lg 1 järgi ja karistati rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 200 eurot Menetlusalune isik O.G , isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht xxx, töökoht xxx, töötaja, e-post: xxx Vanemväärteomenetleja Andres Visnapuu Kohtuväline menetleja RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS 132 p 1, § 133 - § 135, § 155, § 156, kohus OTSUSTAS: Jätta O.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Andres Visnapuu 04.10.2018 a. üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2440,18,004001 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Rahatrahv tuleb tasuda 30 päeva ehk edasikaebamistähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB pangas, EE932200221023778606 Swedbank või EE701700017001577198 Luminor Bank, kohustuslik viitenumber
Isiku tegu on kvalifitseeritud
Väärteoprotokollile on isik avaldanud, et väärteoprotokoll on selge, ta ei tunnista ennast süüdi ja leiab, et liiklusõnnetuse on põhjustanud teine osaleja. 04.10.2018 tegi vanemväärteomenetleja Andres Visnapuu otsuse väärteoasjas, milles tunnistas isik süüdi
lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemises ja karistas isiku
Otsuse tegemisel lähtus kohtuväline menetleja tunnistaja K. ütlustest ja sündmuskoha vaatlusprotokollist. 23.10.2018 esitas menetlusalune isik kohtule kaebuse, milles palub tühistada tema suhtes tehtud otsus, kuna ta ei ole väärtegu toime pannud. KAEBUSE SISU Menetlusaluse isiku põhjendused on järgmised. Väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas sõitis ta peateel Estonia pst-l. See peatee koosneb kahest sõidutee osast, üks osa on ühes suunas ja teine osa on vastassuunas, roheliste eraldussaartega. Tema sotis Jõhvi suunas. Lähenedes reguleerimata ristmikule Estonia pst 3+a 2 läheduses, hakkas ta sooritama tagasipööret, õigel ajal andis suunamärguande. Sooritades tagasipööret , sõitis ta suure pöörderaadiusega selleks, et jätta ruumi võimalikult vastutulevale sõidukile. Ta vaatas paremale veendudes, et sealt ei ole lähenevaid sõidukeid, ja hakkas lõpetama tagasipööret. Menetlusaluse isiku seisukoht, et ta liigub peateel ja ei pea andma teed sõidukile, mis sõidab peateele kõrvalteelt. Olles tagasipöörde lõpetamisel nägu ta, et tema vahetuses läheduses sõiduk KIA, mis sõitis pealeele kõrvalteelt Estonia pst 30a poolt. Menetlusalune isik on seisukohal, et juhul, kui ta liikus peateel ja sooritas tagasipööret peateel, on tal sõidueesõigus sõiduki ees, kes sõidab peateele kõrvalteelt, isegi kui sõiduk liigub otsesuunas. Menetlusaluse isiku mõte on see, et KIA pidi talle andma teed kuni ta lõpetab tagasipöörde sooritamist ja siis sõita kõrvalteelt peateele, isegi kui KIA autojuht soovis ületada ristmiku otsesuunas. KOHTULIKUL ARUTAMISEL TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlust ei ole asjaoludes, kus toimus kokkupõrge, millised on sõidukite kahjustused. Ülekuulamisel andis menetlusalune isik järgmised ütlused. Algul arvas ta, et on liiklusõnnetuses süüdi, sest arvas, et ristmikul sõidueesõigus on sellel, kes sõidab otsa, kes pöörab, peab andma teed. Analüüsides olukorda, jõudis ta siiski seisukohale, et peatee kahe osa vahel on eraldussaared ja ala, mis on saarte vahel, on ka peatee. Tema liikus kiirusega umbes 30 km/h. Ta alustas tagasipööret, sõitis alale, mis on kahe eraldussaarte vahel, vaatas paremale, et sealt ei tule sõidukeid. Peatuda ei olnud vaja, sest ühtegi sõidukit paremalt ei olnud. Otse