← Eesti

4-19-4306/20

Obsah (5)§ 227§ 230§ 51§ 15§ 2

4-19-4306 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2019.a Pärnu Väärteoasja number 4-19-4306 Kohtunik Teet Olvik Kohtuistungi sekrteär Anneli Kal

§ 227lg 3 ja § 230 lg 2 järgi).

Istungil osalenud isikud: Kaebuse esitaja N.S, ik: XXX Kaebuse esitaja kaitsja Advokaat Olavi Järve Kohtuvälise menetleja ametnik Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupp III juhtivuurija Kaire Konts ja vanemuurija Kersti Reilent Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur (registrikood: 70008747, aadress: Pikk tn 18, Pärnu, epost: laane@politsei.ee) RESOLUTSIOON Juhindudes

§ 227

, § 230; VTMS § 2, § 132, § 133135, kohus otsustas: Jätta N.S-i kaebus rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri teabebüroo peaspetsialist Imre Veberi 29.07.2019.a otsus väärteoasjas nr 2670,19,003704 muutmata. N.S-i kaitsja kulud jätta N.S-i kanda. Kohtuotsuse lõpposa kuulutamine: 30.09.2019.a. Kohtuotsuse lõpposa on tutvumiseks kättesaadav: 30.09.2019.a. Kohtuotsus saata teadmiseks kaebuse esitajale, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale. 1

(8)4-19-4306 Rahatrahv 520 eurot tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE891010220034796011 SEB Pangas, a/a-le EE932200221023778606 Swedbank pangas või a/a-le EE701700017001577198 Luminor pangas. Maksekorraldusele on kohustuslik märkida viitenumber
  1. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. Kui süüdlane ei tasu nõuet täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab kohtuväline menetleja vastavalt VTMS § 204 lg-le 3 kümne päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest kohtutäiturile lahendi koopia ning järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega. Edasikaebamise kord VTMS § 156 lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. VTMS § 155 lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 18.10.2019.a. Asjaolud 03.07.2019.a koostati väärteoprotokoll selle kohta, et 03.07.2019.a kella 15:56 ajal juhtis N.S Tallinn-Pärnu-Ikla mnt
  2. km mootorsõidukit kiirusega 145 km/h +/-6km/h, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 90km/h. Sellega ületas N.S lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 49 km/h. Samuti sooritas eelnevalt kell 15:54 vasakult poolt möödasõidu pärisuunas otse liikuvast sõidukist. Juht möödasõitu ei katkestanud, kui talle ilmnesid takistusena vastu liikuvad mootorsõidukid. Juht lõpetas möödasõidumanöövri, tekitades oma tegevusega liiklusohu, kuna vastutulevad sõidukid olid sunnitud oma sõidutrajektoori kokkupõrke vältimiseks muutma. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialist Imre Veberi 29.07.2019.a otsusega väärteoasjas nr 2670,19,003704 määrati N.S-ile liiklusseaduse (

) § 227 lg 3 ja § 230 lg 2 rikkumiste eest rahatrahv 130 trahviühikut ehk 520 eurot. 13.08.2019.a esitas N.S-i kaitsja kaebuse eelmärgitud väärteoasja otsusele, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. 23.09.2019.a toimunud kohtuistungil jäid kaebuse esitaja ja tema kaitsja esitatud kaebuse juurde, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kohtuväline menetleja leidis, et väärteo toimepanemine on tõendatud, taotledes otsuse muutmata jätmist. Maakohtu seisukoht VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Liiklusseaduse (

) § 227 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

§ 230

lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt möödasõidunõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud liiklusoht karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011.a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“(edaspidi „Määrus“) lisa 1 kohaselt kui samas suunas sõitva sõiduki kiirus on 134-166 km/h ning mõõtja kiirus on 101-133 km/h, siis on liikuvast sõidukist samas suunas liikuva sõiduki kiiruse mõõtmisel saadava sõiduki kiiruse väärtuse 2

(8)4-19-4306 laiendmääramatus 6 km/h. Kohus, vaadanud läbi asjas esitatud materjalid ning tutvunud kohtumenetluse poolte seisukohtadega, leiab, et

§ 227

lg-s 3 ja § 230 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine N.S-i poolt on leidnud tõendamist. Toimepandud väärtegu on tõendatud 03.07.2019.a väärteoprotokolli, kiirusemõõturi kasutamise protokolli, tunnistajate ütluste ja videosalvestisega.

