Obsah (9)

§ 185§ 384§ 238§ 331§ 341§ 61§ 312§ 339§ 3051

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg 9. oktoober 2015 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-1511 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud koht

§-dest 337 lg 2 p 2, 338 p 3, 339 lg 2 ning 341 lg 2 ja 4 tühistada Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2012 kohtuotsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi Tartu Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Nikolai Kõiv kasuks 288 (kakssada kaheksakümmend kaheks) eurot, sh käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, vandeadvokaat Nikolai Kõivu poolt Z.V-le osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus.

§ 185lg 1 alusel jätta menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Z.V-le esitati süüdistus KarS § 121 järgi kehalises väärkohtlemises, s.o teise isiku löömises. Süüdistuse kohaselt 09.11.

1. a kella 01.00 paiku öösel Viljandi linnas XXX asuva maja trepil lõi Z.V H.S. i kahel korral rusikaga näkku ning C-C. K. i ühe korra rusikaga näkku. Seejärel, kui H.S. ja C-C. K. hakkasid maja juurest lahkuma, tuli Z.V maja tagant neile järgi ning tõukas C-C. K. i pikali ning lõi viimast rusikaga näkku. Samuti lõi Z.V hetk hiljem sinna tulnud I.L. e käega kahel korral näkku. Z.V tekitas H.S. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse, so huule ja suuõõne lahtise pindmise haava, C-C. K. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse, so huule ja suuõõne lahtise haava ja ninaluude murru ja I.L. ele füüsilist valu ja tervisekahjustuse, so silmalau ja silmaümbruse kontusiooni. Tartu Maakohus otsustas 18.08.
2. a kohtuotsusega lühimenetluses tunnistada Z.V KarS § 121 järgi süüdi ja mõistis talle rahalise karistuse 150 päevamäära, s.o 1500 eurot.

§ 238

lg 2 alusel vähendas kohus karistust 1/3 võrra, s.o 500 euro võrra ja mõistis Z.V-le ära kantavaks karistuseks 1000 eurot. KarS § 73 lg 1 alusel määras kohus, et mõistetud rahaline karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata 3-aastase katseajaga ning rahalist karistust 1000 eurot ei pöörata täitmisele, kui Z.V ei pane katseajal tahtlikult toime uut kuritegu. Kohtuotsusega kohustati Z.V hüvitama riigile kriminaalmenetluse kulud kokku summas 1066 eurot osade kaupa ühe aasta jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena. MAAKOHTU OTSUSE SISU JA PÕHJENDUSED Maakohus leidis, et süüdistuses kirjeldatud viisil süüdistatava Z.V väärkohtlemine kannatanute suhtes 09.11.

