4-18-6207 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2019. a Tallinn Väärteoasja number 4-18-6207 (2317,18,007946) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungis

§ 227

lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Raul Annuka Menetlusalune isik: H.L , ik: XXX, elukoht: xxxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta H.L kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx K P 05.11.2018 otsusele nr 2317,18,007946 H.L karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx K P 05.11.2018 otsus nr 2317,18,007946 H.L karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 600 (kuussada) eurot tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
4. 1
5. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 15.01.
6. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 14.02.
7. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 15.02.
8. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx K P 05.11.2018 otsusega nr 2317,18,007946 karistati H.L LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et H.L juhtis 15.10.2018 kella 17:27 paiku Harku-Rannamõisa tee

1. km suunaga Rannamõisa poole, Harku vallas, Harju maakonnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 118+-4 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 64 km/h ning rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuses vaidlustatakse määratud lisakaristust. Kaebuses on kaebuse esitamise põhjendusena märgitud, et kaebuse esitaja on ühe töötajaga väikefirma omanik. Firma pikaajalised lepingulised kliendid asuvas xxxx. Antud karistuse pikkusega saavad tugevalt kahjustada kliendisuhted ja tarnetingimused, seoses millega kaotab ettevõte hea konkurentsivõime ja kaebuse esitaja ettevõtte omanikuna ainsa sissetuleku. Kuus kuud ilma juhtimisõiguseta paneb teda olukorda, kus on sunnitud palkama endale selleks ajaks autojuhi. Kuna tuleb viibida iganädalaselt välislähetuses, kaasnevad sellega ka rahalised kohustused. Kaebuse esitamise eesmärgiks on vähendada juhtimisõiguse peatamise ajalist perioodi ja vajadusel suurendada rahalist karistust. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning selgitas, et sõidab kogu aeg tööautoga, kaubikuga. Kaubik läks remonti ja sõitis sõiduautoga, ei tunnetanud kiirust. Sõitis koju, elukaaslane helistas paar korda, et kuhu ta jääb ja nii see kiiruse ületamine juhtus. Sõitis sealt kolmandat korda, kolis sinna piirkonda hiljuti. Ei pannud tähele ei 50 km/h märki ega ka 70 km/h märki. Arvas, et suurim lubatud kiirus on 90 km/h. Oli ristmik ja kui parempöörde ära tegi, arvas, et on 90 km/h lubatud. Ei tea täpselt kus kiiruse ületamine juhtus, seisis foori taga kui politsei järgi jõudis. Nüüd teab seda kohta, kuid novembris kolis sinna piirkonda ja ei olnud sealtkaudu palju sõitnud. Tee oli puhas ja kuiv, ei näinud, et teisi liiklejaid oleks olnud. Kaubikul ja sõiduautol ei ole spidomeetrid erinevad. Arvas lubatud kiiruse olevat 90 km/h ja sõitis 118 km/h, ei ole enda kaitseks midagi öelda. Tegeleb kaubaaluste tarnimisega klientidele, parandab ja teeb aluseid ümber. Soovib, et vähendataks juhtimisõiguse äravõtmist, et 2 juhtimisõigus jääks alles ja vajadusel on võimalik trahvimäära suurendada. Loomulikult kahetseb oma tegu. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et mootorsõiduk on suurem ohuallikas ja selle juhtimine nõuab juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Hoolimatu suhtumine liiklusseaduse nõuete täitmisse võib viia traagiliste tagajärgedeni ja seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir madal juhtide suhtes, kes liiklusreegleid eiravad. Nendele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Menetlusalune isik on vastulauses kirjutanud, et kiiruse ületamine oli tähelepanematus, ei pannud tähele 50 märki. Arvestades liikumiskiirust 118 km/h, ei saa tegemist olla tähelepanematusega. Omades piisavat juhtimiskogemust oskab juht hinnata oma liikumiskiirust ka ilma spidomeetrit vaatamata ja selline kiirus oleks suur kiiruse ületamine ka siis, kui tegemist oleks olnud asulavälise teega. Sellisel kiirusel liikuva sõiduki peatumisteekond on 94 meetrit, samas kui lubatud sõidukiirusega liikudes 24 meetrit. 