Obsah (6)

§ 120§ 121§ 266§ 64§ 73§ 44

1-13-5263 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. november 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-5263 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla

§ 120, § 121 ja § 266 lg 1 järgi Pärnu Maakohtu 10.

septembri

1. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kannatanu Elviira X Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Aarne Pruus, süüdistatav F.F kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvonova Süüdistatav F.F isikukood XXX, elukoht xxxxxxxxxxxxxxx, ei tööta, karistatus puudub, kinni peetud 07.03.2013 Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Kohtuasi ja RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu
2. septembri
3. a kohtuotsus F.F-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
4. Pärnu Maakohtu
5. septembri
6. a otsusega lühimenetluses tunnistati F.F süüdi ja karistati

§ 120

järgi vangistusega 6 kuuks,

§ 121

järgi vangistusega 1 aastaks ja

§ 266

lg 1 järgi vangistusega 30 päevaks.

§ 64lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti vangistus üheks aastaks. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti vangistus 8 kuuks. Karistusest luges kohus kantuks eelvangistuses viibitud 6 kuud 6 päeva, mõistes lõplikuks karistuseks vangistuse 1 kuuks 24 päevaks.

§ 73

lg 1 kohaselt jättis kohus F.F-ile mõistetud karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. F.F vabastati kohtusaalis vahi alt. Kohus kohaldas F.F-i suhtes kaheks aastaks lähenemise keeldu E. Xle, mille kohaselt on F.F keelatud selle aja jooksul viibida Rapla maakonnas Kohila vallas Aespa külas Puraviku 121 asuval kinnistul. 2. F.F tunnistati

§ 120järgi süüdi oma vanaema E.

X korduvas tapmisega ähvardamises, kellel oli alust karta ähvarduse täideviimist alljärgnevalt:

1. veebruaril
2. a kella 18.30 paiku xxxxxxxxxxx oma vanaema X X elukohas nõudis E. Xlt raha õlle ja tubaka jaoks ja kui viimane raha ei andnud, siis ähvardas E. Xt tapmisega, öeldes, et E. X elab ainult hommikuni.
3. veebruaril
4. a kella 13.00 paiku xxxxxxxxxxxx, ähvardas E. Xt tapmisega, öeldes, et kui E. X osta talle hambapastat ei osta, siis lööb talle kahvli kõrri.
5. veebruaril
6. a kella 20.30 paiku xxxxxxxxxx eramus nõudis E. Xlt raha ja kui viimane raha ei andnud, siis ähvardas E. Xt tapmisega, milleks vehkis kannatanu näo ees kätega ja ähvardas lüüa noaga kõrisse. Kartusest ähvarduse täideviimise ees jooksis kannatanu majast välja ja kutsus politsei. F.F tunnistati

§ 121järgi süüdi oma vanaema E.

X kehalises väärkohtlemises, mis seisnes selles, et

1. märtsil
2. a kella 11.50 paiku xxxxxxxxxx eramu hoovis tungis ta kallale lund koristanud E. Xle, kellele lõi ühel korral rusikaga näkku, mille tagajärjel E. X kukkus maha. Seejärel lõi ta kannatanut mitu korda jalaga kõhtu. Löömisega põhjustas F.F kannatanule füüsilist valu, alahuulele paremale poole limaskesta haava, parema põse turse ja kõhu vasaku poole valulikkuse. F.F tunnistati

§ 266

lg 1 järgi süüdi valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ebaseaduslikus sissetungimises, mis seisnes selles, et

1. märtsil
2. a kella 00:50 paiku tungis F.F ukse lukustuse lõhkumise teel ja omaniku E. X tahte vastaselt sisse xxxxxxxxxxxx asuvasse elumajaga ühendatud sauna, tekitades ukse lõhkumisega varalise kahju 60 eurot.
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu E. X, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist F.F-i talle mõistetud karistusest tingimisi vabastamise osas. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei takista lähenemiskeelu kehtestamine F.F-i kannatanu juurde tulemist, temale kehavigastusi tekitamast või tapmisega ähvardamast. F.F-i karistamine vangistusega annaks talle aega järele mõelda ning vabaneda narkosõltuvusest. Vabaduses olles hakkab F.F jälle kuritegelikul teel raha soetama ja narkootikume tarvitama. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, sest see on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium märgib esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud

§-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine.

§ 44

ja § 45 kohaselt on kuriteo eest kohaldatavateks põhikaristusteks rahaline karistus ja vangistus.

§-s 74 sätestatud karistusest tingimisi vabastamine asub karistusseadustiku 5-ndas peatükis, kuhu on koondatud karistusest vabastamise erinevad liigid. Seega ei ole karistusest tingimisi vabastamine iseseisev karistusliik, vaid üks karistusest vabastamise liike, mistõttu neid küsimusi tuleb lahendada teineteisest lahus. Esmalt peab kohus motiveerima süüdistatavale mõistetavat karistusliiki ja määra ning alles seejärel põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekust. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium senises praktikas (3-1-1-40-04, 3-1-199-06, 3-1-1-99) jätkuvalt rõhutanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine

§ 73

ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuna

§-de 73 ja 74 kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohtule kohustuslik, järeldub sellest, et isiku põhikaristusest tingimisi vabastamise korral peab kohus kindlasti esitama põhjendused, miks pole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas. Riigikohus on olnud oma praktikas aastate vältel kindlal seisukohal, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (3-1-1-10-09). Kohtukolleegium on seisukohal, et F.F-i poolt toime pandud kuriteod ei ole rasked, sest

§-de 120 ja § 266 lg 1 sanktsioonid näevad ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse ning

§ 121sanktsioon rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Maakohus on mõistnud F.F-ile

§ 120

ja § 266 lg 1 järgi sanktsiooni alammäära lähedase karistuse ja

§ 121

järgi karistuse tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra.

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel on maakohus pidanud võimalikuks kohaldada karistuste katmise printsiipi. Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis lühendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul tegemist väikese raskusastmega kuritegudega, millede puhul ei ole senise kohtupraktika kohaselt isiku karistusest tingimisi vabastamine välistatud. Apelleeritud kohtuotsuses põhjendatakse F.F-i suhtes

§ 73

lg 1 sätete kohaldamist asjaoluga, et tegemist on noore inimesega, keda ei ole varem kohtu poolt karistatud. Teda on küll karistatud kaks korda väärteomenetluse korras, kuid need rikkumised ei ole seotud avaliku korra rikkumisega. F.F elas varem üle aasta sellel aadressil oma vanavanemate juures ja oli seal viibinud lapsena. Kuriteod on pandud toime oma perekonnaliikme, mitte juhusliku kannatanu 3 suhtes või sissetungimisega suvalisse hoonesse. Lisaks sellele on F.F viibinud juba üle kuue kuu vahi all ning saanud kogeda vangla tingimusi. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuses toodud põhjenduste ja seisukohaga, et F.F-i isikut ja kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades on otstarbekas teda mõistetud vangistuse ülejäänud osast tingimuslikult vabastada. Kui F.F ei õigusta talle kohtu poolt antud usaldust ja paneb toime uue tahtliku kuriteo, siis suurendatakse talle mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so 1 kuu 24 päeva võrra. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus ei ole F.F-i suhtes

§ 73sätete kohaldamisega kriminaalmenetlusseadust rikkunud.

Samuti on maakohtu seisukoht kooskõlas Riigikohtu senise praktikaga karistusest tingimisi vabastamise küsimuses. Kannatanu apellatsiooni väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
2. septembri
3. a kohtuotsuse F.F-i suhtes muutmata. Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola 4