1. a kella 01.00 paiku Viljandi linnas XXX asuva maja juures on usaldusväärselt tõendatud alljärgnevate tõenditega: - Süüdistatava poolt kannatante löömine nähtub kannatanute H.S. i, C-C. K. i ja I. Lille ütlustest, samuti tunnistajate G.R. , H-L.T. , H.O.N. a ja M.L. i ütlustest. Kannatanutel on samal päeval fikseeritud süüdistatava poolt löömise tagajärjed EMOS. Kannatanute ja tunnistajate ütlused koos EMO materjalidega moodustavad tõendite ühtse kogumi, millest järeldub usaldusväärselt süüdistava poolt kannatanute löömine. - Kõige rohkem sai süüdistatava löömise tõttu kannatada C-C. K. , kellel on meditsiiniliselt diagnoositud nina kõhrelises osas nihkumine ja ninaluude murd. C-C. K. ist samalt päeval tehtud fotost nähtub, et tema löögi tagajärjel saadud haav vajas EMO õmblust. Foto on tehtud kannatanu I.L. e poolt ja selle tõepärasuses ja usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. - Kuriteo avaldusega on pöördunud sündmuse toimumise samal kuupäeval politseisse kannatanu C-C. K. . Ka politsei poole pöördumise operatiivsus on üheks asjaoluks, millest järeldub süüdistuse tõendatus. - Sündmuste asjaolud nähtuvad kannatanute ja tunnistajate G.R. , H-L.T. , H. O. N. ja M.L. i ütlustest. Kannatanud olid väärkohtlemise subjektid ja tunnistajad nägid seda pealt. Kohus märkis, et tunnistajad E.T., A.T ja R.R. on andnud teistest tunnistajatest erinevaid ütlusi ja nende ütlusi ei saa samaväärselt hinnata teiste tunnistajate ütlustega, kuna nad ei näinud süüdistava ja kannatanute konflikti ning selle käiku pealt. Arvestades seda, et sünnipäevapeol oli suhteliselt palju noori inimesi (20-40), siis on ka mõistetav, et suhtlemine sünnipäevapeol oli tihe ning kõik kohal viibijad kuriteosündmuse asjaolusid otseselt pealt ei näinud. Kohus leidis, et süüdistava vastuväited süüdistuse asjaoludes ei ole usutavad. Selline järeldus tuleneb muuhulgas faktilistest asjaoludest, millede kohaselt on kannatanutel fikseeritud füüsilise vägivalla tunnused. Süüdistataval aga need puuduvad, kusjuures tunnistaja E.T ütlustest nähtuvalt avaldas süüdistav vahetult peale konflikti kannatanutega, et temal midagi viga ei ole, samuti ei näinud E.T. süüdistataval nähtavaid füüsilise vägivalla märke. Maakohtu hinnangul ei ole uuritud asjaolude põhjal tuvastatav Z.V hädakaitseseisundis. käitumine KarS § 28 lg 1 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Õigusvastane rünne on olulisim tunnus, mis piiritleb hädakaitse KarS §-s 29 käsitletud hädaseisundist. Selleks, et hädakaitsest üldse rääkida, tuleb kõigepealt tuvastada hädaseisund (vahetu oht enda või teiste isikute õigushüvele, mida saab kõrvaldada üksnes teisele õigushüvele kahju tekitamisega). Alles siis saab minna järgmisele tasandile ja vaadata, kas kaitsetegevus oli õigustatud – jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. Võimalikuks süüdistatava poolt kaitstava õigushüvena on käsitletav kodu puutumatus. Kodu puutumatuse põhiõigus tuleneb PS §-st
2. Õigus kodu puutumatusele hõlmab üldlevinud käsitluse järgi mitte ainult kodu kui inimese peamist eluruumi, vaid, nagu teise lause sõnastusest nähtub, laiemalt füüsilist ruumi, mida igaüks võib üldlevinud arusaamade järgi pidada tema isiklikuks alaks, kuhu avalik võim ega kolmandad isikud tema loata üldjuhul ei tohi tungida. Kohtus uuritud tõenditest järeldub, et sünnipäeva tähistamisel oli noori palju (süüdistava väitel ligi 40) ning kohtu andmetel ei olnud sellel osalemisel väljastatud eraldi kutseid. Kohtu hinnangul oli tegemist noorte suhtes vabas vormis üritusega, millel vaatamata öisele ajale, osalesid ka alaealised. Neid asjaolusid arvestades kannatanute ja nende kaaslaste soov sünnipäevalapse külastamiseks ei ole käsitletav PS § 33 mõttes kodu puutumatuse rikkumisena. Hädakaitse kujutab endast enamasti kaitsja enda õigushüve vastu suunatud ründe tõrjumist. See instituut hõlmab ka teise isiku õigushüvede kaitset. Sel juhul on tegemist hädaabiga. Põhimõtteliselt ei ole hädaabiga kaitstavate isikut ring piiratud. Seega igaüks võib abistada igaüht. Kohtus tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ei ole tuvastatav süüdistatava käitumine hädaseisundis. Kannatanud ega nendega kaasas olnud isikud ei üritanud vägivaldselt majja tungida. Nende soov oli õnnitleda sünnipäevalast. Seda soovi nad väljendasid sõnaliselt. Ka nende sõnalisest väljenduslaadist ei järeldunud vägivaldsust. Vägivaldse käitumise algatajaks oli süüdistatav. Arvestades asjaolu, et süüdistav ei tegutsenud hädakaitses, puudub kohtul ka vajadus analüüsida süüdistatava kaitsetegevust. Lähtuvalt kriminaalasjas tuvastatud faktilistest asjaoludest, nende asjaolude tõendatusest ning selle pinnalt objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste analüüsist järeldub Z.V käitumises kuriteokoosseis KarS § 121 järgi. Süütegu tuleb kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Z.V on süüvõimeline, kohus ei tuvastanud kohtulikul uurimisel tema käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid ning Z.V tuleb KarS § 121 järgi süüdi mõista. APELLATSIOONIKAEBUS Süüdistatava Z.V kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv esitas Tartu Maakohtu 18.08.
