Obsah (7)

§ 224§ 90§ 16§ 46§ 69§ 201§ 223

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2019. a, Tallinn Väärteoasja number 4-19-3471 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava, Urmas Rei

§ 224lg 2, § 201 lg 2, § 223 lg 1 järgi.

Harju Maakohtu

1. juuni
2. a otsus Apelleeritud kohtuotsus Kaebuse esitaja menetlusaluse isiku G.A (ik: XXX) kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, apellatsioon Apellatsiooni läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta maakohtu otsus sisuliselt muutmata, täpsustades otsuse sissejuhatavas osas menetlusaluse isiku ankeetandmeid ning märkida, et G.A on varasemalt kriminaalkorras karistamata.
4. Kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldada osaliselt, s.o summas 396.00 eurot (sh käibemaks).
5. KrMS § 185 lg 1 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt G.A kasuks määruskaebemenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 396.00 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. 23.06.
7. a koostatud väärteoprotokolli nr AB1564222 (väärteoasi nr 2302,19,009449) alusel süüdistatakse G.A selles, et tema Sõpruse pst ja Vilde tee ristmiku juures (J. Sütiste tee suunas) juhtis mootorsõidukit Chrysler Grand Voyager reg. nr. 1 XXXXXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,48 mg/l. Samuti juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, olles eelnevalt juhtimiselt kõrvaldatud. G.A-le etteheidetav tegu seisneb ka selles, et tema, juhtides mootorsõidukit Chrysler Grand Voyager reg. nr. XXXXXX, ei olnud piisavalt hoolas ja tähelepanelik, ei hoidnud vastavalt kiirusele sellist pikivahet, mis võimaldaks vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud sõidukile. Oma tegevusega põhjustas G.A liiklusõnnetuse, mille tagajärjel tekkis varaline kahju ja tervisekahjustus XX-le. Oma sellise tegevusega rikkus G.A

§ 90

lg 1 p-de 1, 3;

§ 16

lg 1;

§ 46

lg 1 ning

§ 69

lg 3 nõudeid, pannes toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad

§ 201

lg 2;

§ 223

lg 1 ning

§ 224lg 2 järgi.

Väärteoprotokolli kohaselt on tegu tõendatud menetlusaluse isiku G.A ülekuulamise protokolliga, liiklusvahendi vaatlusprotokolliga koos fototabeliga, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ning selle väljatrükiga, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, juhtimiselt kõrvaldamise otsusega ning tunnistaja ütlustega. Kohtuväline menetleja taotles G.A-le toimepandud väärtegude eest mõista karistuseks 15 päeva aresti. Maakohtu otsus 2. Harju Maakohtu 24. juuni 2019. a otsusega tunnistati G.A süüdi

§ 224lg 2, § 223 lg 1 ja § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemises ja karistati arestiga 10 päeva. Kar

S § 68 lg 2 alusel loeti G.A-le mõistetud aresti kandmise alguseks tema kinnipidamine, s.o 22.06.

1. a kell 08:
2. KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeris maakohus G.A-le kuuluva mootorsõiduki Chrysler Grand Voyager registreerimismärgiga XXXXXX. 2.
3. Maakohus märkis, et käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et G.A rikkus

§ 90

lg 1 p-de 1, 3;

§ 16

lg 1;

§ 46

lg 1 ning

§ 69

lg 3 nõudeid, pannes toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad

§ 201

lg 2,

§ 223

lg 1 ning

§ 224lg 2 järgi.

G.A ei ole toimepandud tegusid eitanud, vastupidi – väärtegusid täielikult tunnistanud ning ka siirast kahetsust avaldanud. Kohtuistungil andis G.A oma tegevusele vastavasisulised selgitused, miks ta rooli istus, kuigi tundis, et on joogine ning miks selline teguviis õigustust ei oma. G.A möönis, et tal puuduvad juhiload ning oma tegevusega põhjustas ta kokkuvõttes liiklusõnnetuse. Nii selgitas G.A, et tol päeval kui tegu juhtus, hakkasid nad sõpradega õlut jooma ja ühel hetkel tuli mõte minna suitsu ostma. Ta tundis tegelikult, et on joobes. Sündmuskohal olles tulid vasakult poolt autod ja ta mõtles, et laseb need läbi. Tema ees oli veel paar autot ja mootorrattur, kes järsku pidurdas. G.A ise pidurdada ei jõudnud, mistõttu sõitis otsa eesolevale mootorrattale. G.A tunnistas, et alkohol oli selle kõige tegur. Maakohus, tõi välja väärteoasja materjalides tõenduslikku väärtust omavad tõendid ning neile tuginevalt leidis, et G.A juhtis Sõpruse pst ja Vilde tee ristmiku juures (J. Sütiste tee suunas) mootorsõidukit Chrysler Grand Voyager reg. nr. XXXXXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,48 mg/l. Samuti juhtis G.A mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, olles eelnevalt juhtimiselt kõrvaldatud. Tõendamist leidis maakohtu hinnangul ka fakt, et G.A, juhtides mootorsõidukit Chrysler Grand Voyager reg. nr. XXXXXX, ei olnud piisavalt hoolas ja tähelepanelik, ei hoidnud vastavalt kiirusele sellist pikivahet, mis võimaldaks vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud sõidukile. Maakohus sellekohast teavet ka analüüsis ning tõi välja konkreetsed tõendid, mis toetavad kogumis väärtegude toimepanemise 2 fakte ning tõendavad süütegude (

