikutele kuuluvad muud õigused. Selline punkt sai lepingusse kirja, kuna ostja ja müüja leppisid omavahel kokku, et kuigi müüdav auto Hyundai SantaFe oli liisitud auto, OÜ I lõpetab liisingulepingu ja tasub liisingufirmale oma lõpparve, sellega oli nõus ka liisingufirma (Hansa Liising Eesti AS), kellele OÜ I juhatuse liige H.A esitas 06.02.2009.a. taotluse sõiduauto Hyundai SantaFe liisinglepingu lõpetamiseks (tl. 57). Ja juba 09.02.2009.a. oli Hansa Liising Eesti AS poolt väljastatud liisingulepingu lõpparve OÜ-le I (tl. 58) summas 156 565,77 krooni. Seega sõlmides 11.02.2009.a. Hyundai SantaFe ostu-müügi lepingu OÜ E oli teadlik, et OÜ I H.A isikus on esitanud liisingufirmale liisingulepingu lõpetamise taotluse, see taotlus oli liisingufirma poolt aktsepteeritud ning vastavalt esitatud arvele oli OÜ I kohustatud tasuma liisingufirmale 156 565,77 krooni, seda lubas H.A teha koheselt peale OÜ-lt E 130 000 krooni saabumist OÜ I arvele, kuid ta ei teinud seda, mille tagajärjel sõiduauto Hyundai SantaFe oli AS-i Swedbank Liising poolt ära võetud OÜ-lt E . Tunnistajad JM ja KK kohtus kinnitasid, et sõiduauto Hyundai SantaFe (tegemist oli liisitud autoga) puhul oli kasutatud liisinguskeemi, kus liisinguvõtja (OÜ I ) ostab liisingufirmalt (AS Hansa Liising Eesti) auto välja ja nende firma (OÜ E ) ostab auto liisinguvõtjalt (OÜ I ). Nad kasutasid antud juhul just sellist skeemi, kuna auto Hyundai SantaFe liisingu jääkväärtus (156 565,77 krooni) oli oluliselt kõrgem, kui kokkulepitud tagasiostu hind (130 000 krooni). See tähendab, et liisinguvõtja pidi tasuma liisingule nende käest saadud raha + vaheraha. Pole eluliselt usutav H.A versioon, et liisingufirmale lõpparve pidi tasuma OÜ E , kuid siis tuleb välja, et OÜ E oleks olnud nõus ostma OÜ-lt I kasutatud sõiduauto Hyundai SantaFe (väljalaske aasta 2005) hinnaga 130 000 + 156 565,77 = 286 565,77 krooni. Samas aga nähtub kriminaalasja materjalidest, et selle (uue) sõiduki hind aastal 2006 oli 258 231,96 krooni (tl. 51-55) ja tunnistajad K.K ja JM kinnitasid kohtus, et OÜ E leidis hiljem sellele sõidukile Hyundai SantaFe uue potentsiaalse ostja, kes oli nõus autot ostma hinnaga 136 900 krooni, oli sõlmitud ostu-müügi leping, ostja tasus raha ja siis selgus, et OÜ I jättis tasumata liisingu lõpparve. Samuti pole, kohtu arvates, usutav, et OÜ E esindaja AR ja tunnistajad KK, JM kohtus esitasid väljamõeldise sõiduauto Hyundai SantaFe ostu-müügi asjaolude kohta, tunnistajate ütlused on kooskõlas ka kriminaalasjas kogutud ja kohtus vahetult kontrollitud kirjalikke tõenditega. Eeltoodu alusel võib kindlalt väita, et H.A lubadused peale OÜ-lt E raha summas 130 000 krooni saamist koheselt tasuda Hansa Liising AS-le liisingujäägi summas 156 565,77 krooni olid eksitavad ja H.A polnud juba algselt kavatsust seda kohustust täita. Seda kinnitab ka asjaolu, et vahetult peale 12.02.2009.a. OÜ E poolt raha kandmist summas 130 000 krooni H.A poolt nimetatud OÜ I arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXX, juba järgnevatel päevadel, so. 13.02.2009.a. ja 14.02.2009.a. oli sularahana välja võetud enamus sellest summast, nimelt 99 500 krooni. Nagu nähtub AS Swedbank kirjast, ülalmärgitud arvelduskonto kontaktisikuks oli H.A, kes oli ainsa OÜ I juhatuse liikmena ka allkirjaõiguslikuks isikuks, tema kasutada oli ka pangakaart (seda kinnitas kohtus ka H.A ise). On tuvastatud, et H.A (vale ettekujutuse tekitaja) sai varalist kasu, aga kannatanu (OÜ E ) , keda viidi tahtlikult eksitusse sai varalist kahju summas 130 000 krooni ning H.A tegevuse ja tagajärje vahel on olemas otsene põhjuslik seos. Eeltoodu alusel kohus leiab, et on paljasõnalised ja alusetud kaitsja väited, et H.A käitumises puudub kuriteokoosseis, tegemist antud juhul on üksnes tsiviilõigussuhtega OÜ E 8 ja OÜ I vahel. Ka oma viimases sõnas H.A lisas, et kui OÜ E oleks kohe tema poole pöördunud, nagu ta pärast SMS teel tegi, siis oleks asi saanud lahendatud. Kuid ka siin on vastuolu H.A poolt öeldu ja asjas tuvastatu vahel. Siinkohal tuleb pöörata tähelepanu H.A käitumisele peale 11.02.2009.a. sõiduki Hyundai SantaFe ostu-müügilepingu allkirjastamist H.A poolt: peale 130 000 krooni saabumist OÜ I arvele, võtab H.A enamuse summast (99 500 krooni) sularahana välja, OÜ I konto oli suletud 20.03.2009.a. (konto jääk 0,04 krooni) tl.
  8. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt (tl. 13) alates 08.04.2009.a.OÜ I osakud kuuluvad M M , nagu H.A ise seletas müüs ta OÜ I M.M le 2000 krooni eest maha (kusjuures vahepealne käive oli firmal üle 2 miljoni krooni, maksuvõlgasid polnud). Tunnistajad JM ja KK kinnitasid kohtus, et kui ilmnes probleem liisingu lõpparve tasumata jäämisega, püüdsid nad korduvalt ühendust võtta H.A-ga nii SMS kui ka telefoni teel, H.A viibis välismaal puhkusel ja lubas esimesel võimalusel lahendada seda probleemi, kuid ta seda ei teinud ja enam ta ka telefonikõnedele ei vastanud. Tunnistajate ütlusi kinnitavad ka kriminaalasja materjalid: kõnede eristused, SMSid. Alles 10.05.2009.a. oli esitatud avaldus politseile kriminaalmenetluse alustamiseks. Karistuse mõistmisel arvestab kohtunik H.A süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. H.A oma süüd ei tunnista, seega pole tuvastatud tema karistust kergendavaid ega ka raskendavaid asjaolusid. KarS § 209 lg 1 näeb karistusena ette nii rahalise karistuse kui ka kuni kolmeaastase vangistuse. Kohtunik leiab, et kuna H.A nii kohtueelsel kui ka kohtulikku uurimise käigus püüdis end igati õigustada, vaatamata asjas kogutud teda süüstavatele tõenditele, oma tegu ei kahetsenud, oma ettekavatsetud käitumisega tekitas kannatanule materiaalse kahju summas 130 000 krooni (8308 eurot), tal tuleb tasuda riigile ka menetluskulud, pole otstarbekas talle mõista kergemaliigiline – rahaline karistus, vaid talle tuleb karistuseks mõista vangistuse. Kuna aga ta on varem kriminaalkorras kohtulikult karistamata isik, tal on olemas kindel eluja töökoht, mõistetava tähtajalise vangistuse reaalne ärakandmine H.A poolt ei ole esialgu otstarbekas, tingimisi tuleb jätta vangistus tema suhtes kohaldamata, anda ka katseajal kriminaalhooldaja järelevalve alla ning lisaks KarS § 75 lg 1 ettenähtud kontrollnõuetele, kohustada teda ka vastavalt KarS § 75 lg 2 p 1 sätetele heastama katseaja jooksul kannatanule kuriteoga tekitatud kahju. Katseajaks tuleb määrata kaks aastat. Tsiviilhagi on esitanud E OÜ summas 8308,51 eurot (130 000 krooni), mis on põhjendatud ja kuulub väljamõistmisele H.A´ilt