3. a otsusele apellatsioonikaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav õigeks süüdistuses märgitud kuriteos või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaitsja leiab, et maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis on endaga kaasa toonud ebaõige kohtulahendi osas, millega Z.V tunnistati süüdi KarS § 121 järgi. Kaitsja hinnangul on ekslik kohtu seisukoht, et kohtulikul uurimisel ei ole tuvastatud Z.V käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kaitsja leiab, et uuritud tõenditega on tuvastatav, et Z.V tegutses hädakaitse piirides, mis KarS § 28 lg 1 järgi välistab õigusvastasuse. Z.V hädakaitse piirides tegutsemist tõendavad süüdistatava enda ütlused, mis on usaldusväärsed, ning tunnistajate E.T. i, A.Ti ja R.Ri ütlused, mis kohus on alusetult asja lahendamisel jätnud arvesse võtmata. Kohus on asunud ekslikult seisukohale, et antud juhul ei esinenud kaitstavat õigushüve PS § 33 mõttes kodu puutumatuse rikkumisena. Kaitsja leiab, et kui elamu valdaja ütleb resoluutselt, et ta ei soovi ukse taga olevaid isikuid näha ja vaatamata sellele üritavad ukse taga olijad ilma elamu valdaja nõusolekuta jõuga elamusse sisse tungida, on käsitletav PS §-i 33 mõttes kodu puutumatuse rikkumisena. Kohtus uuritud tõenditest järeldub, et sünnipäeva tähistamisel oli palju noori. Ekslik on kohtu järeldus, et peol osalemiseks eraldi kutseid ei olnud väljastatud. Kaitsja leiab, et kui sünnipäevale kirjalikke kutseid ei olnudki väljastatud, ei tähenda see veel seda, et kutseid üldse ei olnud väljastatud. Enamik külalisi oli saabunud sünnipäevalapse suulisel kutsel. Kohus on ka ekslikult leidnud, et tuvastatav ei ole süüdistatava käitumine hädaseisundis. Ekslik on kohtu seisukoht, et kannatanud ega nendega kaasas olnud isikud ei üritanud vägivaldselt majja tungida. Tunnistajate ütlustest nähtub, et ukse peal toimus kannatanute ja süüdistatava vahel rüselus. Kui kannatanud oleksid ainult sõnadega avaldanud soovi tulla sünnipäevalast õnnitlema ja kui neile oli eelnevalt öeldud, et ta ei soovi neid näha, siis mil viisil sai tekkida elamu uksel rüselus kannatanute ja süüdistatava vahel. Ilmselt üritasid kannatanud ja nendega kaasas olevad isikud vägivaldselt tungida antud elamusse, mida Z.V takistas ja sissetungi takistamisel võis tekkida füüsiline kokkupõrge kannatanute ja süüdistatava vahel. Ekslik on ka kohtu seisukoht, et kannatanud soovisid ainult õnnitleda sünnipäevalast. Seda said nad teha väga hästi ka telefoni teel. Samas, kui sünnipäevalaps oli avaldanud oma seisukohta, et ta ei soovi ukse taga olijaid näha, siis oleksid pidanud nad lahkuma, mida nad aga ei teinud. Ekslik on kohtu seisukoht, et vägivaldse käitumise algatajaks oli süüdistatav. Süüdistatav küsis kõigepealt kas ukse taga olijad on teretulnud sünnipäevale ja kui sai eitava vastuse, nõudis ukse taga olijatelt lahkumist, mida aga nad ei teinud, vaid üritasid elamusse tungida, mis viis omakorda konfliktini. Kaitsja märgib, et kohus on oma otsuses jätnud analüüsimata antud asjas toimunud hilisemad episoodid. Uuritud asjaoludest nähtub, et Z.V oli tellinud takso, et peolt lahkuda, kuid seda ta teha ei saanud, kuna ukse taga olijad ei olnud lahkunud ja tungisid Z.V-le kallale. Kohtutoimikus olevad tõendid tõendavad, et Z.V oli löödud pikali ja tema peal olid kannatanud ja peksid Z.V . Z.V selleks, et vabaneda kallaletungijatest, lõi vastu. Antud asjaoludest saab järeldada, et Z.V tegutses hädakaitse seisundis. Ta tõrjus eemale kallaletungijaid. Z.V vabanes kallaletungijate ründest alles siis, kui talle tulid appi R.R. ja A.T.. Kohus on jätnud alusetult tähelepanuta, et üks kannatanutest lõi ka A.T.it. Kaitsja arvates on ekslik kohtu seisukoht, et süüdistatava tegevusest järeldub vägivallategude toimepanemine otsese tahtlusega. Kaitsja leiab, et antud juhul puudus Z.V igasugune otsene tahtlus tekitada kannatanutele tervisekahjustusi või valu. Z.V tegevus oli suunatud kannatanute korralekutsumisele, et takistada neil omavoliliselt sisenemast elamusse ja teiseks Z.V kaitses ennast kannatanute ründe eest. Kuna uuritud tõenditest on tuvastatav, et Z.V tegutses hädakaitseseisundis, siis KarS § 28 lg 1 järgi ei ole tema poolt kannatanutele tekitatud tervisekahjustused õigusvastased ja Z.V tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks mõista ja kriminaalmenetluse kulud jätta riigi kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Tartu Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a määrusega määrati kriminaalasi