§ 227

lg 3 03.07.2019.a koostatud väärteoprotokollist nähtub, et N.S juhtis Tallinn-Pärnu-Ikla mnt-l mootorsõidukit XXX reg. märgiga XXXYYY, mille kiiruseks mõõdeti 145 km/h +/- 6km/h. Sellega ületas N.S lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 49 km/h. Samuti nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et 03.07.2019.a kell 15:56 mõõdeti patrullautoga samas suunas liikunud N.S juhitud sõiduki kiiruseks 90 km/h alas 145 km/h ning patrullauto kiirus oli mõõtmise hetkel 131 km/h. Arvestades Määruses sätestatud laiendmääramatust, mõõdeti N.S-i juhitud sõiduki kiiruseks 90 km/h alas seega mitte vähem kui 139 km/h. Lisaks kinnitasid kohtuistungil politseiametnikud Ivo Haav ja Vaiko Kivi, et 03.07.2019.a tuvastati N.S-i juhitud sõiduki kiiruseks 145 km/h, milles tuleb maha arvata laiendmääramatus. Lisaks nähtub videosalvestiselt, et kell 15:56:09 fikseerib kiirusmõõtur patrullauto ees samas suunas liikuva musta sõiduki kiiruseks 145 km/h (näit asub kiirusmõõturi vasakpoolsel tablool, ülemine näit) ning patrullauto kiirus on sel hetkel 131 km/h (näit asub mõõturi parempoolsel tablool ja on rohelist värvi). Sõiduki peatamisel nähtub videost ka sõiduki reg. märk XXXYYY ning sõiduki juhina tuvastati N.S. Märgitud tõenditest järeldub kahtlusteta, et 03.07.2019.a mõõdeti N.S-i juhitud sõiduki kiiruseks 90km/h alas mitte vähem kui 139 km/h. Kaitsja leidis, et kuna arusaamatuks jääb teo toime panemise koht, tuleks otsus tühistada. Tõepoolest käesolevas asjas koostatud väärteoprotokollist nähtub teo toimepanemise kohana Tallinn-Pärnu mnt 94 km Ristiku tn-Tammiste tee vahel liikumise suund Ristiku tn. Samas rikkumise kirjeldusest nähtub kohana Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 96 km. Väärteoprotokolli koostanud politseiametnik Ivo Haav selgitas kohtus, et rikkumine toimus ikka Tallinn-Pärnu-Ikla mnt-l ning koha täpsustus Ristiku tn-Tammiste tee vahel liikumise suund Ristiku tn on ekslikult jäänud eelmisest menetlusest väärteoprotokolli blanketile. Ohtlik möödasõit toimus

  1. km ning kiiruse ületamine
  2. km. Kuna rikkujal oli kiire, püüti talle vastu tulla ning protokoll võimalikult kiiresti vormistada ning selle käigus juhtus hooletusviga. Seega politseiametniku kinnitusel on asukoha ebatäpsuse puhul tegemist inimliku eksimusega, kinnitades kohtus, et ohtlik möödasõit toimus Tallinn-Pärnu-Ikla mnt
  3. km-l ning kiiruse ületamine leidis aset samal maanteel veidi hiljem, s.o 96 km-l. VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli lisaks väärteo lühikesele kirjeldusele ka teo toimepanemise aeg ja koht. Teo toimepanemise aja ja koha näitamine on vajalik nii kaitseõiguse teostamise, jurisdiktsiooni kui ka võimaliku aegumise kontrolliks. Võimalikke kahtlusi teo toimepanemise ajas või kohas tuleb seejuures in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-37-16, p 9). Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-119-12, p 6;
  8. aprilli
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 49). Väärteoprotokollis või süüdistuses teo kirjeldamisel sõltub süüteo toimepanemise aja fikseerimine kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja see, milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, konkreetse süüteoasja tehioludest. Ka kuriteo toimepanemise koha kirjelduse täpsus sõltub konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi täpsusega või looduses meetri täpsusega. Süüteo toimepanemise koht peab olema kindlaks määratud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda 3