ta ei vaadanud. Sõites sellest alalt välja teele, ehk lõpetades tagasipööret, nägi ta, et tema ees on teine sõiduk, KIA, mis oli juba ka ristmikul, ületades peatee esimese raja ( ühesuunatee koosneb kahest sõidurajast). Menetlusaluse isiku arvamusel liikus teine autojuht kiirusega 40-50 km/h kui sõitis kõrvalteelt peateele, vähemalt visuaalselt oli KIA kiirus suurem, kui tema oma. Toimus kokkupõrge. Ta peatus ja tagurdas 1 -1,5 meetrit. KIA jäi samale kohale kus toimus kokkupõrge. Sündmuskoha vaatlusprotokollis ja liiklusskeemil näidatud andmed on tema arvates õiged. Ta on nendega tutvunud. Kohtuistungil oli tunnistajana üle kuulatud liiklusõnnetuses osalenud Ivar K.. Ta kirjeldas liiklusolukorda teisiti. Tema sõitis peateele kõrvalteelt, enne seda oli õueala ja tema kiirus oli 20-30 km/t. Enne peateele sõitmist vaatas ta vasakule ja veendus, et sealt autosid ei tule ja sõitis peateele (kaherajaline). Ta soovis sõita otse eraldussaarte vahelise alale ja edasi ületada peateed. Samal hetkel nägi, et eraldusribal liigub Volvo, aga tema sõidusuund oli tema KIAga paralleelne. Ta nägu, kuidas Volvo autojuht keeras pea tahapoole justkui vaatas midagi ja samal hetkel tegi Volvo järsult pöörde KIA suunas. Kokkupõrge toimus nii kiiresti, et tal ei olnud reageerimisaega. Miski ei näidanud seda, et Volvo sooritab tagasipööret. Volvo sõidusuund võis olla ka otse, sest algul oligi Volvo asend eraldusribal selline – igaüks on omal rajal, sõidusuund paralleelne. Kui ta 3 nägi Volvot eraldusribal ja selle juht keeras pea tahapoole ja Volvo tegi järsu pöörde vasakule, oli tema juhitud KIA juba peateel. Kokkupõrge tagajärjel ta peatus ja jäi seisma peateele. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused lahknevad ühes olulises faktilises momendis. Menetlusalune isik, kes juhtis Volvo sõidukit, väidab, et tema poolt tagasipöörde lõpu staadiumil, kui ta juba hakkas eraldusribalt peateele sõitma, sõitis kõrvalteelt peateele KIA autojuht. Seega menetlusaluse isiku ütluste järgi, liiklusohu tekkimise momendil asus tema sõiduk eraldusribal ja ta soovis lõpetada tagasipööret, sõites juba peateele, KIA sõiduk oli sõitmas kõrvalteelt peateele. Tunnistaja K. väidab, et kui Volvo sõiduk asus eraldusribal omal rajal, sõitis ta oma KIAga juba peateele ja suund oli eraldusribale ja edasi otse. Kui ta oli juba peateel, tegi Volvo juht järsult pöörde vasakule ja sõitis talle otsa ( ühel hetkel vaatas Volvo juht tahapoole ja see võis olla põhjus, miks ta tegi sellise liigutuse). Seega tunnistaja ütluste järgi liiklusohu tekkimise momendil asus tema sõiduk peateel ja liikus otsesuunas, Volvo sõiduk asus eraldusribal rajal nii, et ei ohustanud algul KIA sõiduki liikumist otse. Menetlusalune isik ja tunnistaja kirjeldavad igaüks oma moodi liiklusohu tekkimise momenti. Lühidalt, menetlusalune isik väidab, et teine, KIA juhtinud autojuht hakkas sõitma kõrvalteelt talle ette, kui tema ise oli juba lõpetas tagasipööret sõites eraldusribalt peateele; tunnistaja väidab, et tema liikus juba peateel otsesuunas, kui eraldusribal asuv Volvo sõiduk tegi liigutuse vasakule, sõites talle otsa. Kohtul tuleb tuvastada, milline oli liiklusolukord liiklusohu tekkimise momendil, seda selleks, et kontrollida ja otsustada, kuidas oleksid liiklusõnnetuses osalejad pidanud tegutsema õiguslikus mõttes. Sisuliselt liiklusolukorda puudutava vaidluse lahendamine taganeb küsimusele, kas tunnistaja K. juhitud KIA pidi