§ 331lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses.

Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni

1. oktoobrini
2. a. Selleks ajaks ringkonnakohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

§-de 338 p 3 ja 339 lg 1 p 7 alusel tühistada ning saata

§ 341

lg 4 alusel kriminaalasi maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.

§ 61

lg 1 p 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt

§ 312p-st 1,2 kajastuma kohtuotsuse põhiosas.

Samuti peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema kohtuotsuse põhjendustest lähtuvalt jälgitav. Kohtuotsus peab vastama

§-s 312 sätestatud nõuetele, s.t peab sisaldama uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, mis võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Selged ja arusaadavad peavad olema kohtu seisukohad ka materiaalõiguslikes küsimustes. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei nõustu Z.V kaitsja arvamusega, nagu oleks maakohus jätnud tõendite hindamisel ja faktiliste asjaolude tuvastamisel oma järeldused põhistamata. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude tuvastamisel põhistanud kõiki oma olulisi järeldusi. Need põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga ning leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes on maakohus põhjendatult lugenud tõendatuks Z.V poolt kannatanute löömise nii Viljandis XXX asuva maja trepil (H.S. , C-C. K. ) kui ka hilisemalt nimetatud maja hoovil (C-C. K. , I.L. ). Siinjuures märgib ringkonnakohus vaid seda, et apellatsioonis esitatud kaitsjaväide, nagu võinuks Z.V Viljandis XXX maja trepil tekkinud rüseluse käigus tabada kannatanuid uksega, on tõsikindlalt ümber lükatud kannatanute H.S. i ja C-C. K. i ning tunnistajate ütlustega. Vaatamata sellele, et maakohus on veatult tuvastanud Z.V käitumises KarS § 121 ettenähtud kuriteo objektiivse ja subjektiivse teokoosseisu, ei ole maakohus ringkonnakohtu arvates pööranud piisavat tähelepanu kontrollimaks, kas Z.V käitumises ei esine õigusvastasust välistavat asjaolu KarS § 28 mõttes. Teisisõnu, kohtuotsuses ei leidu motiive, veendumaks, et Z.V käitumist