(8)4-19-4306 tegu toime panna ei saanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-45-07, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei ole siiski tegemist lubamatu väljumisega väärteoprotokolli piiridest juhul, kui menetleja kõrvaldab otsusega pelka ebatäpsust aja või koha märkimisel teokirjelduses. Otsustades, kas tegemist on ebatäpsusega, mida on võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, tuleb toimida järgmiselt. Esiteks peab kohus kindlaks tegema, mil määral erineb tuvastatud aeg või koht teokirjelduses märgitust, ja seejärel kontrollima, kas vastav muudatus mõjutab konkreetses asjas karistusseaduse ajalist ja ruumilist kehtivust ning toimepandud teo koosseisupärasust või takistab kaitseõiguse teostamist. Muu hulgas on välistatud sellise aja või koha tuvastamine, mis muudaks teo karistatavaks, kui väärteoprotokollis esitatud asjaoludel oleks süüteokoosseis välistatud või Eestil puuduks teo üle jurisdiktsioon (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-16-09, p-d 9-11). Tuginedes eelpoolviidatud Riigikohtu seisukohtadele leiab kohus, et antud juhul ei ole väärteo toimepanemise koha ebatäpsuse puhul tegemist sellise asjaoluga, mis annaks aluse väärteootsuse tühistamiseks. Kohtu hinnangul on tegemist lihtsalt ebatäpsusega, mis on tekkinud inimliku eksimuse tulemusel. Veel enam, menetlusalune isik peeti vahetult pärast rikkumist kinni. Seetõttu on ja oli kohtu hinnangul isikule igasuguste kahtlusteta arusaadav kus kohas ja millise teo toimepanemist talle ette heidetakse. Seega, arvestades väärteoprotokollis märgitut, kohtuistungil väärteoprotokolli koostanud politseiametniku selgitusi ning eeltoodut, leiab kohus, et väärteo toimepanemise kohana tuleb tuvastada Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 94 ja 96 km, mis on kajastatud ka väärteoprotokollis. Samuti leidis kaitsja, et kiirusmõõturi Doppleri helisignaal ei vastanud nõuetele või ei ole võimalik selle nõuetekohasust tuvastada. Lisaks leidis kaitsja, et ühtlaselt tõusev/kõrgenev heli vastab lähenevale mitte kaugenevale sõidukile. Kohus kaitsja seisukohtadega ei nõustu. Riigikohus on 19.10.2018.a lahendis nr 4-17-5471 p-s 19 märkinud, et hinnates, kas mõõtetegevus vastas § 9 lg 2 p-s 3 sätestatud nõudele, st kas tekkis nõuetekohane Doppleri helisignaal, tuleb silmas pidada järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad (KrMS § 60 lg 2), ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu (KrMS § 61 lg 1). VTMS § 2 kohaselt laieneb eelnev ka väärteomenetlusele. Ka Doppleri helisignaali nõuetekohasuse tuvastamiseks ei ole tingimata vaja toetuda ühele kindlale tõendile, nt mõõteseadme töö heli- ja videosalvestisele. Signaali nõuetekohasuses on võimalik veenduda ka juhul, kui mõõteseadme tööd ei heli- ega videosalvestata või kui salvestiselt teatud põhjusel signaal ei kostu (nt põhjusel, et vaikseks reguleeritud helisignaali ei ole salvestiselt taustamüra või politseiametnike vestluse tõttu kuulda). Veendumus Doppleri helisignaali nõuetekohasuses võib tekkida ka toetudes muudele tuvastatud asjaoludele ja kogutud tõenditele, mh nt väärteoprotokolli tehtud märkele signaali kohta ja tunnistaja ütlustele. Kui radarmõõturi tööd heli- ja videosalvestatakse, lihtsustaks salvestiselt vastava helisignaali kostumine küll Doppleri helisignaali nõuetekohasuse tõendamist, kuid eelneva valguses ei muuda salvestiselt signaali mittekostumine mõõtetulemust iseenesest ebausaldusväärseks ja signaali nõuetekohasus on võimalik tuvastada ka muudele tõenditele toetudes. Antud asjas olevas videosalvestiselt radarmõõturi Doppleri helisignaal kuulda ei ole. Samas nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et radarmõõturi helisignaal (Doppleri helisignaal) oli ühtlaselt tõusev/kõrgenev. Ka kinnitasid liiklusjärelevalvet teostanud politseiametnikud kohtuistungil, et mõõturi Doppleri helisignaal oli ühtlaselt tõusev/kõrgenev. Lisaks selgitasid radarit igapäevaselt töövahendina kasutavad politseiametnikud, et ühtlaselt tõusev/kõrgenev heli kostub mõõdetava sõiduki kiirendamisel ning ühtlaselt langev/madalduv heli kostub mõõdetava sõiduki aeglustamisel. Tuginedes asjas ütlusi andnud politseiametnike selgitustele, jääb kohtule arusaamatuks, miks kaitsja leiab, et ühtlaselt tõusev/kõrgenev heli vastab lähenevale sõidukile. Oma sellise väite kinnituseks ei 4