§ 201

lg 2;

§ 223

lg 1 ning

§ 224lg 2) objektiivseid külgi.

2.2. Maakohus, võttes arvesse, et G.A on varasemalt

§ 201lg 1 järgi karistatud (04.02.2019.

a), isik kõrvaldati tol hetkel mootorsõiduki juhtimiselt, kehtivad juhiload G.A puuduvad, asus seisukohale, et menetlusalune isik on

§ 201lg 2 sätestatud süüteo toime pannud kavatsetult.

Ka G.A enda ütlustest nähtub, et sõidukit juhtima asudes oli ta igati teadlik vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumisest, kuid vaatamata sellele, otsustas ta sihikindlalt sõidukit juhtima asuda, mida ilmestab tema enda poolt antud selgitus „soov minna suitsu ostma“ (kuigi lähim bensiinitankla oli mõnesaja meetri kaugusel). Siinkohal ei saa maakohtu hinnangul rääkida leebemast tahtluse vormist kui seda on kavatsetus. Samale seisukohale saab maakohtu arvates asuda ka

§ 224lg 2 koosseisu subjektiivse külje sisustamisel.

G.A ise kinnitas kohtuistungil, et oli joogine, kuid vaatamata sellele läks ta suitsu ostma, seda mitte jalgsi minnes, vaid kasutades sõidukit Chrysler Grand Voyager reg. nr. XXXXXX. Liiklusnõuete rikkumine, millega G.A tekitas varalise kahju ja tervisekahjustuse XX-le, s.o

§ 223

lg-s 1 sätestatud tegu on maakohtu hinnangul toime pandud ettevaatamatusest hooletuse vormis – oma hooletu käitumisega tekitas ta varalise kahju ja kerge tervisekahjustuse XX-le. Menetlusalune isik küll ei teadnud ega näinud ette, et põhjustab liiklusõnnetuse, kuid oma tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks seda pidanud ette nägema. Maakohtu hinnangul on G.A süü

§ 201

lg 2,

§ 223

lg 1 ning

§ 224

lg 2 järgi tõendamist leidnud ning tema teod on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud. Maakohus õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastanud. Samuti märkis maakohus, et G.A on täisealine, süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. 2.3. Maakohus tunnistas G.A süüdi

§ 224lg 2; § 223 lg 1; § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest ja kohaldades Kar

S § 63 lg-t 1, karistas G.A

§ 224lg 2 järgi ( ) arestiga 10 päeva. Kar

S § 68 lg 2 alusel luges maakohus G.A-le mõistetud aresti kandmise alguseks tema kinnipidamise, s.o 22.06.

1. a kell 08:
2. Maakohtu hinnangul karistust raskendavad asjaolud puudusid, kergendavaks asjaoluks luges maakohus G.A puhtsüdamliku kahetsuse. Eeskätt arvestas maakohus karistuse mõistmisel iseloomustava asjaoluna G.A varasemat karistatust, millest nähtuvalt on G.A kaks kehtivat väärteokaristust – NPALS § 151 lg 1 ning

§ 201lg 1 järgi.

