4-18-6500 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2019, Tallinn Väärteoasja number 4-18-6500 (2316,18,005754) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi T.E

§ 201

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: T.E ; ik: XXX; elukoht: xxx Kaitsja: Silver Reinsaar, AB Simson Straus, Tornimäe 2, Tallinn Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada T.E kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 23.11.2018 otsusele nr 2316,18,005754 T.

§ 201

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 23.11.2018 otsus nr 2316,18,005754 T.

§ 201

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot osaliselt, s.o põhikaristuse määra osas. Muus osas jätta otsus muutmata ja tühistamata.

1. Teha uus otsus ja mõista T.E-le LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahv 75 (seitsekümmend viis) trahviühiku ulatuses, so 300 (kolmsada) eurot.
2. Mõistetud rahatrahv summas 300 eurot tuleb KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest 6 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 50 euro kaupa kuus tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, 1 märkides ära kohustusliku viitenumbri
4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o alates 23.01.
5. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 22.02.
6. Kui kassatsioonitähtaja jooksul kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 23.02.
7. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 23.11.2018 otsusega nr 2316,18,005754 karistati T.E LS § 201 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot, selles, et 03.11.2018 kell 01.55 T.E juhtis Tallinnas xxx juures xxx linnaosas, Tallinnas mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu ning pani toime LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja järgneva kaebuse Politsei otsus vaidlustatakse, sest kohaldatud on rahatrahvi üle keskmise määra, kuid otsuses puudub igasugune põhjendus, miks T.E süü on keskmisest suurem. Väärteootsuses puuduvad igasugused põhjendused. Kohtuväline menetleja ei ole reaalselt arvestanud T.E puhtsüdamlikku kahetsust. Kuigi seda on nimetatud otsuses karistust kergendava asjaoluna, ei nähtu see vähimalgi määral T.E-le määratud karistusest, sest ilma ühegi põhjenduseta on kohaldatud isegi keskmist määra ületavat karistust. Kui isik tõepoolest kahetseb puhtsüdamlikult ja tema süü ei ole keskmisest suurem, ei ole põhjust määrata karistust sedavõrd kõrges määras. Karistus peaks neil puhkudel jääma pigem sanktsioonivahemiku esimesse osasse. T.E taotleb rahatrahvi vähendamist ka põhjendusel, et temal noore inimesena praktiliselt puudub püsiv sissetulek ja tal pole võimalik tasuda nii suurt trahvi. Ta ei saa ka enda vanematelt taskuraha, mistõttu mõjutab teda edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ka märkimisväärselt väiksem rahatrahv kui 420 eurot. T.E on nõus kirjalikus menetluses asja lahendamisega. Kaebusega taotletakse tühistada Politsei- ja Piirivalveameti otsus väärteoasjas nr 2316,18,5754 karistuse mõistmise osas. Mõista T.E-le karistuseks rahatrahv alla 20 trahviühiku, s.o 80 euro. Kohtuvälise menetleja esindaja kohtule saadetud kirjalik seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kaebuses maakohtule on T.E kaitsja asunud seisukohale, et kohtuväline menetleja ei ole otsuse tegemisel reaalselt arvestanud menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsusega ning määranud keskmist määra ületava karistuse. Kaitsja selgitab, et T.E on noor inimene, kellel puudub püsiv sissetulek ning seega ka võimalus tasuda kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi. Kuivõrd T.E ei saa oma vanematelt taskuraha, mõjutab teda 2 edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ka märkimisväärselt väiksem rahatrahv kui 420 eurot. Kohtuväline menetleja, tutvunud T.E kaitsja S. Reinsaar´e poolt koostatud kaebusega ning väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kaebajale oli teada, et tal puudub mootorsõiduki juhtimisõigus ja liikluses ta mootorsõiduki juhina osaleda ei tohi. LS § 201 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest kui juhtimisõigus puudub. Seega on menetlusaluse isiku tegu õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 järgi. KarS § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süü suuruse määratlemisel on menetleja arvestanud, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki peatamine oli tingitud faktidest, et asjas üle kuulatud tunnistaja tähelepanu pälvis, et kaebaja poolt juhitud sõidukil ei põlenud öisel ajal tuled ning oma teoga ei pannud isik ohtu mitte ainult ise ennast, vaid ka temaga ühes sõidukis olnud nelja isiku, neist kolme alaealise lapse elud. Kohtuväline menetleja peab oluliseks märkida, et karistuse määramisel on vältimatult arvestatud ka üldpreventiivsete aspektidega – juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise mugavusest, hetkeemotsioonide ajendil tundega, et mis minuga ikka juhtuda võib, midagi ei juhtu jms ettekäänetel ning põhjustel on Eesti ühiskonnas kahetsusväärselt levinud süütegu. LS § 201 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti. T.E´le on menetleja otsuse alusel määranud LS § 201 lg 1 alusel rahatrahvi 105 trahviühiku ulatuses, so 420 eurot ning võimaldanud selle tasumise KarS § 66 lg 2 juhindudes ositi 6 kuu jooksul. Kohtuväline menetleja on T.E ´le karistuse määramisel lähtunud LS § 201 lg 1 sanktsioonialternatiividest kergemast, s.o rahatrahvist ning määranud selle eelpool toodud asjaolusid arvestades veidi üle sanktsiooni keskmise määra. Vältimaks enamohtlike liiklusalaste väärtegude toimepanemiste kujunemist T.E puhul tema elustiiliks, tuleb normi rikkumisele reageerida täie tõsidusega, et kinnistada isikus keelunormi kehtivust. Seega on käesoleval juhul kohtuväline menetleja põhjendatult kohaldanud rahatrahvi üle sanktsiooni keskmise määra. Kohtuvälisele menetlejale jääb arusaamatuks kaitsja poolt maakohtule esitatud kaebuse punktis 3 märgitud seisukoht, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud, et T.E on juhtunud kahetsenud. Menetleja peab siinjuures oluliseks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale asjas nr 3-1-1-23-96, mille kohaselt on vastutust kergendava asjaolu süüdlase üksnes selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teoohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Käesoleva väärteoasja materjalidest ega maakohtule esitatud kaebusest ei nähtu, et T.E oleks oma teo ohtlikkusest ning sellega kaasneda võivatest tagajärgedest aru saanud. Üksnes isiku paljasõnaline väide kahetsuse ning õigusrikkumise selgituste kohta, ei näita isiku süüd kergemas vormis ega ole süü suurust vähendavateks asjaoludeks. Menetlusaluse isiku tegu iseloomustavate andmete taustal ei mõju siinjuures süü suurust vähendavana ka tema poolt kohtuvälisele menetlejale vastulauses märgitud vabandus. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega T.E ´le üle keskmise sanktsioonimäära LS § 201 lg 1 alusel määratud karistus arvestab karistuse nii üldkui eripreventiivsete eesmärkidega ning käesoleva väärteo menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetlusõigust. Eelpool toodust tulenevalt, palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. 3 Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusaluse isiku kaitsja on kaebuses märkinud, et T.E on nõus kirjalikus menetluses asja lahendamisega. Kohtuväline menetleja nõustus samuti kaebuse läbi vaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta ja on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti liiklusregistri andmetel T.E seisuga kuni 13.11.2018, s.o päringu väljatrüki ajal kehtivat juhiluba ei olnud. Seega juhtis menetlusalune isik väärteo toimepanemise ajal, s.o 03.11.2018 mootorsõidukit isikuna, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Vastavalt LS § 201 lg-le 1 karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt. Väärteoasjas on üheselt tuvastatud, et menetlusalusel isikul puudus mootorsõiduki juhtimise ajal vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning vastavalt LS § 90 lg 1 p 1 sätetele ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu ja menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo tunnused. Süüteo asjaoludest lähtuvalt on kohus veendunud, et süütegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Menetlusalune isik teadis, et tal puudub juhtimisõigus ning sellele vaatamata asus ta mootorsõidukit juhtima. Menetlusaluse isiku vastulauses esitatud põhjendus, et sõbraga tülli mineku tõttu pidi auto ise tagasi tooma ja takso jaoks raha ei jätkunud, ei ole ei süüd ega teo õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu ning pani sellega toime LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo. Eeltooduga on T.E käitumises tuvastatud temale inkrimineeritud väärteo tunnused ning tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna kohtuliku menetlusega on tuvastatud menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad temale inkrimineeritud väärteo koosseisutunnused, siis on väärtegu õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri 4 korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, seega oli ta pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6) ning sellele ei ole viidatud ka esitatud kaebuses. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 201 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot. Kohtuvälise menetleja poolt on karistus määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra vähesel määral ületavas määras. Seega menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud sanktsiooni piires ja põhimõttelises kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (§ 133 p 7), mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus hindab menetlusaluse isiku süüd LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemisel keskmiseks. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud ja neid ei tuvastanud ka kohus. Samas on kohtuväline menetleja tuvastanud kergendava asjaoluna kahetsuse ning kohtu arvates on kohtuväline menetleja kahetsust ka põhjendatult kergendava asjaoluna hinnanud, kuivõrd alust selle kahetsuse siiruses kahtlemiseks ei ole. Vastasel juhul poleks kohtuväline menetleja kahetsust kui kergendavat asjaolu otsusesse märkinud, vaid oleks leidnud, et kergendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Arvestades seda, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad liiklusalased rikkumised, siis eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt puudus kohtu arvates alus menetlusaluse isiku karistamiseks üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtis menetlusalune isik sõidukit, milles oli kaasreisijatena veel neli isikut, kellest kolm olid alaealised. Selline asjaolu näitab ilmselgelt menetlusaluse isiku suhtumist oma teosse ja äärmist hoolimatust sõidukisse võetud kaasreisijate ohutusse, kuid samas ei saa seda asjaolu hinnata karistust raskendava asjaoluna, mis peaks olema aluseks karistuse raskendamisele. Samas kui arvestada menetlusaluse isiku vastulauses märgitut, mille kohaselt olevat menetlusalune isik sõitnud algselt sõidukis kaasreisijana ja hiljem sõbraga tülli mineku järgselt asus ise sõidukit juhtima, siis arvestades olukorda, kus sõiduki kõik istekohad olid hõivatud, poleks sõber sinna sõidukisse tagasiteel enam mahtunud. Selline asjaolu sunnib kohut menetlusaluse isiku väidetesse suhtuma kriitiliselt. Kuivõrd vastulause kohaselt käis menetlusalune isik klubis, siis ilmselgelt kaasnevad sellega kulutused ja menetlusalusel isikul pidanuks selleks olema ka rahalised vahendid. Autoga klubis käimiseks pidanuks menetlusalusel isikul olema rahalised vahendid ka sõiduki tankimiseks. Lisaks nähtub väärteoasja materjalidest ka seda, et sõiduk kuulus menetlusalusele isikule, mis juba iseenesest tähendab sõiduki omanikul kuludega arvestamist. Nimetatud asjaolud seavad kohtu 5 arvates menetlusaluse isiku versiooni toimunust kahtluse alla, kuid samas ei saa see olla oluliseks asjaoluks karistuse määramisel. Seega arvestades seda, et menetlusaluse isiku süü on keskmine, tema käitumises on vaidlustatud otsuse kohaselt tuvastatud kergendav asjaolu, kuid raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ning et menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad karistused, leiab kohus, et karistuspraktikast lähtudes puudusid alused määrata menetlusalusele isikule karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ning tuvastatud asjaolude pinnalt olnuks õigustatud karistuse määramine alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kohtu arvates ei saaks ka pelgalt ülpreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt määrata karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui süü suurus ja muud karistamise aluseks olevad asjaolud seda ei toeta. Seetõttu leiab kohus, et vaidlustatud otsus tuleb määratud karistuse määra osas tühistada ja teha uus otsus, millega kergendatakse määratud karistust. Sellest tulenevalt tuleb esitatud kaebus osaliselt rahuldada. Puutuvalt kaebuses taotletud karistuse määra leiab kohus, et nii väikeses määras karistuse mõistmine ei kannaks endas karistuse eesmärki, eriti just eripreventiivset eesmärki, samuti üldpreventiivset, kuivõrd selline karistus annaks nii menetlusalusele isikule kui ka üldsusele ühese signaali, et sellise süüteo eest mingit eriti ranget reaktsiooni riigi poolt oodata ei ole. Seetõttu jääb kaebuses esitatud taotlus karistuse mõistmiseks 20 trahviühiku ulatuses tagajärjetuks. Küll peab kohus võimalikuks uue otsusega mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid mitte oluliselt. Vaidlustatud otsusega on määratud rahatrahvi tasumine ositi 6 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 70 euro kaupa kuus. Kuigi kohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse määratud karistuse määra osas, ei saa kohus samal ajal kaebuse esitaja olukorda raskendada, määrates kergendatud karistuse tasumise ühekordse maksena. Seetõttu peab kohus ka uue otsusega mõistetud karistuse määrama tasumisele samadel tingimustel kui seda tegi kohtuväline menetleja, s.o kohaldama KarS § 66 lg 2 ja 3 sätteid ja määrama mõistetava karistuse tasumisele kuue kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisulise tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse sisuliseks tühistamiseks, kuid kohus peab võimalikuks tühistada vaidlustatud otsuse määratud karistuse määra osas ja teha uue otsuse, kergendades määratud karistust, määrates rahatrahvi tasumise kohtuvälise menetleja otsusega määratud tingimustel, s.o igakuiste osadena kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6