118 km/h liikuva sõiduki reageerimisteekond on 33 meetrit, tunduvalt pikem kui lubatud sõidukiirusega liikuja reageerimis- ja peatumisteekond kokku. Liikluses osalejad eeldavad, et ka teised liiklejad järgivad liiklusreegeid ja ei oska manöövreid sooritades arvestada sellega, et mõni liikleja võib teel liikuda lubatust üle kahe korra kiiremini. Kaebaja on läbinud mootorsõiduki juhi koolituse ning tema teadmisi on hinnatud piisavaks, saamaks mootorsõiduki juhtimisõigust tõendav juhiluba. Seega on ta tuttav ka kõigi liiklust reguleerivate õigusaktidega ning teadlik sellest, et nõuete rikkumise korral võidakse ta võtta vastutusele ning üheks karistusliigiks võib olla ka juhtimisõiguse äravõtmine. Juba enne kiiruse ületamist oli kaebajal teada, et tema töö on seotud juhtimisõiguse olemasoluga ning reeglite rikkumise korral on võimalik juhtimisõigusest ilma jääda. See teadmine aga ei mõjutanud kaebaja käitumist ning ei hoidnud ära rikkumist. Riigikohus on lahendis 3-1-1-122-13 p 11 leidnud, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toimepannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Ka on Riigikohus samas lahendis p 9 leidnud, et lisakaristuse mõistmisel tuleks arvestada selle iseloomuga. Lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Kohtuväline menetleja on põhikaristuse määranud sanktsiooni keskmises määras, s.t oluliselt alla süü suurust, mistõttu koosmõjus lisakaristusega on määratud karistus proportsionaalne süü suurusega ja karistuse määramisel on arvestatud ka kahetsusega ning seetõttu on lisakaristus määratud miinimummääras. Jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada 3 süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja H.L juhitud sõiduki xxxx reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 15.10.2018 kella 17:27 ajal mõõteseadet Stalker II MDR A
2. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 118 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 114 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 64 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub veel, et sõiduki sõidukiirust mõõdeti seistes ja kõrvalteelt ning mõõdetav sõiduk liikus pärisuunaliselt, eemaldudes patrullautost ja liikus üksinda. Kaebuse esitaja on oma ütlustes märkinud, et ta ei tea täpselt kus tema sõidukiirust mõõdeti, kuivõrd ta peatati foori taga. Kohus leiab, et kui menetlusalune isik ei pannud politseisõidukit tähele, ei tähenda see veel seda, et mõõtmist ei ole toimunud. Menetlusalune isik ei ole ka ise lubatud suurima sõidukiiruse ületamist eitanud. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 64 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse xxxx K P, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras ning lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). 4 Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 64 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata nagu ka liikluskorraldusvahendid, mis kehtestasid kiiruse piirangud ja millest liikleja peab LS § 16 lg 2 mõttes igal juhul juhinduma. Kui kaebuse esitaja märkis, et ta ei pannud tähele 50 km/h piirangu märki, siis juhul, kui asulavälisel teel on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h ja sellele järgnevalt on vähendatud kiiruseks 50 km/h, eelneb 50 km/h kiirust kehtestavale liiklusmärgile alati 70 km/h piirangu märk. Seega selleks, et need üksteise järel asuvad liiklusmärgid jääksid märkamata, peaks juht tegelema millegi kõrvalisega, mis ei ole seotud sõiduki juhtimisega. Kohtu arvates ei saa sellist olukorda aga tekkida. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt oli ta sealt vaid mõned korrad läbi sõitnud, kuivõrd oli äsja sinna piirkonda kolinud. Kohtu arvates on iga juht võõras kohas oluliselt tähelepanelikum kui tavapärast trajektoori läbides, kus liikluskorraldus on juhile teada. Seega võõras kohas liikumiseks ja orienteerumiseks tuleb olla eriti hoolikas ja tähelepanelik, et liiklusskeemist aru saada. Seega ei saanud kiiruse piirangu märk jääda kaebuse esitajale märkamata eriti olukorras, kus kaebuse esitaja sõnade kohaselt töötabki ta igapäevaselt kaubikujuhina, s.o kutselise juhina. Kaebuse esitajale süüks arvatud objektiivne käitumine viitab üheselt sellele, et inkrimineeritav süütegu on toime pandud tahtlikult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 64 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 4 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 4 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 64 km/h kiiremini lubatust, on see enam kui kaks korda suurem kui suurim lubatud piirkiirus. Samas lubatud sõidukiiruse ületamise määra arvestades (üle 60 km/h) on kiirust ületatud alumise määra lähedases määras. Seejuures on kaebuse esitaja väitnud, et ta eeldas, et suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h, kuid mõõtetulemusest nähtuvalt on ka seda kiirust oluliselt ületatud. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kaebuse esitaja põhjendus, et tavaliselt sõidab ta kaubikuga ja sõiduautoga sõites ei saanud ta kiirusest aru, ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetav, kuivõrd sõidukitel on üldjuhul ühe ja sama koha peal asetsevad spidomeetrid, milliselt on sõiduki sõidukiirus näha ja jälgitav. Käesoleval juhul saab kaebuse esitaja selgitustest järeldada, et ta ei näinud ei kiiruse piirangut tähistavaid liiklusmärke ega ka spidomeetrit. Arvestades seega kaebuse esitaja käitumist sõiduki juhtimisel ja ilmselget 5 hoolimatust liiklusnõuetesse ja sõidukiiruse arendamist, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust enam kui kaks korda, leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisest suuremana. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ja seda tegi ta ka kohtulikul arutamisel. Arvestades seda, et keskmisest suurema süü esinemisel on kohtuväline menetleja määranud karistuse vaid ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, saab tulla järeldusele, et kohtuväline menetleja on kahetsuse kui kergendava asjaoluga arvestanud. Kuivõrd kohtuväline menetleja on juba kergendavat asjaolu arvestanud, ei saa kohus seda kaebemenetluses enam karistuse kergendamise alusena teist korda arvestada. Puutuvalt võimalusse, et karistus sunnib kaebuse esitajat edaspidi süütegude toimepanemisest loobuma peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal varasemaid kehtivaid karistusi liiklusnõuete eiramise eest ei ole. Seetõttu loodab kohus, et ka keskmises määras määratud karistus mõjutab kaebuse esitajat edaspidi õiguskuulekusele. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt ja käituvad teisi liiklejaid ohustavalt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest saab tulla järeldusele, et kaebuse esitaja eiras teadlikult liiklusnõudeid. Kaebuse esitaja väited selle kohta, et ta ei pannud tähele ei liiklusmärki ega sõiduki sõidukiirust, ei ole süüd vähendavad ega õigusvastasust välistavad, vaid vastupidi, näitavad, et kaebuse esitaja on liikluses hoolimatu. Piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 64 km/h näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse ja liiklusohutusse. Liikluse üldise turvalisuse huvidest lähtuvalt leiab kohus, et teiste liiklejate teadmine, et liiklust ja teisi liiklejaid ohustavaid juhte karistatakse täie tõsidusega, peaks suurendama ka teiste liiklejate turvatunnet. Ülaltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud karistuse määr, arvestades kergendava asjaolu esinemist ning teisi karistuse määramise aluseid, on proportsionaalne ning kohus peab seda põhjendatuks ja kooskõlas olevaks nii karistuse määramise aluste kui ka karistuste kohaldamise praktikaga. Edasi lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3 -1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad 6 selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine (64 km/h võrra asulasisesel teel), kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse, siis on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud just eripreventiivsetel kaalutlustel. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ainult rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse ja eripreventiivse eesmärgi põhjendatud ka üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebuse esitaja on kaebuses taotlenud juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja vähendamist ning kohtuistungil taotlenud ka juhtimisõiguse alles jätmist ning vajadusel rahatrahvi suurendamist. Selliseid taotlusi on kaebuse esitaja põhjendanud sellega, et tema sissetulek sõltub juhtimisõiguse olemasolust. Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et kaebemenetluses ei saa kohus põhikaristuse määra suurendada, kuivõrd väärteomenetluse seadustiku § 132 p 2 sätted välistavad sellise võimaluse, sest kaebuse läbivaatamine ei saa kaebuse esitaja olukorda halvendada. Teiseks peab kohus vajalikuks märkida, et lisakaristuse tähtaega ei ole antud juhul võimalik vähendada, kuivõrd kaebuse esitaja suhtes on lisakaristust kohaldatud ettenähtud sanktsiooni alammääras, s.t määras, mis on miinimum ja selle määra vähendamist ei liiklusseadus ega ka karistusseadustik ette ei näe. Kolmandaks, puutuvalt juhtimisõiguse vajalikkusse leiab kohus, et juhul, kui kaebuse esitajale on igapäevase töö ja sissetuleku saamiseks juhtimisõigus vältimatult vajalik, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal see juhtimisõigus oleks ja säiliks. Lisakaristus kaotaks oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohu stuste ja igapäeva toimetuste täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul sellise lisakaristuse kohaldamist välistava asjaolu olemasolu tuvastatud ei ole. Juhtimisõiguse saanud ja igapäevaselt sõidukit juhtiva isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad ja eeldatav sissetulek säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus - või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7