1-10-12317/13

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-12317 Kohtukoosseis Urmas Reinola, Ivi Kesküla, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. detsembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja E.E kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Jätta E.E kaitsja vandeadvokaat Leelo Viili apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Resolutsioon ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. detsembri 2010 otsusega lühimenetluses tunnistati E.E süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 5 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust, süüdi KarS § 215 lg 2 p 1 järgi ning mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi mõisteti liitkaristuseks 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendadati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 73 lg 4 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, s.o. Harju Maakohtu 31.03.2009 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra 2 aastat 3 kuud 20 päeva ning mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastat 7 kuud 20 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev või E.E kinnipidamise päev. Kohtuotsusega mõisteti E.E-lt tsiviilhagide katteks välja A.V. kasuks 992 krooni ja V. B. kasuks 7000 krooni. Menetluskulude katteks mõisteti E.E-lt riigituludesse sundraha 6525 krooni ja määratud kaitsjale makstud tasu 3300 krooni.
5. E.E tunnistati süüdi selles, et tema 22.07.2010 kella 23.20 paiku Tallinnas, XXXXXXXX XXX maja juures, küsides D. V. luba sõita rolleriga Qingqi 06 XXXXXXXX tänava teise otsa ja tagasi ja saanud rolleri oma valdusse, sõitis sellega minema. Koos rolleri ja kiivriga võttis E.E kaasa ka rolleri pakiruumis olnud asjad, tekitades D. V. vargusega kahju kokku 13946 krooni; süüdi veel selles, et isikuna, keda on 31.03.2009 Harju Maakohtu poolt karistatud röövimise toimepanemise eest, uuesti 05.09.2010 kella 22.30 paiku, kasutades eelnevalt Tallinnas XXXXXX XX-XX korteris viibinud V. B. vöökotist võetud võtmeid, võttis omavoliliselt ajutisse kasutusse Tallinnas XXXXXXXXXX XX maja juurde pargitud V. B. kuuluva sõiduauto Ford Sierra, reg.nr XXX XXX, väärtusega 7 000 krooni, millega sõitis ringi kuni tegi 06.09.2010 kella 00.15 paiku Tallinnas XXXXXXXX XX maja juures avarii.
6. Maakohtu otsuse on apellatsiooni korras vaidlustanud süüdistatava kaitsja, kes palub otsuse mõistetud karistuse osas tühistada ning teha uus otsus, millega karistada E.E rahalise karistusega. Apellant märgib, et süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta tema teosüüle. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et E.E ei ole võimalik karistada rahalise karistusega. E.E on süüdi tunnistatud kahes teise astme kuriteos, millega ei põhjustatud suurt materiaalset kahju. Kuigi E.E pani kuriteod toime katseajal, on süüdistatav viimasel ajal käitunud seaduskuulekalt ja möödunud on üle poole katseajast. Kaitsja palub arvestada sedagi, et kuigi süüdistatav on varem 2-l korral kohtulikult karistatud, ei ole ta raskeid kuritegusid rohkem toime pannud ja E.E on kinnitanud, et ta on võimeline ja valmis tasuma nii rahalise karistuse kui ka hüvitama kahjud. Seega ei ole kohus süüdistatava isikut ja tema karistust hinnanud objektiivselt ning on mõistnud ebaproportsionaalse karistuse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 4.Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09). 5.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus, täpsemalt mõistetud vangistuse asendamine rahalise karistusega. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 6.Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 7.Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Maakohus on otsuses käsitlenud rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; millega ringkonnakohus täielikult nõustub. Nii on maakohus otsuses märkinud, et süüdistataval sissetuleku olemasolu ei ole toimikus leiduvate tõenditega kinnitust leidnud, mistõttu on alust arvata, et mõistetav rahaline karistus jäetakse täitmata, arvestades ka tsiviilhagide suurust ja süüdistatava kohustust tasuda kriminaalmenetluse kulud. Süüdistatav on karistatud kahel korral vangistusega, inkrimineeritavad kuriteod pani ta toime katseajal, seega ei ole E.E talle antud võimalust, et tema karistamine vangistusega ei ole otstarbekas ja et ta hoidub uute kuritegude toimepanemisest, tõestanud. Juba need asjaolud viitavad üheselt rahalise karistuse kui sanktsiooniliigi rakendamise sisulisele võimatusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Käesolevas asja on varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel ebaõnnestunud, eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus, millega kohaldati vangistust tingimisi, ei ole suutnud süüdistatava õiguskuulekat käitumist tagada. E.E on jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele kuritegude sooritamist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole täitnud enda eesmärki karistuselt oodatavalt eripreventiivses tähenduses; käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kaks varavastase süüteo episoodi tõendavad seda üheselt.
7. Karistuse mõistmisel (ning sanktsiooniliigi valikul) omab tähendust ka asjaolu, kui menetluse esemeks olev süütegu pannakse toime eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal, nagu see E.E puhul on.. Karistuse mõistmisel ning selle tingimuslikult täitmisele pööramata jätmisel antakse isikule sisuliselt võimalus korraldada enda elu viisil, mis välistaks mõistetud karistuse täitmisele pööramise. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale iseseisvaks karistuse liigiks ning seega tuleb tunnistada, et sisuliselt oli E.E juba karistatud vabadusekaotusliku karistusega. On isiku sisemise distsipliini ning õiguskuulekuse küsimus, kas ja millisel määral kasutab ta talle antud võimalust vältida reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmist. Nagu tuleneb kriminaalasja materjalidest ning maakohtu otsuse motiividest, ei omanud E.E-le antud võimalus elada seaduskuulekalt ilma uusi süütegusid toime panemata tema jaoks sisulist tähendust. Seega on mõistetav maakohtu järeldus, et mõistetavaks karistuseks saab olla üksnes vangistus. Kohtukolleegium ei näe süüdistatavale maakohtu mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Arvestades neid argumente, peab kohtukolleegium E.E-le mõistetud karistust seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad argumendid, mis võimaldaksid kohtukolleegiumil asuda vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Alust mõistetud karistuse muutmiseks ei anna ka eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid.
8. Eeltoodud argumentidel leiab kohtukolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kohtukolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsjatasu näol, mis tuleks välja mõista süüdistatavalt. Kohtukolleegium ei usu, et see vastaks E.E huvidele, arvestades seejuures ka tasumisele kuuluvate menetluskulude ja tsiviilhagide ulatust. 10.Seetõttu leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud kõiki asjaolusid, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 lg-st 2 jätab kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Urmas Reinola Ivi Kesküla Sten Lind