(8)4-19-4306 ole kaitsja esitanud ühtegi tõendit ega selgitanud, millel tema seisukoht põhineb. Samas seadet igapäevaselt oma töös kasutavad politseiametnikud on selgitanud, et tõusev/kõrgenev heli on omane kiirendavale sõidukile. Seega on kaitsja vastav väide kohtu hinnangul ümber lükatud. Kohtul ei ole mingisugust alust kahelda seadet igapäevaselt töövahendina kasutatavate politseinike selgitustes. Kuna käesoleval juhul nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist Doppleri helisignaali iseloom, mida on kinnitanud ka sündmuskohal viibinud politseiametnikud, ning arvestades Riigikohtu lahendis nr 4-17-5471 märgitut, leiab kohus, et käesoleval juhul Doppleri helisignaal vastas mõõtmise ajal kehtinud Määruse § 9 lg 2 p 3. Samuti viitas kaitsja, et antud juhul ei säilitatud mõõtmistulemust kiirusmõõturi mälus. Määruse § 9 lg 4 sätestab, et mõõtmise tulemusel kiirusmõõturi ekraanile ilmuv lugem säilitatakse kiirusmõõturi mälus, kui see on tehniliselt võimalik. Kohtuistungil ütlusi andnud politseiametnik Vaiko Kivi selgitas, et antud juhul näitu kiirusmõõturi mälus ei fikseeritud, sest tegeleti rikkujale järgi sõitmisega ning liiklusohutuse järgimisega. Samuti politseiametnik Ivo Haav märkis, et näitu ei fikseeritud, sest seda ei jõutud teha. Riigikohus on lahendis 4-17-5471 p-s 23 märkinud, et määruse § 9 lg-s 4 toodud nõude rikkumine ei muuda aga mõõtetulemust ennast ebausaldusväärseks. Nimelt määruse § 9 lg 5 esimese lause kohaselt on lõplikuks mõõtetulemuseks kiirusmõõturi lugem, millest lahutatakse laiendmääramatus. Järelikult toetub lõplik mõõtetulemus, s.o kiirus, millega sõitmise eest on võimalik isikule teha karistusõiguslik etteheide, kiirusmõõturi tavalisele lugemile ja lõplik mõõtetulemus ei ole seotud fikseeritud näiduga ka nende seadmete puhul, mis iseenesest võimaldavad näitu fikseerida. Seega ei anna kiiruse fikseerimata jätmine ka määruse § 9 lg-te 4 ja 5 valguses alust lugeda kiirusmõõturi ekraanile ilmuvat lugemit ebausaldusväärseks. Määruse § 9 lg-s 4 toodud nõude järgimata jätmisel ei pruugi aga isikule mõõtetegevuse käigus kiirusmõõturi ekraanile ilmunud lugemile toetuva etteheite tegemisel olla sellise näidu ekraanile ilmumise fakt usaldusväärselt tõendatav. Lisaks ei pruugi sellises olukorras olla mõõtetulemus isikule tutvustatav, mistõttu võib kahtluse alla sattuda kaitseõiguse efektiivse teostamise võimalikkus. Antud asjas ei ole aga eeltoodud hüpoteetilised menetluslikud probleemid kolleegiumi hinnangul realiseerunud. Nimelt on kiirusmõõturi tööd helija videosalvestatud ning salvestiselt nähtub selgelt kiirusmõõturi ekraanile ilmunud (fikseerimata) lugem, millest laiendmääramatuse lahutamise teel saab välja arvutada lõpliku mõõtetulemuse määruse § 9 lg 5 mõttes. Eelviidatust järeldub, et kiirusmõõturi näidu salvestamata jätmine ei ole aluseks väärteootsuse tühistamiseks. Antud juhul nähtub kiirusmõõturi ekraanile ilmuv lugem videosalvestiselt, samuti on mõlemad sündmuskohal viibinud politseiametnikud kinnitanud, et mõõdeti N.S-i juhitud sõiduki kiirust. Kaitsja asus seisukohale, et kiirusmõõturi kasutamise protokoll on vastuoluline, sest selles on viide Määruse § 9 lg-le 6 ehk varjatud liiklusjärelevalvele. Nimetatu osas märgib kohus, et politseil on rikkumiste fikseerimisel kasutusel n.-ö. osaliselt automaatselt eeltäidetud dokumendid, kuhu politseiametnik lisab vajaliku informatsiooni. Tegemist on ilmselgelt informatiivse teabega, kuidas käituda varjatud liiklusjärelevalve korral, mitte ei näita seda, et justkui antud protokoll oleks koostatud varjatud liiklusjärelevalve käigus. Ka politseiametnik Ivo Haav selgitas kohtus, et viidatud lause on alaliselt kiirusmõõturi kasutamise protokollis. Eelnevast nähtub, et mitte ükski kaitsja väide ei anna alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Seega leiab kohus, et N.S-i poolt kiiruse ületamine on tõendamist leidnud kiirusmõõturi kasutamise protokolli, politseiametnike ütluste, videosalvestise ning väärteoprotokolliga. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul leidnud vastuvaidlematut tõendamist, et 03.07.2019.a kell 15:56 ületas kaebuse esitaja Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 96 km suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 49 km/h. Märgituga on täidetud

