4-18-6476 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.02.2019.a, Tallinna Kohtumaja Väärteoasja number 4-18-6476 (2315,18,006012) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi I.R 14.12.2018.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 23.11.2018.a otsusele väärteoasjas 2315,18,006012. Kaebuse esitaja I.R, isikukood: XXX; elukoht: xxx; email: xxx Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta I.R kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 23.11.2018.a otsusele väärteoasjas 2315,18,006012 kohtuvälise menetleja otsusele rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 23.11.2018.a otsus väärteoasjas 2315,18,006012 muutmata. 3. Vastavalt LS § 127 on I.R kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kui süüdistatav jätab juhiloa loovutamata, on tema suhtes võimalik rakendada liiklusseaduse § 128 alusel kuni 640 euro suurust sunniraha. 4. Kohtuotsuse ärakiri saata I.R ’le ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindus grupile. 1 Edasikaebamise kord 4-18-6476 Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU 23.11.2018.a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs üldmenetluse otsuse väärteoasjas 2315,18,006012 I.R suhtes. Otsusega karistati I.R liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg 3 järgi selle eest, et ta 01.11.2018 kell 13:25 Harju Maakonnas, xxx kilomeetril Juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 97±3 km/h, millega ületas antud teelõigul liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/
- h)mitte vähem kui 44 km/h. Väärteoprotokolli ja –otsuse kohaselt rikkus I.R sellise tegevusega LS § 50 lg 5 p 3sätestatud nõudeid. KAEBUSE SISU 14.12.2018.a esitas I.R kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 23.11.2018.a otsusele väärteoasjas 2315,18,006012. Menetlusalune isik taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist kohaldatud karistuse osas ning palub juhtimisõiguse äravõtmine asendada rahatrahviga. Menetlusalune isik selgitas kaebuses, et ta kahetseb teo toimepanemist ning saab aru, et ta käitus liikluses ebakorrektselt. Erinevate asjaolude kokkulangemisel ei pannud menetlusalune isik kiirust piiravat märki tähele ja tegi vea. Lisaks märgib menetlusalune isik, et tal on juhtimisõigust vaja töö tegemiseks. I.R töötab xxx kullerina mille kontor asub xxx, kuid ise elab xxx. Juhtimisõigus on menetlusalusele isikule eluliselt ja igapäevaselt äärmiselt vajalik. I.R soovis väärteoasja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 22.01.2019.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et I.R ’le määratud karistus on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süüga. Kohtuvälise menetleja hinnangul alused karistuse asendamiseks rahatrahviga või otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ning palub jätta kaebus e rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud 2 4-18-6476 väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8), kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid (p 9) ning kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). 1. Objektiivne koosseis Liiklusseaduse § 227 lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 41-60 kilomeetrit tunnis. Koosseisupärase teo moodustab sõiduki juhtimise käigus lubatud suurima sõidukiiruse ületamises. Juhtimisena on käsitatav isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduk on Liiklusseaduse § 2 p 20 kohaselt mootori jõul liikuv sõiduk. Süüteo subjektiks saab olla sõiduki juht, s.o isik, kes faktiliselt juhib sõidukit. Kuivõrd LS § 227 lg 3 koosseis on osaliselt blanketne, tuleb seda täiendavalt sisustada sättega, milles etteheidetav liiklusnõuete rikkumine seisnes. Käesolevas asjas on väärteootsuse kohaselt rikutud õigusnormiks LS § 50 lg 5 p 3. Antud sätte kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Seega peab kohus analüüsima, kas I.R juhtis mootorsõidukit liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest kiiremini. Väärteoprotokolli nr AB1433569 kohaselt juhtis I.R 01.11.2018 kell 13.25 Harju maakonnas, xxx. kilomeetril mootorsõidukit xxx (registreerimismärgiga xxx) asulavälisel teel kiirusega 97 km/h (+/- 3 km/h), millega ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/