Mõistetud rahatrahvid on osaliselt tasumata. Maakohus juhtis tähelepanu asjaolule, mille kohaselt

§ 201lg-s 1 sätestatud teo eest karistati G.A viimati 04.02.2019.

a, mis tähendab, et käesoleva väärteoasja aluseks olevat tegu ja sellest eelnevat samalaadset tegu lahutab vaid ca 5 kuud. Veelgi enam, on G.A tegevus muutunud raskemaks – ta on toime pannud lisaks korduvale mootorsõiduki juhtimisele juhtimisõiguseta isiku poolt ka joobes juhtimise ning põhjustanud liiklusõnnetuse, millega kaasnes varaline kahju ja tervisekahjustus XX-le. Maakohus nentis, et G.A tuvastatud joove ei olnud väike, vaid küllaltki märkimisväärne. Maakohtu hinnangul sellisele käitumisele hinnangut andes ning arvestades isiku eelnevat elukäiku, ei ole rahatrahvi kui kergema karistusliigiga karistuse eesmärgid saavutatavad, mis päädib antud juhtumi puhul aresti kohaldamisega. Maakohus, arvestades karistuse keskmäära kohaldamise põhimõtet, nõustus kohtuvälise menetlejaga, et selliselt oleks võimalik G.A-le kohaldada aresti 15 päeva. Kohtuistungil aga avaldas G.A puhtsüdamlikku kahetsust. Antud juhul maakohus veendus, et G.A kahetsus oli siiras ja avaldatud puhtsüdamlikult, mistõttu leidis maakohus, et karistust aresti näol saab kohaldada madalamas määras, kui seda taotles kohtuväline menetleja. 3 Maakohus lisas, et isikut ei ole varasemalt arestiga karistatud, mis samuti ei tingi selle keskmääras kohaldamist. Maakohus lisas, kuivõrd otsusega konfiskeeritakse ka G.A sõiduk Chrysler Grand Voyager reg. nr. XXXXXX, tuleb ka konfiskeerimist pidada materiaalses mõttes karistuseks ning hinnata õigusjärelmeid kogumis. Kokkuvõttes leidis maakohus, et karistuse eesmärgid on G.A puhul saavutatavad 10- päevase arestiga, mille kestus peaks avaldama mõju tema varasemale käitumisele, muutma tema väärtushinnanguid, panema ümber hindama oma senise käitumise ja mõtlemise ning panema teda hoiduma edasiste süütegude toimepanemist. Karistuse mõistmisel tuleb vaieldamatult lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning ühiskonna põhiväärtustest ja nendes kehtivatest õigushüvede vahetust kaitsest. Eeltoodud motiividel ei pea kohus põhjendatuks G.A-le mõistetud aresti asendamist üldkasuliku tööga, kuna kohtu hinnangul see karistuse eesmärke ei saavutaks. Maakohus rõhutas, et

§ 201

lg 2 ja

§ 224

lg 2 sätestatud teod on toime pandud kavatsetult, mistõttu juba isiku süü suurusest lähtuvalt ei oleks see kohtu hinnangul põhjendatud ja eesmärgipärane. 2.4. Maakohus rahuldas kohtuvälise menetleja taotluse süüteo toimepanemisel kasutatud vahendi konfiskeerimiseks KarS § 83 lg 1 alusel. Karistusregistrist nähtuvalt pani G.A viimati

§ 201lg 1 sätestatud teo toime ligi 5 kuud tagasi, s.o 04.02.2019.

a. Käesoleval juhul on tema teod muutunud oluliselt raskemaks. G.A on toime pannud joobes juhtimise, põhjustanud liiklusõnnetuse ja seejuures juhtinud mootorsõidukit selleks vastava kategooria juhtimisõigust omamata. Maakohus nõustus kohtuvälise menetleja esindajaga, et vaid üks samm lahutab G.A kriminaalkaristusest KarS § 4231 järgi ning veelgi raskema joobe puhul järgneks kriminaalvastutus KarS §-s 424 sätestatud teo toimepanemise eest. Maakohus märkis, et nii eelnev kui käesolevad teod on toime pandud sama sõiduauto, s.o Chrysler Grand Voyageriga (reg. nr. XXXXXX). Kohtuistungil avaldas G.A küll siirast kahetsust ja maakohus võttis seda karistuse mõistmisel arvesse, kuid eeltoodu ei tähenda veel konfiskeerimisotsustuse langetamisel seda, et kohus ei pea G.A liikluses ohtlikuks. Vastupidi – ühiskond ja avalikkus taunib selliseid süütegusid, mida G.A-le ette heidetakse. Antud juhul ei toonud menetlusaluse isiku teod kaasa küll enimrasket tagajärge – XX pääses kergemate vigastustega ning G.A ise vigastada ei saanud, kuid asjakohane on kohtuvälise menetleja kriitika, et riik peab ennetama võimalikke raskemaid tagajärgi, mida sellised süüteod kaasa võivad tuua. Maakohtu hinnangul on G.A isikuks, kellele seadusandja ei võimalda leebemaid meetmeid kohaldada – isikul puudub juhtimisõigus, mis välistab võimaluse lisakaristuse kohaldamiseks. G.A küll nentis kohtuistungil, et juhiload on tal jäänud tegemata ning vajalik oleks need siiski ära teha ja alkoholijoomise on ta üritanud lõpetada, kuid sellised väited ei veennud maakohut, et isik ka tegelikkuses vastavasisulised positiivsed sammud astub. Maakohus lisas, et tegemist on noore inimesega, kellel kohtule teadaolevalt puuduvad igasugused takistused autokooli minemiseks, sõidu – ja liiklusteooria eksami sooritamiseks ning vastava kategooria juhtimisõiguse omandamiseks. Ka alkoholitarvitamise osas märgib kohus, et ainuüksi tõdemusest ei piisa, et „alkohol on kõige tegur“, vaid sellest loobumiseks/selle piiramiseks tuleb astuda tõsikindlaid samme – minna ravile või pöörduda vastava eriala spetsialisti poole. Maakohus ei veendunud, et G.A oleks ka tegelikkuses tõsine tahe astuda samme paranemise suunas, et edaspidi vältida analoogsete olukordade tekkimist. Sellest johtuvalt esineb risk, mis ei ole millegagi minimaliseeritud, et G.A võib asuda taaskord mootorsõidukit juhtima ning teha seda joobeseisundis. Siinkohal saab iseloomustavaks asjaoluks pidada teadmist, et karistusregistri kohaselt on G.A karistatud ka NPALS § 151 lg 1 järgi, mis ei ole küll konfiskeerimisotsusega otseselt seotud, kuid annab tunnistust sellele, et erinevad meelemürgid ei ole talle võõrad ning koostoimes 4 suurendavad retsidiivsusriski uute süütegude toimepanemiseks. Eeltoodust lähtuvalt, vältimaks veel raskemaid tagajärgi, mis nii sõiduki juhtimisõiguseta kui ka joobes juhtimine endaga kaasa võivad tuua, on sõiduauto konfiskeerimine selle valguses maakohtu hinnangul igati põhjendatud. Maakohus tõdes, et G.A võib sõiduauto olla eluks vajalik (ka pere jaoks), kuid selline teadmine oli tal olemas ka enne seda, kui ta otsustas Chrysler Grand Voyageri 22.06.

