4-18-5313/14

4-18-5313 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsembril
2. a, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-18-5313 Kohtukoosseis eesistuja Urmas Reinola, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Väärteoasi B.N-i väärteoasi NPALS § 15 Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 01.11.
3. a otsus Kaebuse esitaja B.N (ik: XXX), apellatsioon 1 lg 1 järgi RESOLUTSIOON
4. Harju Maakohtu 01.11.
5. a otsus B.N-i väärteoasjas nr 4-18-5313 jätta muutmata.
6. B.N-i apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu 01.11.
8. a otsusega väärteoasjas nr 4-18-5313 tunnistati B.N 1 süüdi NPALS § 15 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks arest 11 päeva. Määratud arest kuulub ärakandmisele pärast tõkendi muutmist või kriminaalkaristuse ärakandmist. Samuti mõisteti kohtuotsusega B.N-ilt välja ekspertiisitasu 84 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Seoses B.N-i karistamisega märkis maakohus, et vastavalt toimepandule tuleb isikut karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud väärteo raskust ja laadi ning menetlusaluse isiku isikut. Nähtuvalt karistusregistrist on isikut varem karistatud, sealhulgas NPALS §151 alusel. Samuti on B.N kriminaalkorras karistatud narkootilise aine suures koguses käitlemise katse eest reaalse vangistusega. Eelnevalt mõistetud rahatrahvid on B.N tasumata, samuti puudub B.N püsiv töökoht ja tal on suures summas võlgnevus, mistõttu ei ole põhjendatud veelkord rahatrahvi määramine. Varasemad karistused ei ole mõjutanud isikut edaspidi analoogiliste rikkumiste toimepanemisest hoiduma ning isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Arvestades eeltoodut, leidis kohus, et B.N ei ole võimalik karistada rahatrahviga ja ainuvõimalik karistuse liik on arest. Arvestades, et toime on pandud üks rikkumine, pidas kohus kohaseks karistuse määraks 11 päeva aresti. Võttes arvesse, et isikut on korduvalt kriminaalja väärteokorras karistatud, sh reaalse vangistusega, ei ole B.N-i puhul tegemist 1 1 üldkasuliku töö tegemiseks sobiva isikuga. VTMS § 38 ja KrMS § 180 lg 1 alusel kuulub isikult väljamõistmisele ekspertiisikulu kui menetluskulu.
9. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse B.N, kes palub esitatud kaebuses vaadata tema asi läbi ja muuta vaidlustatavat kohtuotsust ning asendada mõistetud karistus (arest 11 päeva) üldkasuliku tööga. Kui kohus ei pea karistuse asendamist võimalikuks, siis palub B.N anda talle peale vahi alt vabanemist 1 kuu, mille jooksul tuleb ise ja kannab karistuse ära. Samuti palub B.N võimaldada tasuda ekspertiisitasu 6 kuu jooksul, kuna ta ei oma antud hetkel mingeid sissetulekuid ning seega võimalust seda tasuda.
10. Tallinna Ringkonnakohus 22.11.
11. a määrusega jättis B.N-i apellatsiooni käiguta ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks kuni 29.11.
12. a. B.N pidi välja tooma, kas ta soovib osaleda kohtuistungil.
13. B.N kõrvaldas puuduse 26.11.
14. a (ringkonnakohtus registreeritud 28.11.2018.a), s.o tähtaegselt, kinnitades, et ta ei soovi osaleda kohtuistungil.
15. Kuivõrd B.N teatas ringkonnakohtule, et ta ei soovi osaleda kohtuistungil, saatis ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuväline menetleja teatas 03.12.
16. a, et on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Oma kirjalikus seisukohas apellatsioonile märkis kohtuväline menetleja, et maakohus on otsuses leidnud, et kuna B.N on korduvalt karistatud nii kriminaal- kui väärteokorras, sh reaalse vangistusega, ei ole B.N-i puhul tegemist üldkasuliku töö tegemiseks sobiva isikuga. Kohtuväline menetleja nõustus kohtu sellise seisukohaga ega pidanud B.N-i puhul aresti asendamist üldkasuliku tööga põhjendatuks. Maakohtu otsuse kohaselt kuulub B.N-ile määratud arest ärakandmisele vahetult pärast kriminaalasjas määratud tõkendi muutmist või kriminaalkaristuse ärakandmist. Kohtuväline menetleja nõustus kohtu seisukohaga. Kuna B.N ei ole põhjendanud, miks tal oleks vaja vahepeal vabadusse pääseda ja saada karistuse ärakandmiseks kuuajaline pikendus, ei ole B.N-i vabastamine pärast tõkendi muutmist või kriminaalkaristuse ärakandmist õigustatud. Arvestades asjaoluga, et B.N viibib hetkel vahi all, oli kohtuväline menetleja nõus menetluskulude tasumise tähtaja pikendamisega, jättes pikendamise tähtaja kohtu otsustada. Eeltoodut arvesse võttes oli kohtuväline menetleja nõus B.N-i apellatsioonkaebuse rahuldamisega osaliselt selles osas, mis puudutab menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist ning oli seisukohal, et muus osas tuleks apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17. B.N vaidlustab oma apellatsioonis maakohtu otsust karistuse osas. Ta küll ei vaidle vastu karistuse liigile ja määrale, kuid palub asendada arest üldkasuliku tööga või lükata karistuse kandmine edasi vahi alt vabastamisest või kriminaalasjas mõistetud karistuse ärakandmisest alates ühe kuu võrra. Lisaks palub B.N võimaldada menetluskulude tasumist 6 kuu jooksul.
18. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Käesoleval juhul on maakohus põhjendanud B.N-ile mõistetud karistust, seda, miks tuleb B.N-i karistada just arestiga ja seda 11 päeva. Seejuures on maakohus võtnud lahendit tehes juba arvesse ka isiku soovi asendada arest üldkasuliku tööga, märkides põhjendatult, et võttes 2 2 arvesse asjaolu, et isikut on korduvalt kriminaal- ja väärteokorras karistatud, sh reaalse vangistusega, ei ole B.N-i puhul tegemist üldkasuliku töö tegemiseks sobiva isikuga. Sellest lähtuvalt on maakohus jätnud põhjendatult aresti üldkasuliku tööga asendamata. Tulenevalt B.N-i kaebuses märgitust võimaldada karistust kandma asuda 1 kuu jooksul pärast vahi alt vabastamist või karistuse ärakandmist kriminaalasjas, tuleb märkida järgmist. VTMS § 209 lg 1 kohaselt, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud aresti, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus süüdlase avalduse alusel oma määrusega aresti täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. Nimetatud küsimust on võimalik lahendada ka apellatsiooni korras. Ringkonnakohus rõhutab aga, et VTMS §-st 209 nähtuvalt saab aresti täitmisele pööramist edasi lükata vaid juhul, kui esineb asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik aresti täita. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid kaebuses välja toodud ei ole. B.N märgib esitatud kaebuses vaid seda, et soovib aresti kanda mitte kohe pärast vahi alt vabastamist või karistuse ärakandmist, vaid lükata see edasi ühe kuu võrra. B.N ei too oma kaebuses aga välja ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et tal ei ole pärast vahi alt vabanemist või karistuse ärakandmist kriminaalasjas viivitamatult võimalik aresti kandma asuda. Seega ei ole B.N esitanud ringkonnakohtule ühtegi põhjendust selle kohta, et tal ei ole võimalik aresti kandma asuda koheselt pärast kriminaalkaristuse ärakandmist või tõkendi muutmist. Selliste asjaolude puudumisel, mis ei võimalda viivitamatult aresti kandma asuda, puudub aga alus karistuse kandmise edasilükkamiseks.
19. Kokkuvõtvalt asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu poolt mõistetud karistus on vastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga ning kaebuses esitatud väited ei anna alust aresti asendamiseks üldkasuliku tööga või karistuse kandmise edasilükkamiseks, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab seetõttu B.N-i apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
20. Samuti puudub ringkonnakohtu hinnangul alus võimaldada B.N tasuda menetluskulusid 6 kuu jooksul. Esiteks tuleb märkida, et antud juhul on oletuslik B.N-i arvamus selle kohta, et poole aasta pärast on tal sissetulek, mille arvelt menetluskulusid tasuda. Seega puudub alus arvata, et isikul on ka tegelikult võimalus 6 kuu jooksul menetluskulusid tasuda suurema tõenäosusega kui antud juhul, kui menetluskulude tasumise tähtaega pikendada. Samuti tuleb märkida, et kriminaalasjas karistuse kandmise ajal on isikul võimalus töötada ja sissetulekut saada, mille arvelt menetluskulusid tasuda. Samuti ei ole senises kohtupraktikas peetud kinnipidamisasutuses viibimist asjaoluks, mis põhjendaks menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist. Märkida tuleb sedagi, et ringkonnakohtu hinnangul puudub alus menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks olukorras, kus ringkonnakohtul puudub B.N-i senise käitumise pinnalt veendumus, et ta menetluskulude tähtaja pikendamisel ka tegelikult menetluskulusid tasuma asub. Nimelt nähtub asja materjalidest, et B.N puudus vabaduses töökoht. Samuti puuduvad igasugused andmed selle kohta, et vabadusse pääsemisel oleks isikul võimalus kohaselt tööle asuda ja seega sissetulekut teenida, mille arvelt seejärel koheselt menetluskulusid tasuda. Eriti tähelepanuväärne on aga asjaolu, et B.N-i karistusregistri väljavõtte kohaselt on tal kõik väärteokaristusena mõistetud rahatrahvid tasumata, materjalide kohaselt on isikul ka rohkelt võlgnevusi. Seega puudub B.N-i senise käitumise pinnalt veendumus, et isik menetluskulude tasumise tähtaja pikendamisel ka tegelikult soovib ja asub tähtaegselt tasuma menetluskulusid, sest seni on isikul kas puudunud vajalikud rahalised vahendid rahatrahvide tasumiseks või ei pea isik vajalikuks rahatrahvide tasumist, mistõttu puudub alus veendumuseks, et tal antud juhul on menetluskulude tähtaja pikendamisel vajalikud rahalised vahendid menetluskulude tasumiseks ja soov seda teha. Kõik eeltoodu ei anna alust jõuda 3 3 seisukohale, et antud juhul on põhjendatud B.N-i menetluskulude tasumise tähtaja pikendamine, sest puuduvad igasugused andmed ja alus arvata, et isik sellisel juhul ka tegelikult menetluskulusid tähtaegselt tasuma asub või et tal on poole aasta pärast olemas rahalised vahendid sissetuleku näol nende tasumiseks.
21. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 01.11.
22. a otsuse muutmata. 4 4