1-16-4936/16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27.juuli 2016.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-4936 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Meelika Aava ja Andres Parmas Kriminaalasi T.N-i süüdistuses KarS § 424 järgi, lühimenetlus Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 16.juuni 2016.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava T.N-i kaitsja adv. Merike Allikmäe Prokurör Katrin Tron Süüdistatav Kaitsja T.N (ankeetandmed maakohtu otsuses) Adv. Merike Allikmäe RESOLUTSIOON Süüdistatava kaitsja apellatsioon Harju adv. Merike Allikmäe Maakohtu16.juuni 2016.a otsusele – jätta läbi vaatamata. Välja mõista T.N-ilt riigieelarve tuludesse 48 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu 48 eurot kuulub tasumisele Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-s (a/a EE EE502200221014193355), AS-s SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti EE873300333499990003) Finland PLC Eesti filiaalis või (a/a Nordea Bank filiaalis (a/a EE401700017002872300). Riigilõivu tasumiseks 1 vajalik viitenumber on kättesaadavad taotlejale saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 16.juuni 2016.a otsusega süüdi tunnistada T.N KarS § 424 järgi ning karistuseks mõista 9(üheksa) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra ja kandmisele kuulub 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 74 alusel ei pöörata mõistetud vangistust täielikult täitmisele, kui T.N 1(ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg 1 alusel nimetatud kontrollnõuded: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks ning KarS § 75 lg 2 p 2 ja 8 alusel kohustused: 1) mitte tarvitada alkoholi, 2) osaleda kriminaalhooldaja määratavas sotsiaalprogrammis KarS § 78 p 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest. Tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist. Lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 1 alusel T.N-ilt ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigus 7 (seitsmeks) kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest. Liiklusseaduse § 127 alusel tuleb T.N loovutada juhiluba Maanteeametile 5 (viie) tööpäeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. T.N mõisteti süüdi selles, et tema T.N juhtis tahtlikult 05.01.2016 kella 11.00 ajal Tallinnas Lootsi 13 juures parvlaeva Romantika pealt suunaga Uus-Sadama tänava poole, mootorsõidukit Dodge RAM 1500 Pick-Up registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (EKEI ekspertiisiakti nr 57T kohaselt uuritaval oli 2 uuringu läbiviimiseks võetud veres etanoolisisaldus 2,27 mg/g +/- 0,06 mg/g, alkoholi sisaldus veres mitte vähem kui 2,21 mg/g). APELLATSIOONI SISU: Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatava kaitsja lisakaristuse mõistmist. Ta taotleb lisakaristuse osas maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega lisakaristuse määra vähendamist 3 kuuni. Kaitsja väidab, et T.N ei ole nõus kohtu järeldustega . Teist korda kohtu ette sattununa on ta sügavalt oma teo üle järele mõelnud ning kinnitanud enesekriitiliselt, et alkoholi tarbimine ei ole hea. Mitte iialgi ta enam joobes auto rooli ei istu ning kahetseb toimunut puhtsüdamlikult. Ta nõustub sellega, et mõistetav karistus peaks jääma sanktsiooni keskmisest määrast lühema vangistusega, kuid lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 7 kuuks peatab kogu tema töise tegevuse. Ta leiab, et lisakaristuse määra valikul kohus ei ole objektiivselt hinnanud T.N´i isikut ja tema poolt antud lubadust rohkem õiguserikkumise mitte toime panna. Ta leiab, et tema süü ei ole nii suur, et teda pole võimalik karistada lühema juhtimisõiguse äravõtmisega, kuigi teda varem on karistatud. Hinnates T.N´i süü suurust on ka eripreventsiooni tõttu võimalik mõista tema liiklusest kõrvaldamiseks lühem aeg. Kohtu tõenditest tehtud järeldused on vastuolulised T.N ´ile mõistetud pika lisakaristusega, kuna kohus veendus, et enne 2014 aastat on T.N-i käitumine olnud õiguskuulekas. T.N nõustuks lisakaristusega KarS § 50 lg 1 p 1 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega kolmeks kuuks. Teda on vaid ühel korral kohtulikult karistatud, ta omab töökohta OÜ-s A ja soovib edaspidi elada õigusekuulakat elu. Juhilubade äravõtmine seitsmeks kuuks, ei vasta kuriteo raskusele ega ka süüdimõistetu isikule. Kuigi kohus on tuvastanud kergendava asjaoluna süü tunnistamise ja puhtsüdamliku kahetsuse, siis juhilubade äravõtmisel seitsmeks kuuks sellega arvestatud ei ole. Karistuse eesmärgid on olulises ulatuses saavutatud juba põhikaristuse kohaldamisega. Vastavalt KarS § 2 lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul 3 lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg 3. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud lisakaristuse määr. KarS § 50 lg-s 1 sätestatud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol teenib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevuse olulise tõkestamise eesmärki. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 märkinud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Nõustuda ei saa apellatsiooniga , et maakohus on lisakaristuse mõistmisel kohelnud süüdistatavat ebamõistlikult rangelt. KarS prg 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Siinjuures on oluline asjaolu, et KarS prg 50 sätestatud karistusraamid ei ole mõeldud mitte ainult mootorsõiduki joobes juhtimise eest lisakaristuse mõistmiseks. Sama karistusraamistik kehtib kõigi mootor -, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude puhul ja nendes raamides võib kohaldada süüdimõistetule või süüdlasele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kõik süüteod, millistes süüdimõistmisel on kohtul õigus kohaldada KarS prg 50 alusel lisakaristust, on paigutatud karistusseadustiku 23. peatükki ja liiklusseaduse 15. peatükki. Vaieldamatult on seaduses loetletud sõidukite joobes juhtimisega seotud süüteod selles kataloogis enamohtlikumad liiklussüüteod. Üldteada on fakt, et aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi. Liiklusseaduse prg 224 lg 3 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse 4 alammäära 3 kuud ja maksimaalmäär esmase rikkumise korral 9 kuud ning korduva samalaadse rikkumise korral 12 kuud. Kohtukolleegium on seisukohal, et seaduse mõistliku ja loogilise tõlgendamise tulemil peaks kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus ja ei saa olla võrdne väärteo eest mõistetava lisakaristuse alammääraga. Fakt on see, et süüdistatavala mõistetud lisakaristuse määr jääb tunduvalt alla samaliigilise väärteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära, mis lubab ka väita, et tegelikult on olnud süüdistatava karistusõiguslik kohtlemine selles osas pigem leebe. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht selles osas, et lisakaristuse määr peab olema pikem, kui seda oli eelmise kohtuotsusega mõistetud lisakaristuse määr, milline ilmselgelt ei olnud piisav mõjutamaks isikut edaspidi hoiduma joobes olekus mootorsõiduki juhtimisest. Süüdistatav on oma käitumisega näidanud üles ääretult ükskõikset suhtumist kehtivatesse liiklusnormidesse ning vaatamata sellele, et käesoleval korral raskeid tagajärgi ei kaasnenud, seadis ta siiski ohtu nii teiste liiklejate kui ka enda elu. Asjaolu, et juhiload on talle vajalikud töiseks tegevuseks, oli süüdistatavale teada ka siis, kui ta otsustas, olles ise joobes, minna mootorsõidukit juhtima, s.t antud asjaolud ei takistanud süüdistatavat toime panemast temale süüks arvatud kuritegu. Inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. / 5