4-19-5177 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. november 2019. a Haapsalu kohtumaja Väärteoasja number 4-19-5177 Kohtunik Piia Jaaksoo Istungisekretär G

§ 224

lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks Menetlusosalised Kaebuse esitaja T.P , isikukood XXX, elukoht xxxxx xxxxxxx xxxxxxx, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, xxx, telefon x, e-post: x, karistamata Kohtuväline menetleja PPA Lääne prefektuur Paide PJ, asukoht Tallinna tn 12 Paide, e-post: laane@politsei.ee, esindaja Ragne Tõnts RESOLUTSIOON

1. Rahuldada T.P kaebus ja tühistada PPA Lääne prefektuuri Paide PJ 20.09.2019 otsus väärteoasjas nr 2510,19,002464 osaliselt – määratud lisakaristuse osas.
2. Tühistada Paide politseijaoskonna 20.09.2019 otsusega väärtoeasjas nr 2510,19,002464 T.P-le LS § 224 lg 3 p 1 alusel määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks.
3. Edastada kohtuotsus T.P-le ja PPA Lääne prefektuurile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamise soovist Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest ning esitades Riigikohtule kirjalikult kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav. Kaevatav otsus PPA Lääne prefektuuri Paide PJ 20.09.2019 otsusega väärteoasjas nr 2510,19,002464 karistati T.P järgmise rikkumise eest – 25.08.
4. a kell 14.52 ImavereViljandi-Karksi-Nuia tee xx. km, parem pärisuund, xxxxx xxxx, xxxx xxxx xxxxx maakond 4-19-5177 juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,73 mg/l kohta. Tuvastamise tulemus 0,78+-0,05 mg/l. Alkoholisisaldus tuvastatud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 9510 nr ARLE-
5. Rikkus LS § 69 lg
6. Väärteo kvalifikatsioon LS § 224 lg
7. Väärteo toimepanemise eest on kohtuväline menetleja karistanud T.P LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühikut s.

§ 224lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

Kaebus T.P esitas kohtule kaebuse /tl 2/, milles ei vaidlusta toime pandud rikkumist, rahatrahvi on ära maksnud. Ei ole nõus, et tegu tahtliku rikkumisega. Palub otsuse tühistada määratud lisakaristuse osas. Kahetseb juhtunut. Kohtuväline menetleja ei nõustunud esitatud kaebusega ja leidis /tl 8-9/, et karistuse määramisel on arvestatud, et tegu on toime pandud tahtlikult, kergendava asjaoluna kehtivate karistuste puudumist ning raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kohtuväline menetleja ei nõustu menetlusaluse isiku väitega, et tegemist ei ole tahtliku rikkumisega, sest sõiduki juhtimine nii suures ulatuses alkoholipiirmäära ületavas seisundis (0,73 mg/l kohta) on tahtlikult toime pandud. Tegemist ei ole alkoholi jääkidega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10 - 0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra, pidi menetlusalune isik teadma ja tajuma oma juhile keelatud seisundit. Menetleja juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et vaid 0,02 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud kriminaalkaristus. Väärtegu on toimepandud otsese tahtlusega ja määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga. Vaidlusaluses väärteoasjas ei esine õiguslikke aluseid VTMS § 119 kohaldamiseks. Kaebus tuleks jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 87 sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Väärteoprotokollis ja väärteootsuses olev teokirjeldus kattuvad. Kohus uurib, kas T.P on toime pannud teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. T.P avaldas kohtuistungil /tl 16-17/, et on toime pannud teo, mis talle süüks arvatakse. Oli eelmisel õhtul ja samal hommikul alkoholi tarvitanud. Selgitas, et xxxxxxxxxxx on suvekodu, oli külalisi ja kõva pidu kella kahe-kolmeni öösel. Järgmisel hommikul poole kümne ajal hommikul juba rahmeldas metsas, janu pärast oli paar „longerot“ metsas kaasas. Omab alkomeetrit, millesse puhus enne sõitma hakkamist ja see näitas nulli. Ei olnud vajadust autot juhtida, kui oleks teadnud, et on joobes, aga ei teadnud, et ei tohi sõita. Kindlasti ei istunud rooli teadmisega, et on lõhnad juures. On seda alkomeetrit ennegi kasutanud, et teada saada, kas seisund võimaldab mootorsõidukit juhtida. Kahetseb tegu. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll /VTT tl 5-6/ näitab, et T.P suhtes kasutati tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 9510 nr ARLE-0010 25.08.

1. a kell 14.54-14.52, lugem oli 0,78 mg/l, laiendmääramatus ± 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,73 mg/l. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega /VTT tl 7/ kõrvaldati T.P sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel kuni kainenemiseni. 2 4-19-5177 Kohus leiab, et uuritud tõendid kinnitavad kokkulangevalt, et T.P on toime pannud teo, mille toimepanemist talle süüks arvatakse. T.P rikkus oma tegevusega LS § 69 lg 3, mis sätestab, et mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei tohi olla alkoholi 0,10 mg või rohkem. Kohus leiab, et T.P poolt toime pandud tegu täidab LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu. Kohtuväline menetleja leidis, et T.P on teo toime pannud otsese tahtlusega, sest asudes sõidukit juhtima seisundis, kus lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, tähendab see, et teo toimepanek on teadlik ja tahtlik. T.P on selgitanud, et enne juhtima asumist kontrollist ennast alkomeetriga, mis näitas nulli. Seega ei teadnud, et ei tohi juhtida. Sel ajal ei teadnud, et alkomeeter võib katki olla, sest mehaaniliselt alkomeeter töötas, näitas numbreid. Oli seda alkomeetrit kasutanud üle aasta, käinud isegi taatlemas (tuleb vist taadelda peale igat 100 puhumist). Enesetunne oli selline, et absoluutselt mitte midagi ei tundnud. Kohus leiab, et T.P ütlused näitavad, et enne sõitma hakkamist kontrollis ta end isikliku alkomeetriga, mis näitas nulli ja selle põhjal otsustas, et võib sõidukit juhtida. Samas ei ole T.P esitanud kohtule tõendeid selle kohta, mis liiki alkomeeter oli, kuidas nimetatud alkomeetri taatlemine vastavalt kasutusjuhendile pidi toimuma ja kas neid nõudeid oli järgitud. T.P avaldas, et hiljem avastas alkomeetril koera hambajäljed, koer sai selle alkomeetri ükskord sõidu ajal kätte. Hiljem testis alkomeetrit naabrimehe peal, kes oli joogine, siis näitas ka nulli, seega alkomeeter on katki. Kohus leiab, et eelkirjeldatud asjaolud näitavad selgelt, et nn koduse alkomeetri puhul ei saa oma seisundi hindamisel kindel olla vaid alkomeetri näidule, sest võib olla asjaolusid, mille tõttu alkomeeter ei näita õigesti – mehaanilised vigastused, ebaõiged hoidmistingimused, mitteõigeaegne taatlemine vms. Kohus märgib, et T.P teadis, et ta vähem kui ööpäeva jooksul enne sõiduki rooli asumist tarvitanud suures koguses alkoholi ja see teadmine oleks pidanud teda panema hoolikamalt suhtuma oma seisundi hindamisse. Indikaatorivahendi kasutamise protokoll /VTT tl 4/ näitab, et 25.08.
2. a kell 14.52 on T.P suhtes kasutatud indikaatorvahendit, indikaatorvahendi reaktsioon punane, pöördel on Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll, mille kohaselt T.P silmad punetasid, reaktsioonikiirus normaalne, kõne selge, aja-, isiku ja kohataju selge, teadvusel, mäletab viimase 24-tunni sündmusi, koordinatsioon häireteta, käitumine normaalne, suust alkoholilõhn. Kohus leiab, et T.P ei tuvastatud politseiametniku poolt sündmuskohal mingeid kõrvalekaldeid reaktsioonis, tajudes, mis kinnitab T.P ütlusi, et enesetunne oli normaalne. Kohus leiab, et eelkirjeldatu kinnitab, et T.P ei teadnud, et ta on seisundis, mis ei luba tal mootorsõidukit juhtida, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Seega on T.P mootorsõiduki juhtimise lubatud alkoholi piirmäära ületades toime pannud kergemeelsusest hooletuse vormis. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatava ka ettevaatamatu tegu. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole. Kohus leiab, et T.P on talle süüks arvatud LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi, sest vastavalt KarS § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et T.P poolt toime pandud tegu vastab LS § 224 lg 2 sätestatud väärteole, tegu on õigusvastane ja T.P on selle toimepanemises süüdi. 3 4-19-5177 Kohus ei ole käesolevas asjas tuvastanud VTMS § 29, väärteomenetluse lõpetamiseks. § 30 loetletud aluseid Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele. LS § 224 lg 2 näeb ette karistusena 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni järgmise teo eest - mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades, kui isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. LS § 224 lõike 3 p 1 järgi võib kohaldada lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kohtuväline menetleja on T.P karistanud LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut, s.