1. a juhtima asuda, paraku teadmine sõiduauto vajalikkusest tema tegevust ei takistanud. Ühiskonna õiglus-, ohu- ja turvatunne on sedavõrd kaalukamad, kui isiku õiguste riivamine tema omandis olevale sõiduautole. Maakohus leidis, et vältimaks uute samalaadsete, aga veel raskemate süütegude toimepanemist sama süüteo toimepanemise vahendiga, mis kuulub ainuisikuliselt G.A-le, tuleb süüteo toimepanemise vahend, s.o sõiduauto Chrysler Grand Voyager (reg. nr. XXXXXX) KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida. Apellatsioon
3. oktoobril
4. a esitas menetlusaluse isiku kaitsja apellatsiooni, milles palub tühistada osaliselt Harju Maakohtu
5. juuni
6. a otsuse, s.o G.A-le kuuluva mootorsõiduki Chrysler Grand Voyager reg. nr XXXXXX konfiskeerimise osas. Kaitsja märgib, et G.A on karistuse ära kandnud, ta kahetseb jätkuvalt juhtunud, kuid vaidlustab siiski maakohtu otsuse osaliselt, s.o mootorsõiduki konfiskeerimise osas. 3.
7. Esmalt märgib kaitsja, et maakohus on mõjutusvahendite kohaldamisel lähtunud mh eeldusest, et G.A on varem kriminaalkorras karistatud isik, milline nähtub kaevatava otsuse esimeselt leheküljelt, kus on toodud G.A isikuandmed. Kaitsja kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust. Apellant märgib, et avalikus karistusregistrist nähtub tõepoolest, et G.A on karistatud Pärnu Maakohtu
8. märtsi
9. a otsusega nr 1-12-171/5, milline on jõustunud
10. märtsil
11. a. Nimetatud otsusega karistati G.A KarS § 215 lg 1 järgi vangistusega 4 kuud koos karistusest täielikult tingimisi vabastamisega ja isiku allutamisega käitumiskontrollile (KarS § 74 lg 1 ), katseaja pikkus 18 kuud. Seega oli katseaja viimane päev
12. september
13. Kaitsja rõhutab, et käesolevas asjas oli väärteo toimepanemise ajaks G.A katseaja lõppemisest möödas enam kui 5 ja pool aastat. KarRS § 24 lg 1 p 6 sätestab, et registrisse kantud karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse arhiivi üle kui tähtajalisest vangistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat. KarRS § 20 sätestab need juhtumid, mil on õigus saada andmeid registri arhiivist. Selline õigus puudub väärteoasja menetlemisel. Seega ei saa Pärnu Maakohtu
14. märtsi
15. a kohtuotsusest johtuda G.A suhtes mistahes õiguslikke järelmeid, sealhulgas ei tohtinuks seda argumenti kasutada käesolevas asjas tema suhtes konfiskeerimise põhistamisel. Kaevatavas otsuses esineb seega VTMS § 148 p 2 koosmõjus VTMS § 149 lg-ga 1 olukord, mis annab aluse rääkida materiaalõiguse ebaõigest kohaldamises – täpsemalt seisneb see KarRS ülalkirjeldatud sätete kohaldamata jätmisel. 3.
16. G.A-le kuuluva sõiduki konfiskeerimise osas märgib apellant järgmist. Apellant nõustub maakohtu otsuses märgituga ning leiab samaselt, et konfiskeerimise otsustamisel on igati õige ja vajalik arvestada ka pere, leibkonna vajadusi, sh igapäevaste toimetustega toimetuleku hoomatavat langust, mis võib kaasneda sellega, kui pere ainus sõiduk konfiskeeritakse. 5 Kaitsja leiab, et just G.A pere vajadusi arvestades esineb alus maakohtu otsuse tühistamiseks sõiduauto konfiskeerimise osas, kuna see ei ole vaadeldaval juhul proportsionaalne meede G.A edasisele õiguskuulekale käitumisele suunamisel ega ole maakohtu otsuses ka piisavalt põhistatud. Kaitsja hinnangul karistatakse nii ja muudetakse oluliselt raskemaks ka G.A elukaaslase YY ning nende kolme lapse edasine toimetulek. Kaitsja esitab koos apellatsiooniga täiendavaid tõendeid, mis iseloomustavad G.A isikut, tema elukaaslase YY tervislikku seisundit ja kolme väikese lapsega pere toimetulekut. Kaitsja märgib, et ei esitanud nimetatud tõendeid maakohtus, kuivõrd ei olnud sel ajal G.A kaitsjaks, samuti käsitlevad osad tõendid asjaolusid, mis ilmnesid pärast maakohtu poolt otsuse tegemist, sh maakohtu ekslikest seisukohtades. Kaitsja selgitab, et G.A elukaaslane YY ostis pärast G.A sõiduki konfiskeerimist laenuga kasutatud sõiduki maksumusega 3290 eurot. Sõiduki ost oli hädavajalik, sest auto võimaldab vähendada YY tervisevaevusi (nahahaigused) ning auto on ka hädavajalik vajalikul tasemel laste eest hoolitsemiseks. G.A-le kuuluva sõiduki mittekonfiskeerimisel müüb pere ühe autodest maha ja tasub asendusauto ostmiseks võetud laenu. Kaitsja, viidates YY tervisevaevustele märgib, et nende leevendamiseks on tal autoga liikudes võimalik võimalikult vähe toetuda jalgadele ja autot juhtides kannab ta alati kindaid otsekokkupuute vältimiseks rooliga. YY tervisevaevuste iseloomustamiseks esitab kaitsja kohtule Eesti Töötukassa töövõime hindamise ja töövõimetustoetuse määramise otsused. Lisaks märgib kaitsja, et G.A ja YY on otsustanud oma kooselu registreerida, mille tõendamiseks esitab kaitsja tõendi abiellumiseks riigilõivu ja registreerimistasu maksmise kohta ning õiendi abielu registreerimise aja kohta. 3.
17. Kaitsja viitab maakohtu otsuse leheküljel 7 toodule, mille kohaselt on G.A kaks kehtivat väärteokaristust ning karistusena mõistetud rahatrahvid on osaliselt tasumata. Kaitsja hinnangul on kohus otseselt öelnud, et eeltoodud asjaolu arvestatakse karistuse mõistmisel, sest karistuseks rahatrahvi mõistmine ei ole G.A suhtes karistuse eesmärgid saavutatavad. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et G.A on jätnud varasemalt väärtegude toimepanemise eest mõistetud rahatrahvid tasumata. Väärteoasjas nr 231619003318 karistati G.A
18. juunil
19. a rahatrahviga 84 eurot, millise on isik tasunud
20. juunil
21. a koos menetluskuludega, kokku summas 336 eurot. Väärteoasjas nr 2231719000187 karistati G.A
22. veebruaril
23. a rahatrahviga 420 eurot, millise isik on tasunud maksegraafiku alusel. Maksegraafiku viies makse on
24. oktoobril
25. a ekslikult tasutud topelt – see oli juba varem, s.o
26. juunil
27. a summas 70 eurot tasutud. Kohtuvälise menetleja vastus apellatsioonile
28. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses välja toodud väide ei ole eraldivõetuna ega ka kogumis aluseks Harju Maakohtu
29. juuni
30. a otsuse tühistamiseks. Maakohus on otsuses andnud jälgitava hinnangu kogu apellandi kaitse versioonile. Maakohus on otsuse tegemisel õigesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid, otsus vastab karistuse mõistmise põhistatusse nõuetele ning kohtu siseveendumuse kujunemine on karistuse liigi ja määra valikul jälgitav. 6 Vastuses apellatsioonile on kohtuväline menetleja viidanud Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-3707 p 23 ja 3-1-1-88-15, millistele juhtis tähelepanu ka maakohus. Kohtuvälise menetleja hinnangul on maakohus välja toonud asjaolu, millest nähtub, et menetlusalust isikut ei ole õiguskuulekusele mõjutanud 5 kuud tagasi varem

§ 201

lg 1 järgi kvalifitseeritud süüteo toimepanemine ning G.A teod on selle 5 kuu kestel muutunud oluliseks raskemaks (juhtinud korduvalt juhtimisõigust omamata sõidukit, olles sealjuures juhile keelatud seisundis ning põhjustades kannatanuga liiklusõnnetuse). Arvestades asjaolu, et G.A väärteod o muutunud ohtlikumaks ning kriminaalkaristusest KarS § 4231 järgi on lahutamas vaid üks samm, peab riik ennetama võimalikke raskemaid tagajärgi, mis nii juhtimisõigusega kui ka keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine endaga kaasa võivad tuua. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et vältimaks uute samalaadsete süütegude toimepanemist sama süüteo toimepanemise vahendiga, mis kuulub otsuse tegemise ajal menetlusalusele isikule, tuleb süüteo toimepanemise vahend , s.o mootorsõiduk Chrysler Grand Voyager reg. nr. XXXXXX KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida ja anda riigi omandisse. Eeltoodust tulenevalt palub kohtuväline menetleja jätta Harju Maakohtu

1. juuni
2. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, olles tutvunud väärteoasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni ja kohtuvälise menetleja seisukohtadega, asub järgnevale seisukohale. Juhindudes VTMS § 145 lg-st 4 ringkonnakohus, võttes vastu kaitsja esitatud tõendid ning arvestades asjaolu, mille kohaselt ei ole kohtumenetluse pooled taotlenud tõendite uurimiseks kohtuistungit, peab võimalikuks asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kuivõrd VTMS § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires ning kaitsja apellatsioonist lähtuvalt vaidlustab kaitsja maakohtu otsust sõiduki konfiskeerimise osas, siis piirdub ringkonnakohus apellatsioonis vaidlustatuga.
4. Apellatsioonis on viidatud asjaolule, mille kohaselt on maakohtu otsuse sissejuhatavas osas märgitud, et G.A on varasemalt kriminaalkorras karistatud. Kaitsja hinnangul on maakohus eeltoodud asjaolu võtnud arvesse ka G.A sõiduki konfiskeerimisel. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis esitatud väitega osas, mille on maakohus otsuse sissejuhatavas osas ekslikult märkinud, et G.A on varasemalt kriminaalkorras karistatud isikuks. Ringkonnakohus nõustub kaitsja viitega KarRS § 24 lg 1 p-le 6, mille kohaselt kustutatakse registrisse kantud karistusandmed ja need kantakse üle arhiivi kui tähtajalisest vangistusest tingimisi vabastamise korral on määratud katseaja lõppemisest möödunud kolm aastat. G.A karistusregistri väljavõttest nähtub, et G.A-le
5. märtsi
6. a otsusega mõistetud karistuse katseaja lõppemisest on möödas enam kui 5 ja pool aastat. Eeltoodust tulenevalt peaks isikule mõistetud karistus olema kantud arhiivi, kuid karistusregistri väljavõttest tulenevalt seda ilmselt tehnilistel põhjustel tehtud ei ole. Lisaks ei nähtu KarRS §-st 20, et väärteoasja menetlemise korral oleks õigus kasutada registri arhiivis asuvaid andmeid. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks teha maakohtu otsuse sissejuhatusse täpsustus ning lugeda õigeks, et G.A on kriminaalkorras karistamata isikuks. Ringkonnakohus ei nõustu aga kaitsja toodud väitega osas, mille kohaselt on maakohus kasutanud G.A varasemat karistatust kriminaalkorras sõiduki konfiskeerimise põhistamisel. Maakohus ei ole G.A kriminaalkorras karistatust sõiduki konfiskeerimisel arvestanud ega kasutanud eeltoodud väidet sõiduki konfiskeerimise põhistamisel. Seega jääb 7 tagajärjetuks apellatsioonis toodud väide maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise osas.
7. Apellatsioonis vaidlustatakse G.A-le kuuluva sõiduki konfiskeerimist. Kaitsja hinnangul ei ole konfiskeerimine antud juhul proportsionaalne meede G.A edasisele õiguskuulekale käitumisele suunamiseks. Samuti ei ole maakohus konfiskeerimist piisavalt põhistanud. Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud väidetega ei nõustu. Maakohtu otsusest (lk 8 – 10) nähtuvad maakohtu põhjendused G.A-le kuuluva sõiduki konfiskeerimiseks. Maakohus on võtnud arvesse G.A poolt varasemalt toime pandud väärtegusid ning nende sisu, samuti asjaolu, mille kohaselt pani G.A käesoleva menetluse aluseks olevad väärteod toime viie kuu möödumisel