§ 227lg-s 3 sätestatud väärteo objektiivne koosseis. 5

(8)4-19-4306

§ 230

lg 2 Lisaks kiiruse ületamisele heidetakse kaebuse esitajale ette möödasõidunõuete rikkumist, millega kaasnes liiklusoht.

§ 51

lg 4 sätestab, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Kohus märgib, et väärteootsuses on

§ 230

lg 2 seoses rikutud õigusnormiks märgitud

§ 15lg 4, samas väärteoprotokollis on rikutud õigusnormiks märgitud § 51 lg 4.

Kohtu hinnangul on väärteoprotokollis kajastatud õige rikutud õigusnorm, kuid otsuses on rikutud normiks ekslikult märgitud § 15 lg 4. Samas märgitu ei ole kohtu hinnangul asjaolu, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks. Väärteoprotokollis, mis väärteomenetluses kannab n.-ö. süüdistusakti funktsiooni, on isikule siiski tehtud etteheide seoses

§ 51lg 4 rikkumisega.

Politseiametnik Ivo Haav selgitas kohtuistungil, et N.S sooritas möödasõidu, mistõttu vastu tulnud autod olid sunnitud kokkupõrke vältimiseks tõmbama teeserva. Tegemist oli ohtliku olukorra ja liiklusseaduse rikkumisega, mistõttu otsustati sõiduk peatada. Politseiametnikust tunnistaja Vaiko Kivi selgitas kohtus, et patrullautost möödus sõiduk, kes tegi ohtliku möödasõidu. Sõiduki juht ei veendunud, et tee oleks möödasõidu sooritamiseks piisavas ulatuses vaba. Ka nähtub videosalvestiselt, kuidas sõiduk reg. märgiga XXXYYY, mille juhiks osutus N.S , teeb 03.07.2019.a kell 15:54 patrullautost ja selle ees ohutuledega liikuvast sinisest autost möödasõidu. N.S-i juhitud sõiduk asub tee keskel, s.o radasid eraldav katkendlik joon on auto all umbes keskel. Möödasõidul olles tuleb N.S-i juhitud sõidukile vastu teine must auto, kes on sunnitud N.S-iga kokkupõrke vältimiseks võtma teeserva, kusjuures vastu tulnud sõiduki parempoolsed rattad on üle teeservas oleva pideva joone. Seega videolt on üheselt näha, et N.S ei katkestanud möödasõitu, kuigi talle tuli vastu auto. Käesoleval juhul on politseiametnike ütluste ning videosalvestisega leidnud tuvastamist, et N.S sooritas möödasõidu, kuid nähes, et teine sõiduk tuleb vastu, ta ei katkestanud möödasõitu. Kirjeldatuga tekitas N.S olukorra, kus vastu tulnud sõiduki juht oli sunnitud järsult muutma liikumissuunda, s.o pidi kokkupõrke vältimiseks järsult suunduma teeserva. Selline sunnitud trajektoori muutus on

§ 2p 31 kohaselt liiklusoht.

Seega ei täitnud N.S

§ 51

lg 4 sätestatud kohustust katkestada takistuse ilmumisel möödasõit, põhjustades sellega liiklusohu. Kirjeldatud möödasõit vastab

§ 230lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivsele koosseisule.