- h)mitte vähem kui 44 km/h. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis I.R poolt antud ütluste kohaselt, juhtis ta 01.11.2018.a sõidukit xxx (registreerimismärgiga xxx) ning ta ületas kiirust tähelepanematusest, kuna ei märganud tee ääres olevat liiklusmärki. Juhiload on menetlusalusele isikule eluliselt tähtsad, kuna töötab kullerina. Menetlusalune isik kahetseb tehtud väga ning ta tajus, kui ohtlikult ta käitus. Politseiametnikust tunnistaja K. K ütlustest nähtuvalt, täitis ta 01.11.2018.a kella 13.25 ajal liiklusjärelevalvet xxx. kilomeetril xxx keskkooli juures. Nimetatud maanteel on liikluskorraldusvahendiga suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h. Kuuba suunas liikus väikebuss xxx (registreerimismärgiga xxx), mille kiiruseks oli 97 km/h (+/- 3 km/h). Väikebussi juhtis I.R. Sealjuures ei vaidlusta I.R ka kohtule esitatud kaebuses temale etteheidetava rikkumise toimepanemist. Kiirusmõõturina kasutati Stalker II MDR nr AS008369, mis oli taadeldud 12.02.2018.a.Kiirusmõõturi 01.11.2018.a kasutamise protokolli kohaselt teostati järelevalve korras Harjumaal, xxx. kilomeetril, kell 13.25 mootorsõiduki xxx (registreerimismärgiga xxx), mida juhtis I.R (ik. XXX), liikumiskiiruse mõõtmist. Kiirusmõõturi lugemiks oli 97 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramaus on +/- 3 km/h. Lõplikuks mõõtetulemuseks oli 94 km/h. Liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutati kiirusmõõturit Stalker II MDR nr AS008369, mõõtevahendi taatlustunnistuse numbriks oli TTRS-18/00030.Väärteomaterjalidele lisatud taatlustunnistuse nr TTRS-18/00030 kohaselt vastab mootorsõiduki xxx (registreerimismärk xxx) sõidukiiruse mõõtmisel kasutatud kiirusmõõtur Stalker II MDR numbriga AS008369 Majandus- ja taristuministri 20.09.2016 määruse nr 57 lisa p.8.1 nõuetele ning on läbinud kordustaatluse. Kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et I.R juhtis mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas lubatud sõidukiirust ületades. Seega vastab I.R poolt toimepandud tegu LS § 227 lg 3 sätestatud objektiivsetele tunnustele. 2. Subjektiivne koosseis 3 4-18-6476 KarS §15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on LS § 227 lg 3 sätestatud süüteokoosseis täidetud, kui isik on teo toime pannud tahtlikult või ettevaatamatusest. Kohus leiab, et I.R pani väärteo toime ettevaatamatusest, hooletuse vormis. Ettevaatamatus delikti iseloomustab tähelepanematu ja kohusetundetu käitumine (hoolsuskohustuse rikkumine ehk hoolsusetus), mis viib süüteokoosseisu realiseerumiseni. Hoolsuskohustus tähendab igaühelt nõutava ühiskonnas suhtlemiseks vajaliku hoolsuse, s.o sellise tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse ülesnäitamist, mida eeldatakse üldises suhtluses või konkreetses tegevusvaldkonnas. Iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Hooletuse puhul ei näe isik ette hooldusetu teoga kaasnevat tagajärge, kuigi ta oleks võinud ja pidanud seda ette nägema. Hooletuse puhul puudub isikul teadmine, et tema käitumine võib vastata seaduses kirjeldatud süüteokoosseisule või kaasa tuua koosseisupärase tagajärje saabumise. Menetlusalune isik on nii kohtueelses menetluses kui kaebuses märkinud, et ta ületas kiirust tähelepanematusest, kuna ei märganud tee ääres olevat liiklusmärki. Juhi üks üldkohustusi on olla teel liigeldes tähelepanelik, nii teiste liiklejate suhtes kui ka lubatud suurima sõidukiiruse osas. Menetlusalune isik oleks kohusetundliku ja tähelepaneliku käitumisega märganud, et lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul oli 50 km/h. Seega kui I.R oleks mootorsõidukit juhtinud juhilt nõutava tähelepanuga, ei oleks lubatud sõidukiirust rikutud. Kohus leiab, et I.R on täitnud LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo subjektiivse koosseisu. 3. Õigusvastasus ja süü I.R teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. I.R oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja materjalidest ei nähtu KarS §-s 34 sätestatud asjaolusid ning kaebaja on sündinud 1997. aastal. Samuti puuduvad menetlusaluse isiku puhul süüd välistavad asjaolud. Seega on I.R tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et I.R on pannud toime talle etteheidetava väärteo LS § 227 lg 3 järgi, st mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis. KARISTUS LS § 227 lg 3 võimaldab menetlejal lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kohaldada põhikaristusena kuni 200 trahviühiku suurust rahatrahvi, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja karistas I.R LS § 227 lg 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-77-11). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-11-52-13, p 19). Süüdistatava süü suurust mõjutavad eelkõige tagajärje raskus, samuti rikutud normide maht ja teo subjektiivne koosseis. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse 4 4-18-6476 kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus nr 3-1-1-40-04, p 7). Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust 44 kilomeetrit tunnis, jäädes seega LS § 227 lõikes 3 sätestatud sõidukiiruste keskmisest piirmäärast madalamale. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et kaebaja ületas kiirust asulavälisel teel, kus liiklustihedus on väiksem kui asulasisesel teel ning kiiruseületamine pandi toime ettevaatamatusest. Eeltoodut arvesse võttes tuleb kaebaja süüd hinnata keskmiseks. I.R kahetses tegu puhtsüdamlikult ja tunnistas süüd ning see on käsitatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 ja § 57 lg 2 mõttes. Karistust raskendavad asjaolud I.R teos puuduvad. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (Riigikohtu kriminaalkolleegium otsus 3-1-1-70-16, p 9). Väärteoasja materjalidele lisatud karistusregistri väljavõtte kohaselt on I.R’l 1 kehtiv väärteokaristus. Kohtuvälise menetleja 22.02.2018.a otsuse kohaselt karistati I.R LS § 227 lg 2 järgi toimepandud teo eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, s.o 120 euro ulatuses. I.R ’le liiklusseaduse nõuete rikkumise eest varasemalt määratud karistus on otseselt seotud praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja neid tuleb iseloomustava asjaoluna karistuse mõistmisel arvesse võtta. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-26-03 märkinud, et kui isiku käitumisel pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Seega ei saa vaadata I.R teo raskust lahutamatult teistest karistuse mõistmisel olulistest teguritest, milleks on esmajoones menetlusalust isikut iseloomustavad andmed ja karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid. Kohus selgitab, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust (Riigikohtu kirminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-122-13, p 9-11). Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et menetlusaluse isiku käitumine on liikluses kinnistunud ebaseaduslikkuse suunas ja teda ei ole rahatrahvi kaudu võimalik seaduskuulekale käitumisele sundida. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-58-13 väljendanud seisukohta, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemist. Seega uue rahatrahvi kohaldamine ei täidaks eripreventiivset eesmärki ja on karistusliigina menetlusaluse isiku suhtes ammendanud. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seoses kaebuses märgituga, et I.R ’le on juhtimisõigus vajalik tööülesannete täitmiseks märgib kohus järgmist. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused juhtumisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg 2 märgitud isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-6-17, p 17). Arvestades, et I.R on vahetult pärast rahatrahvi määramist jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist, on ta ise ennast asetanud olukorda, kus kergema karistusliigi kohaldamine pole enam otstarbekas ega võimalik, kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude toimepanemist. Kohtuväline menetleja 5 4-18-6476 karistas I.R juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, põhjendades karistusliigi valikut peamiselt eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtu hinnangul vastab selline karistus karistusliigi poolest menetlusaluse isiku süü suurusele, teda iseloomustavatele andmetele ja karistuse eesmärkidele. Seega on põhjendatud kohtuvälise menetleja poolt raskema karistusliigi kohaldamine. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus VTMS § 120, § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155. ( ) Violetta Kõvask Kohtunik 6