§ 224lg 3 p 1 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuud. Kar

S § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü, mis T.P puhul on tuvastatud. Kohus leiab, et T.P süü on keskmine – lubatud alkoholipiirmäära on küll ületatud normi ülemises piiris, kuid tegemist on ühe liiklusnormi rikkumisega, tegu on toimepandud ettevaatamatusest. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja kahetsus. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistri teatise /tl 15/ järgi on T.P karistamata isik. Kohus leiab, et kohtus uuritud tõenditest ei tulene, et T.P peaks liikluseeskirjade rikkumist normaalseks. Ta on toimepandut tunnistanud ja kahetsenud. Kohtule esitatud tõendid ei näita, et käesoleval juhul oleks tegemist harjumussüüteoga, vaid juhurikkumisega, mis on toime pandud ettevaatamatusest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis tekitaks põhjendatud kahtluse, et T.P jätkab samalaadsete rikkumiste toimepanemist. Lisaks eelnevale tuleb arvestada ka asjaoluga, kuidas kaitsta õiguskorda. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et liikluseeskirjad on täitmiseks kohustuslikud kõigile liiklejatele ja just selleks, et tagada kõikide liiklejate ohutus. Kohus märgib, et ka olukorras, kus T.P on toime pannud ühe raskematest liiklusväärtegudest, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse mõistmise alustest. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on üks asjaolu, mida tuleb karistuse mõistmisel arvestada, kuid see ei saa omada sedavõrd suurt osa, et tingiks isikule karistuse mõistmise, mis ei vasta tema süüle. Kohus leiab, et kohtuväline mentleja ei ole T.P-le lisakaristuse mõistmisel lähtunud KarS § 56 lg 1 sätestatud alustest. Kohtuvälise menetleja üks põhjendusi lisakaristuse kohaldamiseks oli asjaolu, et T.P pani väärteo toime otsese tahtlusega. Kohtus uuritud tõendid seda ei kinnita. Kohtuväline menetleja on leidnud, et isik, kes kasutab juhtimisõigust, peab olema eriti hoolas ning järgima liiklusseaduses esitatud nõudeid. Seesugused nõudeid ei ole tekitatud iseenesest vaid iga-aastane liiklusstatistika näitab, et alkoholi tarvitanuna sõiduki juhtimine on ohtlik. Kui keelatud seisundis mootorsõiduki juht ei arvesta sõidukit juhtima asudes võimalike fataalsete tagajärgedega teistele liiklejatele, suhtub ta ilmselgelt neisse üleolevalt ning on sellise käitumisega ärateeninud rikkujale teatud kadusid kaasatoova karistuse kohaldamise. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja eelkirjeldatud põhjendus lisakaristuse mõistmise alusena on loosunglik, sest ei ole seotud konkreetse väärteo tehioludega ja väärteo 4 4-19-5177 toimepannud isikuga. Kui isik on oma teoga seadnud ohtu kaasliiklejad, peab see olema nähtav teokirjelduses. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja karistuse määramise põhjendusteks toonud asjaolud, mis kohtule esitatud tõenditega tõendamist ei ole leidnud.. Kohtuväline menetleja on leidnud, et õiguskaitseorgani, sh politsei kohus on sellistele suhtumistele piiri tõmbamine keskmisest määrast karmima karistuse kohaldamisega. Kohus leiab, et seadusandja on kehtestanud liiklusseaduses iga konkreetse rikkumise eest karistuse vahemikud, mis arvestavad rikkumise raskusega. Ka selliste rikkumiste puhul, mille eest seadusandja on ette näinud kõige karmimad karistused, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda KarS § 56 lg 1 sätestatud alustest. Kui kohtuväline menetleja karistust määrates arvestab asjaolusid, mida KarS § 56 ei sätesta karistuse mõistmise alustena, ei ole karistus määratud vastavalt kehtivale seadusele. Määratav karistus ei tohi ületada isiku süü suurust, tuleb arvestada konkreetset tegu ja isikut ning üheks karistuse mõistmise lauseks on karistuse üldpreventiivne eesmärk. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt T.P-le LS § 224 lg 2 alusel määratud rahatrahv 200 trahviühikut on karistus, mis vastab toimepandud rikkumisele ja isikule. Selles karistuses kajastub ka üldpreventiivne eesmärk, sest T.P süü on keskmine, esinevad karistust kergendavad asjaolud, tegu on juhusüüteoga. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et T.P-le ei tule põhikaristuse kõrval määrata lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol. Menetlusnormid T.P leidis kaebuses, et tema õigusi on rikutud, sest otsus pidi tulema 29. kuupäeval, tuli aga 24. Seega ei jõudnud vastulauset esitada. Kohtuväline menetleja leidis, et menetlusalune isik on kinnitanud oma allkirjaga, et talle on tutvustatud menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi, ta on kätte saanud protokolli ärakirja (25.08.2019), mille lahend on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 25.09.2019. Seega oli menetlusalune isik teadlik, et temal ja kaitsjal on õigus esitada kohtuvälisele menetlejale väärteoasjas vastulause ja tõendid ning tutvuda kohtuvälise menetleja juures väärteotoimikuga 15 päeva jooksul, alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Kohus leiab, et T.P menetlusõigusi ei ole rikutud. Väärteoprotokoll koostati 25.08.2019, pöördel on selgelt kirjas, et vastulause ja tõendid on õigus esitada kohtuvälisele menetlejale 15 päeva jooksul arvates protokolli kättesaamisest (VTMS § 69 lg 6). T.P sai protokolli kätte 25.08.2019. Seega vastulause esitamise viimane päev oli 09.09.2019 ja 20.09.2019 otsuse tegemine ei riku T.P kui menetlusaluse isiku õigusi. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et T.P kaebus tuleb rahuldada. Kohus tühistab VTMS § 132 p 2 alusel kohtuvälise menetleja otsuse määratud lisakaristuse osas. Otsuse tegemisel juhindub kohus LS § 69 lg 3, § 224 lg 2, KarS § 56 lg 1, VTMS § 132 p 2. (allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo kohtunik 5