Subjektiivne koosseis Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja ületas lubatud suurimat sõidukiirust ning sooritas ohtliku möödasõidu vähemalt kaudse tahtlusega. N.S , omades juhtimisõigust ja olles seega läbinud autokooli, pidi ilmselgelt võimalikuks pidama, et ületades lubatud suurimata sõidukiirust paneb ta toime väärteo või vähemalt möönis seda. Samuti pidi isik ilmselgelt võimalikuks pidama, et sooritades sedavõrd ohtliku möödasõidu nagu käesoleval juhul, võib ta rikkuda liiklusseaduses sätestatud nõudeid, pannes toime selliselt väärteo, või vähemalt möönis seda. Seega on tegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eelnevast järeldub, et käesoleval juhul on leidnud täielikku ja vastuvaidlematut tõendamist N.S poolt

§ 227lg-s 3 ja § 230 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemine.

Ka leiab kohus, et väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust ning ei esine menetlusnormi rikkumisi, mis oleksid otsuse tühistamise aluseks. 6

(8)4-19-4306 Karistusest Kaebuse esitajat karistati

§ 227lg 3 ja § 230 lg 2 järgi Kar

S § 63 lg 1 alusel

§ 227

lg 3 sätestatud karistusmääras ning isikule määrati karistuseks 130 trahviühikut ehk 520 eurot.

§ 227lg 3 näeb maksimaalse trahvina ette rahatrahvi 200 trahviühikut ehk 800 eurot.

Kohus on seisukohal, et karistuse määras väärteo eest selleks pädev kohtuväline menetleja. Kohtuväline menetleja on

§ 227

lg 3 alusel määranud rahatrahvi 130 trahviühikut, s.o 520 eurot, milline karistus on veidi üle sanktsiooni keskmise määra. Rahatrahvi määramisel on arvestatud kergendava asjaoluna kahetsust. KarS 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et N.S-i süüd tuleb pidada keskmisest veidi suuremaks. Esiteks on tegemist korduva rikkujaga. Nimelt on isikule määratud

§ 227

lg 2 järgi 15.02.2019.a toime pandud teo eest rahatrahv 20 trahviühikut ehk 80 eurot. Seega N.S ei ole eelmisest karistusest järeldusi teinud, vaid on napid 4 ja pool kuud hiljem pannud toime uue samalaadse väärteo. Ka tuleb isiku süüd pidada keskmisest suuremaks seetõttu, et kiiruse ületamisele eelnes ohtlik möödasõit. Vahetult pärast ohtlikku möödasõitu ületas isik kiirust. Seega ka vahetult enne liiklusohtliku olukorra põhjustamine ei avaldanud isiku liiklusalasele käitumisele mitte mingisugust mõju, vaid vahetult pärast ühte rikkumist toimus teine. Liiklusnõuete rikkumiseks puudusid igasugused aktsepteeritavad põhjused. Karistuse määramisel tuleb ilmselgelt arvestada ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtuda sellest, kuidas on võimalik N.S-i mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. N.S-i on samalaadse rikkumise eest varasemalt karistatud. Seega ilmselgelt ei ole varasem 80-eurone karistus mõjutanud isikut hoiduma uue väärteo toimepanemisest. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (RKKKo 3-1-1-70-16, p 9). N.S-ile varasema rikkumise eest määratud karistus on kahtlemata seotud praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja seda tuleb teda iseloomustavana karistuse mõistmisel arvesse võtta. Nimelt on N.S karistatud

§ 227lg 2 järgi 15.02.2019.a otsusega.

Nimetatud väärteokaristusest hoolimata ületas N.S taas 03.07.2019.a kiirust. Seega ei ole N.S eelmisest karistusest järeldusi teinud, mistõttu ei saa tema eripreventiivseks mõjutamiseks mõista talle käesoleval juhul uue samalaadse rikkumise eest väiksemat karistust kui viimasel korral. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kiiruse ületamise ja ohtliku möödasõiduga seatakse ohtu mitte ainult teiste isikute vara, vaid ka ümbritsevate inimeste elu ja tervis. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Tegemist ei ole vähetähtsa väärteoga, mistõttu peab ka karistus vastama toimepandud teo raskusele ja mõjutama rikkujat edaspidi rikkumistest hoiduma. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt N.S-ile määratud karistus 130 trahviühikut ehk 520 eurot vastab N.S-i süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Tuginedes eelpooltoodule, leiab kohus, et N.S-i kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialist Imre Veberi 29.07.2019.a otsus väärteoasjas nr 2670,19,003704 tuleb jätta muutmata. Menetluskulud 7

(8)4-19-4306 Kuna esitatud kaebus jäetakse rahuldamata ning väärteootsus muutmata, siis lähtudes VTMS § 2 ja KrMS § 180, tuleb jätta valitud kaitsja kulud N.S-i kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Teet Olvik kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.