1. novembril 2013 ei õigustanud hädakaitse. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kriminaalasja läbivaks kaitseversiooniks olnud asjaolu, et süüdistatav tegutses
2. novembril 2013 hädakaitse seisundis ning seega esineb tema käitumises õigusvastasust välistav asjaolu. Nimetatule tugines süüdistatava kaitsja nii maakohtule esitatud kaitseaktis kui ka kohtuvaidluste käigus. Samuti taotleb kaitsja esitatud apellatsioonis Z.V õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses eelkõige põhjusel, et süüdistatava käitumises esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Maakohtu otsustest nähtuvalt on kohus ringkonnakohtu arvates jätnud kaitsja nimetatud kaitseversioonile vastamata, sest kohtuotsuses sisuliselt puuduvad kohtu sellekohased põhjendused. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalmenetluses on võimalik olukord, kus juriidilises mõttes ühe teo (käesoleval juhul KarS § 121) moodustavad mitu erinevat süüdistatava poolt toimepandud käitumisakti, mis ka eraldivõetuna on karistusõiguslikult karistatavad. Tulenevalt Z.V-le esitatud süüdistusest saabki käesolevas kriminaalasjas väita, et Z.V pani kannatanute suhtes toime mitu erinevat tegu karistusõiguslikus mõttes. Ringkonnakohtu arvates on käesolevas kriminaalasjas eristatavad Z.V käitumises kolm erinevat tegu. Esmalt tema tegevus Viljandis XXX maja trepil, mil ta lõi rusikaga näkku H.S. i ja C-C. K. i, seejärel Z.V käitumine sama elamu hoovil C-C. K. i suhtes ning lõpuks Z.V tegevus (pärast C-C. K. iga maja hoovil toimunud intsidendi lõppu) I.L. e suhtes. Apellatsioonis esitatust tulenevalt leiab kaitsja, et Viljandis XXX maja trepil toimunu puhul tegutses Z.V hädakaitse seisundis, sest tõrjus H.S. i ja C-C. K. i vägivaldset sissetungi nimetatud aadressil asuvasse elamusse. Elamu hoovil toimunud intsidentide puhul leiab aga kaitsja, et Z.V hädakaitseseisund oli tingitud kannatanute poolsetest rünnetest süüdistatava vastu. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus oma otsuses andnud esmalt teoreetilise selgituse hädakaitse mõiste kohta. Seejärel, käsitledes Viljandis XXX elamu trepil toimunut, nentinud otsuse punktis 1.5.3, et kuivõrd kannatanud ei üritanud vägivaldselt elamusse tungida ning nende soov oli vaid sünnipäevalast E.T. it õnnitleda, siis ei sattunud Z.V hädakaitseseisundisse. Samuti leidis kohus, et kannatanute käitumises puudus vägivaldsus ja vägivalla algatajaks oli süüdistatav. Ringkonnakohus möönab, et maakohus on süüdistatava eeltoodud tegevuse suhtes esitanud omapoolse põhjenduse, miks ta leiab, et Z.V eelkirjeldatud käitumise suhtes ei ole asjakohane kohaldada KarS § 28 lg 1 sätteid. Samas ei ole kohtu põhjendustes võimalik üheselt väljalugeda, mida peab kohus silmas, väites, et kannatanute käitumises puudus vägivaldsus. Ringkonnakohtu arvates ei ole võimalik aru saada, kas kohus pidas nimetatut mainides silmas kannatanute vägivaldset elamusse tungimist või nende vägivaldsust Z.V suhtes. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida sedagi, et kohtuotsuses on seoses Z.V tegevusega elamu trepil, jäänud täielikult käsitlemata Z.V ütlused, milliste kohaselt püüdis ta korduvalt sulgeda elamu välisust, kuid kannatanud takistasid tal jõuga seda tegemast. Kohtuotsuses esitatud põhjendustest ei selgu, millise tõendusliku hinnangu kohus Z.V taolistele ütlustele annab ning kuidas, olenevalt kohtu hinnangust, nimetatud väited suhestuvad hädakaitseseisundi esinemisse või selle puudumisse Z.V käitumises. Kui Viljandi XXX elamu trepil toimunu osas on maakohus (kuigi ringkonnakohtu arvates mitte kõiki kogutud tõendeid analüüsides) esitanud omapoolsed põhjendused, miks ta leiab, et Z.V käitumises ei esinenud hädakaitseseisundit, siis nimetatud elamu hoovil toimunu osas puuduvad kohtuotsuses sellesisulised põhjendused täielikult. Kohtuotsuses puudub üldse kohtu seisukoht kaitseversiooni osas, mille püstitasid kohtuistungil süüdistatav Z.V ja tema kaitsja, s.o süüdistatav tegutses C-C. K. i ja I.L. ega seotud episoodides hädakaitse seisundis ning ennast kaitstes ei ületanud hädakaitse piire. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuse nr 3-1-1-40-12 leidnud, et võimaliku hädakaitse kontrollimata jätmist tuleb lugeda sedavõrd oluliseks põhistamiskohustuse rikkumiseks, et see toob kaasa kohtuotsuse tühistamise