andma teed peateel liikuvale Volvole, või Volvoga tagasipööret sooritav menetlusalune isik pidi andma teed peateel otsesuunas liikuvale KIA sõidukile. Kohus pöördub sündmuskoha vaatlusprotokollile, selle lisana olevale liiklusõnnetuse skeemile ja sündmuskohalt fotodele eesmärgiga tuvastada, kas menetlusaluse isiku või tunnistaja kirjeldus liiklusohu tekkimise kohta vastab sündmuskoha vaatlusprotokolliga fikseeritud andmetele. Sündmuskoha vaatlusprotokolli lk 37 pöördel nähtub, et „sõiduki KIA velgede juures on näha pidurdusjälgi“. Pidurdusjälg ei olnud mõõdetud, selle pikkus ei ole vaatlusprotokollis näidatud. Liiklusõnnetuse skeemile ei ole nimetatud jälg märgitud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodelt on jälg tuvastatav lk 16 foto
lg 1 näeb ette, et ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale. Juba sellest reeglist tuleneb, et kõrvalteelt peateega ristmikule sõites peab juht liikuma selliselt, et anda teed peateel liikuvale sõidukile, sest peateel liikuval sõidukil on eesõigus.
lg 1 ( reguleerimata ristmikul sõitmise reeglid) näeb ette konkreetselt, et juht peab andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teed, sõltumata tema sõidusuunast. Antud normi rikkumist ei saa tunnistaja K.le ette heita, sest kohtuliku arutamise käigus oli tuvastatud muu faktiline liiklusolukord. Nimelt on tuvastatud, et liiklusohu tekkimise momendil, kui menetlusaluse isiku sõiduk Volvo hakkas pöörama eraldusribalt vasakule, lõpetades tagasipööret, liikus tunnistaja sõiduk KIA juba peateel otsesuunas. Seega kuulub kohaldamisele liiklusseaduse norm, mis reguleerib liiklusolukorda, mil mõlemad sõidukid liiguvad peateel. Sel juhul tuleb autojuhil lähtuda
lg 2 sätestatud normist: kui peatee või sõidueesõigusega tee suund muutub, peab peateel või sõidueesõigusega teel sõitev juht andma teed samal teel paremalt lähenevale või seal asuvale sõidukijuhile. Tunnistaja K. sõiduk KIA liikus peateel ristmikul otsesuunas, tema sõidusuund ei muutunud. Menetlusaluse isiku sõiduki Volvo sõidusuund peateel muutus, sest isik sooritas peateel tagasipööret, pöörates peateelt vasakule eraldusribale ja eraldusribalt vasakule peateele. Liiklusolukorras, kui menetlusaluse isiku sõidukVolvo hakkas sõitma eraldusribalt vasakule peateele, oli sõidukite vastastikune paiknemine peateel selline, et tunnistaja K. sõiduk KIA asus sõiduki Volvo suhtes paremal ja lähenes Volvole, liikudes otsesuunas. Sel juhul oleks menetlusalune isik pidanud tegutsema
lg 2 normi kohaselt, ehk anda teed peateel tema 6 suhtes paremalt lähenevale sõidukile. Menetlusalune isik ei tegutsenud vastavalt
lg 2 sättele, ei andnud KIAle teed, mille tõttu pidi KIA järsult pidurdama kokkupõrke vältimiseks. Selles seisnebki menetlusaluse isiku hoolsuskohustuse rikkumine. Menetlusaluse isiku väide, et tal oli peateel sõites alati sõidueesõigus mis tahes kõrvalteelt väljasõitva sõiduki suhtes ja kohaldamisele tuleks
lg 1 ( kõrvalteel sõitevjuht peab andma teed sõidueesõigusega juhile), ja liiklusõnnetuses on süüdi see juht, kes sõidab peateele kõrvalteelt, ei ole põhjendatud. Kohus selgitab, et vastutust kannab autojuht, kellele on saabunud tagajärg ( antud juhul on tagajärjeks kokkupõrkes kahju tekitamine sõiduki omanikule, mille kohta ei ole vaidlust) normatiivselt omistatav ( vastav kohtupraktika on kohtuotsuses ülal näidatud). Kohus on seisukohalt, et tagajärg, teisele isikule kahju tekitamine, on omistatav just menetlusalusele isikule, seda
Just menetlusaluse isiku liikluskäitumise pärast pidi tunnistaja K. otsesuunas peateel sõitev KIA sõiduk järsult reageerima, pidurdades ja peatudes, püüdes vältida kokkupõrget Volvoga, kes hakkas liikuma eraldusribalt vasakule peateele, muutes sellega liikumissuunda. Kohus tuletab meelde, et nõude „anna teed“ täitmine tähendab seda, et teed andma kohustatud isik peab liikuma selliselt, et teine liikleja oleks sunnitud järsult muutma suunda või kiirust, vt
p 1 – „anda teed (mitte takistada) on nõue, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või -kiirust;“. Menetlusalune isik, asudes eraldusribal ja valmistudes ette viia tagasipööre lõpuni, oleks pidanud mitte ainult vaatama eraldusribalt paremale peateele ( nagu ta kirjeldab kaebuses ja on kinnitanud ütlustes) veendumaks, et peateel paremalt ei ole sõidukeid , vaid, enne eraldusribalt pööramist vasakule tagasipöörde lõpetamiseks, vaatama otse veendumaks, et peateel ei ole sõidukeid, mis on sinna välja sõitnud otsesuunas olevalt kõrvalteelt ja liiguvad seega otsesuunas. Kui
lg 2 sätestatud hoolsuskohustus oleks menetlusaluse isiku poolt täidetud, ei peaks KIA juht järsult pidurdama. Menetlusaluse isiku mõte, et kuna KIA sõitis välja peateele kõrvalteelt, tema aga liikus kogus aeg peateel, järelikult, pidi KIA juht andma talle teed ja mitte sõita kõrvalteelt peateele kuni Volvo on tagasipöörde lõpetanud ja lõpliku suunaga peateel liikuma asunud, ei tugine seadusel ja seega ei saa KIA juhile omistada ühtki normi rikkumist. Kohus juba rõhutas, et
lg 1, millele osutab menetlusalune isik, on kohaldatav juhile, kes liiklusohu tekkimisel hetkel sõidab kõrvalteel. Tee andmise nõude järgimine ei tähenda formaalselt seda, et kõrvalteel asuv sõiduk ei sõida peateele enne, kui veendub, et läheduses peateel ei ole ühtki sõidukit. Ka kõrvalteelt väljasõitmine peateele on lubatud, aga ainult selliselt, et „Anna teed“ nõue oleks tagatud, et peateel asuv sõiduk ei peaks vähendama kiirust, pidurdama või peatuma järsult. Näiteks, kui kõrvalteel sõitev juht näeb, et peateel tema suunas läheneb sõiduk, kuid kiirus ja vahemaa on selline, et ta võib peateele sõita ja liikuda edasi otsesuunas, ei ole tegemist „anna teed“ nõude rikkumisega, sest peateel liikuvale sõidukile ei põhjusta kõrvalteelt väljasõitva sõiduki liikluskäitumine ühtki probleemi. Käesoleva väärtreoasja asjaoludesse puutuvalt on kohtu arvates põhjendatud ja mõistlik tunnistaja K. selgitus, et kui ta sõitis kõrvalteelt peateele ja lähenes eraldusribale, soovides edasi sõita otsesuunas omal rajal, ja Volvo sõiduk asus sel hetkel eraldusribal oma rajal, ei kujutanud KIA ja Volvo sel ajal ohtu üks teisele. Liiklusoht on tekkinud hetkel, kui Volvo tegi liigutuse vasakule peateele suunas, kui KIA sõitis juba peateel. Kohus on arvamusel, et hoolsuskohustuse rikkumisega põhjustatud tagajärg on omistatav just menetlusalusele isikule. 7 Nüüd kohus näitab, kas hoolsuskohustuse rikkumisest tekkinud tagajärje põhjustamine oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav. Nagu tuleneb ülalnäidatud kohtupraktikast, arvestada tuleb nn usalduspõhimõtet, mis tähendab, et teo toimepanija võib lähtuda sellest, et teised liiklejad käituvad õiguspäraselt. Rusikareegel,
lg 2, et võrdse tähendusega teel liikudes, peab juht lähtuma sellest, et sõidueesõigus on sellel sõidukil, kes sõidab suuna muutmiseta, sõidusuuna muutmisel tuleb teed anda, on igale autojuhile tuttav ja liikluskultuuris omaks võetud. Igaüks autojuht eeldabki, et ka teine liikleja lähtuda samast reeglist. Kohtu arvates puudus menetlusalusel isikul igasugune alus arvata, et peateel sõitev teine sõiduk, KIA, peab käituma liikluses kuidagi teisiti ainult sel alusel, et ta on peateele sõitnud kõrvalteelt, sest
lg 2 hoolsuskohustuse täitmisel ei oma mingitki tähtsust, mis teelt on sõiduk peateele sõitnud, peamine, et sõiduk liigub juba p eateel.
Sellest tulenevalt ei ole alust arvata, et eraldusribal või sellele sõitev sõiduk peaks lähtuma muust reeglist. Peatee vasakult rajast eraldusribale sõitmine ja sellelt vasakule peateele edasisõitmine on seega peateel suuna muutmisega sõit ( Volvo sõiduk). Peateel sõitmine selle ületades eraldusribale ja edasi peateele otse on peateel sõitmine otsesuunas ( KIA sõiduk). Seega autojuhile oleks ettenähtav ja teise liikleja käitumine. Hoolsusrikkumise puhul on tegemist ettevaatamatusest toimepandud teoga. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Sõites eraldusribalt vasakule peateele, ei teadnud menetlusalune isik, et ta ei anna teed tegelikult sõidueesõigust omavale peateel sõitvale sõidukile KIA. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil, et tema arvates kui ta hakkas sõitma eraldusribalt vasakule, ei asunud KIA sõiduk peateel, vaid oli kõrvalteelt välja sõitmas. Kohus on tuvastanud, et tegelikult kui menetlusalune isik tegi liigutusi vasakule peateele sõitmiseks, liikus KIS sõiduk juba peateel otsesuunas. Kui menetlusalune isik oleks tähelepanelikum ja kohusetundlikum, oleks ta hoolsuskohustuse rikkumist ja sellest tuleneva kahju tekitamist teisele isikule ette näinud. Kui menetlusalune isik oleks tähelepanelikum, vaataks ta mitte ainult eraldusribal olles paremale, vaid kas otse, et veenduda, et pöörates vasakule, ei ole tema suhtes paremalt otsesuunas ( ehk ületades peateed) liikuvat teist sõidukit. Kohus leiab tuvastatuks järgmist. 29.07.2018 xxx asuva hoone juures menetlusalune isik sõidukit Volvo 940, sooritades tagasipööret peateele, tegutsedes hooletusest, ei andnud teed peateel otse ületavale sõidueesõigust omavale sõidukile KIA, millele järgnes kokkupõrge, mille tagajärjel põhjustatud liiklusõnnetus ja varaline kahju S. K., rikkudes
57 lg 2 sätestatut. Isikule väärteoprotokollis kirjeldatud vastutuse aluseks olevad asjaolud on kohtuliku arutamise käigus kinnitust leidnud. Isikule on väärteoprotokollis ette heidetud
lg 1, 33 lg 2 p 8 ja 14 lg 2 rikkumisi, ehk normide rikkumist, mis näevad ette, kuidas juht peab liikluses käituma üldiselt, nimelt ristmiku ületamise üldreeglid, juhi üldkohustused, liikluskorra järgmise üldkohustus. Konkreetsele normile, antud juhul
lg 2 normi rikkumisele, ei ole väärteoprotokollis osutatud, kuigi kõik faktilised asjaolud on väärteoprotokollis näidatud. Tegemist ei ole menetlusõiguse olulise rikkumisega, mille tõttu tuleks kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Kohtu arvamust kinnitab kohtupraktika. Riigikohtu lahendis 3-1-1-5-15 p 19 on märgitud: 8 „…Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas omaksvõetud seisukohtade järgi ei tingi süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Nimelt on kolleegium märkinud, et kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-71-13, p 7 ja otsus asjas nr 3-11-75-03, p 7). Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab aga menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-80-05, p 8 ja otsus asjas nr 3-1-1-54-09, p 8.2)…“
lg 1 väärteokoosseis, mille järgi on menetlusalusele isikule süüdistus esitatud, on blanketne süüteokoosseis - vastutus on ette nähtud liiklusnõuete rikkumise eest. Seega tuleb süüdistuses näidata vastutuse aluseks olevad asjaolud ja osutada seaduse konkreetsele normile, mida teoga rikuti. Kohus andis teole õigusliku hinnangu, osutades
Samas andis kohus õigusliku hinnangu, tuginedes samadele, väärteoprotokollis kirjeldatud asjaoludele, ei ole midagi asjaoludele olulist lisanud. Arvestades ülalnäidatud kohtupraktikat, ei ole kohtu arvates sellises kohtu menetluslikus otsustuses väärteomenetlusõiguse rikkumist. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS
lg 1 ).
lg 1 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut (1200 eurot), aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuni 6 kuuni ning lõike 2 kohaselt võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. KarS §§ 57 ja 58 tulenevaid tuvastanud. karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei Hinnates kaebuse esitaja süü suurust talle inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, arvestab kohus kõigepealt süüteo toimepanemise asjaolusid. Nimelt nähtub, et süüteo toimepanemisega kaasnes liiklusõnnetus, kus tekkis nii varaline kahju. Varaline kahju tekkis ühele osapoolele. Arvestades sõiduki KIA mehhaanilisi kahjustusi, mis on tuvastatavad sündmuskoha vaatlusprotokollist, ei ole tekitatud kahju suur ega väga oluline. Seega leiab kohus, et
lg 1 sätestatud väärteo puhul on süü hinnatav alla keskmise, Menetusalune isik ei oma karistusregistri kohaselt kehtivat väärteokaristust. Karistusregistris alates oktoobrist 2015 kehtiva karistusena oleva arest väärteo eest, on kohtu arvates kustunud seaduse alusel, karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel, ühe aasta möödumisel alates aresti ärakandmisest. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab menetlusaluse isiku süü suurusele, mis on alla keskmise. Määratud karistuse suurus on selline, mis võib olla kohaldatud isiku suhtes, kes ei oma varasemaid karistusi. Karistus oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra ( keskmine määr on 150 eurot ehk 600 eurot, isikule on määratud 50 trahviühikut summas 200 eurot) kinnitab, et menetleja on arvestanud kõiki neid asjaolusid. Kohtu hinnangul tuleb kohtuvälise menetleja määratud karistust lugeda proportsionaalseks toimepandud süüteoga ja süüdlase isikuga, samuti eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega. Puutuvalt üldpreventsioonist leiab kohus, et määratud karistus, annab ka teistele liiklejatele signaali, et liikluses tuleb olla hoolikas ja tähelepanelik ning teiste liiklejate ja nende vara kahjustamisest tuleb hoiduda. Karistuse summa 200 eurot ei ole ebaproportsionaalne suur, et ohustaks menetlusaluse isiku toimetulekut. Ka alampalga juures on sellise rahatrahvi tasumine reaalne, kui isikul on kas tagasihoidlik, kui püsiv sissetulek. Menetlusalusel isikul on olemas töökoht, järelikult püsiv sissetulek. KOHTU MEETMED 10 O.G kaebus Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus - ja menetlustalituse menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Andres Visnapuu 04.10.2018 üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr. 2440,18,004001 tuleb jätta rahuldamata ja määratud karistus muutmata. Inna Kirsipuu kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.