§ 201lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemisest.

Seega on maakohus hinnanud G.A suhtumist õiguskorda, samuti G.A poolt toime pandud väärtegude raskust. Lisaks on maakohus, nõustudes kohtuvälise menetleja seisukohaga, leidnud, et G.A poolt toime pandavad väärteod võivad kiirelt eskaleeruda ning tagajärjeks võib olla isiku kriminaalvastutusele võtmine, viitega KarS §-le 4231 ja KarS §-le 424. Konfiskeerimise objektiks käesoleval hetkel on süüteo toimepanemise vahend ehk sõiduk, millega on G.A toime pannud nii käesoleva väärteomenetluse aluseks olevad väärteod kui ka varasemalt

§ 201lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo (otsus 04.02.2019.

a). Maakohus on esitanud põhjendatud tulevikuprognoosi G.A edasise käitumise osas ning jõudnud veendumusele, mille kohaselt vältimaks veelgi raskemaid tagajärgi, mida nii sõiduki juhtimisõiguseta kui ka joobes juhtimine endaga kaasa võivad tuua, leides, et sõiduki konfiskeerimine on igati põhjendatud. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et G.A poolt väärtegude toimepanemine on intensiivistunud, mis päädis sõiduki juhtimisõiguseta ning joobeseisundis juhtimisega, lisaks liiklusõnnetuse põhjustamisega. Maakohus on G.A edasise võimaliku käitumise prognoosimiseks viidanud ka isiku karistatusele NPALS § 151 lg 1 järgi – eeltoodu näitab ka ringkonnakohtu hinnangul, et lisaks alkoholile on oht, et G.A võib tarvitada ka teisi meelemürke, mis võivad suurendada isiku poolt kuritegude toimepanemise jätkamist. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu arutluskäik jälgitav ning konfiskeerimisotsuseni jõudmine arusaadav ja igakülgselt põhjendatud.