§ 339lg 1 p 7 alusel.

Kohtuotsuses nr 1-1-14-14 on Riigikohtu kriminaalkolleegium korrigeerinud mõiste „puudub põhjendus“ sisu. Kolleegium leidis, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine on üldjuhul - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Sellele osutab ka

§ 339

lg 2 sõnastus, kus nimetatakse "ebaseadusliku" kohtuotsuse kõrval eraldi alternatiivina "põhjendamatut" kohtuotsust

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

Samas Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses on selgitatud, et juhul, kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus jätnud kolmeastmelise deliktistruktuuri ühe astme, s.o õigusvastasuse, kohtuotsuses olulises osas käsitlemata. Samas, jättes lahendamata ja omapoolse seisukoha võtmata õigusvastasuse esinemise kohta Z.V käitumises, ei olnud kohtul võimalik deliktistruktuurist lähtuvalt otsustada ka Z.V süüküsimust. Teisisõnu, kuigi kohus on veatult tuvastanud, et Z.V poolt kannatanute suhtes toimepandud teod vastavad süüteokoosseisu tunnustele (KarS § 121), on kohus jätnud hindamata, kas Z.V käitumises ei esine õigusvastasust välistavat asjaolu, s.o kas tema tegevus kannatanute suhtes võis olla õiguspärane. Kriminaalasjas tuvastatud asjaolude taustal tuleb võimaliku hädakaitse kontrollimata jätmist ringkonnakohtu arvates lugeda sedavõrd oluliseks põhistamiskohutuse rikkumiseks, et see toob kaasa kohtuotsuse tühistamise

§ 339lg 2 järgi.

Tuvastanud maakohtu otsuses põhistusvead

§ 339

lg 2 mõttes tuleb ringkonnakohtul hinnata kas ringkonnakohtul on võimalik ise nimetatud põhistusvead kõrvalda. Käsitletavas kriminaalasjas tuleb nimetatud küsimusele vastata eitavalt. Ringkonnakohus leiab, et asudes käesolevas kriminaalasjas ise esmakordselt kaitseversiooni aluseks olevad väiteid hindama, poleks kohtumenetluse pooltel võimalik oma edasikaebeõigust täies mahus realiseerida. Seetõttu pole ringkonnakohtu arvates maakohtu ülalnimetatud viga apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ja maakohtu otsus tuleb

§ 341

lg 3 kohaselt tühistada ja kriminaalasi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks. Ülaltoodust tulenevalt saadab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu otsuse Z.V süüditunnistamises KarS § 121 järgi samale maakohtu koosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Uue kohtuotsuse koostamisel tuleb maakohtul lisaks KarS § 28 lg 1 esimese lause kontrolli ja oma poolsete põhjenduste esitamisega, kontrollida ka KarS § 31 lg 1 sätestatu esinemist Z.V käitumises. Z.V kaitsja esitas seoses maakohtu otsuse tutvumise ja selle analüüsiga ning apellatsiooni koostamisega ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 288 euro suuruses summas (sh käibemaks 48 eurot). Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kehtestatud korra (muudetud 30. septembri 2014. a otsusega) punktidest 1, 4 ja 16 juhindudes rahuldada.

§ 185lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus