novembri 2015. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Tomberg S.G isikukood XXX, elukoht XXXXXXX XXXXXXXX XXX XX-XX, töökohta ei avalda, varem kriminaalkorras karistatud 28.10.2014 Harju Maakohtu poolt
lg 1 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära summas 1100 eurot
alusel tingimisi 3 aastase katseajaga Vandeadvokaat Gennadi Kull Kannatanu esindaja Vandeadvokaat Maksim Greinoman Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Prokurör Süüdistatav RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 30 päeva.
lg 2 alusel mõisteti liitkaristus Harju Maakohtu 28.10.2014 otsusega mõistetud ja ärakandmata rahalise karistusega summas 1100 eurot, mõistes kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks vangistuse 30 päeva ja rahalise karistuse 1100 eurot.
lg 2 kohaselt kuulub rahaline karistus täideviimisele iseseisvalt vastavalt Harju Maakohtu 28.10.2014 otsusega määratud tingimustele.
lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud ja ärakandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 30 päeva S.G suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et S.G temale määratud 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. 2. S.G mõisteti süüdi selles, et olles varem toime pannud omastamise, töötades alates 24.03.2014 F OÜ Tallinnas XXXXX XXX XXX asuvas pandimajas klienditeenindajana ja omades töösuhtest tulenevalt juurdepääsu kassas olevale sularahale, omastas ajavahemikul 07.04.2014 kuni 11.04.2014 kassast F OÜ-le kuuluva ja temale usaldatud sularaha summas 1133,81 eurot. Veel mõisteti S.G süüdi selles, et olles varem toime pannud omastamise, töötades alates 25.10.2014 A OÜ XXXXXXXX XXX XXX asuvas „ L“ kaupluses müüjana ja omades töösuhtest tulenevalt juurdepääsu kassas olevale sularahale, omastas ajavahemikul 10.-18.05.2015 kassast A OÜ-le kuuluva ja temale usaldatud sularaha summas 2560 eurot. Sellise oma tahtliku tegevusega pani S.G toime temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise isiku poolt, kes on varem toime pannud omastamise, s.o
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes vaidlustab S.G süüdimõistmist
Apellatsiooni motiivide kohaselt leidis kohus, et usaldusväärsed on kannatanu OB ja tema alluva AS ning tunnistaja NM ütlused. Samas jätab kohus tähelepanuta, et S.G ja F OÜ vahel sõlmitud Töölepingul on S.G allkiri võltsitud. Tööleping oli eestikeelne, kuid OB kinnitas kohtuistungil, et ta ei valda eesti keelt. Kohtule selgitas, et tema andis töölepingu S.G-le tutvumiseks koju kaasa ning viimane tagastas selle allkirjastatult. S.G kinnitas, et ta ei ole 2 kunagi F OÜ-ga töölepingut sõlminud ning selle olemasolust sai teada alles tutvudes kriminaaltoimikuga. S.G kinnitas, et F OÜ ei maksnud talle tööl oldud aja eest palka. F OÜ seaduslik esindaja OB esitas tasu maksmise kohta tõendina Maksu - ja Tolliametile ülekantud S.G eest maksude maksmist tõendava dokumendi. Kaitsja küsimusele, miks S.G-le ei kantud töötasu üle panka vaatamata sellele, et F OÜ-le olid S.G poolt esitatud panga rekvisiidid, F OÜ seaduslik esindaja OB selgitas, et ta andis raha S.G-le otse kätte, kuid mitte mingile dokumendile ta raha üleandmise kohta allkirja ei võtnud. Kaitsja küsis, kas S.G tööle asumisel anti seifis olev raha mingi dokumendiga üle. OB eitas vastavasisulise dokumendi olemasolu. Asjaolu, et seifis olevat raha ei antud üleandmis -vastuvõtuaktiga S.G-le üle kinnitas ka AS. Kohtule ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, kui palju oli seifis raha hetkel, kui S.G asus tööle. Kohtule ei ole esitatud tõendit, mis kinnitaks, kui palju oli raha enne S.G tööle asumist ja kui palju raha oli seifis pärast seda, kui ta töölt lahkus. Kohus on lugenud tõendatuks raha puudumise sellega, et arvutiprogramm näitas raha puudumist. Teisiti öeldes kohus luges virtuaalse raha puudumisega tõendatuks raha füüsilise puudumise. Kohtuistungil S.G kinnitas, et ta ei ole F OÜ pandimajast sularaha võtnud. Enne tööle asumist õpetas teda AS 3-4 päeva, kuidas kassaprogrammiga töötada. Töö seisnes selles, et kui tuli klient, siis pidi ta laenusumma programmi kandma. Kõik andmed pidi sisestama programmi ja iga päeva lõpuks saatma AS-le, kes kontrollis ja parandas töö üle. Tema ise midagi enam parandada ei saanud. Enne tööle asumist ta ei teadnud, kui palju raha on seifis. Pani igal õhtul raha seifi juurde, teadis seifi koodi. Ei mäleta, kas vahepeal keegi võttis seifist raha ära või mitte. Et seifist oli raha puudu, sai teada alles AS käest, kes helistas reede õhtul, et kuskil 300-400 eurot on sularaha puudu. Ei saanud aru, kuhu see 400 eurot kadus, sest kassa klappis. Ei saanud arvutiprogrammist ja aruannetest midagi aru. Kohus märgib, et antud kriminaalmenetluse raames omab tähtsust vaid see, et S.G oli F OÜ-ga töösuhe, mille käigus usaldati talle F OÜ varad ja see on eeltoodud tõenditega ka tõendamist leidnud. See, kas tegemist oli kirjaliku või suulise töölepinguga, kas töötaja palk kanti arvele või sai ta selle sularahas või süüdistatav üldse palka ei saanud, ei oma antud juhul tähendust. Süüdistatava enda ütluste kohaselt pidi tööandja talle tehtud töö eest palka maksma, kuid ei maksnud. Seega süüdistatava jaoks oli F OÜ vara puhul tegemist talle töösuhtest tulenevalt usaldatud varaga. F OÜ raha oli S.G jaoks võõras vara, s.t ei olnud süüdistatava omandis AÕS § 68 mõttes (RKKK 3-1-1-46-08, p 20). Kohus juhtis tähelepanu, et antud juhul ei ole vaatlusaluses küsimuses ka õiguslikku vaidlust ega eriarvamusi. Seega oli vaatlusalune vara, s.o F OÜ raha S.G jaoks talle usaldatud muu võõras vara
Eeltoodust nähtub, et kohus tugineb ainult oletusele, et S.G-le anti F OÜ varad hoiule. Puuduvad dokumendid, mis kinnitaksid, et S.G-le oleks mingit F OÜ-le kuuluvat vara usaldatud. Kohus märgib, et OB ja AS ütluste kohaselt sellel perioodil nad XXXXX XXX pandimajast sularaha ära viimas ei käinud kordagi, kuna summad ei olnud suured. Samas kohus ei tuvastanud, kui palju raha oli seifis hetkel, kui S.G asus tööle. Asjaolu, et vahepeal raha ära ei viidud, ei tõenda asjaolu, et S.G oleks seifist raha võtnud. Kaitsja mainis kannatanu esindajale, et nad ei ole esitanud kohtule kõiki lepinguid, mida S.G oli oma töötamise ajal sõlminud. Kohtule esitati üksikud pandilepingud, kuid nendest ei nähtu raha puudujääki. Kaitsja selgitas, et kannatanu F OÜ esindaja või keegi F OÜ töötajatest esitaks kohtule 3 kõik S.G poolt sõlmitud lepingud ning teeks arvutused, kui palju ta raha nende alusel välja andis ja kui palju teostati tagasimakseid ning alles siis saaks selgust, kas on aruandekohaselt raha puudu või ei ole. AS kinnitas, et ta kontrollis igal õhtul arvutis olevaid andmeid. Programm töötas põhimõttel, et S.G poolt sisestatud summasid, mis ta oli AS-le kontrolliks esitanud, ta enam muuta ei saanud. Seda asjaolu kinnitas ka AS. AS kinnitas, et programm alustab iga järgmist päeva eelmise päeva jäägist ning sellisel viisil saab kontrollida igapäevaselt kassa õigsust. Kui näiteks eelmise päeva elektrooniline kassa lõppes 100 ühikuga, siis järgmise päeva elektrooniline kassa algas 100-st ühikust. Kui näiteks oleks see alanud 60 ühikust, siis oleks see olnud koheselt nähtav. AS kinnitas, et ta kontrollis igapäevaselt S.G poolt edastatud elektroonilist kassat ning juhul, kui olid selles vead, siis sai need koheselt parandatud. Nagu juba eelpool sai mainitud, pärast elektroonilise kassa edastamist AS-le S.G ei saanud seal iseseisvalt enam mingeid parandusi teha. Kohus jätab tähelepanuta ka fakti, et algul teatati S.G-le 300-400 euro puudumisest ning siis teatati äkki hoopis suurema summa puudujäägist. Puudujääk kajastus arvutis. Kui palju oli raha seifis, seda keegi ei lugenud. Puudub akt, millega oleks tõendatud seifis enne S.G tööle asumist olnud raha kogus ning puudub ka akt, kui palju oli raha seifis, kui avastati arvutiprogrammis avastatud puudujääk. Kaitsja küsis, kas töötajal oli kohustuseks panna raha seifi vastavasisulise aktiga, millest nähtuks, millise summa töötaja mingil päeval seifi pani, mis oleks olnud ka kontrollija poolt ehk siis AS poolt allkirjastatud. OB selgitas kohtule, et jah, selline nõue oli ja seda ka kontrolliti igapäevaselt. Kaitsja palus, et OB esitaks kohtule oma sõnade kinnituseks vastavasisulise dokumendid. Kohtule esitati mingid dokumendid ühes eksemplaris, kuid perioodi kohta, mil S.G kannatanu juures töötas, mitte ühtegi dokumenti, mis kinnitaksid, kui palju iga päev raha S.G poolt seifi pandi, selliseid tõendeid ei leidunud. OB selgitas kohtule, et dokumendi koostamine oli kohustuslik ja kõikide tööülesannete nõuetekohase täitmise kontrollimine oli AS kohustus. S.G kinnitas, et tema ei teadnud midagi eelmainitud nõuete täitmisest. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kaitsja leiab, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult kannatanu kasuks. 4. KrMS § 322 lg 3 kohaselt on esitanud apellatsioonile oma seisukoha prokurör ja kannatanu esindaja, kes taotlevad jätta maakohtu otsus muutmata, sest see on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 4.1 Prokurör märgib oma vastuväidetes, et S.G oli süüteo toimepanemise ajal F OÜ Tallinnas XXXXXX XXX XXX asuvas pandimajas ainuke töötaja. Kohus on jätnud töölepingu ja individuaalse materiaalse vastutuse lepingu tõendikogumist välja ja on toetunud töösuhte olemasolu kindlakstegemisel süüdistatava, kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlustele. S.G ise kinnitab pandimajas töötamist süüdistuses näidatud perioodil. Faktilise töösuhte olemasolu kinnitab ka tööandja OB, samuti kinnitab tunnistaja AS, et tema õpetas alguses S.G-le kassaprogrammi kasutamist, siis kontrollis süüdistatava tööd ning lõpuks avastas vea kassaaruandes. Ka tunnistaja NM ütluste kohaselt tunneb ta S.G ära isiku, kes töötas tema töökoha kõrval pandimajas. S.G asus F OÜ pandimajas tegema tööd, mille tegemist võib eeldada üksnes tasu eest, seega on tegu töölepingu seaduse § 4 lg 2 ja 4 kohaselt sõlmituks loetava suulise töölepinguga. Töölepingu vormistamise ja palga maksmisega seonduvad asjaolud ei oma antud juhul tähendust. 4 S.G oli seega F OÜ-ga töösuhe, mille käigus ja millest tulenevalt usaldati talle F OÜ varad. F OÜ raha oli S.G jaoks võõras vara, s.t ei olnud süüdistatava omandis AÕS § 68 mõttes ning selles küsimuses ei olnud õiguslikku vaidlust ega eriarvamusi. Seega oli F OÜ raha S.G jaoks talle usaldatud muu võõras vara
Süüdistatava, kannatanu esindaja ja tunnistaja AS riimuvatest ütlustest nähtub, et XXXXX XXX XXX asuvas pandimajas töötas kuriteo toimepanemise ajal 7.04.-11.04.2014 ainult üks töötaja ja see oli S.G. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et välistatud on kellegi teise peale süüdistatava poolt seifist raha võtmine või pandimajja sisse tungimine. 14.04.2014 süüdistatav tööle ei ilmunud, pärast kella 11.08 enam OB telefonikõnedele ei vastanud. Kannatanu esindaja OB ja tunnistaja AS ütluste kohaselt läksid nad 14.05.2014 hommikul XXXXX XXX pandimajja, avasid seifi ja avastasid sularaha puudujäägi summas 1133,81 eurot. Sularaha summa nähtub nii kliendilepingutest kui kassaaruannetest. Ka saatis süüdistatav iga tööpäeva lõpus AS-le elektrooniliselt kassalisti, milleks pidi algul välja arvutama päeva lõpu summa, siis füüsiliselt seifis oleva raha üle lugema ja selle alusel sisestama summad kassalisti. AS pidi kassalisti alusel kontrollima, kas kassaaruanne klapib. Kassaaruannete täitmise põhiprintsiip seisnes selles, et päeva lõpus saadud lõppsumma pidi alati olema järgmise päeva algsumma, iga päeva kohta tehti eraldi kassaaruanne. Seega süüdistatav pidi iga päeva lõpus lugema sularaha üle ja kontrollima, kas see vastas kassaaruandes näidatud summaga. Tööd alustas süüdistatav 24.03.2014 ja kuni 6.04.2014 ühtis kassaaruanne sularahaga. Sellest tulenevalt leidis kohus põhjendatult, et ei oma tähtsust, kas süüdistatava ja kannatanu esindaja juuresolekul loeti esimesel tööpäeval sularaha üle või mitte. Süüdistatav teadis iga päeva lõpuks, mis summa on seifis ja mis summa peab kassaaruande kohaselt seifis olema, seifis oleva sularaha hulk läks seetõttu kokku kassaaruandega kuni 06.04.
5.1 Esmalt märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite 6 hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on S.G süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite väga põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Kaitsja kordab samu väiteid, mida ta esitas maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Lisaks eelnevale viitab kohtukolleegium siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 2 alusel välja mõista kannatanu poolt apellatsioonimenetluses lepingulisele esindajale makstud tasu katteks 156 eurot. KrMS § 175 lg 1 p-de 1 ja 4 kohaselt on esindajale ning määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.
MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse S.G suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.