1. Kaitsja esitas koos apellatsiooniga ringkonnakohtule tõendeid, mis iseloomustavad G.A ning tema töö- ja pereelu. Lisaks on kaitsja seisukohal, et sõiduki konfiskeerimisega karistatakse ja muudetakse oluliselt raskemaks ka G.A elukaaslase YY ning nende kolme lapse edasine toimetulek. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus arvestanud asjaoluga, et G.A on perekond. Maakohus märkis, et G.A asus sõidukit juhtima, omamata juhtimisõigust ning olles joobes ja põhjustades seejärel avarii, oli igati teadlik asjaolust, et sõiduk on tema perele vajalik. Ringkonnakohus leiab samaselt maakohtuga, et käesoleval hetkel on G.A oma käitumisega toonud kaasa sõiduki konfiskeerimise ning paratamatult mõjutab see ka menetlusaluse isiku lähedaste edasist toimetulekut. Ringkonnakohus selgitab, et õiguskaitseorganid ei saa kaitsta menetlusaluse isiku lähedaste huve juhul, kui menetlusalune isik on oma käitumisega kaasa toonud olukorra, kus esineb põhjendatud alus sõiduki konfiskeerimiseks. G.A , asudes juhtima sõidukit olukorras, kus tal puudus juhtimisõigus, olles varasemalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ning asudes sõidukit juhtima joobeseisundis, on teinud endast kõik oleneva selleks, et esineks alus sõiduki konfiskeerimiseks. Eeltoodud asjaolud koostoimes päädisid antud menetlusest nähtuvalt liiklusõnnetuse põhjustamisega. Kaitsja poolt esitatud tõendid iseloomustavad G.A 8 ning tema pere- ja tööelu, kuid ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale sõiduki konfiskeerimise osas. Eeltoodust tulenevalt ei esine alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega konfiskeeriti G.A omandis olev sõiduk Chrysler Grand Voyager (reg. nr. XXXXXX).
2. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, mille kohaselt on maakohus karistuse mõistmisel märkinud, justkui oleks G.A varasemalt väärteokorras mõistetud rahatrahvid osaliselt tasumata. Maakohus on otseselt öelnud, et eeltoodud asjaolu arvestab kohus karistuse mõistmisel, sest rahatrahviga ei ole G.A suhtes karistuse eesmärgid ka seetõttu saavutatavad. Ringkonnakohus, olles tutvunud kaitsja esitatud maksekorraldustega ning G.A karistusregistri väljavõttega märgib järgmist. Maakohtu otsus käesolevas väärteoasjas on tehtud
3. juunil
4. a, mil kuulutati otsuse resolutiivosa. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on G.A tasunud väärteoasjas nr 231619003318 mõistetud rahatrahvi
5. juunil
6. a ja väärteoasjas nr 231719000187 mõistetud rahatrahvi
7. juulil
8. a. Seega maakohus, lähtudes otsuse tegemisel selle hetke asjaoludest ning märkides otsuses, et G.A-le mõistetud rahatrahvid on osaliselt tasumata, on leidnud igati õigesti, et otsuse tegemise ajal olid G.A talle varasemalt mõistetud rahatrahvid osaliselt tasumata. KrMS § 306 lg 3 kohaselt ning tuginedes Riigikohtu praktikale (3-1-2-3-09 p 6.1), on kohtuotsuse tegemise ajaks resolutiivosa allkirjastamise hetk. Seega
9. juunil
10. a, kui maakohus tegi resolutiivotsuse, olid G.A talle varasemalt mõistetud rahatrahvid osaliselt tasumata. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja seisukoht maakohtu võimaliku eksimuse osas alusetu.
11. Eelnevast lähtudes ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p-le 2 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, täpsustades maakohtu otsuse sissejuhatava osa ankeetandmetes märgitut. Lugeda õigeks, et G.A on varasemalt kriminaalkorras karistamata isikuks.
12. G.A kaitsja esitas kohtule menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt on G.A elukaaslane YY tasunud kaitsjatasu 7 tunni ja 40 minuti eest kokku 970,20 eurot (sh käibemaks). Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega ning millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKK nr 1-15-9051/62, p-d 38 ja 46). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja esitatud taotlus menetluskulude osas põhjendatud. Ringkonnakohus peab kaitsja poolt tehtud menetlustoiminguid vajalikeks, kuid mitte sellises kaitsja poolt taotletud ja ülepaisutatud ajalises määras. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud vaid G.A-le kuuluva sõiduki konfiskeerimist, mis moodustab maakohtu otsusest vähem kui kolmandiku. Siinjuures ei ole kaitsja vaidlustanud teo toimepanemist, hinnanud tõendeid ega vaidlustanud sisuliselt mõistetud karistust. Samuti lisab ringkonnakohus, et kohtu poolt tehtav täpsustus ei hõlma suurt osa maakohtu otsusest, milliseks võiks lugeda näiteks maakohu ebasegaselt sõnastatud lõigu ümbersõnastamist, vaid tegemist on otsuse sissejuhatavas osas menetlusaluse isiku ankeetandmete muutmisega ehk täpsustusega selle väikseimas ulatuses. Kohtukolleegium võtab arvesse, et kaitsja apellatsioon, mis oli suunatud G.A-lt konfiskeeritud sõiduki tagastamisele, maakohtu otsuse tühistamist kaasa ei toonud. Esitatud apellatsioonist osutus asjakohaseks marginaalne osa, mis ei too kaasa maakohtu otsuse sisulist muutmist, vaid toob kaasa maakohtu otsuse sissejuhatava osa ankeetandmetes täpsustuse 9 tegemise. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks apellatsiooni esitamise eest 3 tundi. Kaitsja tunnitasu 110 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega ja järelikult tuleb valitud kaitsjale makstud tasu katteks hüvitada 396 eurot (sh käibemaks). Juhindudes VTMS § 38 lg-st 1, § 147 lg 1 p-st 2 ja KrMS § 185 lg-st 1, kuulub menetluskulu menetlusalusele isikule riigi poolt hüvitamisele. 10