§ 1043alusel, mis on õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustus.

Teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik ehk kahju tekitaja peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest.

§ 1045

lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega.

§ 127

järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Käesolevas kriminaalasjas on selleks vaieldamatult olukord, mis eelnes 12.02.2009.a. OÜ E poolt sooritatud maksele summas 130 000 krooni H.A poolt nimetatud OÜ I arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXX. Juba järgnevatel päevadel, so. 13.02.2009.a. ja 14.02.2009.a. oli sularahana välja võetud enamus sellest summast, nimelt 99 500 krooni. Nagu nähtub AS Swedbank kirjast, ülalmärgitud arvelduskonto kontaktisikuks 9 oli H.A , kes oli ainsa OÜ I juhatuse liikmena ka allkirjaõiguslikuks isikuks, tema kasutada oli ka pangakaart (seda kinnitas kohtus ka H.A ise). AS Swedbank kirjast nähtub ka, et OÜ I raamatupidaja võis kasutada üksnes telepangateenuseid, mis aga ei võimalda arvelduskontolt sularaha väljavõtmist. Seega on asjas kogutud tõenditega ümber lükatud H.A poolt öeldu, et tema pole sularaha välja võtnud, seda võis teha keegi teine, tema polnudki teadlik, et OÜ E 130 000 krooni OÜ I arvele kandis. On tuvastatud, et süüdistatav H.A sai kelmuse tagajärjel varalise kasu, kannatanule oli tekitatud otsene kahju ja H.A peab kahju hüvitama. Süüdistatavalt kuuluvad väljamõistmisele ka menetluskulud, tal tuleb tasuda riigituludesse sundraha summas 417,03 eurot (tegemist on II astme kuriteoga) ja määratud korras kaitsjale tasutud 57,52 eurot. Kokkuleppel kaitsja tasu summas 1200 eurot tuleb jätta H.A enda kanda. Asitõendeid kriminaalasja juures ei ole. Violetta Kõvask Kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.